Väikeparteide koondumine ja metsanduspoliitika

Palun kõigepealt vabandust kõigilt, kes lootsid leida siit järjekordset sõnavõttu kõige päevakajalisemal teemal. Koroonakriis on kahtlemata tõsine katsumus. Ebakindlus tuleviku suhtes on tohutu. Kuid lõpuks läheb elu ikkagi edasi. Seetõttu ei pea ma kohatuks pöörata praegusel äreval ajal veidi tähelepanu ühele hoopis teisele teemale. Seda enam, et tegelikult saab seda seostada ka koroonakriisiga.

Teatavasti mõjuvad igasugused suured kriisid poliitilisele maastikule sageli raputavalt. Need võivad selle lõpuks täiesti segamini lüüa, tuua kaasa erakondade järske tõuse ja langusi. Seega ei saa nüüd välistada võimalust, et järgmiste parlamendivalimistega pääsevad Eestis võimule jõud, mis jäid eelmisel aastal valimiskünnise alla.

Rohelised, Elurikkuse Erakond ja Vabaerakond kogusid siis isegi kolmekesi kokku vähem hääli kui Eesti 200, aga on liikunud viimastel kuudel kursil, mis võib viia lõpuks välja nende ühinemiseni. Nii sünniks tõenäoliselt Eesti tugevaim parlamendiväline erakond. Eesti 200 võib tunda praegu uhkust palju kõrgema reitingu üle, kuid nende kolme erakonna ühinemine annaks kokku kindlasti rohkem kui liidetavate summa. Valimistel on ju nende kõigi tulemusi kahjustanud kõvasti omavaheline konkurents – asumine kohati kattuvas nišis, mille tõttu on jäänud paljudele potentsiaalsetele toetajatele mulje, et ei ole mõtet valida neist ühtegi, sest kõik on liiga nõrgad. Jõudude ühendamisel saadaks 2023. aasta parlamendivalimisteks kokku vähemalt korralik valimisnimekiri. Kahtlemata tuleks sellises koosluses, kus peavad jagama maid glamuurirohelised ja ökorahvuslased, ette ka omajagu pingeid, aga neid esineb kõigis demokraatlikes erakondades.

Neile, kes ei ole teemaga kursis, teen siin väikese kokkuvõtte senistest arengutest. Elurikkuse Erakonna üldkogu andis jaanuaris erakonna juhatusele mandaadi kutsuda rohelised ja Vabaerakond läbirääkimistele, et arutada võimalusi koostööks ja kaardistada ühisosa. Seda tehes peeti küll esmajoones silmas koostööd järgmisel aastal toimuvatel kohalikel valimistel, kus saab osaleda lihtsalt valimisliite moodustades, kuid samas ei välistatud ka erakondade ühinemist. Avalike sõnavõttude põhjal tundus, et seda peetakse lausa soovitavaks.

Läbirääkimised hakkasid pihta. Veebruaris kogunes roheliste volikogu, mis oli koostöö suhtes samuti positiivselt meelestatud. Erakonna juht Züleyxa Izmailova ütles siiski ajakirjanikele, et nemad ei kavatse kellegagi liituda, vaid jätkavad ikka rohelistena. Ain Ostra, kes kuulub Vabaerakonna esinduskogu eestseisusse, avaldas aga arvamust, et parlamendivalimistel edu saavutamiseks tuleks luua täiesti uus ühine erakond (JOKK-partei), millega liituvad ka seniste väikeparteide aktivistid.

Rohelised, kes kogusid eelmisel aastal nii Riigikogu kui ka Euroopa Parlamendi valimisel stabiilselt 1,8% häältest ning saavad toetuda selgematele ideoloogilistele alustele ja rahvusvahelisele võrgustikule, oma poliitilisest identiteedist nüüd ilmselt loobuma ei hakka. Küsimus on pigem selles, kas või kuidas Elurikkuse Erakond ja Vabaerakond nendega või ainult omavahel ühinevad. Põhimõtteliselt võib ühes erakonnas tegutseda ju ka erinevaid fraktsioone, millel on omaette poliitilised platvormid. Maailmas leidub riike, kus see on üsna tavapärane.

