Timothy Snyder “Tee vabadusetusse. Venemaa. Euroopa. Ameerika”

Timothy Snyder on USA ajaloolane, keda Eesti peaminister Kaja Kallas oma kõnedes ja intervjuudes tsiteerida armastab. Nad on osalenud sageli koos samadel konverentsidel ja välisajakirjanduse teatel loeb ajaloohuviline Kallas teda lausa oma sõbraks.

Seoses sõjaga Ukrainas viitas Kallas juba paari aasta eest ühes intervjuus selles (nüüd ka eesti keeles ilmunud) raamatus esitatud teesile, mille kohaselt lähtub Putin arusaamast, et kui Venemaa ei saa muutuda Lääneks, siis tuleb Lääs muuta selliseks nagu Venemaa. Kas see on ka tegelikult Putinit liikuma panev idee, selle üle võib vaielda. Küll aga võtab see hästi kokku Snyderi ettekujutuse Putini lähenemisest. Ja Kallas paistab seda jagavat.

Kõnealune teos ilmus ingliskeelsena juba 2018. aastal ehk enne 2022. aasta 24. veebruaril alanud Venemaa täiemahulist sissetungi Ukrainasse, kuid keerleb suuresti Ukrainaga seonduva ümber. Snyderi eesmärk oli ilmselt näidata, et fašistid on võimul mitte Ukrainas, nagu väitis Venemaa, vaid hoopis Venemaal, ning Venemaa väited separatismist Ida-Ukrainas ei kannata kriitikat, tegelikult toimus seal Venemaa sõjaline sekkumine, Venemaa toetab aktiivselt Euroopa paremäärmuslasi ja just tänu Venemaa toetusele sai USA presidendiks Donald Trump, keda ta nimetab otsesõnu “Venemaa kandidaadiks”.

Kuigi ta annab hea ülevaate kõigist Trumpi sidemetest Venemaaga (selles mõttes tasuks seda raamatut lugeda ka sellistel Trumpi fännidel nagu Jaak Madison ja Henn Põlluaas), kujutab tema 2016. aasta valimisvõidu omistamine venelaste toetusele minu meelest siiski lihtsalt katset leida süüdlast väljastpoolt, et vabastada vastutusest ameeriklasi ennast. Snyder küll möönab, et USA poliitiline süsteem omab teatud puudusi ja ajakirjanduse mandumine emotsioone kütvaks klikimeediaks ei ole olukorrale kasuks tulnud, kuid ka antud teoses võib tegelikult näha vaid ühte selle raske sotsiaalse haiguse sümptomit.

Raamat kui intellektuaalne rünnak Trumpi vastu

Nimelt asetus see 2018. aastal ilmudes ühte ritta terve rea teiste sarnaste ajalugu ja tänapäeva lõimivate pikemate poliitiliste traktaatidega (eesti keeles on ilmunud veel näiteks Madeleine Albrighti “Fašism. Hoiatus”), millega USA ühiskondlikus arvamuses kujundati ettekujutust riigis pead tõstvast hirmuäratavast fašismist, mille kehastuseks on president Trump, keda juhivad venelased. Asja eesmärk: kindlustada inimesi välisvaenlase poolt õhutatava autoritarismiga hirmutades see, et järgmised valimised võidaks demokraatide kandidaat. See strateegia töötas edukalt: 2020. aastal valiti USA presidendiks Joe Biden.

Toona kuulutas liberaalne meedia kahtlemise Bideni vaimses tervises lihtsalt osaks vabariiklaste vastukampaaniast ning seda liini järgiti kuni hiljutise ajani, kuid nüüd on Bideni seniilsus muutunud juba nii ilmseks, et seda ei saa enam varjata. Kes on süüdi selles, kui tänavu võidab presidendivalimised Trump? Kas jälle venelased? Mina nõustun pigem nendega, kelle hinnangul kaevasid selle augu endale ikkagi demokraadid ise. Snyder seevastu säutsus nüüd: “toimetajad kardavad Trumpi ja – selle asemel, et uurida enda kohatut hirmu – panevad tundma ennast vaprana rünnates Bideni.”

