William Taubman “Gorbatšov”

William Taubmani “Gorbatšov. Mees ja tema aeg” on muljetavaldav elulooraamat, mis valmistab Eestis osadele lugejatele ilmselt pettumuse, sest sellest jääb mulje nagu olnuks meie laulev revolutsioon “just a footnote in history”, kui kasutada ameeriklaste endi väljendit.

Eestis levinud müüdi kohaselt andis just laulev revolutsioon tõuke Nõukogude Liidu lagunemiseks, kuid Taubman näitab, et see toimus siiski palju ulatuslikuma sisemise kokkuvarisemise tagajärjel. Eestit mainib ta keskmiselt ühe korra saja lehekülje teksti kohta. Ainuke eesti nimi, mida siin korraks kohtab, on Georg Ots – tõlkija toob joonealuses märkuses välja, et see Nõukogude reisilaev, millel Gorbatšov ja tema nõuandjad 1986. aastal Reikjaviki tippkohtumise ajal elasid, oli Eesti Merelaevanduse parvlaev Georg Ots. Leedu ja Läti vilksavad läbi veidi sagedamini, sest seal läks tänavatel verevalamiseks, kuid üldiselt on Balti riikidest juttu suhteliselt vähe.

Vaatamata sellele õnnestus leida üks otseselt meid puudutav väide, mis tuli vähemalt mulle üllatusena. Nimelt mainib Taubman möödaminnes, et NSV Liidu välisminister Andrei Gromõko oli pannud juba 1968. ja 1978. aastal kahel korral veto ettepanekule tunnistada Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokollide olemasolu ja need avaldada. Taubman sellel pikemalt ei peatu, aga teema on iseenesest ju väga intrigeeriv. Huvitav, mis asjaoludel see küsimus siis üldse tõstatus, kes need ettepanekud tegi, mida täpselt arutati? Võib-olla tasuks seda uurida mõnel Eesti ajaloolasel.

Tööd on selle raamatu kallal tehtud palju. Kui 2003. aastal ilmunud Nikita Hruštšovi elulooraamatut, mis võitis Pulitžeri preemia, kirjutas Taubman kakskümmend aastat, siis käesoleva teose valimimiseks kulus 12 aastat. Autor on töötanud läbi tohutu hulga materjali ning teinud arvukalt intervjuusid Gorbatšovi enda ja umbes poolesaja tema lähikonda kuulunud või temaga kokku puutunud inimesega, nende hulgas George H. W. Bush ja mitmed teised kunagi USA välispoliitikat kujundanud isikud.

Gorbatšovi läbikäimine ameeriklastega saab mõistetavalt palju tähelepanu, aga veelgi detailsemalt on Taubman käsitlenud tegelikult tema kujunemist ja võimumänge NSV Liidu ladvikus, suhteid abikaasa ja Boriss Jeltsiniga. Samuti on pikalt ja laialt juttu Saksamaa taasühinemisega seonduvast ja muudest Euroopa teemadest, rääkimata perestroikast ja glasnostist.

Kolmandiku raamatu mahust hõlmab periood, mis eelnes Gorbatšovi saamisele NLKP Keskkomitee peasekretäriks. Peatutakse nii lapsepõlvel kui ka õpingutel Moskva Riiklikus Ülikoolis, kus tema lähedaseks sõbraks kujunes Zdeněk Mlynář, kellest sai hiljem üks Praha kevade ideoloogidest. Gorbatšovi diplomitöö teema oli muide “Masside osalus riigi juhtimisel kohalikul tasandil”. Viimane peatükk on pühendatud aastatele 1992-2016. Muu hulgas on seal juttu Gorbatšovi suhtumisest Vladimir Putinisse ning tema poliitikasse, mis ulatub kohatisest toetusest ja mõistmisest kuni terava kriitikani.

Autori suhtumise Gorbatšovi võtab kõige paremini kokku tema enda kokkuvõte: “Hoolimata oma puudustest ja ebaõnnestumistest oma õilsate eesmärkide teokstegemisel oli ta traagiline kangelane, kes on väärt, et me teda mõistame ja imetleme.” On näha, et Taubman on üritanud olla võimalikult objektiivne, tuues ära ka Gorbatšovi kriitikute sõnavõtte (panegüürikasse ta ei lasku), kuid kokkuvõttes on tema suhtumine uuritavasse siiski mõistev ja heatahtlik.