Võib eeldada, et kohalikel valimistel osalevadki need kolm erakonda ühiselt. Tõenäoliselt mitte veel päris ühinenult, vaid valimisliite luues. See oleks lihtsalt nende kõigi huvides. Tallinnas ja Tartus muutuks volikokku pääsemine jõudude ühendamisel realistlikuks. Väiksemates omavalitsustes võivad read jääda isegi sellisel juhul liiga hõredaks.

Märgiks sellest, et koostöö ei pruugi piirduda kohalike valimistega, on tõsiasi, et märtsi alguseks jõudsid kolm erakonda leppida juba kokku ühised seisukohad metsanduspoliitika osas. Need mahuvad ära kahele leheküljele. Üldsõnalise retoorika kõrval leidub selles positsioonipaberis terve rida päris konkreetseid punkte, mille elluviimine kuulub valdavalt keskvõimu, mitte kohalike omavalitsuste pädevusse.

Näiteks tahetakse arvata metsamaa hulgast välja alad, mida “kasutatakse ainult puidu kui biomassi tootmiseks”, leides, et selliseid alasid tuleb käsitleda istandike ja puupõldudena, mille kohta kehtivad teistsugused nõuded kui looduslikule metsamaale. Samas rõhutatakse, et ise tarbepuidu saamiseks istandike massilist rajamist ei pooldata.

Ma ei ole päris kindel, mida see muudatus endaga praktikas kaasa tooks. Selles mõttes, et kas Eesti metsade olukord siis tõesti paraneks, kui osa praegustest metsamaadest (tõenäoliselt üsna suur või vähemalt vägagi märkimisväärne osa) registreeritaks ümber puupõldudeks, mille suhtes kehtivad leebemad nõuded.

Asjaosalised ise rõhutavad, et nende ridades on palju kogenud, erialase haridusega metsaomanikke ja muid loodusvaldkondade spetsialiste. Loodan, et kirja pandud mõtted said neil nüüd ikka eelnevalt põhjalikult läbi mõeldud, mitte kuidagi kiirustades kokku kuhjatud.

Tahetakse vähendada raiemahte, karmistada lageraieid lubavaid kriteeriume, tõsta uuendusraiet lubavaid raievanuseid ning vähendada lageraielangi maksimaalset suurust. Puidu põletamisele põlevkivikateldes ollakse küll kategooriliselt vastu, kuid üle Eesti hajali asuvates koostootmisjaamades peetakse seda piiratud ulatuses mõistlikuks. Viljandimaa elanikud võivad seega hingata kergendatult.

Üsna ebamõistlikud tunduvad mulle aga samas plaanitavad institutsionaalsed reformid. RMK-ga seotud probleeme tahetakse lahendada selle muutmisega riigieelarveliseks asutuseks. Nii, et metsa müügist laekuv raha läheks otse riigieelarvesse, kust seda antakse RMK-le tagasi seadusega pandud ülesannete täitmiseks. Erametsakeskus, mis korraldab metsandustoetuste jagamist, metsaomanike koolitamist ja nõustamist, tahetakse muuta keskkonnaministeeriumi osakonnaks. Täna on see teatavasti riigile kuuluv sihtasutus. RMK on vormilt riigitulundusasutus.

Mõlemad muudatused tähendaksid, et need praegu suhteliselt sõltumatult tegutsevad asutused allutataks otsesemalt poliitikute kontrollile. Ei ole üllatav, et poliitikud seda teha tahavad, kuid on äärmiselt küsitav, kas muutumine mängukannideks poliitikute kätes tuleks tõesti kasuks nende asutuste sisulisele arengule. Minu arvates mitte.

Keskkonnaministeeriumis sündinud plaanile, mis sai märtsis valitsuskabineti heakskiidu, ühendada keskkonnaamet ja keskkonnainspektsioon, ollakse kategooriliselt vastu. Selle asemel soovitakse keskkonnainspektsiooni ühendamist politseiga, looduskaitsepolitsei loomist, mille tegevuses saaksid osaleda ka vabatahtlikud – looduskaitse abipolitseinikud. Ehk siis ühiskondlikud metsainspektorid. Politsei- ja piirivalveamet on juba teatanud, et nemad sellist ühinemist ei poolda.

