Seoses sellega, et esitasin Viljandi kaasava eelarve jaoks taas ettepaneku püstitada mälestusmärk Lilli Suburgile, pakkudes asukohana välja C. R. Jakobsoni monumendi vahetu lähikonna, toon siin ära 1887. aasta oktoobris Viljandis ilmuma hakanud esimese eestikeelse naisteajakirja Linda esimeses numbris ilmunud kirjutise, milles Suburg meenutab mõningaid Jakobsoni mõtteavaldusi. Teksti on veidi keeleliselt kohendatud, et see oleks kergemini arusaadav tänapäeva lugejatele.
Mitte Jakobsoni täit elulugu ei ole mul nõu üleskirjutada, mida meie vististi mõne teise, selle tarvis osavama sule läbi tundma õppima saame, vaid teda tema mõjuduses oma rahva elu kohta tahan ma teile, armsad suguõed, meelde tuletada, teid tema seestpoolt eluga natuke tutvustada.
On ju ka meie sugu, keda tema oma truu töötamise aegu terve rahva heaks igal pool meelde tuletas, keda ta tema väetimast seisusest ikka kõrgemale tõsta püüdis, kellele tema igal kohal ikka suuremat austamist päris, temale palju tänu võlgu. On ta ka meie poolt ära teeninud, et teda mitte ei unustataks.
Räägivad aga mehed tema kangelastöödest poliitikapõllul, kuidas ta tugeva käevarrega meie Eesti rahva edasisaamist toetanud, tema tuima vaimuelu elavamaks ärritanud, talle uusi elutee radu ette ära rajanud, siis laske meid, armsad suguõed, tema hellemaid hingekülgesi mäletades, temale ikka edasi tänulillekesi hauale külida, nagu tema peatöö, “Sakala” väljatulemise hakatusel tema eluaeda õnnesoovide lillepeenardega ehtida püüdsime.
Mina ise olen temale ka veel üsna iseäralikku tänu võlgu, sest tema on mind, kui naisterahvast, alles õigeks isamaa armastajaks teinud, tema on minu vaimusilmadelt katted meie mineviku kohta maha kiskunud, mind isamaa vaimupõllul töötama äratanud ja minu nõrka, arglikku peasse seks sule toetanud. Tema kannul olen siis ka oma nõrkade jalgade peal edasi kõndida püüdnud. – Kuni ta korraga aga meie eest kadus!
Veel suur õnn on mul selle poolest olnud, et temale aastaid sõpruses ligi olla, selle läbi ka mõndagi sügavamat pilku tema, kõige mehisema kindlameelsuse kõrval hellade tundmustega täidetud südamesse olen teha tohtinud. Seal on siis ka mõndagi sõna sõbralikkudes kirjades ilmunud, mille juhatusel mõndagi tema hingeomadustest ära tunda, tema väsimata ja vääramata kindlameelsust põhjendada võib.
Ja nendest sõnadest tahan siin, minu esimeses naisterahva-ajalehe numbris, mõne, mis tema auks ja suguõdede südame kinnituseks avaldada võin, ülespanna.
Kui C. R. Jakobsoniga oma vanemate majas, mida nüüd ka südamevaluga järele leinama pean, aastal 1873 tuttavaks sain, saime ka esimesest silmapilgust saadik kohe sõbraks. Kui temale selle “nii ruttu sõbraks saamise” üle oma imestust tunnistanud olin, vastas ta nende, igaühele tähtsate sõnadega:
“Üks vana tõelik sõna on, et: ütle mulle kellega sa leiba sööd, ja ma ütlen sinule, mis sinu teed ja tööd. Need inimesed, kes ühe vaimujärje peal seisavad, leiavad ennast ikka ülesse ja jäävad kokku, ning et meie nii ruttu sõbraks oleme saanud, ei tähenda muud, kui et meil ühed teed ja tööd, ja et meie ära tunneme, kuidas meie elu liig lühike on, et palju aega oma õnnest kinni hakkamisega tohiks viita. Ülemat vaimu teed ei käi palju inimesi, ja sellepärast oleme nagu teelised võõral maal: kui nad seal oma maa inimesega kokku juhtuvad, siis langevad, kes enne täitsa võõrad olid, ilma sõna lausumata teineteise hõlma.”
Ühes teises kirjas ilmutab ta oma arvamust sõprusest järeltuleval viisil:
“Mis on sõprus? Sõprus on armastus, ja ainult armastus võib maapealse elu taevariigiks teha. Ka ütleb üks vana tuttav vanasõna: nii palju kui sa armastad, nii palju sa elad. Armastuseta elaks inimene koletumat elu. … Kõigepealt armastus perekonna, kusjuurde ma ka sõbrad arvan, siis armastus rahva ja isamaa ja viimaks terve inimsoo vastu, see on see taevaredel, mida mööda selle maa peale taevariiki võib saada. – Aga kuidas avaldab ennast see armastus? Ta ilmub selles, et teistele elatakse. Meie elu põhjused võiks järgmistes sõnades tähendatud saada: “Nii palju kui keegi teistele elab, nii palju armastab ja elab ta.” Kui Kristus oma ligimeste eest suri, siis oli ta selle kõige suurema õnne korrale jõudnud, millele üleüldse jõuda võib.”
Ta oli ka suur laste armastaja, selle pärast ehitas ta esimest talve Vändras elades mõne moonaka lastele kui ka oma ligematele sõpradele jõulupuud. Meie tänu peale selle eest vastas tema:
“Kui Teie tahate, olen ma see kõige suurem iseenese armastaja, sest minu tegude otsus on ikka mu enese õnnetundmine. Teen ma teisi õnnelikuks, siis olen ise kõige õnnelikum, ja kas üks õnnelik inimene ei ole kadestamist väärt?”
Kui tema oma päriskohta Kurgjat osta tahtis, laitsin mina temale seda ostmist sellepärast ära, et temal sealt väga vaevaline oma toimetustele välja saada pidi olema, ja tema sõpradele niisama vaevaline sinna temale külla saada. Seal kirjutas ta:
“Sooviksin Teid täitsa selle minu plaaniga, et Kurgjale elama asuda tahan, ära lepitada. Pole ka võimalik pikkade ja halbade teede pärast tihti sõpradega kokku saada, siis jääb ometi kirjalik kooselamine ja teiseks tullakse seal mitmeks päevaks üksteise juurde külla, mis palju rohkem kaalub kui tihedad lühikesed võõruspeod. Lühikesed seltslikud õhtud on ajuti ka väga osavad, aga seal ei või seestpidine inimene rohkem pärida kui rõõmulikke silmapilkusi. Täiesti õnnelikuna tunnen mina ennast siis, kui mina mõnedeks päevadeks ennast oma sõprade keskel päris kodus olevat tunda võin, see on nende ligiolemise tundmuses oma toimetusi, oma eluviisi oma kodusel viisil edasi ajada võin” jne.
Arvan, et tema austusvääriliste südametundmuste põhjuste tunnistuseks, mida tema tegude läbi kuni surmatunnini veel kinnitatud on, enam rohkem avaldada pole vajagi. Mis on tema elu teist või muud olnud: elamine, enese täielik ohverdamine sõpradele, rahvale, sellega tervele inimsoole?
Sellepärast hüüate ka vist, armsad suguõed, minuga koos temale hauda järele: puhka rahus, kuna meie, sinu armastusi mäletades, oma armastuse lillekesi karedail eluteedel edasi ohverdada tahame!
