Riik ja religioon

Eesti Päevaleht küsib sel nädalal erakondadelt, mida nad arvavad presidendi ja usu suhtest, luteriusu rollist ning mošee rajamisest Eestisse. Küsimustele on juba vastanud Krista Aru (Vabaerakond) ja Mart Helme (EKRE). Allpool on toodud minu (erakondliku eelistuseta parteitu konservatiiv) vastused.

Kas Eesti president peaks käima jõulude ajal kirikus või näitama muul moel üles positiivset suhtumist usu ja usklike vastu?

Meie põhiseadus ütleb, et Eestis on igaühel südametunnistuse-, usu- ja mõttevabadus. Kuulumine kirikutesse ja usuühingutesse on vaba, riigikirikut ei ole. Igaühel on õigus jääda truuks oma arvamustele ja veendumustele ning kedagi ei tohi sundida neid muutma. Seega, kui president ei taha, siis ei pea ta kirikus käima.

Jõulude tähistamine ei ole muide kohustuslik ka kristlastele, näiteks Jehoova tunnistajad seda ei tee, vaid hoopis usuvad, et Jumal ei kiida seda heaks, sest jõulud said alguse paganlikest kommetest ja tavadest. Jeesus ise ütles, et tuleks tähistada tema surma-, mitte sünnipäeva, ning tema apostlid ja algkristlased jõule ei tähistanud. Pealegi ei ole ühtegi tõendit, et Jeesus sündis just sellel päeval.

Presidendi usulised veendumused ja suhtumine religiooni on tema isiklik asi, aga Eesti riigipeana peaks ta näitama üles austust kõigi Eesti elanike usuliste veendumuste vastu. See ei tähenda seda, et ta peaks hakkama külastama erinevaid usutalitusi. Pigem võiks president tulla välja algatusega muuta pühade ja tähtpäevade seadust, et sealt kaoksid usupühad, kuid kõik töötajad saaksid selle arvelt juurde õiguse võtta vabu päevi just siis, kui nende usutunnistus seda nõuab. Selline muudatus võib aidata isegi kaasa usulisele ärkamisele, suurendada Eestis usklike arvu.

Kas Eesti riik peaks kohtlema luteriusku ja luterikirikut teistest paremini – näiteks eelistades luteri vaimulikke riiklikel tseremooniatel, toetades pühakodade kordategemist jms?

Juba meie esimene põhiseadus ütles, et riigiusku Eestis ei ole. Eestis ei ole riigikirikut. EELK on üritanud seda rolli küll mingil määral täita, aga viimase rahvaloenduse andmetel peab ennast ise luterlasteks vähem kui kümme protsenti Eesti elanikest. Riik peaks kohtlema kõiki religioone ja konfessioone võrdselt, olema nende suhtes neutraalne, eelistamata ühte teisele.

Mis puudutab pühakodade kordategemist, siis saab riigi eesmärgiks olla siin ainult arhitektuurimälestiste kaitse. Eesti on kahjuks täis lagunevaid kirikuhooneid, mida nende omanikud ei suuda korras hoida. Toetuste jagamist pühakodade programmi kaudu tuleks vastavalt võimalustele laiendada ka sellistele hoonetele, kus jumalateenistusi ei toimu. Mõnel juhul võib osutuda otstarberkaks ka hoone funktsiooni muutmine: tühjalt seisva, ilma koguduseta pühakoja ümberkujundamine lihtsalt kontserdisaaliks, külamajaks või kohalikuks muuseumiks.

Kas edukamaks sisserändajate Eesti ühiskonda lõimimiseks oleks vaja suurendada meie ühiskonna usklikkust või hoopis ilmalikkust? Kuidas seda saavutada?

Tugeva enamuse Eesti uusasukatest moodustavad nii praegu kui ka kogu ettenähtavas tulevikus Venemaalt ja Ukrainast pärit inimesed, kes kuuluvad valdavalt õigeusku. Viimase rahvaloenduse andmetel on see Eestis juba levinuim usk. Sisserändajate edukamaks lõimimiseks Eesti ühiskonda on vaja tugevdada keeleõpet, et ei toimuks getostumist keelelisel pinnal. Ühiskonna usklikkus või ilmalikkus sõltub vabas maailmas ikkagi inimestest, kes selle ühiskonna moodustavad, mitte riiklikest regulatsioonidest. Viimaste abil saab reguleerida seda, kui palju ja keda kusagilt juurde lastakse, aga mitte muuta inimeste usulisi veendumusi. Vastasel korral ei valitse Eestis enam usuvabadus.

