Praeguste plaanide kohaselt peaks Suurbritannia olema novembri alguseks Euroopa Liidust lahkunud, kuid eurovalimised toimuvad nüüd ka seal. Kõige populaarsemaks erakonnaks on tõusnud hiljuti asutatud Brexiti Partei.
2016. aasta juunis toimus Suurbritannias rahvahääletus küsimuses, kas riik peaks jääma Euroopa Liitu või sellest riikide ühendusest lahkuma. Kuna enamik hääletajatest toetas lahkumist, algatas Briti valitsus 2017. aasta märtsis ametliku protsessi, mis pidanuks lõppema kaks aastat hiljem Suurbritannia lahkumisega Euroopa Liidust.
Paraku ei jäänud Briti parlament valitsuse poolt sõlmitud lahkumislepinguga rahule ja hääletas selle tänavu kolmel korral maha. Nii tekkis absurdne olukord, kus riik ei saa Euroopa Liidust lahkuda, sest sealsed rahvasaadikud ei ole rahul lahkumistingimustega.
Euroopa Ülemkogu otsustas anda Suurbritanniale kuni oktoobri lõpuni ajapikendust. Vahepeal toimuvad aga Euroopa Parlamendi valimised, mis viiakse läbi ka seal, sest riik on ju praegu jätkuvalt Euroopa Liidu liige.
Täna kinnitavad küsitlused, et Briti rahva hulgas on saavutanud ülekaalu need, kelle arvates langetati 2016. aastal rahvahääletusel vale otsus. Enamik toetab teise rahvahääletuse korraldamist. Ja täna võidaksid selle ilmselt Euroopa Liitu jäämise toetajad.
Nigel Farage tembutab jälle
2016. aasta rahvahääletus toimus suuresti Ühendkuningriigi Iseseisvuspartei (ÜKIP) survel. See nn. ühe-teema-partei kogus 2014. aasta eurovalimistel 27,5% häältest, edestades sellega isegi leiboriste ja konservatiive.
Briti parlamendivalimisi silmas pidades nägid konservatiivid ÜKIP-i tõusus enda jaoks ohtu. Seetõttu andiski toonane peaminister David Cameron lubaduse, et kui Konservatiivne Partei saab 2015. aasta valimistega parlamendis enamuse, peab ta läbirääkimisi, et parandada Suurbritannia liikmelisuse tingimusi Euroopa Liidus, ja pärast neid läbirääkimisi korraldatakse rahvahääletus edasise liikmelisuse küsimuses.
See lubadus aitas konservatiividel võita 2015. aasta valimised. Cameron pidas oma sõna. Tema ise toetas rahvahääletusel Euroopa Liitu jäämist. Varsti pärast tulemuste selgumist astus ta ametist tagasi.
ÜKIP-i juht Nigel Farage aga juubeldas. Seitsmendas taevas olid ka tema fännid mujal Euroopas, sealhulgas Eestis, kus mõni EKRE poliitik kuulutas Facebookis, et tal tuli brittide otsuse pärast (suurest õnnest) lausa pisar silma. Nii pöörases vaimustuses olid nad mõttest, et Euroopa Liidust lahkub riik, mis on seal olnud üks Eestile sobivate seisukohtade tugevamaid toetajaid.
Väljavaade, et Suurbritannia võib jääda lõpuks ikkagi Euroopa Liidu liikmeks, on pannud sealsed eurovastased aga muidugi muretsema.
2016. aasta sügisel, kui asjad näisid liikuvat juba tema poolt soovitud suunas, pani Farage ameti maha. ÜKIP-i juhid hakkasid kiiresti vahetuma. Erakond otsis enese jätkuva olemasolu õigustamiseks uusi vaenlasi, kellega võidelda, kaldudes järjest enam paremäärmuslusse.
Läinud aasta detsembris teatas Farage, et lahkub raske südamega erakonnast, mille liige ta oli 25 aastat. Põhjuseks tõi selle, et ÜKIP-i juhatus otsustas jätta erakonna esimeheks Gerard Batteni, kes oli võtnud nõunikuks Tommy Robinsoni. Robinson on rahvusvaheliselt tuntud islamivastane aktivist, keda väljaanded nagu Objektiiv ja Uued Uudised kujutavad suure märtrina. Farage seda vaimustust ei jaga.
Farage selgitas BBC-le, et Batteni kinnisideeks näib olevat muutunud “islamiküsimus, mitte lihtsalt islamistlik ekstremism, aga ÜKIP-it ei loodud erakonnaks, mis peab ristisõda.” Tema sõnul tõi Robinsoniga mehkeldamine erakonda lööminguid ja vägivalda ning karistusregistrisse kantud isikuid, neist osad mõistetud süüdi üsna ränkades kuritegudes, ja see kõik on muutnud ÜKIP-i valimistele orienteerunud erakonnast tänavaaktivistide parteiks.
