Võimuparteide soov parandada järelevalvet enda ja teiste erakondade rahastamise üle on kahtlemata tervitatav. Opositsioonile avanes nüüd suurepärane võimalus teha muudatusettepanekuid, millega parandatakse kõik seni selles osas tehtud vead.
Erakondade rahastamise järelevalve komisjon (ERJK) on pälvinud viimasel ajal kõvasti kiidusõnu neilt, kes ei toeta mõtet see likvideerida. Võib jääda mulje, et tegemist on ideaalse organiga, mis töötab täiuslikult. Nii see ju siiski ei ole. Euroopa julgeoleku- ja koostööorganisatsiooni (OSCE) demokraatlike institutsioonide ja inimõiguste büroo (ODIHR) valimiste hindamise missioon tõi juba 2011. aastal Eesti parlamendivalimiste kohta koostatud aruandes välja, et siis äsja loodud ERJK volitused on äärmiselt piiratud. See komisjon ei saa võtta vastu määrusi, teha trahve ega uurida võimalikke rikkumisi. OSCE/ODIHR-i eksperdid soovitasid siis kaaluda ERJK pädevuse suurendamist vajalike volituste ja vahendite andmise näol, et see saaks teostada piisavat järelevalvet valimiskampaaniate rahastamise üle. Ühtlasi soovitati selles aruandes kaaluda võimalust taastada karistusseadustikus sealt 2010. aastal välja võetud säte, mis nägi ette kriminaalvastutuse ebaseaduslike annetuste vastuvõtmise eest.
Kahjuks neid soovitusi (korralikult) ei järgitud. Nii ei jäänud OSCE/ODIHR-i ekspertidel 2015. aastal üle muud, kui neid sisuliselt korrata. Karistusseadustikku vahepeal sisse viidud muudatus, mille kohaselt keelatud annetuse tegemise või vastuvõtmise eest “suures ulatuses” karistatakse rahalise karistusega, jäi välisekspertide hinnangul liiga ebamääraseks. Seetõttu soovitasid nad kaaluda selle määratlemist seaduses täpsema summaga ning panna selgesõnalisemalt paika ka see karistus, mis üleastumise korral järgneb. Samas rõhutati, et see karistus peaks olema piisavalt suur, et võimalikke seaduserikkujaid heidutada. Ühtlasi soovitati taas kaaluda võimalust anda ERJK-le volitused ja vahendid uurimiste läbiviimiseks. Lisaks toodi siis välja, et ERJK ja selle liikmete sõltumatuse suurendamiseks võiks kaaluda seaduse muutmist selliselt, et ERJK liikmeid ei saaks igal ajal ametist tagasi kutsuda.
Ühtegi neist soovitustest ei ole järgitud. Siinkohal tuleb nähtavasti meenutada, et aastatel 2007– 2016 oli Eestis võimul Reformierakond koos Isamaa ja Res Publica Liidu (tänane Isamaa) ja/või Sotsiaaldemokraatliku Erakonnaga. ERJK oma praegusel kujul on nende looming, aga see ei sündinud nende initsiatiivil.
Juba 2003. aastal, kui muudeti erakondade rahastamise süsteemi (näiteks keelati võtta vastu annetusi juriidilistelt isikutelt, aga samas kaotati sularaha annetusi puudutanud piirangud), juhtis toonane õiguskantsler Allar Jõks parlamendi tähelepanu sellele, et annetuste keelamise asemel tuleks panna rohkem rõhku rahastamise läbipaistvusele ja kontrollile. 2004. aastal märkis ta parlamendile esitatud ülevaates õigustloovate aktide kooskõlast põhiseadusega, et nõrkade kontrollimehhanismide ja lünklike regulatsioonide tõttu ei täitnud erakonnaseaduse erakondade rahastamise peatükis toodud regulatsioon seatud eesmärke. 2006. aastal tegi Jõks parlamendile ettepaneku erakonnaseaduse vastav osa põhiseadusega kooskõlla viia. Riigikogu täiskogu otsustas tema ettepanekut toetada. Põhiseaduskomisjon algatas eelnõu, millega nähti ette moodustada erakondade rahastamist kontrolliv järelevalvekomisjon. Põhimõttelise heakskiidu sellele andis ka valitsus, kuhu kuulusid sel ajal Reformierakond, Keskerakond ja Rahvaliit. 2007. aasta jaanuaris läbis eelnõu Riigikogus esimese lugemise, kus see otsustati saata teisele lugemisele. Veebruaris otsustati aga põhiseaduskomisjonis jätkata eelnõu menetlemist komisjonis. See tähendas, et Riigikogu X koosseisu volituste lõppemise tõttu langes see märtsis menetlusest välja.