Lõpetuseks tuleb aga siingi märkida sama, mida sai tehtud Simon Sebag Montefiore “Romanovid. 1613-1918” puhul: sellise üldkäsitluse kõrvale oleks vaja eraldi raamatut “Gorbatšov ja Eesti”, mis võtaks luubi alla just selle osa tema tegevusest, mis puudutas otseselt meid. Ingliskeelsete autorite vaatepunkt on teine, nende silmis jääb Eesti alati kõrvalise perifeeria rolli, aga Eesti lugejatele on vaja ka selliseid raamatuid, kus meiega seonduv asub kesksel kohal.

Kęstutis Navakas “Kala peeglis”

Loomingu Raamatukogu juubeliaasta viimane number sisaldab valikut (valinud ja leedu keelest tõlkinud Rein Raud) tänapäeva Leedu luuletaja Kęstutis Navakase kogust “100 du: eilėraščiai” (2013). Võtme toodud tekstide mõistmiseks annab samade kaante vahelt leitav autori ja tõlkija vestlus.

“See raamat on minu loomingus eriline selle poolest, et ma tegelikult ei kirjutanud seda, vaid ta tuli mulle ise. Justkui oleks selle kõik loonud keegi teine ja mina ainult tähendaksin ta üles,” seletab Navakas. “Tuli peale selline transilaadne seisund, mind haarasid veidrad võbelused, millest said tekstid. Võbeluste survele oli võimatu mitte järele anda, pidin keset ööd üles tõusma ja need kirja panema.”

Mõnikord kirjutas ta lausa seitse teksti ööpäevas. Ja suur osa neist tekstidest ongi kahjuks sellised, mida taolise tempoga mingis transis olles vorpida võiks, kuigi leidub õnneks siiski ka paremaid, näiteks:

peaks kõik raamatud ümber kirjutama
vahetama sõnade kohad korraldama need
ümber et raamatud muutuksid arusaamatuks
arusaadavad raamatud väsitavad. mõte
et neid võib lugeda vaid ühe korra
on jube. kui sõnad oleksid tehtud
veest siis nad liiguksid kogu aeg ise
paigast paika sulanduksid üksteisesse
mõne aja pärast teed raamatu lahti leiad
juba hoopis teise teksti. nii jääks raamat ellu.
võiksid teda uuesti kogeda. igaüks
kogeks teda teistmoodi. üks raamat oleks palju

raamatuid. kui sõnad läheksid segi kui pilk
neid riivab. nagu vesi kui kaater sõidab

Kuna tehtud valik moodustab vaid poole algsest kogust, sisaldades eeldatavasti selle paremat osa, siis oli kokkuvõttes hea meel, et seda ei olnud tõlgitud tervikuna – muidu kadunuks tabavad kujundid võib-olla liiga ära tühja sonimise sisse, mille sügavamõttelisus sõltub ilmselt rohkem lugejate kujutlusvõimest kui tekstist endast.

Lõpus toodud autori ja tõlkija vestlus oli minu jaoks isegi huvitavam kui paljud sellele eelnenud luuletused.

* * *

Kõige rohkem jäi kriipima üks sõna.

sinu ainsast peost tekib kõik: ainult
teist ära ava: selles kaob kõik ära

Miks on seal kirjutatud “ainsast”, mitte “avatud”? See on ju täiesti ebaloogiline! Kas autoril oligi see nii mõeldud või muutus tähendus tõlkes? Ei tea. Igatahes oli see üks väheseid kohti, mis mulle neist poolesajast luuletusest meelde jäi. Paljudega oli nii, et loed… ja nad kaovad, nagu lainetus vette (esialgu jääb küll ehk väike virvendus, kuid peagi hääbub ka see).

“Churchill” / “Darkest Hour”

Kaks tänavu linastunud ajaloolist sõjadraamat, mille peategelaseks on Winston Churchill.