Üldhariduskoolide programmi tuleks viia mitte usuõpetus, vaid võrdlev usundilugu, et anda õpilastele korralik ülevaade nii religiooni ja ateismi ajaloost Eestis kui ka tänapäeval maailmas laiemalt levinud religioonide kujunemisest ja põhiseisukohtadest, et noortel oleks kergem ümbritsevas maailmas orienteeruda. See aitaks kaasa ka sisserändajate lõimimisele Eesti ühiskonda, suurendaks vastastikust mõistmist erineva usutunnistusega inimeste vahel.

Millal ja mis tingimustel võiks püstitada mošee Tallinna või mujale Eestisse?

Uute pühakodade, sealhulgas mošeede püstitamine ei kuulu riigi pädevusse. Sellega võivad tegeleda kogudused või kohalik islamikogukond ise, kui projektile rahastus suudetakse leida. Riik ei pea selles küsimuses üldse mingit seisukohta võtma. Tingimuseks on aga loomulikult see, et tuleb järgida Eesti Vabariigis kehtivaid seadusi, näiteks planeerimisseadust ja ehitusseadustikku.

Machado de Assis “Hulluarst”

Joaquim Maria Machado de Assis (1839–1908) oli üks Brasiilia suurimaid kirjanikke, kuid oma eluajal ta väljaspool kodumaad laialdast tuntust ei saavutanud. Selleni jõudis ta alles palju hiljem.

Nüüd teenib ta küll lausa ülivõrdes kiidusõnu, aga pikka aega jäi ta isegi ingliskeelses ruumis peaaegu märkamatuks. Põhjuseks peetakse seda, et tema raamatute esimesed tõlked olid üsna viletsad ega suutnud seetõttu lugejate huvi köita. Alles 1990-ndatel uuesti tõlgituna leidsid need palju soojemat vastuvõttu.

Loomingu Raamatukogus avaldatud jutustus “Hulluarst”, mis ilmus portugali keeles juba 1882. aastal, on Indrek Koffi tõlkes vägagi loetav, hästi neelatav, ja tekitas huvi tutvuda lähemalt ka autori ülejäänud loominguga.

Eesti keeles on juba 1973. aastal ilmunud üks tema peateostest, “Dom Casmurro”, mis nüüd kohe lugemisnimekirja sai lisatud. Millal järg lõpuks selleni jõuab, see on muidugi iseküsimus, aga küllap kirjutan sellest siis ka siin.

“Hulluarst” ei ole väga pikk kirjatükk, vaevalt poolsada lehekülge, mille läbimiseks kulub rahulikus tempos umbes poolteist tundi. Hea liigendus, kokku 13 pildikest, muudavad selle teekonna päris ladusaks, hoogsalt kulgevaks.

Lugu räägib, nagu arvata võib, hulluarstist. Tegemist on mehega, kelle algatusel avatakse ühes väikeses linnakeses hullumaja.

Ettepanek ajas kogu linnakese põnevile ja kutsus esile tugevat vastuseisu – eks ole ju absurdseid või koguni kahjulikke harjumusi alati väga raske välja juurida. Mõte panna hullud ühte majja üheskoos elama tundus nii mõnelegi otsekui hullumeelsuse märk ning leidus neidki, kes tohtri enda abikaasale sellesisulisi vihjeid tegid.

Ma siin kogu lugu ümberjutustama ei hakka. Mainin vaid, et kui hulluarst lõpuks teise ilma läks, siis hakkas kohe levima kuulujutt, et selles linnas ei ole peale tema kunagi ühtegi teist hullu olnudki. Nii et igaüks võib nüüd ise kujutleda, mis seal vahepeal juhtus. Machado de Assis pani kirja vaid ühe võimaliku stsenaariumi. Ja tegi seda hästi.

Tema jutustuses saab hullumaja nimeks Roheline Maja (seda värvi akende järgi). Viljandis tegutseb teatavasti samanimeline pood ja kohvik. Mingit ühisosa oli siin võimatu tuvastada, aga ma arvan, et “Hulluarst” meeldiks ka selle asutuse klientidele. Hea raamat. Väga humoorikas, kuid samas tõsine.

Harold Bloom on võrrelnud Machado de Assisi stiili Laurence Sterne’i omaga, öeldes, et kui ta loeb aeg-ajalt üle Sterne’i suurt meistriteost “Tristram Shandy”, siis võib ta vanduda, et Sterne, kes elas 18. sajandil, oli lugenud Machadot. Tabav võrdlus.

Peavoolu konservatism

Kas teile ei tundu kohati, et maailm on hulluks läinud? Poliitikas valitsevad emotsioonid. Tasakaalukus ja terve mõistus on surutud tagaplaanile lärmakate vähemuste poolt, kes omavahel vastandudes ühiskonnas pingeid kruvivad. Võitlus nn. poliitilise korrektsuse vastu on saanud õigustuseks elementaarse viisakuse puudumisele.

