“Cherbourg’i vihmavarjud” (1964)

ETV näitas hiljuti selle filmi järgi tehtud muusikalavastust, aga siin tuleb nüüd veidi juttu siiski Jacques Demy kuulsast filmist endast, mis on vähemalt praegusel hetkel vaatajatele kättesaadav isegi YouTube’is.

Lugu räägib noorest neiust ja noormehest, kes on armunud ning kavatsevad abielluda, kuid siis kutsutakse üks neist kaheks aastaks ära sõjaväkke. Neiu on rase. Tema kätt palub ka üks jõukas härrasmees. Neiu on küll tõotanud armsamat igavesti oodata, aga lahus olles võõrdub temast aegamisi ja läheb lõpuks teisele. Kui noormees armeeteenistusest naaseb, siis ei oota teda enam keegi.

Või tegelikult ootab. Tema vana ja haige tädi, ristiema, kes ta üles kasvatas, kuid mõne aja pärast sureb. Aga leidmata eest oma armsamat noormees kibestub ja käib päris alla. Kui enne sõjaväkke minekut töötas ta rõõmsalt automehaanikuna, siis pärast läheb ühel päeval ülemusega tülli ja lahkub töölt. Hiljem teeb ta saadud päranduse eest teoks ammuse unistuse soetada bensiinijaam. Vahepeal leiab aga õnne tütarlapsega, kes põetas tema haiget ristiema. Filmi lõpus kohtub ta veel viivuks vana armsamaga, kes tuleb bensiinijaama kütust tankima.

Selline võiks olla lühidalt kokkuvõetuna selle filmi sisu.

Lisaks armastusloole on see lugu aga ka omamoodi klassisuhete analüüs. Noormees ja tema ristiema põetanud tütarlaps, kellest saab hiljem tema naine, esindavad töölisklassi. Lõpuks saavad neist tänu saadud pärandusele, edasipüüdlikkusele ja töökusele juba väikekodanlased, tanklaomanikud. See teine neiu, kelle ema on vihmavarjudega kauplev väikepoodnik, on juba oma päritolult väikekodanlane, sellest kihist, mis pidevalt oma olemasolu eest peab võitlema ja suurkapitalile protsente teenib. Juveelikaupmehega abiellumise kaudu tõuseb temagi kõrgemasse kihti.

Jacques Demy (1931-1990), kes kirjutas ise ka stsenaariumi, kuulus Prantsuse uue laine andekaimate režisööride hulka. “Cherbourg’i vihmavarjud” on paljude arvates tema parim film. Muu hulgas silmapaistev sellegi poolest, et see oli üldse üks esimesi (ja tänini väheseid) filme, kus puudutakse Alžeeria sõja teemat.

Eriliseks teeb selle veel filmikeel, mis oli omas ajas küllaltki novaatorlik. Demy sisuliselt taasleiutas muusikali. Kogu tekst antakse edasi lauldes (helilooja Michel Legrand, dialoogid kirjutas Demy). Sarnaseid filme on tehtud hiljemgi, viimastest meenub (juba enam kui aasta tagasi vaadatud) “London Road”, aga teist nii head mina küll näinud ei ole. Mulle meeldivad ka kasutatud värvid, võttepaigad, dekoratsioonid, riided ja aksessuaarid, mis teevad sellest ühe täiusliku 1960-ndate filmi. Nostalgiline juba omas ajas, suur pisarakiskuja ka tänapäeval.

“Navigaator Pirx” (1978)

Eilne päev oli mitte üksnes maagiline, nagu väitis alkeemia.ee, vaid täiesti enneolematu ning kindlasti kordumatu selle poolest, et ma abiellusin. Kuna mulle, erinevalt paljudest teistest blogijatest, üldiselt ei meeldi oma eraelust avalikult kirjutada, siis sellel siin pikemalt ei peatu, vaid üksnes mainin, et kui me enne registreerimisele minekut seda filmi vaatasime, siis ütles tulevane abikaasa, et see on ikka rohkem meestekas. Nii see vist on jah (naised esinevad selles filmis vaid episoodilistes kõrvalosades), kuigi ta vaatas kah huviga.

Stanisław Lemi jutustuse “Rozprawa” (“Juurdlus”) järgi režissöör Marek Piestraki käe all valminud Poola-Eesti koostööfilm “Navigaator Pirx” on vana ulmedraama, mis võib näida noorematele vaatajatele aeglane ja konarlik, isegi naljakas. Tegevus toimub tulevikus, kus leiavad aset kosmoselennud Marsile ja Veenusele, kuid kogu stilistika meenutab rohkem 1970-ndaid – seda aega, mil see film valmis.