“Darkest Hour” räägib ajast, kui Churchill alles sai peaministriks ja sõjakabineti juhina natsionaalsotsialistlikule Saksamaale vastupanu osutamist organiseerima asus. Filmi tegevustik leiab aset 1940. aasta mais, lõppedes evakueerumisega Dunkirkist. “Churchill” kujutab seevastu 1944. aastal Normandia dessandile eelnenud nädalaid.

Mõlemas filmis keskendutakse Churchilli heitlustele Briti poliitika kujundamisel, isiklikele kõhklustele ja läbielamistele, ka tema suhetele sekretäri ning abikaasaga.

Lühidalt: need on paljuski väga sarnased filmid.

Mõlema puhul on kiidetud häid näitlejatöid (ühes kehastab peategelast Gary Oldman, teises Brian Cox), kuid kritiseeritud stsenaariume. Eriti teravalt on saanud pihta “Churchill”, milles mitmed kriitikud on näinud koguni katset hävitada Churchilli reputatsiooni.

Jah, lugu on ajalooliselt nii ebatäpne, et Churchilli biograaf Andrew Roberts märkis: “Oli hetk, mil ma mõtlesin, kas kogu see film on tegelikult üks peen komöödia, mis pilkab halbu sõjafilme, mitte sisuliselt kaugelt halvim sõjafilm, mida ma olen kunagi näinud.”

Ma ei imestaks, kui filmi stsenaariumi autor Alex von Tunzelmann (baltisaksa juurtega noor ajaloolane, kaugelt seotud Eestiga) asjale tõesti peene huumoriga lähenes, kuid pahatahtlikuks ei ole teda põhjust pidada.

Churchilli isiksus “on palju rikkalikum kui ükskõik milline karikatuur. Mina tahtsin uurida üht osa Churchilli elust, mis puudutas tema depressiooni ja haavatavust, sest need on aspektid, millega paljud inimesed saavad samastuda. See on lugu, mis mind liigutas: ma loodan, et see liigutab ka publikut,” kirjutas ta ajalehes Guardian.

“Leidub neid, kes reageerivad vastumeelselt igasugusele Churchilli depressiooni kujutamisele, sest nad arvavad, et see õõnestab tema staatust kangelasena,” lisas ta samas. “Minu meelest teeb see vastupidist. Suurim asi, mida me oma ajaloolistele ikoonidele teha saame, on pidada meeles, et nad olid inimesed.”

Arvukalt eksimusi ajaloolise tõe ehk faktide vastu sisaldab tegelikult ka “Darkest Hour”, kuid selle puhul ei ole neid teravalt kritiseerima asutud, sest seal toetavad need traditsioonilist käsitlust Churchillist kui suurest riigimehest, kes astus pimedaimal tunnil vastu “fašismi, sallimatuse ja vihkamise lainele”, nagu ütles režissöör Joe Wright.

“Darkest Hour” on kiirema tempoga, innustavam film. “Churchill” mõtlikum, traagilisema alatooniga. Hea on vaadata neid just selles järjekorras, kuigi kinodesse jõudsid need vastupidises. Ajalootundi mängufilmid ei asenda, aga kokku annavad need kaks huvitava kunstilise käsitluse ühest mehest Teise maailmasõja erinevates, pöördelistes etappides.

Soovitused Reformierakonnale

Reformierakond on saanud viimasel ajal palju tähelepanu seoses sellega, et hakkab vahetama oma juhti, kuid samas on alanud ka erakonna programmi uuendamine ja 2019. aasta Riigikogu valimisplatvormi koostamine, milles kutsutakse kaasa lööma kõiki, kes on sellest huvitatud.

Saatsin nende programmitoimkonnale omapoolsed soovitused selles osas, mis puudutab Eesti poliitilise süsteemi kaasajastamist. Midagi päris uut neis ei ole, kõigist on olnud juttu juba varem, kuid Reformierakonna jaoks oleks nende punktide võtmine oma programmi siiski suur samm edasi.