Kas see praegu USA liberaalses meedias toimuv hoiakute muutumine ei või olla tingitud hoopis sellest, et suuremale osale ameeriklastest tundub Trump võrreldes Bideniga nüüd presidendiks sobivam, mõistuspärasem kandidaat? Paljude seni Bideni toetanud ajakirjanike suhtumine tema kandidatuuri on minu meelest muutunud küll mitte soovist tunda ennast vaprana, vaid hoopis äratundmisest, et tal ei ole enam võidu võimalust. Snyderi loogika kohaselt lööb ajakirjandus aga praegu Bidenile nuga selga.

Mina sellega ei nõustu. 2016. aastal, nagu ma siis kirjutasin, oli Trumpi valimine USA presidendiks tingitud Hillary Clintoni ebapopulaarsusest, mitte tema enda populaarsusest. Täpselt sama stsenaarium ähvardab korduda nüüd vastasseisus Bideniga. On täiesti loomulik, et paljud inimesed, kes ei taha näha Trumpi naasmist Valgesse Majja, soovivad seda vältida. Kahjuks ei paista selleks praegu enam ühtegi head teed, kuid üleskutsed koonduda Bideni taha olukorda ei päästa.

Fašistid siin, fašistid seal, fašistid iga nurga peal

Snyder peatub real vene filosoofidel, ajaloolastel ja ideoloogidel, kes on avaldanud tema hinnangul suurt mõju Vladimir Putini mõtlemisele: Ivan Iljin (1883–1954), Lev Gumiljov (1912–1992), Aleksandr Prohhanov (sünd. 1938), Aleksander Dugin (sünd. 1962) jne. Tema sõnul olid/on nad antisemiidid, fašistid.

Iljini sildistamist “fašistlikuks filosoofiks” on teiste ajaloolaste poolt juba palju kritiseeritud. Ta oli küll fašismist huvitatud ning leidis mõningates oma töödes, et see oli vältimatu reaktsioon bolševismile, hinnates sellest lähtudes kõrgelt Mussolini ja Hitleri võimuletulekut, kuid pidas hiljem selle suurimaks veaks just tsesarismi, mida vastandas monarhismile, ja avaldas pärast teist maailmasõda isegi lootust, et vene patrioodid uurivad põhjalikult fašismi ja natsionaalsotsialismi vigu ega hakka neid kordama. Iljin pooldas tugevat riiki ja rahvuslikku ühtsust, kuid mõistis korduvalt hukka totalitaarse riigi, mida ta nimetas jumalatuks, rõhutas vajadust kujundada rahva õigusteadvust ning leidis, et riigivõim peab tundma oma piire.

Paul Robinson, kes on kirjutanud huvitava raamatu vene konservatiivse mõtte ajaloost 19. sajandi algusest kuni tänapäevani, märkis paari aasta eest, et Iljini sildistamine “fašistiks” on karikatuurne – vastuolus suure osaga tema filosoofiast. Iljin oli osalt isegi liberaalsete vaadetega kristlik konservatiiv, kelle mõju Putini ja laiemalt Venemaa võimuladviku mõtlemisele on olnud Robinsoni hinnangul tuntav, kuid Dugini mõju on tema sõnul tugevalt ülehinnatud.

Vene ajaloolase ja režiimivastase vasakpoolse aktivisti Ilja Budraitskise sõnul Snyder aga hoopis ülehindab Iljini raamatute mõju Putini mõtlemisele. Budraitskis leidis ka, et paarikümne aastaga on Venemaal arenenud depolitiseeritud neoliberaalsest autoritarismist jõhker diktatuur, mille nimetamine “fašistlikuks” on õigustatud, sest see vastab sisuliselt selle mõiste definitsioonile ja aitab mõista paremini, kui suurt globaalset ohtu tänane Venemaa endast kujutab.