Brittide toetus ÜKIP-ile on selliste arengute tõttu kokku kuivanud. Kuid selle asemele on tõusnud alles hiljuti asutatud Brexiti Partei, mida juhib Farage ja millega ühinesid peaaegu kõik ÜKIP-i senised eurosaadikud. Selle erakonna ainsaks sihiks on lahkuda Euroopa Liidust ilma lahkumislepinguta, ja teha seda võimalikult kiiresti. See tähendab, et Suurbritannia jääks edaspidi kõrvale ka Euroopa ühisturust.
Erakonna programm avaldatakse alles pärast eurovalimisi, aga kindlasti ei ole tegemist rassistliku jõuga – Farage on öelnud, et nad on sügavalt sallimatud igasuguse sallimatuse suhtes. Paljuski võib selle taga näha nostalgiat Briti impeeriumi järele, kus päike kunagi ei loojunud, ning soovi panustada Euroopa asemel tihedamale koostööle oma kunagiste asumaadega.
Brexiti Partei, millest võib saada nüüd Euroopa Parlamendis suurim eurovastane jõud, kavatseb seada kandidaadid üles ka järgmistel Briti parlamendivalimistel. Välja arvatud ringkondades, kus kandideerivad euroskeptikutest konservatiivid. Seega ei kao surve Euroopa Liidust lahkumiseks Briti sisepoliitikast kuhugi.
Jäämise toetajadki koondavad ridu
Teiselt poolt sündis tänavu Euroopa Liitu jäämist pooldavate leiboristide ja konservatiivide ühistööna tsentristlik erakond Change UK, mis propageerib teise rahvahääletuse korraldamist. Change UK kongress toimub alles sügisel. Ajutiselt juhib erakonda konservatiivide ridadest lahkunud Briti parlamendisaadik Heidi Allen. Sellega liitus ka mitu nende hulgast pärit eurosaadikut.
Teist rahvahääletust pooldavad ka liberaaldemokraadid ja rohelised. Liberaalide juht Vince Cable tegi koguni ettepaneku, et kolm erakonda võiks osaleda eurovalimistel ühiselt. Valimistele minnakse siiski eraldi. Küsitluste kohaselt kavatseb neid kolme jõudu, mis tahavad uut rahvahääletust, toetada kokku umbes 30% valijatest – sama palju nagu Brexiti Parteid.
Konservatiivid saavad praegu seega tuld mõlemast servast. Konservatiivne Partei ise toetab valitsuse poolt kokkulepitud lahkumislepingut, kuid pea kõik teised erakonnad on selle vastu. Leiboristidel on oma alternatiivne plaan. Kui see või ennetähtaegsete parlamendivalimiste esilekutsumine läbi ei lähe (korralised peaksid toimuma alles 2022. aastal), toetavad nemadki teise rahvahääletuse korraldamist.
Šotimaal domineeriv Šoti Rahvuspartei on vastu igasugusele sellisele kokkuleppele, millega Šotimaa ei jää osaks Euroopa Liidu ühisturust ja tolliliidust. Nemadki soovivad teist rahvahääletust ning on seadnud sihiks Euroopa Liidu koosseisu kuuluva iseseisva Šotimaa loomise. 2014. aastal toimunud Šotimaa iseseisvusreferendumil said iseseisvuslased lüüa, kuid nüüd läheks neil kindlasti paremini.
2016. aasta rahvahääletusel toetati Šotimaal ülekaalukalt Suurbritannia jäämist Euroopa Liitu. Šotimaa peaminister Nicola Sturgeon teatas hiljuti, et taotleb keskvalitsuselt luba uue iseseisvusreferendumi korraldamiseks veel sealse regionaalparlamendi praegusel ametiajal, mis peaks lõppema 2021. aasta mais.
Iiri rahvuslaste erakond Sinn Féin, mis pooldas 2016. aasta rahvahääletusel Euroopa Liitu jäämist, toetab praegu valitsuse poolt sõlmitud kokkulepet kui ainsat võimalust vältida lahkumist ilma lahkumislepinguta. Viimasel juhul peavad nad täiesti möödapääsmatuks rahvahääletust Põhja-Iirimaa ühinemiseks Iiri Vabariigiga.
Euroopa Liidust lahkumine, nagu arvata võis, ähvardab seega viia Ühendkuningriigi lagunemiseni. Teine euroreferendum võib näida sellises olukorras hea lahendusena. Brittide hulgas siiski laialdaselt levinud euroskepsise murdmiseks peaks aga ka Euroopa Liit muutuma lõpuks suunas, mille David Cameron kunagi välja pakkus. Usun, et kui toona oleks oldud vastutulelikum, ei oleks praegust segadust tekkinud.
Artikkel ilmus 15. mail 2019 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.