Meedia valab muudkui õli tulle, et leegid järjest suuremaks kasvaksid, sest need toidavad klikimajandust (mis on ju ajakirjanike leib!). Nii muutubki vaikiva enamuse rahulik hääl järjest vaiksemaks ning toimub ühiskonna polariseerumine.

Konservatism on muutunud Eestis ühtede suus sõimusõnaks, millega tähistatakse uusreaktsionäärsust, tagurlust. Teised teevad kõik endast oleneva, üritades suruda kogu ühiskonnale peale enda vaateid ning sildistades kõik teisitimõtlejad valimatult vasakliberaalseteks kultuurimarksistideks, et andagi sellele sõnale selline sisu.

On kõlanud väiteid, et inimeste nimetamine reaktsionäärideks on nõukogudelik igand, mis ei sobi demokraatlikku ühiskonda, aga…

Kuidas võiks siis nimetada neid, kelle jaoks progressiivsus ehk edumeelsus on sõimusõna, kes seisavad progressi ehk arengu vastu juba semantilisel tasandil, kes defineerivad ennast ise progressile vastandumise kaudu, kasutavad enda poliitiliste oponentide sildistamiseks halvustavalt sõna progressivistid? Kui need ei ole reaktsionäärid, siis kes nad on? Või miks ei või neid nii nimetada, kui nad seda on?

19. sajandil, kui Robert Peel tegi tooridest Konservatiivse Partei, mõistis ta sõna konservatiivne just vastandina reaktsioonilisele. See tähendas alalhoidlikku uuendusmeelsust, arusaama, et kui tahetakse jääda püsima, siis on vajalikud reformid.

Peavoolu konservatism ei ole dogmaatiline ideoloogia, vaid on teatud hoiak, vaatepunkt ja viis poliitika kujundamiseks: suunatud näoga tuleviku poole, aga teadlik ka minevikus toimunust; mitte ajalugu eitav, vaid selle õppetunde arvestav; avatud silmadega maailma vaatav, mitte iseendasse kapselduv; tasakaalukas ja rahulik, mitte agressiivne ja vihane.

Euroopas esindavad seda suunda poliitilisel tasandil eelkõige Euroopa Rahvapartei ning Konservatiivide ja Reformistide Liit Euroopas ehk nende liikmeserakonnad. Teoreetiliselt peaks Eestis olema seega juhtiv konservatiivne erakond Isamaa ja Res Publica Liit, kuid praktikas ei ole see poliitilisel väljal toimuvas ideoloogilises, maailmavaatelises võitluses märgatav.

Eesti parempoolset inforuumi kujundavad tugevalt EKRE alt-right portaal Uued Uudised ja uusreaktsionäärse SAPTK propagandistlik Objektiiv. Mina kavatsen aga lähtuda siin oma poliitikakommentaarides euroopalikust peavoolu konservatismist, mis on suunatud mitte vaenlaste otsimisele, vaid sotsiaalse sidususe ja stabiilse arengu (progressi) kindlustamisele.

Need kord nädalas ilmuvad sõnavõtud ei esinda ühegi Eesti erakonna seisukohti, vaid väljendavad üksnes minu enda vaateid, aga vähemalt teoreetiliselt võiks neid jagada ka IRL.

Aastavahetus Viljandis

Ma ei mäleta, mida eelmisel aastavahetusel tegin, vist magasin. Inimese elus algab uus aasta tema enda sünnipäeval, milleni mul on jäänud veel kolm nädalat, aga enamasti ei tähista ma ka seda.

Kunagi ennevanasti käis aastavahetusel näärivana, kes tõi kingitusi, aga sellest ei mäleta ma enam samuti peaaegu midagi.

Ülle Meister “12 kuud. Veebruar” (postkaart aastast 1990)

Eks vahest on ikka ilutulestikku vaadatud, kodus istutud või kuuse all käidud, aga konkreetselt on jäänud mulle meelde ainult 2001/2002 aastavahetus, mis erines teistest selgelt selle poolest, et olin siis öösel mereväe sidekeskuses valves. Midagi erilist või meeldejäävat samas ei juhtunud.

Umbes nädal tagasi rääkis ema, et kui mina sündisin ehk enne seda oli aastavahetus (1980/1981) samasugune soe ja vihmane nagu nüüd.

Need kaks aastavahetust olidki ainsad, millega mul seni midagi konkreetset seostus. Ülejäänutest on jäänud küll meelde mõningaid kilde, aga ma ei suuda praegu eristada, millal miski täpselt juhtus. Ja seda mitte põhjusel, et oleksin olnud siis purjus.

Nähtavasti ei ole aastavahetused minu jaoks lihtsalt nii olulised sündmused, et need täpselt meelde jääksid.

2016/2017

Sel korral on vist teisiti. Seda enam, et panen siia kirja mõningaid asju, mida nüüd aastavahetusel Viljandis jalutades nähtud sai.