Päris kõigest siin ümberjutustust teha ei jõua. Ruum saab enne otsa. Kokkuvõttes tundub asi veidi rabe. Umbes nagu EKRE programm aastal 2015. Tunda on soovi põhjalike muutuste järele, sest olemasolev olukord ei rahulda, aga ma ei ole kindel, et kõik plaanitavad muudatused seda paremaks teeksid.

Artikkel ilmus 31. märtsil 2020 ajalehes Sakala. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Sakala veebilehel.

Rahvahääletused põhiseaduse muutmiseks

Venemaal aprillis toimuv üleriigiline hääletus põhiseadusmuudatuste heakskiitmiseks ei ole järgimist vääriv eeskuju. Seda otsides tasuks vaadata pigem Läti ja Itaalia poole.

Venemaa president Vladimir Putin algatas jaanuaris seaduseelnõu riigi põhiseaduse muutmiseks. Korraga viiakse sisse terve rida muudatusi. Nende hulgas leidub nii üsna mõistlikke ja mõistetavaid kui ka küsitavamaid. Riigiduuma, millel on praegu sisuliselt kõigest õigus nõustuda presidendi poolt nimetatud peaministriga (parlament võib esitatud kandidaadid küll kolmel korral tagasi lükata, aga pärast seda paneb president peaministri paika üksinda ning saadab Riigiduuma laiali, et toimuda saaksid uued parlamendivalimised; valitsuse saab ametist tagandada ainult president), peaks saama õiguse panna ametisse peaminister ja tema ettepanekul ka kõik teised ministrid, kusjuures presidendil puuduks õigus neid tagasi lükata. Üks isik võiks edaspidi olla president ainult kaks ametiaega (kokku, mitte vaid järjestikku).

Kriitikud on näinud nende muudatuste taga Putini plaani jätkata Venemaa, kui tema neljas ametiaeg presidendina 2024. aastal lõpeb, valitsemist peaministrina. Võib-olla on neil õigus. Putin on jätkuvalt Venemaa populaarseim poliitik. Küsitluste kohaselt usaldab või pigem usaldab teda 72-73% elanikkonnast. Need, kes teda ei usalda, moodustavad vähem kui veerandi kogu rahvast. Ükski teine tuntud poliitikategelane ei ole venelaste poolt nii kõrgelt hinnatud. Tema isiklik populaarsus on kõvasti suurem ka võimupartei Ühtne Venemaa reitingust. Selle erakonna kindlad toetajad moodustavad umbes kolmandiku elanikkonnast. 2024. aastal presidendiametist lahkudes on Putin küll juba 71-aastane, aga Ameerika Ühendriikides toimuvat vaadates ei ole selline vanus nähtavasti mingi takistus. Mina ei usu, et Putin kavatseb lahkuda riigitüürilt alles jalad ees, nagu tegid Juri Andropov ja Konstantin Tšernenko, kuid välistada seda muidugi ei saa.

Aga võimalik on ka teistsugune tõlgendus. Nimelt see, et Putin ongi alustanud riigi ettevalmistamist olukorraks, mis tekib pärast tema enda lahkumist. Sellest vaatepunktist on parlamendi rolli tugevdamine presidendi arvelt igati positiivne. Ei saa ju kuidagi lõpuni kindel olla, milline inimene selle ametikoha pärast Putini lõplikku lahkumist enda kätte haarab. Maailmas ringi vaadates tasub olla pigem ettevaatlik. Parlamendi tugevdamine peaks tõenäoliselt tagama edaspidi Venemaa stabiilsema arengu ehk vähendama tugeva isikuvõimuga kaasnevaid ohte.