DÜNAAMILISE DEMOKRAATIA POOLT

Reformierakond kui klassikalist liberalismi esindav jõud seisab järjekindlalt liberaalse demokraatia, võimude lahususe, kodanikuõiguste ja -vabaduste eest. Eestis demokraatiale paremate arenguvõimaluste tagamiseks:

* Teeme ettepaneku võtta Riigikogu valimisel kasutusele üks üleriigiline valimisringkond, kus kohad jaotatakse erakondade vahel proportsionaalsuse põhimõtte alusel.

* Teeme ettepaneku luua õiguslikud alused rahvahääletuse laialdasemaks kasutamiseks, kaotada rahvahääletuse seotus parlamendi usaldusega.

* Teeme ettepaneku kaotada Riigikogus nn. katuserahade jagamine, eraldada selleks ettenähtud summad regionaalarengu toetamiseks maaeluministeeriumi vastutusalasse.

* Teeme ettepaneku siduda erakondade rahastamine riigieelarvest valijate häältega (seadusega pannakse paika, et erakond saab riigieelarvest iga eelnenud valimistel saadud hääle kohta 10 eurot aastas).

* Teeme ettepaneku korrastada erakondade liikmete register ja lugeda edaspidi erakondade liikmeteks ainult seadusega sätestatud ulatuses (vähemalt 10 eurot aastas) liikmemaksu tasunud isikud.

* Teeme ettepaneku kaotada erakondade registreerimisel liikmete arvule seatud alampiir.

* Teeme ettepaneku kaotada valimisteks kandidaatide registreerimisel kautsjoni nõudmine, kuid hakata nõudma avalike toetajate olemasolu (Riigikokku kandideerimisel peab kandidaadil olema vähemalt kümme, Euroopa Parlamenti kandideerimisel sada avalikku toetajat).

Lisaks andsin ühe üldisema soovituse seoses Euroopa Liidus toimuvate arengutega.

Euroopa Liit – teeme vähem, aga paremini

Euroopa Komisjoni koostatud “Valge raamat Euroopa tuleviku kohta” sisaldab viit stsenaariumi Euroopa Liidu arenguks. Reformierakond toetab neljandat stsenaariumit, mille kohaselt Euroopa Liit peab keskenduma sellele, et saavutada valitud poliitikavaldkondades (näiteks innovatsioon, kaubandus, turvalisus, ränne, piirihaldus ja kaitse) kiiremini paremaid tulemusi. Valdkondadele, mille lisandväärtust peetakse väiksemaks või milles ei peeta lubaduste täitmist võimalikuks, pööratakse seevastu vähem tähelepanu, et mitte killustada piiratud ressursse.

Kai Aareleid “Vihm ja vein”

veiniklaasid rõdulaual
olid kogunud endasse öise vihma
naine oli kogunud endasse
piisakese teist inimest

vihma sai klaasidest välja kallata
inimene jäi

Kogu sisaldab 36 luuletust, jagatud kolmeks osaks. Kui jätta kõrvale ülalpool tsiteeritud nimiluuletus, siis on veini mainitud veel vaid ühes, kus juuakse põhjamaa pooltalves istudes, küünalt põletades ja mälestusi mõlgutades ajaviiteks ära pudel veini. Paaril korral viidatakse ka kohvitamisele, kuid see on vaid pinnavirvendus. Jutt käib üldiselt muudest asjadest.

Vihm ei ole samuti kõige läbivam kujund, mida autor kasutab, see on vaid üks selle vormidest. Luulekogus esinevad kõik ürgelemendid (vesi, tuli, maa, õhk), kuid just vesi on neist kõige domineerivam. Seda võib kohata siin erineval kujul (minu lemmik: libedus udumärjal rööpal), aga enamasti merena.

vana pärna otsast paistab endiselt meri
nüüd ronivad sinna mu lapsed
toovad sõnumeid

Kui üks Hemingway jutustus kannab pealkirja “Vanamees ja meri”, siis selle luulekogu tiitliks võinuks vabalt olla sama pretensioonitult ja kergelt kõlav “Jalutuskäik rannas”. Maa esineb siin sageli saarte või rannana. Tuli on võtnud tihtipeale päikese kuju. Ja õhk on see, mida hingub ridade vahelt.

on inimesi
kelle silmapiiriks on
sõnad

Palju vilksab läbi ka otsesemaid viiteid religioonile (kirikud, katedraal, kirikukell, kirikuplats, hauakambrid, väike altar), aga lõpuks tuleb “Tüdruk Lesboselt”. Kokkuvõttes: nii kergeks ei saa keegi / et kandjaid poleks vaja, kuid igatsus ja unistused / niipea käibelt ei kao / meie jääme pinnale.