Umbes kella seitsme paiku õhtul Paalalinnast Männimäele kõndides nägime suurt koera, kes jooksis mööda Reinu teed linnast välja. Esimesed paugud olid selleks ajaks juba kõlanud. Ilmselt oli see koer ennast lahti murdnud, et aastavahetuseks linnast põgeneda.

Kui meil veel koer oli, siis läks ta aastavahetusel linnas olles alati täiesti endast välja, värises ja hakkas hirmunult ringi siblima või puges kempsu peitu. Ta kartis ka äikest, aga ilutulestiku paugud tekitasid temas lausa paanikat.

Kui ma väike olin, siis mulle väga meeldisid igasugused raketid ja paugutamine, aga nüüd tundub see järjest mõttetum.

Kui me paarkümmend minutit enne südaööd Männimäelt kesklinna poole hakkasime jalutama, et minna ilutulestikku vaatama, siis nägime peagi paari nokastanud noormeest, kes kõnnitee ääres püsti seistes urineerisid, üks ühel ja teine teisel pool. Nad olid lõbusas tujus ning soovisid head uut aastat. Soovisin ka neile head uut aastat.

Vaatepilt oli ootamatu ja hämmastav, sest ma ei olnud midagi sellist siin varem näinud. Joobnud inimesi, kes suvel kusagil Männimäel muru peal magavad, vahest ikka kohtab, aga selline otse tänaval urineerimine oli minu jaoks uus nähtus. Ilmselt ei jäänud neil lihtsalt hädaga muud üle.

Me vaatasime ilutulestikku vana kalmistu kõrvalt, selle väikese nõlva pealt, mille ääres Kalmu ja Toome tänavad saavad kokku Reinu teega. Sinna kogunes päris palju inimesi.

Kuna ilm oli veidi udune, siis ei olnud nähtavus väga hea. Kohati tundus nagu oleks hoopis sõda lahti.

Head uut aastat! Happy new year! #headuutaastat #happynewyear

A video posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Keegi isegi kommenteeris seal, et täiuslik lõpp oleks see, kui Pauluse kirik, mis veidi vaadet varjas, õhku lendaks. Julmad naljad.

Kui pärast Paalalinna läksime, siis tegime Vase, Vabriku ja Vaksali tänava kaudu väikese ringi, sest Riia maantee ääres lasid mingid noored pauke, mis lendasid kohati kõnniteele, ja seetõttu ei tahtnud me sealt kaudu minna.

Paala teel lasi üks seltskond jälle rakette, üks lendas põõsasse ja ajas seal päris palju tossu välja.

Üksikuid pauke võis kuulda veel umbes tund pärast südaööd.

Sakala kirjutab, et erinevalt eelmisest saabus 2017. aasta politseinikele, päästjatele ja meedikutele rahulikult. Politseil oli üsna tavapärane nädalalõpp (51 väljakutset), päästjatel oli üks väljasõit (rakettidega muret ei olnud) ning ka haigla koormus vähenes.

Kui aastavahetusel oli pigem soe ja sadas vahepeal vihma, siis täna, 3. jaanuari hommikul välja minnes oli maas kena, valge lumevaip, mis minusugustele talveinimestele muidugi rõõmu valmistab. Loodetavasti püsib see nüüd kaua.

Anekdoot Brežnevi ajast

Romantiline komöödia “Saatuse iroonia ehk hüva leili!” (Mosfilm, 1976) taheti pärast valmimist väidetavalt ära keelata ja pääses sellisest saatusest vaid tänu sellele, et meeldis Leonid Brežnevile.

1976. aasta 1. jaanuaril telelinastunud film räägib Moskvas elavast 36-aastasest Jevgenist, kes palub lõpuks oma tüdruksõbra Galja kätt ja valmistub selleks, et hiljuti saadud korteris uus aasta koos temaga pidulikult vastu võtta. Ühtlasi pihib ta pruudile, et tegi juba kunagi varem ühele neiule abieluettepaneku, aga lõi pärast seda araks ja põgenes Leningradi. Jevgeni kinnitab Galjale, et midagi sellist enam ei juhtu.

Plaanid õhtuks on tehtud, kuid enne käib Jevgeni läbi veel saunast, sest tal on sõpradega komme igal aastal 31. detsembril koos saunas käia. Eelmise öö on Jevgeni, kes töötab kirurgina, veetnud pikas vahetuses. Ta rõhutab, et ei ole alkohoolik, aga saunas läheb ikkagi kõvaks pummeldamiseks, sest peatset abiellumist on ju vaja tähistada.

Üks sõpradest peab lendama samal õhtul Leningradi. Nii jätkub jooming lennujaamas. Kui saabub aeg pardale minna, siis on kaks veel ärkvel püsivat tüüpi unustanud, kumb nende laua ääres magavatest kamraadidest Leningradi pidi lendama. Lõpuks pannakse eksikombel lennukile Jevgeni.