Aleksandr Prohhanov, kes süüdistab igal võimalusel fašismis Ukraina ja Lääne poliitikuid, on Snyderi sõnul hoopis ise fašist. Ta on võtnud selliste venelaste kirjeldamiseks kasutusele termini “skisofašist”, mis peaks tähistama fašistlike vaadetega inimest, kes süüdistab teisi fašismis. Ma ise nimetasin Prohhanovit kunagi pronkssõduri kriisi ajal neostalinistiks ning see määratlus tundub mulle jätkuvalt täpsem. Kui pidevalt sedasi F-sõnaga vehkida, siis saab sellest ju lihtsalt tühi tähistaja, nagu sellega juhtus juba nõukogude ajal kommunistide kõnepruugis. Selles mõttes on Snyderi sõnakasutus neile väga sarnane.

Snyderi mõju Kaja Kallasele ei maksa ülehinnata

Brüsseloogid on lugenud nüüd kokku, et just Snyder ongi viimaste aastate jooksul Kaja Kallase poolt avalikes sõnavõttudes kõige sagedamini viidatud mõtleja. Selle põhjal on järeldatud, et Snyder on mõjutanud väga tugevalt Kallase mõtlemist. Ühes vastavas ingliskeelses arutelulistis soovitati hiljuti neil, kes tahavad teada, kuidas võimalik tulevane Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja mõtleb Venemaast, lugeda just seda kõnealust Snyderi raamatut.

Mina muidugi ei tea, mis mõtted Kaja Kallase peas liiguvad (ma ei oma tema ajuga mingit ühendust), aga seda raamatut lugedes tekkis tunne, et väga tugevat mõju ei ole see tema mõtlemisele siiski avaldanud. Näiteks võib sellest leida muu hulgas järgmise koha.

Valimistulemuste moonutamisel e-häälte abil peatub Snyder korduvalt. Loogiliselt võttes peaks sellest järelduma, et e-valimised ei ole midagi väga progressiivset, vaid annavad hoopis autoritaarsetele režiimidele tehniliselt mugava võimaluse enda võimu kindlustamiseks. Kas Kallas on võtnud pärast selle raamatu lugemist omaks sarnase suhtumise e-valimistesse, mis iseloomustab EKRE-t? Minu teada mitte. Selle asemel surus tema juhitud valitsus Eestis läbi ju ka m-hääletamise kasutuselevõtu. Ennustan, et Eesti eeskuju järgib selles osas peagi ka Venemaa.

Nii et ei maksa kujutada nüüd ette, et Snyderi mõtted on Kallase poliitilise tegevuse aluseks – või Iljini teosed Putini otsuste määrajaks. Mõnikord viitavad poliitikud oma kõnedes ja intervjuudes sellistele ajaloolastele ja filosoofidele lihtsalt selleks, et nad on auditooriumile piisavalt tuntud ja neid tsiteerides saab rõhutada mõnda enda samalaadset mõtet, lisada sel moel kaalu mõnele oma seisukohale. Usun, et nii Kallase kui ka Putini puhul on see olnud just nii.

PS. Snyder kirjutab selles raamatus, et Vene-Ukraina sõjast on kaotanud peaaegu kõik: Venemaa, Ukraina, Euroopa Liit, USA. Ainus võitja on tema sõnul olnud Hiina. Võib küll nõustuda, et suures plaanis on see nii, aga samas tuleks minu arvates täpsustada, et sõjalis-tööstuslik ja valitsev ajakirjanduslik-poliitiline kompleks on lõiganud selle sõja pealt kõvasti profiiti nendeski piirkondades, millele selle mõju on olnud tervikuna negatiivne. Lääne ja Venemaa sõjalis-tööstuslikud ja ajakirjanduslik-poliitilised kompleksid on sügavamalt võttes nn. objektiivsed liitlased, keda seob ühine huvi näha vastasseisu jätkumist – sellest vaatepunktist on Kallas nüüd Putini jaoks minu arvates küll täiesti sobiv kandidaat Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ametikohale.

Maarja Merivoo-Parro “ajalooLASTE õpik 5. klassile”

Kirjastus Koolibri esitles sel kuul Maarja Merivoo-Parro kirjutatud 5. klassi ajalooõpikut. Kena värviline õpik (illustreerinud Dora Grents, kujundanud Mare Kõrtsini) sisaldab muu hulgas kokku 15 lehekülge koomiksit (kaheksas osas) ja viiteid kümnele videoklipile. Kümme peatükki saavad sügiseks ka audioversioonid (need lingid praegu veel ei tööta).