Teema ise on aga samas praegu kindlasti juba palju ajakohasem kui toona. Euroopa Parlamendi õiguskomisjon kiitis just neljapäeval heaks raporti robootikat käsitlevate tsiviilõigusnormide kohta, millega kutsutakse Euroopa Komisjoni üles looma õiguslik raamistik järgmise 10-15 aasta jooksul uue tööstusrevolutsiooni käigus turule tulevate robotite jaoks.

Jutt käib seal küll veel mitte päris sellistest inimnäolistest robotitest, keda kujutatakse kõnealuses filmis, aga ikkagi… tegemist on mitte nalja, vaid äärmiselt tõsise asjaga, kusjuures üks ettepanek ongi “robotite jaoks eraldi juriidilise staatuse loomine, nii et kõige keerukamaid autonoomseid roboteid saaks lugeda elektroonilisteks isikuteks, kellel on kindlad õigused ja kohustused.”

Filmis ei ole inimõigused robotitele veel laienenud ja vaevalt nad kunagi päris sellised õigused saavadki, kuigi on seal päris inimeste moodi. Nii väliselt kui ka käitumiselt.

Lühidalt sisust: komandör Pirx nõustub minema katselennule, kus tuleb testida uut tüüpi meeskonda, mis koosneb osaliselt robotitest, kes ei ole eristatavad inimestest.

ETV+ valis selle filmi näitamiseks väga hea aja. Kahe nädala jooksul on see veebis veel järelvaadatav. Soovitan seda teha, lugeda Euroopa Parlamendi õiguskomisjoni poolt heakskiidu saanud raportit ja nende teemade üle mõelda. Film on tähelepanuväärne veel sellegi poolest, et üks seal kõlava muusika autoritest on Arvo Pärt.

Dmitri Mizgulin “Uus taevas”

Dmitri Mizgulin (sünd. 1961) on Hantõ-Mansiiskis elav kirjanik-pankur ehk Venemaa Kirjanike Liidu liige, kes on lõpetanud ka rahandusinstituudi ja töötab panganduses. Tema luulekogu “Uus taevas” / “Новое небо” sisaldab venekeelseid luuletusi koos eestikeelsete tõlgetega (tõlkinud Arvo Valton), see tähendab 2×59 luuletust.

Lugeda on loomulikult parem venekeelseid originaale, sest need on rohkem riimis ja annavad täpsemalt edasi autori mõtet, aga siin on toodud siiski eestikeelseid tekstinäiteid, sest see postitus on kirjutatud eesti keeles.

Läbivaks teemaks on vene inimese ängistus oma maa ja rahva saatuse ning üldse elu ja maailma pärast, märksõnadeks: Jumal, alkohol (joomine), saun, poliitikud. Esineb palju rahvapäraseid filosoofilisi mõtisklusi.

Mineviku üle uhked olime,
täna kriips on peale tõmmatud.
Maailm muutunud on nüriks, labaseks
nagu kunst, mis Hollywoodis filmitud.

Mizgulin ei näe Läänes järgimist väärivat eeskuju, aga on eelkõige muidugi masenduses Venemaa pärast.

Euroopa teenritoas taas me,
pea langetatud, seisame.
Kuid orjadekski vaevalt veel
me praegu enam kõlbame.

Luulekogu ilmus vene keeles esmakordselt 2009. aastal, kui Euroopa Liidu ja Venemaa strateegiline partnerlus oli veel kõva lööksõna ning USA-Vene suhetes käimas nn. restart, kuid ei sisalda mingeid illusioone poliitikute ega ka rahva suhtes.

Nagu riigiasutustes me
õigeusu kirikutes tungleme,
häbi tundmata seal tõukleme,
õnne omal hüveks nõuame.

Sarnaseid kirjeldusi võib kohata korduvalt.

Kirikus me küünlaid süütame,
päästvat loodame ideed.
Ning moraalitutelt juhtidelt
tühje sõnu kuulame.

Kõige pessimistlikuma pildi ühiskondlik-poliitilisest olukorrast Venemaal maalib autor luuletuses pealkirjaga “Valimised”, mida ei hakka siinkohal tsiteerima.

Kõige helgema meeleoluni jõuab ta samas alljärgnevas palas.

