“Tuleb tunnistada, et olles lugenud Venemaa ajaloo kohta pea kõiki maakeeles ilmunud raamatuid, tõusevad Vseviovi ja Sergejevi teosed ilmselgelt pinnale kui ühed tummisemad,” kirjutas selle teose kohta Jaan Martinson. Nõustun tema hinnanguga.
Vseviovi ja Sergejevi jutustus Venemaa ajaloost ulatus esimeses osas aegade algusest Vassili III-ni, kelle valitsusajal (1505–1533) jõudis lõpule nn. vene maade kogumine ehk venelaste ühendamine Moskva suurvürstiriigi võimu alla. Teine köide algab tema surma ja sellele järgnenud bojaaride võimuvõitlusega. Olles põhiosas pühendatud Ivan Julma (1530–1584) valitsusajale, hõlmab see kokku vaid umbes pool sajandit. See oli küll ajaloolises plaanis lühike, kuid üsna sündmusterohke aeg.
Varraku raamatuklubi ajakirjas ilmunud intervjuus märkis Vseviov, et Venemaa kujunemine suurvürstiriigist tsaaririigiks toimus põhijoontes sarnase stsenaariumi järgi nagu riikide kujunemine sel ajal mujal Euroopas, kuid paljuski brutaalsemaid vahendeid kasutades. “Valitsejat, kelle tegevuse tulemusena on hukkunud sedavõrd palju inimesi, ei saa kuidagi kaheselt iseloomustada – tegemist oli veriste kätega türanniga,” möönis ta.
Tõepoolest. Antud teoses kirjeldatud jõhkruste taustal, mis toimusid mitte üksnes kõnealuse valitseja korraldusel, vaid ka isiklikul osalusel, mõjub selline iseloomustus veel vägagi leebelt. Ilmselgelt oli tegemist tõelise sadistiga, kes nautis inimeste piinamist ja lõi lõpuks vihahoos maha isegi oma poja Ivani (1554–1581), kellest pidanuks saama troonipärija, olles tapnud eelnevalt tema veel sündimata lapse. Nimelt leidis tsaar poja ruumidesse astudes, et rase minia oli heitnud lavatsile puhkama vaid alusrõivastes, mitte vastavalt kombele alati kolme rõivakihti üksteise peal kandes. Tsaar andis naisele kõrvakiilu ja peksis teda sauaga nii kõvasti, et järgmisel päeval sünnitas ta surnud lapse. Kui poeg selle pärast isa süüdistama hakkas, sai ta sellise obaduse, et vaakus mõne päeva pärast samuti hinge.
Pojale antud surmavat lööki tsaar küll kohe kahetses (hakkas kisendama, rebis juukseid, karjus appi jne), kuid selleks ajaks oli kogunenud vägivalda selles loos juba nii palju, et tegelikult ei tulnud see enam isegi üllatusena. Tsaar armastas oma ohvreid mõnitada ja võis isegi heas tujus olles inimesi nalja pärast loojakarja saata.
Kas süüdi oli raske lapsepõlv?
Kuidas oli ta selliseks kujunenud? Paljud ajaloolased seostavad seda lapsepõlves kogetuga. Poiss oli alles kolmene, kui suri tema isa, ja seitsmene, kui suri ema. Bojaarid teda hästi ei kohelnud. Ivani lemmikhoidja saadeti ära kloostrisse. Kui ta oli 11-aastane, kohitseti tema silme all metropoliit Ioassaff, kelle ametisse pühitsemisel ta oli alles mõned aastad varem osalenud. Pisarates poiss tiriti voodist välja, suruti põlvili ja sunniti palvetama, aga samal ajal kolgiti metropoliit läbi ja teostati nimetatud protseduur. Seejärel saadeti ta ära kloostrisse ja peagi seati ametisse uus metropoliit (vene õigeusu kirik oli küll juba Konstantinoopoli alt iseseisvunud, kuid patriarhi ametikoht võeti kasutusele hiljem, alles pärast Ivan Julma surma).
Miks selle mehega, kes on nüüd vene õigeusu kiriku poolt pühakuks kuulutatud, siis just sedasi toimiti, sellel autorid pikemalt ei peatu. Tagandamise üldisem põhjus oli see, et temast oli saanud üks noore suurvürsti lähedasemaid nõuandjaid, kelle soovitused olid mõjuvõimsamatele bojaaridele pahatihti vastukarva. Juba järgmisel aastal lõid bojaarid Ivani pisaratest ja palvetest hoolimata peaaegu maha ühe endi hulgast, kellel lasus samasugune süü. Mõned hoobid sai siis ka märatsejaid rahustada üritanud uus metropoliit. Mõni ime siis, et sellises keskkonnas kasvanud Ivan hakkas oma võimu kindlustades rakendama ise samalaadseid meetmeid, kuid julmuse poolest ületas ta lõpuks kõiki teisi.