Käisin ise 4. juunil Tartus toimunud esitlusel, kus oli kohal umbes kümme inimest. Õpetajate huvi uue õpiku vastu oli seega üsna leige. Kahju. Avita ja Mauruse õpikutega võrreldes tundub see mulle tänapäeva viiendikega kasutamiseks kõige sobivam.

Nagu mõni tegevõpetaja ka sellel esitlusel välja tõi, on ajalooõpikute tekst üldiselt kohati nii keeruline, et paljud õpilased ei suuda nendega enam iseseisvalt töötada, sest vajavad teksti mõistmiseks pidevalt lisaselgitusi. Antud juhul on autor üritanud jutustada minevikust nii, et see oleks arusaadav võimalikult paljudele 5. klassis käivatele lastele. Kindlasti on püüdnud teha sama ka varasemate õpikute autorid, kuid laste suutlikkus tekstilist materjali vastu võtta on vahepeal lihtsalt muutunud.

See ei tähenda seda, et tegemist oleks lihtsakoelise nämmutamisega, kus kõik puust ja punaseks ette tehakse. Hea võti selle teose avamiseks on sõnamänguline pealkiri “ajalooLASTE õpik 5. klassile”. Merivoo-Parro kirjutas seda õpikut enese sõnul “nii, et see kutsuks õpilasi ajaga isiklikult suhestuma.” Iga peatüki lõpus on ka 4–8 küsimust tunnis arutelu tekitamiseks.

Peatükid otsustati jätta nummerdamata, aga lugedes saab neid kokku 28. Esitlusel räägiti küll, et see õpik sobib kasutamiseks ka koolides, kus ajalugu on juba 5. klassis 70 tundi, kuid mulle tundub, et see haakub siiski tunduvalt paremini 35-tunnise programmiga. Võiks lausa öelda, et see sobib sellega täiuslikult.

Pakkumise õpiku kirjutamiseks sai Merivoo-Parro tänu sellele, et jäi noortesaate NOVA tarbeks tehtud ajalooteemaliste klippidega silma kirjastusele Koolibri ehk sealsele toimetajale. Nüüd on need 3–6-minutilised klipid (mõnda neist olin varem isegi tunnis kasutanud) õpikus kenasti lingitud. Õpiku ilmumise puhul autori poolt Vikerraadiole antud intervjuud saab kuulata selle lingi taga.

Nagu ta seal intervjuus märgib, aga ka esitlusel rõhutas, keskendus ta oma õpikus eelkõige positiivsele, et lastes ajaloo vastu huvi äratada. Lugedes jääb tõesti mulje, et ajalugu ei olegi masendav õudus. Päris sümpaatne.

Merivoo-Parro on Eestis ilmselt rohkem tuntud ERR-i toimetaja, telenäo ja raadiohäälena, kuid ajaloolasena praegu järeldoktorantuuris Jyväskylä Ülikoolis, mille juures asub, nagu ta esitlusel rääkis, ka tugev didaktikakeskus, kus ta ideid sai põrgatada. Õpiku materjale katsetati eelnevalt ühe õppeaasta jooksul ka päris õpilaste peal. Koomiks olla neile hästi peale läinud. Mu enda vanim tütar, kes on alles koolieelik, luges seda samuti suure huviga.

Enn Tarvel “Valge kotka tiiva all. Poola võim eestlaste maal 16.–17. sajandil”

Enn Tarveli (1939–2021) eelviimane raamat “Eesti rahva lugu” (2018), mida siin isegi veidi arvustasin, kutsus esile küllaltki elavat vastukaja (pikemate kirjatöödega esinesid näiteks Juhan Kreem, Linda Kaljundi ja Jaan Undusk) ja püsis pärast ilmumist päris kaua raamatupoodide müügiedetabelites. Täna seda küll enam poodidest ei leia, kuid müüdi seda kokku ligi 9000 eksemplari. Selline trükiarv olnuks siis juba päris tähelepanuväärne isegi paljudes Eestist märksa suurema rahvaarvuga riikides. Nii et ei ole ime, et kirjastus soovis temaga koostööd jätkata. Selle koostöö tulemus – “Valge kotka tiiva all” – jõudis tänavu lõpuks lugejate ette.