MINU KORDAMINEK

Minu kordaminek
Ei ela elitaarmajas
Ei sõida ringi viimase mudeli autoga
Ei kanna kallist ülikonda
Ei istu aupresiidiumis
Ei suitseta toredat sigarit
Ei joo erilisi konjakeid…
Minu kordaminek
Käib laupäeviti ühissaunas
Joob õlut koos kunagiste klassikaaslastega
Loeb üliõpilasneidudele luuletusi
Naeratab lillemüüjatele
Minu kordaminek
Ei tunne huvi diskontomäära ja rahakursi vastu
Ta käib pühapäeviti kirikus
Kuid kahjuks saab ta ikka harvemini minuga kokku
Tal on tähtsamaid asju ajada

Enamasti domineerib siiski must masendus, eksistentsiaalne ängistus, kurb ja nukker meeleolu, mure Venemaa ja inimeste pärast.

Pätsi ausambast

MTÜ Konstantin Pätsi Muuseum alustas eelmisel aastal juba annetuste kogumist, et rajada Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks Tallinna ausammas Konstantin Pätsile, kuid arutelu selle üle jätkub.

Pätsi roll Eesti ajaloos on äärmiselt vastuoluline. Ühest küljest juhtis ta vabariigi rajamist, aga teisest küljest 1934. aasta riigipööret, millele järgnesid vaikiv ajastu ja hääletu alistumine.

“Pätsi karjääri suurim vastuolu peitub Eesti Vabariigi eksistentsi viimastes nädalates, napilt kahes kuus. Miks riigiehitaja, kes nii mitmelgi keerulisel hetkel eelmise kümnendi jooksul ja veel baaside ajalgi oli rõhutanud Eesti riigi püsimajäämist ja selle institutsioonide tähtsust, nõustus, ehk küll sunniviisil, ent siiski, allkirjastama kõik Eesti riiklikku ühtsust hävitavad ebaseaduslikud määrused, mida Nõukogude valitsus 16.6.1940 alates esitas kas otse või hiljem Johannes Varese valitsuse kaudu? Miks riigimees, kes silmapaistva isiksusena oli rajanud Eesti Vabariiki, nõustus kaasa töötama ka selle täielikule hävingule?” küsib Soome ajaloolane Martti Turtola oma raamatus “President Konstantin Päts. Eesti ja Soome teed”.

Neile küsimustele võibki vastuseid otsima jääda, sest Pätsi enda selgitusi selle kohta meil ei ole.

Ausamba rajamise eestvedaja Trivimi Velliste ütles eelmisel nädalal toimunud avalikul arutelul, et ajaloolased on üsna üksmeelsed selles, et mitte kuidagi ei saa eirata Pätsi erakordselt suurt tähtsust Eesti riigi sünniloos ning väiteid, et tänu Pätsile kaotasime me iseseisvuse, ei saa võtta tõsiselt ükski ajaloolane. Nii see ilmselt on. Päts aitas iseseisvuse kaotamist vaid vormistada.

Samas väitis Velliste, et 1934. aastal toimunu oli kooskõlas kehtinud seadustega ega olnudki üldse riigipööre. Ta rõhutas, et sellel oli nii poliitilise ladviku kui ka kultuurieliidi tugev toetus. Kui viimasega tuleb kahjuks nõustuda, siis esimene väide ei vasta küll tõele. 1934. aastal toimus riigipööre, mille käigus mindi vastuollu ka toona kehtinud seadustega. See on vaieldamatu tõsiasi, mida vastupidise korrutamine enam mitte kuidagi olematuks ei muuda.

“Me ei soovi, kui kätte jõuab Eesti Vabariigi 100. aastapäev, et meie pealinna avalikus ruumis oleks mälestusmärk ainult ühele riigipeale, ja see on Boriss Jeltsin. Meil ei ole mitte midagi selle vastu. Me austame Boriss Jeltsinit, kogu tema vastuolulisuses, me teame, et Boriss Jeltsinil on olulised teened, et me jälle vabaks saime. Ja selle pärast ta on igati omal kohal,” seletas Velliste samas. “Aga, ma küsin ka täna, kas me tõesti kavatseme leppida sellega, et Boriss Jeltsin jääbki ainukeseks riigipeaks selle riigi pealinnas, kui see riik saab saja aastaseks?”