Juriidiliselt ebaoluline hääletus

Üldiselt on Putini kavandatud muudatused põhiseaduses suunatud nn. suveräänse demokraatia kindlustamisele. Tahetakse panna paika, et Venemaa põhiseadus käib üle rahvusvahelisest õigusest. Peaminister, ministrid ja föderaalasutuste juhid, kubernerid, senaatorid, rahvasaadikud ning kohtunikud ei tohi omada välisriigi kodakondsust ega elamisluba. Jne. Märtsi alguses esitas Putin veel täiendavaid muudatusettepanekuid: määratleda abielu põhiseaduses liiduna mehe ja naise vahel, anda vene rahvale riigi põhirahvuse (riiki loova rahvuse) staatus, lisada esivanematelt saadud väärtuste loetellu usk Jumalasse. Kõiki punkte ei ole mõtet siin üles lugeda.

Üksikutesse muudatustesse võib suhtuda kuidas tahes, aga hääletusele lähevad need paketina, mitte ükshaaval. Liberaalne (parlamendiväline) opositsioon on kogu seda protsessi teravalt kritiseerinud, pakkudes samas alternatiivseid muudatusi, kuid ei oma üksmeelt selles, kas kutsuda inimesi üles hääletust boikoteerima või koonduda hoopis loosungi “Ei!” taha, et muuta see umbusaldusavalduseks võimudele. Kommunistid hääletasid (parlamendis) juba põhiseaduse muutmise poolt. Enese sõnul tegid nad seda vastumeelselt, kuid lihtsalt ei saanud hääletada nüüd kuidagi sellise paketi vastu, mis hõlmab muu hulgas punkte, mille järgi alampalk ei tohi olla Venemaal madalam elatusmiinimumist ja tuleb minna üle pensionide korrapärasele indekseerimisele. Tegemist on tõesti tõelise ühepajatoiduga.

Küsitlused näitavad, et rahvahääletusel kiidetakse see pakett samuti heaks. Nende kohaselt ei jää põhiseaduse muutmise toetajate osakaal alla presidendi enda reitingule. Ka siis, kui küsitakse üksikute muudatuste kohta, ei leidu ühtegi sellist, mille puhul oponendid oleksid ülekaalus. Isegi ettepanekut anda põhiseaduslik staatus ja roll Riiginõukogule (praegu tegutseb see presidendi juures nõuandva organina; sellegi muudatuse taga näevad kriitikud Putini soovi luua endale mingi eluaegne ametikoht, kust jätkata Venemaa juhtimist) toetab 58%, ei toeta 28% küsitletutest. Seega võib olla juba ette üsna kindel, et rahvas kiidab Putini paketi heaks.

Nali seisneb selles, et kogu see üleriigiline hääletus on juriidiliselt täiesti ebaoluline. Tuntud poliitikavaatleja Viktor Hamrajev tõi ajalehes Novaja Gazeta välja, et Putini poolt parlamendile esitatud eelnõu sõnastuse kohaselt pannakse see rahvahääletusele alles siis, kui sellest on juba saanud seadus. “Teiste sõnadega, hääletamise ajal annavad venelased hinnangu muudatustele, mis on de jure juba saanud kehtiva põhiseaduse uuteks normideks,” märkis Hamrajev. “Mingit juriidilist vajadust selleks hääletuseks ei ole.” Tegemist on sisuliselt enneolematu arvamusküsitlusega, mis leiab aset väljaspool olemasolevat õigusraamistikku – põhiseaduse tegelik muutmine toimub juba enne rahvahääletust Riigiduuma, Föderatsiooninõukogu ja Venemaa regioonide seadusandlike kogude otsustega.

Miks oli Putinil üldse vaja tulla välja mõttega korraldada selline rahvahääletus, millest midagi ei sõltu? Peamine põhjus on tõenäoliselt see, et nii saab ta suruda soovitud muudatused kergemini läbi nendes ülalnimetatud kogudes, kus asi võinuks muidu venima jääda. Kui tema plaan ei sisaldaks kogu paketi saatmist rahvahääletusele, oleks see seal ilmselt juppideks lahti võetud.

Vaadakem Itaalia ja Läti poole!