Kuidas võis see juhtuda? Kas siis tema passi ei vaadatud? 1974. aastani NSV Liidu siselendudel pileti ostmisel ja pardale minekul passi tõesti ei küsitud. Aga ajal, mil see film vaatajate ette jõudis, seda juba nõuti.

Umbjoobes Jevgeni magab kuni Leningradi jõudmiseni, lällab siis lennujaamas ning kakerdab takso peale, öeldes juhile oma koduse aadressi, et Galja saabumise ajaks koju jõuda. Takso viib ta samasuguse maja juurde, kus ta elab. Jevgeni komberdab kuidagi korteriukseni, keerab selle oma võtmega lahti, loobib riided osaliselt seljast ja läheb viskab magama.

Mõne aja pärast saabub koju Nadja, kes ootab samal õhtul külla Ippoliti, oma meessõpra. Esialgu ta isegi ei märka, et keegi tema voodis magab, aga pärast on ehmatus suur ning arenema hakkab pöörane sündmustejada.

Eldar Rjazanovi käe all valminud film on eelkõige melodraama, romantiline komöödia, mis räägib inimestevahelistest suhetest, aga loomulikult võib selles tajuda ka teatud sotsiaalkriitilist sõnumit, kriitikat ühiskonda unifitseeriva sotsialistliku plaanimajanduse aadressil, mis ilmselt viiski mõteteni see ära keelata.

Paradoksaalsel kombel viitas Brežnev oma ettekandes NLKP XXVI kongressil 1981. aastal sellele filmile aga just selle sõnumi tõttu.

“Ei ole vaja selgitada, kui oluline on see, et kõik meid ümbritsev kannaks endas ilu, hea maitse märki. Olümpiaobjektid ja mõningad elamukvartalid Moskvas, taassündinud minevikupärlid ja uued arhitektuuriansamblid Leningradis, uusehitised Alma-Atas, Vilniuses, Navois ja teistes linnades – see on meie uhkus. Ja ikkagi on linnaehituses tervikuna vaja rohkem kunstilist väljendusrikkust ja mitmekesisust. Et ei juhtuks sedasi nagu ühe filmi kangelasega, kes, sattudes saatuse iroonia tahtel võõrasse linna, ei suutnud seal eristada ei maja ega korterit omaenda omast,” teatas Brežnev.

Mida toob aasta 2017?

Kuna eraelulistel põhjustel, millest ma ei kirjuta, tuleb alanud aastal tõenäoliselt siiski hoopis vähem mööda kultuuriüritusi jooksmist kui eelmisel, siis kandub selle ajaveebi fookus nüüd ilmselt ikkagi rohkem poliitikale. Seetõttu alustangi sellest.

Läinud aasta tõi Eestile uue presidendi ja uue valitsuse.

Kersti Kaljulaid sai presidendiks ootamatult ja ebatavalisel moel, kuid on minu silmis talle antud usaldust juba õigustanud. Mõnda tema sõnavõttu olen küll isegi kritiseerinud, aga üldiselt avaldab ta positiivset mõju kogu Eesti poliitilisele kliimale. Rohkem siirust ja vähem silmakirjalikkust võiks jääda tema tegevuspõhimõtteks ka edaspidi, kuigi kohati võib see kutsuda muidugi esile ka nurinat.

Meie president ise ütles oma aastavahetuse tervituses: “Ja et teha paremini, on mõistlik vahel olla ka konstruktiivselt kriitiline.”

Just konstruktiivne (mõistuspärane, ülesehitav ja edasiviiv) kriitika on see, mida võiks alanud aastal rohkem olla. Niisama lahmimine, mis tugineb peamiselt emotsioonidele, ei pea lugu faktidest ega paku välja positiivset programmi, tekitab juurde ainult negatiivset energiat, aga seda on maailmas juba niigi palju. Pealegi on see minu meelest sama kahjulik nagu kriitikameele puudumine.

Samavõrd ootamatult sai Eesti ka uue valitsuse. Sellega seoses on minu tunded täna veidi vastuolulisemad. Ühest küljest oli väga vaja, et selline võimupööre toimuks, aga teisest küljest olen ma ise ikkagi pigem parempoolsete vaadetega ega usu, et kõik uue koalitsiooni poolt pakutavad muudatused on head, praktikas hästi toimivad.

Ma ei näe Riigikogu praegust koosseisu vaadates hetkel võimalust parema koalitsiooni moodustamiseks ega ole põhimõtteliselt selle valitsuse vastu, aga võib juhtuda, et hakkan tegema mõningates küsimustes peenhäälestatud kriitikat.

