Üheksas raamat valiksarjast “Noorus ja maailm” (1963–1969) jõudis Eestis lugejate ette 1964. aasta suvel. Selle nimitegelane Simone Planchard on 15-aastane tütarlaps, kes elab ühes väikelinnas oma ettevõtjast onu ning tema ema juures. Tegevus leiab aset 1940. aastal Saksa okupatsiooni alla langeval Prantsusmaal. Tüdruku vanemad on surnud. Teda kasvatab isa poolvend, kellele kuulub väike transpordifirma ja kohalik bensiinijaam, kus Simone abiks käib.
Veidi enne sakslaste saabumist paneb tüdruk, kelle iidoliks on Jeanne d’Arc, bensiinijaama põlema, et kütus ei langeks vaenlaste kätte. Tema onu on küll rahvuslikult meelestatud isamaaline mees, kuid ettevõte on kogu tema elu ja Simone ei ole kindel, kas onu suudab täita õigeaegselt võimude korralduse bensiin ja autopark hävitada. Nii otsustab ta teha seda ise. Juhtumisi viib ta oma aktsiooni läbi aga vahetult enne Prantsusmaa kapituleerumist.
Feuchtwangeri romaan valmis 1944. aastal, kuid on sisuliselt edasiarendus näidendist “Simone Machard’i nägemused”, mille ta kirjutas vahetult eelnenud aastatel koos Bertolt Brechtiga, kellega nad elasid siis mõlemad poliitilises eksiilis Los Angeleses. Feuchtwanger jäi Ameerikasse kuni oma surmani 1958. aastal.
Prantsusmaale oli Feuchtwanger asunud elama 1933. aastal, kui Saksamaal tulid võimule natsionaalsotsialistid. Ta viibis parajasti välismaal loenguid pidamas, kui rüüstati tema maja ja suur raamatukogu, hakati avalikult põletama tema teoseid. Tema nimi oli juba esimeses nimekirjas, millega 33 isikut heideti välja Saksa kodakondsusest. Kokku jõudsid natsid avaldada 359 sellist nimekirja, millega jäeti kodakondsuseta enam kui 39 tuhat inimest. Sõja puhkemisel 1939. aastal pisteti ta Prantsusmaal aga interneerimislaagrisse, kust põgenes Saksa vägede lähenemisel Hispaania ja Portugali kaudu Ameerikasse.
Patsifistist relvastatud vastupanu toetajaks
Jõukast juudi perekonnast pärit Feuchtwanger (sünd. 1884) oli mobiliseeritud 1914. aastal pärast esimese maailmasõja puhkemist sõjaväkke, kuid lasti sealt juba kuu hiljem tervislikel põhjustel tulema. Samas sai temast patsifist, hiljem üks natsionaalsotsialistide varasemaid intellektuaalseid oponente.
Natsidele vastukaalu otsides pettus Feuchtwanger siis nende suhtes lepituspoliitikat ajanud lääneriikides ning lasi muuta ennast nõukogude propaganda tööriistaks. André Gide (1869–1951) oli avaldanud 1936. aastal pärast NSV Liidu külastamist selle suhtes kriitilise raamatu. Selle peale kutsuti nõukogudemaad oma silmaga vaatama Feuchtwanger, kelle “Moskva 1937” maalis toimuvast palju ilusama pildi. Ta kohtus Staliniga, kes olla veennud teda näidisprotsessidel süüdimõistetute süüs. Ta käis ka ise kohtuistungitel ja avaldas juba NSV Liidus viibides artikleid, milles õigustas selliste protsesside toimumist.
Vaid loetud kuud pärast seda, kui Feuchtwanger oli tagasi Prantsusmaale jõudnud, visati parteist välja NSV Liidus tema teoste tõlkeid kirjastanud Artemi Halatov, kes oli teinud alles äsja ajakirjanduse veergudel ettepanekuid n-ö sabotööride vahistamiseks, kuid langes siis ise režiimi hammasrataste vahele ja lasti peagi maha. Sellest hoolimata (või seda teadmata) jäi Feuchtwanger stalinismi ebakriitiliseks õigustajaks, sest nägi NSV Liidus siis ainsat jõudu, mis võib peatada natsismi.