Putini plaani Eestis matkida ei maksa. Kui korraldada siin mõni rahvahääletus põhiseaduse muutmise küsimuses, võiks nii selle juriidiline alus kui ka küsimus ise olla väga selge. Näiteks on nüüd Itaalias ootel (algselt pidi see toimuma 29. märtsil, kuid koroonaviirusega seoses lükati määramata ajaks edasi) rahvahääletus põhiseadusmuudatuse kohta, millega seal vähendatakse parlamendisaadikute arvu. Parlamendi mõlemad kojad kiitsid selle küll juba heaks, aga osa saadikuid kasutas võimalust kutsuda esile tagasilükkav referendum.

Meie lõunanaabrite juures Lätis saab teatavasti algatada rahvaalgatuse korras mitte üksnes tühistamisreferendumeid ja seaduseelnõusid, vaid isegi rahvahääletuse parlamendi tagasikutsumiseks. Rahvahääletuse toimumiseks peab seal sellist algatust toetama vähemalt 10% valijaskonnast. Vastava võimaluse loomine algatati rahvaalgatuse korras. Kuna parlament lükkas selle esialgu tagasi, läks asi 2008. aastal rahvahääletusele – 97% hääletanutest toetas rahvale sellise võimaluse andmist, kuid põhiseadus jäi siiski muutmata, sest kokku ei saadud vajalikku kvoorumit. Põhiseaduse muutmiseks pidanuks seda toetama vähemalt pool valijaskonnast, aga valimisaktiivsuseks kujunes ainult 42%, sest rahvavõimu laiendamise vastu olnud poliitilised jõud otsustasid seda rahvahääletust boikoteerida. Läti president Valdis Zatlers märkis aga tulemusi kommenteerides, et neid silmas pidades peaks parlament nõutud muudatused võimalikult kiiresti ise ära tegema. Ja nii Lätis lõpuks tehtigi.

Rahvahääletus parlamendi tagasikutsumiseks on toimunud seal seni vaid korra. 2011. aastal, kui selle algatas president Zatlers (Lätis on ka presidendil selline õigus). 94% hääletanutest toetas parlamendi tagasikutsumist. Järgnenud ennetähtaegsetel valimistel kogus Zatlersi juhitud uus erakond 21% häältest. Zatlers oli saanud presidendiks poliitikute tagatoakokkuleppe tulemusel, aga osutunud selles rollis liiga sõltumatuks tegijaks. Teiseks ametiajaks teda seetõttu enam ei kinnitatud. On selge, et rahvahääletuse parlamendi tagasikutsumiseks algataski ta selleks, et saaks sinna ise sisse purjetada. Tema poliitiline karjäär ei jätkunud siiski enam kuigi kaua ja ka tema erakonna tähelend lõppes varsti.

Eestis võiks president omada õigust algatada rahvahääletus parlamendi tagasikutsumiseks minu arvates ainult juhul, kui ta ka ise valitaks otse rahva poolt ja parlamendil oleks samasugune õigus algatada rahvahääletus presidendi tagasikutsumiseks. Küll aga peaks olema õigus parlamendi tagasikutsumiseks rahval (nagu Lätis), kes on selle ametisse pannud. Ja vähemuste õiguste tagamiseks võiks meiegi parlamendis (nagu Itaalias) olla vähemalt viiendikul saadikutest õigus saata muudatused põhiseaduses, mille parlament on heaks kiitnud, lõpuks ikkagi ka rahvahääletusele. Mitte sellisele (nagu Venemaal), millest midagi ei sõltu, vaid sellisele, kus langetatav otsus omab ka mingit juriidilist kaalu.

Artikkel ilmus 18. märtsil 2020 ajalehes Kesknädal. Kirjutatud sai see märtsi alguses, kui ei olnud veel teada, et Putin laseb oma presidendi ametiajad nullida. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Tõnu ja Viktoria Tuulas “Karjala kauge kutse”

Raamatu üks autoritest Viktoria Tuulas oli aastatel 2013-2016 Eesti peakonsul Peterburis. Kui ta töötaks endiselt diplomaadina, ei oleks see raamat sellisel kujul tõenäoliselt ilmunud. Teos räägib küll Karjalast, kuid on ühtlasi väga selgelt ka hoiatus Venemaa, ümberrahvastumise, kultuurilise ja poliitilise allaneelamise eest.