Kuidas kohalikud valimised mõjutavad Eestis üleriigilist positsioonide jaotust, sel teemal ei hakka ma üldse spekuleerima, sest minu meelest on nende valimiste tulemused ennustamatud. Ise ma nüüd ei kandideeri, vaid tegelen Avatud Nimekirjade koordineerimisega (hetkel tundub, et vähemalt Tallinnas peaks selline valimisliit tõesti loodud saama).

Milline saab olema Donald Trumpi poliitika USA presidendina, see on paljuski tegelikult jätkuvalt üks suur küsimärk. Näiteks Venemaa osas võib tema seniste avalduste põhjal justkui eeldada suhete paranemist, aga sama hästi võib juhtuda, et Trump tunneb nüüd, et peab hakkama tõestama, et ta ei ole venelaste poolt pukki pandud kasulik idioot – see viiks hoopis USA-Vene suhete veelgi suurema pingestumiseni.

Mis puudutab Euroopat, siis loodan ja usun, et Prantsusmaa presidendiks valitakse kevadel François Fillon ja vabariiklased võidavad seal ka suvel toimuvad Rahvusassamblee (parlamendi alamkoja) valimised. Saksamaa kantslerina jätkab Angela Merkel (kui tal just tervis üles ei ütle) ning Geert Wildersi Vabaduspartei ei suuda Hollandis esimeseks tõusta.

Aga, nagu alati… aeg näitab.

2016. aasta maailmas 2/2

Jätkub ülevaade lahkuval aastal maailma poliitikaelus toimunust. Täna on vaatluse all teine poolaasta. See ülevaade ei ole loomulikult kõikehõlmav, vaid puudutab neid paiku, kus toimuvat ma ise rohkem jälgin.

Juulis toimusid Austraalias parlamendivalimised, kus saavutas taas võidu konservatiivne Austraalia Liberaalne Partei koos oma väikeste liitlastega. Eelmiste valimistega võrreldes kaotati Esindajatekojas 14 kohta (täpselt nii palju sai neid samas juurde vasaktsentristlik Austraalia Tööpartei). Koalitsioonile jäi seal napp enamus, 76 kohta 150-st. Peaministrina jätkas Malcolm Turnbull.

Jaapanis valiti ümber pool parlamendi ülemkojast. Kohti said juurde valitsevad konservatiivsed erakonnad, Liberaal-Demokraatlik Partei ja Komeito, millel on nüüd ülemkojas kokku 146 kohta 242-st, aga ka kommunistid, kes tõusid seal neljandaks erakonnaks (14 kohta), samas kui vasaktsentristlik Demokraatlik Partei kaotas 11 kohta, jäi ainult 49.

Tokio prefektuuris toimunud kohalikel valimistel oli samuti edukas konservatiivne Liberaal-Demokraatlik Partei, traditsiooniline võimuerakond, aga Tokio kuberneriks valitud Yuriko Koike, kes on olnud nii keskkonnaminister kui ka kaitseminister, osales valimistel hoopis sõltumatu kandidaadina. Erakonna ametlik kandidaat oli Hiroya Masuda, kunagine siseminister. LDP kohalik osakond ähvardas rakendada meetmeid liikmete vastu, kes toetavad Koike kandidatuuri, kuid paljud silmapaistvad tegelased seda ikkagi tegid, samas kui peaminister Shinzō Abe, kelle esimesel ametiajal Koike 2007. aastal paar kuud kaitseminister oli (lahkus ametist erakonna sisemise võimuvõitluse tõttu), ja mitmed teised LDP juhtivad tegelased hoidusid nüüd poole valimisest. Koike (sünd. 1952) tuli poliitikasse väikeste uuendusmeelsete erakondade kaudu ning oli juba LDP-ga ühinedes kolmandat ametiaega parlamendi alamkoja liige, temast sai peaminister Junichiro Koizumi lähedane liitlane ning keskkonnaminister (2003-2006). 2008. aastal, kui Koizumi mantlipärija Abe oli oma kehva reitingu ja tervisehädade tõttu kõrvale tõmbunud, kandideeris Koike ka LDP juhiks, jäädes siis viie kandidaadi hulgas kolmandaks. Ta oli Jaapani esimene naissoost kaitseminister ja on nüüd Tokio esimene naissoost kuberner ning võib juhtuda, et temast saab kunagi ka riigi esimene naissoost peaminister.