Minu meelest võinuks küll jääda ära ka see Jeltsini bareljeef, mille paigaldamise eest seisid osaliselt samad inimesed, kes toetavad Pätsi ausamba püstitamist. Jeltsin mängis positiivset rolli, kui allkirjastas 1991. aastal Eesti riikliku iseseisvuse tunnustamise akti, aga sekkus sõjaliselt Tšetšeenias ja saatis tankid ka Venemaa enda parlamendi vastu. Putin oli tema valik.

Hea küll. Jeltsini bareljeefil on kirjas, et see on püstitatud “tema panuse eest Eesti iseseisvuse rahumeelses taastamises 1990-1991.” Selle eest vääribki ta ju tõesti tunnustamist, kuigi teda muidu väga eeskujulikuks poliitikategelaseks pidada ei saa. Võib-olla vääriks siis ka Päts ikkagi ausammast.

Aga… kui tahetakse tuua nüüd esile tema rolli Eesti iseseisvuse sünni juures, siis võiks minu arvates järgida siiski kompromissettepanekut püstitada mälestusmärk kõigile Eestimaa Päästekomitee liikmetele. Vastasel korral jääb vältimatult mulje, et kiidetakse heaks ka kogu Pätsi hilisem tegevus. Põhjendatud kriitikat on selle plaani kohta avaldatud juba palju. Oleks ebamõistlik seda lihtsalt ignoreerida.

Houellebecqi Lovecraft

Michel Houellebecq kirjutab, et avastas H. P. Lovecrafti 16-aastaselt. “Šokiks olnuks seda vähe nimetada. Ma ei teadnud, et kirjandus võib niimoodi mõjuda,” väljendab ta enda vaimustust.

Mina jõudsin Lovecraftini 15-aastaselt, kui lugesin antoloogiast “Olend väljastpoolt meie maailma” tema lühijuttu “Külm õhk”. See oli küll hea, aga mitte nii muljetavaldav, et oleksin võtnud ette ka samal ajal eesti keeles ilmunud Lovecrafti enda lühijuttude kogu “Pimeduses sosistaja”. Mitmete teiste autorite loomingu vastu tärkas minus siis huvi just tänu sellele antoloogiale, näiteks said kohe hangitud Hanns Heinz Ewersi “Alraune” ja Gustav Meyrinki “Golem” (Grin, Beljajev ja Čapek olid veidi tuttavad juba varasemast), aga Lovecrafti “Külm õhk” mõjus pigem häirivalt.

Häirivalt mitte selles mõttes, et see lugu oleks tekitanud minus siis kohutavat õudu või olnud kuidagi vastumeelne, vaid hoopis põhjusel, et Lovecrafti visandatud tehniline lahendus inimese surmajärgse eksistentsi tagamiseks jäi väga üldsõnaliseks ning minajutustaja otsus kõik selle kohta käinud materjalid hävitada ei olnud vähemalt minu jaoks psühholoogiliselt usutav – ise oleksin ma samas olukorras ju kindlasti teisiti talitanud ehk suure teadlase uurimistööd jätkanud, aga see on juba teine teema.

Niisiis. Kuna esimese tema sulest pärineva jutu puhul, mida lugema juhtusin, mõjusid mõned asjaolud veidi häirivalt, siis ei olegi ma neid rohkem lugenud.

Houellebecqi ei olnud seni üldse lugenud, sest suhtun sellistesse populaarsetesse trendikirjanikesse üldiselt väikese negatiivse eelarvamusega (Eestist sobib võrdluseks näiteks Andrus Kivirähk). Tema raamatut Lovecraftist lugesin nüüd üksnes seetõttu, et selle avaldas Loomingu Raamatukogu, mille uued numbrid olen võtnud nõuks kõik järjest läbi lugeda.

“Tagantjärele on mul tunne, et ma kirjutasin selle raamatu siin teataval kombel oma esimese romaanina,” kirjutab Houellebecq sellele prantsuse keeles juba 1991. aastal avaldatud teosele hiljem lisatud eessõnas. “Romaanina, kus on ainult üks tegelane (H. P. Lovecraft ise); romaanina selle piiranguga, et kõik ära toodud faktid, kõik tsiteeritud tekstid peavad olema tõesed; kuid siiski teatavat sorti romaanina.”

Raamatu tagakaanel öeldakse, et “Lovecraftist inspireerituna visandab ta ühtlasi oma tõe romaanikunstist ning kirjanduse nägemuslikust jõust.”