Teise maailmasõja ajal valminud “Simone” oli teos, mille Feuchtwanger kirjutas sisuliselt selleks, et õhutada prantslaste vastupanu. “Eneselegi märkamatult saab passiivsest tütarlapsest lühikese ajaga veendunud patrioot ja ühiskondlik võitleja. Olgugi ta kangelastegu väike ja vaieldava tähtsusega – ikkagi äratab ta aktiivsus ja otsusekindlus tähelepanu ja lugupidamist ja õhutab kaaslinlastes protestivaimu ja inimliku väärikuse tunnet,” märkis tõlkija August Sang hiljem eestikeelses väljaandes.
Pildikesi Prantsusmaast, mida enam ei ole
1940. aastal sakslastelt vaherahu sõlmimist palunud Philippe Pétaini, kes oli saanud esimese maailmasõja ajal nende vastu võideldes hüüdnimeks “Verduni lõvi”, nimetab Feuchtwanger selles teoses läbivalt “Verduni defetistiks”. Tema režiimi poolt kasutusele võetud deviisi “Töö, perekond, isamaa” vastandab ta Prantsusmaa varasemale revolutsioonilisele loosungile “Vabadus, võrdsus, vendlus”. Loodud tegelaste kaudu üritab Feuchtwanger kujutada n-ö kahe Prantsusmaa kokkupõrget.
Kogu see poliitiline taust ei ole aga tõenäoliselt põhjus, miks “Simone” muutus eesti keeles ilmudes kooliõpilaste hulgas kohe väga loetud raamatuks. Selle trükiarv 30 tuhat oli muidugi korralik juba tolle aja kohta, rääkimata võrdlemisest tänapäevaga, kuid see oli siis ka päriselt loetud raamat. Pakun, et noori lugejaid võisid köita siis eelkõige selles kujutatud Prantsusmaa, sealsed noored ja nende kombed. Eks samal põhjusel oli siis väga loetud ka aasta varem ilmunud Lilli Prometi ja Ralf Parve reisirevüü “Kohtumine Marianne’iga” (1963), mille tekst on tiine “roiskuva kapitalismi” manamisest, kuid mille kaudu sai heita vähemalt mingi pilgu raudse eesriide taha.
Pealegi oli Feuchtwanger olnud vahepeal NSV Liidus keelatud autor. 1948. aastal alanud nn. kosmopolitismivastase kampaania ajal, mis oli suunatud juutide vastu, tema teoseid enam raamatukogudest ei saanud. Eesti keeles olid jõudnud pärast sõda juba ilmuda “Juudi sõda” (1946, tõlkis August Sang) ja “Juut Süss” (1948, tõlkis Feliks Kauba). 1956. aastal võimaldas Hruštšovi sula Feuchtwangeri teostel uuesti nõukogude lugejate ette jõuda. Kiiresti tõlgiti eesti keelde “Goya” (1958, teine trükk 1960, tõlkis Kauba), seejärel ilmus “Simone”, siis “Vale-Nero” (1966, tõlkis Armand Tungal) ja aegamisi ka tema ülejäänud teosed.
“Simone” oli esimene Feuchtwangeri kirjutatud raamat, mida ma kunagi eelmise sajandi viimasel kümnendil lugema juhtusin. Erinevalt mõningatest tema mahukamatest teostest on see tänapäeval suuresti unustatud, kordustrükke maailmas enam ei ilmu, kuid see on neist palju kergemini loetav ja minu meelest jätkuvalt päris huvitav raamat. Aitab muu hulgas mõista seda, miks ei ole hea mõte hakata prantslastele seletama, et Pétain võis teha 1940. aastal sakslastega rahu sõlmides täiesti ratsionaalse valiku.