Augustis toimus Tais rahvahääletus põhiseaduse üle, millega 2014. aastal sõjalise riigipöördega võimule tulnud hunta kindlustas enda võimu ka nüüd järgnevaks üleminekuperioodiks. See näeb ette, et kõik senaatorid määratakse ametisse hunta enda poolt ja Senat omab Esindajatekoja üle vetoõigust küsimustes, mis puudutavad põhiseaduse muutmist. Peaminister võidakse aga määrata ka väljastpoolt parlamenti. Eelnõu kritiseerimine oli keelatud, vaatlejaid hääletust jälgima ei lastud. Opositsioonilised aktivistid võeti kinni ja anti sõjaväekohtu alla ning vahistati ka neid valijaid, kes kuulutasid, et kavatsevad hääletada selle vastu. Ametlike tulemuste kohaselt oli valimisaktiivsus 59.40% ja uue põhiseaduse poolt oli 61.35% hääletanutest.

Septembris olid Hong Kongis valimised, kus Pekingi toetajad said kohalikus seadusandlikus kojas kokku 40 kohta 70-st. Samas kaotasid nii nemad kui ka opositsioonilised demokraadid varasemaga võrreldes kolm kohta. Sisse tulid uued, 2014. aasta meeleavaldustest välja kasvanud jõud, mis toetavad enesemääramisõigust ning soovivad selles küsimuses rahvahääletuse korraldamist. Kokku on neil nüüd kuus kohta. Kuus kandidaati diskvalifitseeriti, sest nad toetasid otsesõnu Hong Kongi iseseisvumist.

Valgevenes ja Venemaal toimusid parlamendivalimised, millega võimuladvik kindlustas enda juhtivat rolli. Venemaal ei ole jätkuvalt alternatiivi erakonnale Ühtne Venemaa. Riigiduumas sai küll ühe koha ka Kodanike Platvorm, aga see erakond ei ole enam päris see, mida sellest luua üritati. Valgevenes sai paar kohta ka süsteemiväline opositsioon, kuid 98.2% parlamendist kuulub siiski president Lukašenka lojalistidele.

Berliinis ja Mecklenburg-Vorpommernis toimunud valimised kinnitasid juba märtsis ilmnenud trende: kristlikud demokraadid ja sotsiaaldemokraadid langevad, Alternatiiv Saksamaale teeb võimsaid sööste ja liberaalid taastuvad madalseisust. Berliinis moodustati esmakordselt puna-puna-roheline koalitsioon, võimule kaasati Vasakpartei, mis tõusis kolmandaks jõuks. Eelmine kord üllatanud Piraadipartei jäi seal aga nüüd valimiskünnise alla.

Horvaatias andsid parlamendivalimised taas ebaselge tulemuse, nagu eelmisel aastal, kuid endine peaminister Zoran Milanović otsustas tunnistada sotsiaaldemokraatide juhitud vasaktsentristliku koalitsiooni kaotust, et hoida ära järjekordse patiseisu tekkimine, võimaldades konservatiivse Horvaatia Demokraatliku Liidu koalitsioonil jõuda tsentristide toetusel valitsuse moodustamiseni. Peaministriks sai Andrej Plenković.

Hispaanias valiti regionaalparlamente Baskimaal ja Galiitsias. Baskimaal on riiki valitseva Rahvapartei kohalik haru suhteliselt väike jõud, mis kogus 10.1% häältest ja parlamendis üheksa kohta 75-st, aga Galiitsias tuli Rahvapartei taas esimeseks: 47.6% häältest ning 41 kohta 75-st.

Oktoobris kukkus Kolumbias rahvahääletusel väga napilt läbi rahuleping valitsuse ja mässuliste vahel, mis pidi lõpetama aastakümneid kestnud verevalamise. Lepingu poolt olid peaaegu kõik erakonnad, sealhulgas Kolumbia Konservatiivne Partei, aga selle vastu olnud konservatiivid heitsid ette, et leping annab mässulistele amnestia ning automaatselt kümme kohta parlamendis, et see seadustab sisuliselt narkokaubanduse ja legitimiseerib riigis vägivalla kasutamist. Kõik küsitlused näitasid, et leping kiidetakse ülekaalukalt heaks, aga hääletusest osavõtt tuli lõpuks ainult 37.43% ja 50.22% hääletas vastu. Pole päris selge, mis sellest rahuprotsessist edasi saab.

Ungaris kukkus samas läbi rahvahääletus, kus küsiti, kas ollakse nõus sellega, et Euroopa Liit saaks anda korralduse mitteungarlaste kohustuslikuks ümberasustamiseks Ungarisse isegi ilma Ungari parlamendi nõusolekuta. 98.36% hääletanutest sellega nõus ei olnud, aga kuna osavõtt oli 40.04%, mis jäi alla seal seaduses nõutule, siis loeti referendum läbikukkunuks. Võrdluseks, et viimastel eurovalimistel oli valimisaktiivsus Ungaris ainult 28.97%.

Tšehhis toimusid kohalikud valimised ning valiti ümber kolmandik senaatoritest. Enim hääli kogus paremtsentristlik ANO 2011, sotsiaaldemokraadid langesid teiseks. Kodanike Demokraatlik Partei, mis on osa Konservatiivide ja Reformistide Liidust Euroopas, sai Senati valimisel 11.71% häältes, omades seal nüüd kümmet kohta, ning kohalikel valimistel 9.47% häältest.