Nikolai Baturin “Fööniksburgi karussell”

Kogumikust leiab viis teksti: autori saatesõna, ühe lühiloo, näidendi, kinonovelli ja essee. Tagakaanel rõhutatakse, et kõik lood keerlevad ümber Viljandi. Baturin ise täiendab seda sissejuhatuses: “Ent loodetavasti nii, nagu keerleksid nad ükskõik mis maailma väikelinna ümber.”

Nii ja naa. Esseest ma ühtegi viidet Viljandile ei leidnud. Lühiloost, mis ilmus juba 2015. aastal ajakirjas Looming, vilksavad korraks läbi Paul Kondas, Toomas Tondu ja Fellin ise, aga sama hästi võiks seal tõesti olla nimetu linn tundmatute tegelastega.

Näidendis “Heledate varjude õhtu” on Tondu juba üks läbivaid tegelasi. Samas esinevad ka tema ema ja isa ning õde Liisa, kes oli samuti näitleja, varalahkunud Hilda Gleser ja teised Viljandiga seotud inimesed. Tunnusmeloodiaks on valitud üks koht laulust “Mulgimaa, sääl on hää elada” (sõnad John Pori).

Väike Viljandi, Mulgimaa pealinn
juba aastaid palju püsinud on siin.
Ei läe meelest lossimäed,
kus nii õrnalt käsikäes
armund olles meil tee läbi viind…

Kinonovell “Värvilised Värvud”, mis on justkui pung Baturini romaanist “Kartlik Nikas, lõvilakkade kammija” (1993), kulgeb veel rohkem Viljandi ainetel, kuid seda sarnaselt mõne segase unenäoga, kus asjad ei ole kunagi päris nii nagu päriselt.

Stiilinäide:

Väikelinn haljastel küngastel

Horisondi tagant – kõrgele orunõlvale ilmub tolmusaba keerutades AUTOMOBIIL… All ürgorus avaneb vaatele maaliline järv ja VÄIKELINN HALJASTEL KÜNGASTEL. Puude pöörastikust paistavad kirikutornid, veetorn ja kõrgemate hoonete kivikatused. Lähenedes avaneb vaade kunagise loss-kindluse eksootilistele varemetele. Sinkjas põuavine ning kõikemähkivad amplitaimed annavad linnakesele kergelt heiatusliku varjundi…

DIPLOMAADIKOHVRIGA MEES (hääl): Iga linn hakkab peale nimest: selles peitub tema õnn ja õnnetus. Õnnetus, et me linnal tuli sõdades tuhatkord ära põleda ja õnn, et tal tuli tuhatkord oma tuhast tõusta ning teenida sellega ära surematu nimi…

“FÖÖNIKSBURG,” luges Liiken nobedasti viidalaualt.
“FÖÖNIKSI LINN!” ütles isa-Njodorff kerge paatosega.
“LINN – FÖÖNIKS,” lausus unelev Miila.

RAHU OLGU SU MÜÜRIDE VAHEL, HEA KÄEKÄIK SU KUNINGLIKES KODADES. LAULUD.

(Kaadris: Fööniksburgi arhetüüp, gravüür; suures plaanis linna VAPP, millel kujutatud föönikslind ajab hetkel oma muinasjutulised sabasuled virmalisena laiali.)

Kogumiku pealkirjas toodud “Fööniksburg” viitab seega otseselt Viljandile. “Karussell” tähistab nähtavasti seda, et lugejatel võib hakata toodud tekste läbides pea ringi käima. Sisuliselt ongi need nagu mingid segased, ebaloogilised unenäod. Mõnele selline stiil meeldib, mõnele mitte.