2010. aasta rahvaloenduse andmetel moodustasid karjalased Venemaa Föderatsiooni kuuluva Karjala Vabariigi elanikest vaid 7,4%, soomlased 1,4% ja vepslased 0,5% – kokku seega vähem kui 10% rahvastikust. Kusjuures Soomes tegutsevate karjala kultuuriaktivistide hinnangul näitavad need numbrid olukorda tegelikust ilusamana.

Tuulased vaatlevad oma raamatus, mis sisaldab rohkesti pildimaterjali, ajaloolist Karjala piirkonda laiemalt. Peatutakse näiteks Viiburis, mis oli kunagi Soome suuruselt teine linn, aga kuulub nüüd Leningradi oblasti alla, ning teistes väljaspool Karjala Vabariigi piire asuvates paikades.

Palju on muidugi juttu ajaloost, alustades 5000-6000 aastat tagasi valminud petroglüüfidest ehk kaljupinnale uuristatud ja/või söövitatud piltidest, mida on leitud Karjalast umbes 2500. Huvitav fakt: esimesed 80 neist avastas 1848. aastal baltisaksa geoloog ja arheoloog Constantin Grewingk, kes oli sündinud Viljandis, hilisem kauaaegne Tartu Ülikooli professor.

Tõnu Tuulas on harrastuskunstnik. Viis aastat tagasi oli tal Haapsalus raamatuga samanimeline näitus, kus väljas olnud maalid olid inspireeritud just petroglüüfidest. Üks peatükk sellest raamatust on pühendatud Ilja Repinile ja tema majamuuseumile. Juttu on ka Karjala kivimitest, mida on kasutatud palju Peterburi vanade, võimsate hoonete rajamisel, aga ka näiteks Napoleoni sarkofaagi valmistamisel.

Pikemad peatused on veel Petroskois (Äänislinnas), mis on Karjala Vabariigi pealinn; Kižis, kus asub omapärane 22 kupliga puukirik, mida näeb ka raamatu kaanepildil; Solovetsi saartel, kus on võimas klooster, mida kasutati kahe ilmasõja vahel sunnitöölaagrina; Sandarmohis, kus toimub igal aastal suur protsessioon stalinliku terrori ohvrite mälestuseks – seal hukati 1930-ndatel ka eestlasi, üks neist oli näiteks Artur Vallner; jne. Lugemist on kokku 3-4 tundi.

Palju on vaateid linnadest, arhitektuurimälestistest ja monumentidest, aga ka kaunitest looduspaikadest. Käiakse ära Paanajärvi rahvuspargis, sõidetakse ümber Laadoga, vaadatakse Kivatši koske. Lühidalt: korralik teejuht turistidele.

Samas leidub muidugi ka hulgaliselt olmelisi ja kultuuriloolisi tähelepanekuid nüüdisajast, näiteks kontserdilt, millega tähistati Karjala Vabariigi 95. aastapäeva, kus Tuulased pandi koos teiste diplomaatidega istuma VIP-alale. Huvitaval kombel oli seal üheks peaesinejaks Anne Veski.

Karjala Vabariik loeb oma alguseks Karjala Töörahva Kommuuni asutamist, mis leidis aset 1920. aastal. Seega võib tänavu suvel oodata seal ilmselt veelgi suurejoonelisemaid pidustusi.

Karjala oli see kant, kust korjatud runodest (või vähemalt suuresti nende ainetel) pani Elias Lönnrot kokku soome rahvuseepose “Kalevala”. Tuleb välja, et see on antud nüüd välja ka põliskarjala keeles. Karjala ise on aga ilmselt pöördumatult muutunud. Kohalike põlisrahvaste kultuurilist omapära üritatakse seal tänapäeval kohati isegi rõhutatult esile tuua, sest see aitab meelitada ligi rohkem Soome ja teiste maade turiste, aga venestumine on juba nii ulatuslik, et mingid Suur-Soome ideed seal enam ei lenda.

PS. Raamatu ametlik esitlus toimub 20. märtsil algusega kell 18:00 Viimsi raamatukogus.