Gruusias tugevdas parlamendivalimistel enda positsioone valitsev Gruusia Unelm, mis sai 115 kohta 150-st.

Leedus tõusis riigi juhtivaks jõuks Leedu Talurahva ja Roheliste Liit, mis sai eelmistel parlamendivalimistel ainult ühe koha, kuid nüüd 54 kohta 141-st. Tulemuse taga nähakse protesti vanade erakondade vastu, valijate soovi näha poliitikas uusi nägusid. Peaministriks sai Saulius Skvernelis, koalitsioon moodustati sotsiaaldemokraatidega. Talurahva ja Roheliste Liit soovis esialgu teha suure koalitsiooni, kus oleks lisaks konservatiivne Isamaaliit – Leedu Kristlikud Demokraadid, kuid see erakond välistas taolises kolmevalitsuses osalemise.

Islandis sai parlamendivalimistel parima tulemuse konservatiivne Iseseisvuspartei, mis ei saanud aga hakkama koalitsiooni moodustamisega. Sama ei õnnestunud ka teiseks platseerunud Vasakrohelisel Liikumisel ja kolmandaks tulnud Piraadiparteil, mille juht Birgitta Jónsdóttir sai presidendilt mandaadi valitsuse moodustamiseks detsembri alguses. Pärast tema ebaõnnestumist teatas president, et ei hakka kellelegi praegu enam uut mandaati andma, sest erakondade juhid peaksid arutama asja omavahel mitteametlikult, et jõuda lõpuks ikkagi töövõimelise valitsuse moodustamiseni.

Novembris toimus Bulgaarias rahvahääletus kolmes küsimuses, mis puudutavad muudatusi poliitilises süsteemis. Osavõtt oli 50.81%, aga kuna see jäi veidi väiksemaks kui eelmistel parlamendivalimistel, siis ei oma tulemused siduvat iseloomu. Samas jätkub arutelu nende asjade üle parlamendis. 74.02% pooldas erakondade riigipoolse rahastamise sidumist valijatelt saadud häältega (iga eelnenud parlamendivalimistel saadud hääl annab erakonnale ühe levi aastas), mida Eestis propageeris mäletatavasti MTÜ Radikaaldemokraadid. 73.80% toetas mõtet minna parlamendivalimistel üle kahevoorulisele süsteemile. 63.48% toetas valimistest osavõtu muutmist kohustuslikuks.

Samal ajal toimusid seal presidendivalimised, kust väljus teises voorus võitjana erukindral Rumen Radev, endine Bulgaaria õhuväe komandör, kelle sõltumatut kandidatuuri toetas vasaktsentristlik opositsioon. Eelmine president Rosen Plevneliev sai ametisse parempoolse võimupartei toetusel, mille kandidaat Tsetska Tsacheva nüüd teises voorus alla jäi.

Moldova presidendiks valiti venemeelsete sotside juht Igor Dodon, kellele jäi teises voorus alla euromeelsete liberaalide kandidaat Maia Sandu.

Ameerika Ühendriikide presidendiks valiti Donald Trump, kes sai samas ligi kolm miljonit häält vähem kui Hillary Clinton. USA valimistel ma siin praegu pikemalt ei peatu, sest neist on räägitud juba niigi piisavalt.

Prantsusmaal võitis vabariiklaste eelvalimised mõõdukas konservatiiv François Fillon, kellest sai sellega vabariiklaste kandidaat tuleval aastal toimuvatel presidendivalimistel, mille tulemusel temast saab kõigi eelduste kohaselt Prantsusmaa järgmine president.

Saksamaa kantsler Angela Merkel teatas, et kandideerib järgmisel aastal neljandaks ametiajaks.

Detsembris jõudsid viimaks lõpule Austria presidendivalimised, mille tulemusel sai peatutud juba varem.

Itaalias lükati rahvahääletusel tagasi muudatused poliitilises süsteemis, mille läbiminekuga peaminister Matteo Renzi oli sidunud enda jätkamise valitsusjuhina. Hiljem ta tunnistas, et see oli viga. Renzi astus ametist tagasi, peaministriks sai Paolo Gentiloni.

Rumeenias võitis parlamendivalimised Sotsiaaldemokraatlik Erakond. Parlamenti pääses küll kolm uut parteid, kuid neist kaks on moodustatud vanade baasil. Liberaalse Reformierakonna ja Konservatiivse Partei ühinemisel sündinud Liberaalide ja Demokraatide Liit (ALDE) moodustas nüüd sotsidega koalitsiooni, mille valitsus astub ametisse jaanuaris. Peaministriks saab Sorin Grindeanu.