Nördinud õiguskantsler pöördus selle peale riigikohtusse. Ta palus tunnistada erakonnaseaduse sätted, milles ei olnud sätestatud tõhusat kontrolli erakondade rahastamise üle, põhiseaduse vastaseks ning kohustada parlamenti looma kontrollorgan, mis vastab miinimumnõuetele. Lähtudes sellest, et omaenda tegevusetusega põhjustatud põhiseadusvastases olukorras ei pruugi parlament asuda kohtu otsust täitma, tegi Jõks ühtlasi ettepaneku määrata kindel tähtaeg erakonnaseaduse viimiseks kooskõlla põhiseadusega. Riigikohus jättis tema taotluse rahuldamata, öeldes oma otsuses: “Kui ka möönda, et erakondade rahastamise kontrolli regulatsioon ei ole täiuslik, ei tulene sellest veel iseenesest, et see on vastuolus põhiseadusega.” Samas aga jäi riigikohtunik Jüri Põld eriarvamusele, millega ühines veel neli tema kolleegi, leides, et olemasolev kontrollisüsteem on küll põhiseadusvastane, kuid sellest ei järeldu, et parlament peaks looma tingimata uue organi – võib laiendada ka olemasolevate pädevust.
Hiljem selline organ siiski loodi, kuid mitte päris sellisel kujul nagu algselt kavandati. 2006. aasta eelnõu kohaselt pidanuks sellesse komisjoni kuuluma riigikohtu esimehe poolt nimetatud üks esimese ja üks teise astme kohtunik, õiguskantsleri nimetatud nõunik, riigikontrolöri nimetatud riigikontrolli ametnik, samuti riigiprokurör, kaitsepolitsei ametnik ning maksu- ja tolliametiametnik. Liikmed tulnuks nimetada ametisse kuueks aastaks. Seega, kui võimuparteid tunnistavad nüüd lõpuks, et ERJK liikmete nimetamine nende endi poolt on tõsine probleem, mis vajab lahendamist, siis kõige lihtsam lahendus on pöörduda tagasi selle algse plaani juurde.
ERJK funktsioonide andmine riigikontrollile ei ole aga iseenesest samuti paha mõte. 2010. aastal, kui võeti vastu erakonnaseaduse muudatused, millega see organ lõpuks loodi, nähti vastavas eelnõus esialgu tegelikult ette, et erakondade rahastamise järelevalvega hakkab tegelema vabariigi valimiskomisjon. Toonane õiguskantsler Indrek Teder tegi ettepaneku kaaluda võimalust anda need ülesanded hoopis riigikontrollile. Tema hinnangul vastas Eestis siis ainult riigikontroll nendele põhitingimustele, mille oli sõnastanud oma soovitustes Euroopa Nõukogu korruptsioonivastaste riikide ühendus (GRECO): sõltumatus, mandaat, volitused, rahalised vahendid ja personal rahastamise tõhusaks kontrollimiseks. Teder asus seisukohale, et tegemist oleks parima ja Eesti jaoks ka kõige säästlikuma lahendusega. Selle asemel otsustasid erakonnad luua lõpuks ikkagi ERJK, kuid nimetada sinna liikmeid ise.
Kolmas võimalus on anda erakondade rahastamise järelevalve kaitsepolitseile. Loomulikult koos laialdaste volitustega viia läbi uurimistegevust. Usun, et see mõjuks meie poliitikutele veel kõige distsiplineerivamalt.
Artikkel ilmus 2. juunil 2020 ajalehes Sakala. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Sakala veebilehel.