Objektiivselt hinnates on enamik riigijuhte (isegi demokraatlikes riikides) ka tänapäeval psühhopaadid, kuid sellist inimeste küpsetamist, tükkideks rebimist ja jäsemete otsast raiumist enam siiski eriti ei esine. Selles mõttes on toimunud isegi Venemaal teatav areng. Vähemalt ei ole olnud kuulda, et Vladimir Putin oleks lasknud mõne oma abikaasa pärast pulmaööd jääauku visates surmata, sest naine vist ei olnud päris neitsi.
Ivan Julm uskus, nagu talle oli sünnist saadik sisendatud, et tema võim on jumalikku päritolu. Ta esines õigeusu kaitsjana, kuid kümnest käsust vähemalt viit viimast (“Sa ei tohi tappa! Sa ei tohi abielu rikkuda! Sa ei tohi varastada! Sa ei tohi tunnistada oma ligimese vastu valetunnistajana! Sa ei tohi himustada oma ligimese koda! Sa ei tohi himustada oma ligimese naist, sulast ega teenijat, härga ega eeslit ega midagi, mis su ligimese päralt on!”) rikkus ta nii et õudne! Tänapäeval diagnoositaks Ivan Julmal tõenäoliselt ka skisofreenia ja/või mõni muu psüühikahäire, aga keskaja kontekstis võib teda nimetada lihtsalt seestunuks, kuigi ise pidas ta ennast muidugi Jumala maapealseks asemikuks, laulis kooris ja kirjutas kirikumuusikat.
Opritšnina, homoküsimus ja Liivi sõda
Autorid rõhutavad, et juba kaasaegsetele jäi suuresti mõistetamatuks, miks Ivan Julm kehtestas opritšnina. Sellega kaasnes jõhker terror poliitilise ladviku ja kogu rahva vastu. Ühe nägemuse kohaselt üritas ta viia tegelikkust kooskõlla ideega võimu jagamatusest. Kuid võib-olla oli see samas hoopis vaid reaktsioon eliidi kasvanud rahulolematusele, mis võinuks viia muidu tsaari enda langemiseni?
Opritšnina kehestamisele 1565. aastal eelnesid ju aastad, mil tsaar korraldas aina sagedamini joomapidusid, mis kujunesid ajapikku tõelisteks orgiateks. Hiljem opritšnina üheks juhiks saanud Aleksei Basmanovi tõusmist tsaari soosikuks seletasid tema oponendid sellega, et tema poeg Fjodor oli ka tsaari intiimpartneriks. Vürsti, kes heitis viimasele ette tsaari teenimist jälgi sodomiitliku teoga, lasi tsaar tappa. Selle peale protesteerisid bojaarid, teised aadlikud, kõrged ametnikud ja kirikupea, rõhutades, et kristlikul valitsejal ei sobi märatseda oma inimeste nagu loomade kallal. Loetud kuud hiljem järgnes opritšnina kehtestamine ehk tsaari pöördumine teda kritiseerida julgenud eliidi vastu.
Vseviovi ja Sergejevi teos ilmus trükist esimest korda 2007. aastal. Ivan Julma väidetavad seksuaalsuhted omasoolistega ei ole selles pikemat käsitlemist leidnud, kuid nende märkimisväärset mõju tema poliitilistele valikutele ja otsustele ei saa välistada. Moskvas suhtuti sel ajal seksuaalsesse läbikäimisse omasoolistega küll leebemalt kui läänepool Euroopas (seaduste karmistamine toimus Peeter I ajal Lääne-Euroopa riikide eeskuju järgides), kuid kiriku silmis oli see siiski patt.
Opritšnikud pidid andma tsaarile isikliku truudusvande ja ütlema lahti oma sugulastest, isegi vanematest (patt). Nad liikusid mustadel ratsudel mustades rõivastes. Tsaar lõi justkui omamoodi mungaordu ja nimetas ennast kloostriülemaks. Vseviov ja Sergejev märgivad, et see oli ilmselge pühaduseteotus. Kaasaegsed nimetasid neid aga sageli pimedusejüngriteks ja Saatana teenriteks. Milline roll oli selle kõige juures homoseksuaalsel käitumisel, seda on tagantjärele muidugi võimatu täpselt kindlaks teha, kuid ühiskondlikku ajaloomällu jättis see vähemalt sellise jälje, et eelmisel aastal oli võimalik kaitsta Harvardi Ülikoolis doktoritöö teemal “The Queer Legacy of Ivan the Terrible”.
Autorid rõhutavad sissejuhatuses, et Eesti vaatepunktist olulisele Liivi sõjale nad ei keskendu, sest Venemaa ajaloo kontekstis viinuks see raamatu tasakaalust välja. Raamatu teises pooles on sellest juttu siiski üsna palju. Moskva võimuladvikus oli sõja alustamisele Vana-Liivimaaga tugev vastuseis. Olulisemaks peeti võitlust Krimmi pärast, et tõrjuda sealt lähtunud tatarlaste rüüsteretki. Ivan Julm eelistas aga sõda kahel rindel, mis lõppes Venemaa jaoks katastroofiliselt.