Tuleb tunnistada, et see romaan on hästi kirjutatud ja sisaldab kohati tabavaid tähelepanekuid, huvitavaid mõtteavaldusi, kuid sellegi poolest ei tekitanud see minus tahtmist rohkem Lovecrafti või Houellebecqi lugeda. Mind häirib nende lähtepunkt, millele viitab juba pealkiri: maailma vastu, elu vastu.

“Elu on piinarikas ja masendav. Seetõttu on mõttetu kirjutada uusi realistlikke romaane,” arvab Lovecraft, vabandust, Houellebecq, teda imetlev andunud jünger. “Meil on vaja sõltumatut vastumürki kõigi realismi vormide vastu.”

Ja selleks nö. vastumürgiks, mida nad pakuvad, on mitte fantastiliste õhulosside ehitamine, vaid õudustäratav fantaasiamaailm, mis peab rabama lugejaid oma realistlikkusega. Milleks? Kui elu on juba niigi piinarikas ja masendav, siis miks seda ise sihilikult veel hullemaks mõelda? Mina sellest aru ei saa, aga ma ei ole ka kunagi olnud suur õuduskirjanduse lugeja.

Paar uut fotonäitust

Viljandi Linnagaleriis pandi eile üles fotokonkursile Viljandi Aasta Foto 2016 laekunud tööde näitus. Sakala Keskuses avati õhtul Heigo Zimmeri fotonäitus “Ühe viipega maalin maailma hõbedasse”.

Linnagaleriis üles pandud näituse pidulik avamine toimub reedel, kuid rahvahääletus publiku lemmiku selgitamiseks saab selleks ajaks juba läbi. Hääletada saab ainult meili teel.

Viljandi Fotoklubi president Peeter Sink rääkis seal, et nii on paremini tagatud, et igaüks hääletab tõesti ainult ühe korra. Hääletajate vahel loositakse välja ka auhind.

Konkursil võisid osaleda Viljandimaal elavad hobi- ja profifotograafid ning üles pandi kõik esitatud tööd, üle kaheksakümne foto, nende hulgas viis minu tehtud pilti.

Viljandi Aasta Foto 2016 valimine on alanud, publikuhääletus kestab 13. jaanuarini #foto #näitus #viljandi

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Kui minu telefoniga (tagasihoidlik Samsug Galaxy Grand Prime) tehtud lihtsad pildid, mille puhul ei ole kasutatud üldse filtreid, on sisuliselt kroonika- või reportaažfotod erinevatest kultuuriüritustest, siis teised on tegelenud rohkem kunstfotograafiaga, kasutanud oma fotode tegemiseks valdavalt profitehnikat ja ka kõvasti digitöötlust.

Leidub nii looduspilte, portreid, akte, linnavaateid kui ka kõike muud, mida taolistelt näitustelt oodata võib. Vaatamist on seal palju.

Publiku lemmik kuulutatakse välja ning žürii jagab auhindu reedel kell 17 algaval avamisel, aga näitus ise jääb üles 17. veebruarini.

Sakala Keskuses avatud Heigo Zimmeri fotonäitusel “Ühe viipega maalin maailma hõbedasse” on vaatamiseks väljas paarkümmend maastikupilti, mille ta tegi 19. sajandist pärit aparaadiga, kasutades vanu fototehnikaid.

Zimmer on pärit Viljandist, aga lõpetanud Tartu Kõrgema Kunstikooli fotoosakonna ning töötanud peamiselt portree- ja perepildistajana mujal. Aparaadi sai ta muide osta.ee kaudu Viljandist.

Eelmisel aastal oli sama näitus üleval Võru Linnagaleriis, kus on nüüd avatud kunstiõpetajate suvelaagri tööde näitus “Kiviküla maalides”, mis oli Sakala Keskuses just enne Zimmeri näitust.

Praegu võib seega saada Viljandis näitusi külastades hea pildi nii uuematest kui ka vanematest fototehnikatest. Ja ärge siis unustage seda tehes anda oma häält Viljandi Aasta Foto 2016 valimisel.

TÄIENDUS

Viljandi Aasta Foto 2016 võitjaks osutus žürii valikul fotograaf Larissa Tilk, kes sai nüüd ühtlasi auhinnad parima kollektsiooni ja parima paljastatud natuuri eest. Viimase puhul oli modelliks üks kohalik joogatreener.