Kõnealusest teosest endast võib lugeda, et varsti pärast “Eesti rahva loo” ilmumist pakkus Varraku teadustoimetaja Marek Tamm selle autorile “välja idee kirjutada järgmiseks üldkäsitlus Poola ajast Eestis, sest teadsin, et see on üks tema südameteemasid ja et siiani polnud tal olnud võimalust sellest pikemalt ja süsteemsemalt kirjutada.” Tarvel hakkas siis tööga kärmelt pihta ja sai selle enne surma juba peaaegu, aga mitte päris valmis. Harali materjalidest koostas tervikliku teksti Marten Seppel, üks Tarveli õpilastest, kes komponeeris tema käsikirjadest ka sissejuhatuse, valis illustratsioonid, pani kokku kirjandusnimekirja ja kirjutas põhjaliku järelsõna Enn Tarvelist kui Poola ajale keskendunud ajaloolasest.

Lühidalt: see raamat oleks jäänud peaaegu ilmumata, sest autor suri ära. Seppeli sõnul töötas Tarvel veel 2021. aastal halvenevast tervisest hoolimata palavikuliselt, et see lõpetada. Tamm nimetab seda tema omalaadseks vaimseks testamendiks.

On isegi omamoodi sümboolne, et teatepulk lõpuks sedasi edasi anti – üks jooksja kadus igavikku, kuid ajaloouurimise püha üritus kestab edasi. Seppeli ingliskeelne ülevaade Tarveli tegevusest Poola aja uurijana ilmus läinud aastal kuulsas Poola ajakirjas Zapiski Historyczne. 2021. aastal avaldatud Tamme järelehüüdu Tarvelile saab lugeda vajutades siia. Selle lõpus avaldas ta lootust, et “Valge kotka tiiva all” õnnestub postuumselt lugejate ette toimetada. Minu arvates on väga hea, et seda tõesti tehti, sest muidu tulnuks oodata sarnast ülevaadet Poola ajast veel… ma ei tea kui kaua. Ja see olnuks kurb, sest tegemist on ju ühe vähim uuritud etapiga Eesti ajaloos.

Tõenäoliselt ei kujune “Valge kotka tiiva all” nüüd mingiks suureks müügihitiks, sest Poola aeg, mis kestis Liivimaal ehk Lõuna-Eestis ja Põhja-Lätis reaalselt 43 aastat (1582–1625), on tavalise Eesti ajaloost huvituva lugeja jaoks liiga kauge ja võõras selleks, et seda raamatut ostma tormata, kuid teised ajaloolased ning ajalootudengid viitavad sellele tulevikus sagedamini kui “Eesti rahva loole”, sest tegemist on ainsa nii põhjaliku ja korraliku ülevaatega sellest perioodist.

Miks peaksid seda lugema need, kelles ei küta kirgi varauusaegsete riikide võimumängud, läänistamis- ja agraarpoliitika? Näiteks puhtalt koduloolisest huvist ehk huvist oma kodukandi ajaloo vastu. Helme, Karksi, Laiuse, Paide, Põltsamaa, Pärnu, Sangaste, Tartu, Tarvastu, Valga, Vastseliina ja Viljandi inimesed leiavad sellest kindlasti midagi endale huvitavat. Kas te näiteks teadsite, et 16. sajandi lõpus valiti Viljandi linna 12-liikmeline raad ümber igal aastal ning see koosnes kolme rahvuse (saksa, poola, leedu) esindajatest? Raehärrade hulgast valiti siis kaks bürgermeistrit, kellest üks pidi olema poolakas, teine sakslane. Ja umbes 40% viljandlastest olid nimede järgi otsustades poolakad.

Poola ajast on jäänud vähe nähtavaid jälgi ja sellest ajast pärit poolakeelsed laensõnad puuduvad peaaegu täielikult. Tänapäeval võib kergesti tunduda, et sellist perioodi ei olegi meie ajaloos kunagi olnud. Või siis, et Poola mõju oli siinmail sel ajal suhteliselt väike. Tarvel näitab, et päris nii see tegelikult ikkagi ei olnud.