Publiku lemmikuks valiti aga Kadri Härm pildiga “Juulikuu soojus”. Hääletusest võttis osa 65 inimest. Tema loodusfotosid tunnustas eraldi äramärkimisega ka žürii, mis jagas välja veel terve rea auhindasid.

Selline fotokonkurss toimus üldse alles kolmandat korda. Osalejaid ja esitatud pilte oli enam-vähem sama palju nagu eelmisel aastal, aga fotoklubi president Peeter Sink ütles avamisel, et pildid lähevad järjest professionaalsemaks ja nõrku töid nüüd võib-olla ei olnudki; üles pandi kõik esitatud tööd, aga ükski neist ei olnud üleliigne – kõik väärisid sinna seina peale panemist.

Celluloide “Naive Heart”

Prantsuse sündibändi Celluloide esimene kauamängiv “Naive Heart” on täna sama aktuaalne nagu 15 aastat tagasi, kui see ilmus. Ja täpselt sama aktuaalne oleks see olnud ka 15 aastat varem, aastal 1987.

Celluloide kõlab rohkem nagu Northern Kind kui Ladytron, kuid on mõlemast ekstravagantsem, mängulisem ning eksperimentaalsem. Viimasega ühendab seda samas ühine sünniaasta – 1999. Bändi, mille nimi viitab muide tselluloidfilmile, moodustasid kolm sõpra, kes tundsid üksteist kooliajast, lihtsalt selleks, et mängida, eksperimenteerida, mitte sihiga kuhugi jõuda. Esialgu ei olnud kavas isegi albumit välja anda, kuid tänaseks on ilmunud neid veel terve rida, viimastena “Art Plastique” (2014) ja “L’Amour Est Géométrique” (2015).

“Naive Heart” sisaldab 12 lugu. Tegelikult tehti sellest kaks erinevat versiooni. Ühel kõlab klassikaline süntpop, teisel on samad lood aga palju eksperimentaalsemas võtmes. Kuid seda viimast anti välja väga piiratud koguses.

Eeskujude ja mõjutajatena on nad nimetanud teiste hulgas selliseid kollektiive ja tegelasi (täiesti suvalises järjekorras) nagu Kraftwerk, Melotron, Bauhaus, Wolfsheim, Autechre, Depeche Mode (ainult 1980-ndate albumid) ja Martin Dupont (nimekiri ei ole täielik). Celluloide on muide pärit samast linnast, kust Martin Dupont – Marseille. Kuid viimane tegutses teatavasti palju varem, aastatel 1982-1987.

Kui neid kuulata, siis kõlab kohati läbi ka Anne Clark, kuigi teda nad sedasi mõjutajana esile toonud ei ole. Seda mitte üksnes muusikalises mõttes, vaid ka sõnaloome osas.

“Naive Heart” koosneb lugudest, mis moodustavad kokku ühe pikema jutustuse. Ainsaks katkestuseks jutuvoos on instrumentaalsem “In Contempt Of Common Sense”. Kui see vahele jätta, siis saab teha sõnadest alljärgneva kokkuvõtte.

Naiivne süda

Ma tean, et see on vale, aga ma tõesti ei hooli. Ma teesklen, et ma ei hooli. Ma otsin kedagi, kes oleks nagu mina, omamoodi kaksikut, kes tunneks samuti. Kui ma vaatan sind, siis ei näe ma enam oma väikest kena tüdrukut. On võimatu, et sa sedasi lahkud. Kuidas võid sa keelduda mu suudlusest?

Kõik asjad, mida ma teen, lähevad katki. Ma ei suuda päästa neid kõiki. Ma tunnen su hingamist endas. Ma tunnen su kuuendat meelt. Kas sa ei näe? Ma olen konstrueerinud oma mõistuse, seadnud šifrid ritta. Ma võitlen oma kahtlustega.

Nüüd olen ma siin omapäi, ootan sind telefonile. Ma arvan, et mul on olemas sõnad, et öelda sulle midagi, mida ei ole öeldud varem. Mis meiega juhtus? Kes vastutab? Kui ma olin nõrk, siis andsid sa mulle jõudu. Kui ma olin kurb, siis ajasid sa mind naerma.

Võta mu käsi ning juhi mind minevikku, kui ma võin olla taas su sõber, sest ma tean, et isegi sõprus ei jää kestma. Ma parem lähen nüüd. Jah, ma pigem jääks. Aga see pole hea põhjus minu jaoks, sest ma tean, kuidas, kui ma ei pääse minema, see mulle haiget teeb.

Kuulake ise!