Vähemusvalitsused Euroopa Liidus

Vähemusega on kahtlemata raskem valitseda kui enamusega, kuid midagi väga ebatavalist vähemusvalitsustes ei ole. Euroopas on praegu ligi kümmekond riiki, mida juhivad just sellised valitsused.

Eestis on räägitud viimasel ajal taas palju võimalusest, et enne valimisi jääb koalitsioonile parlamendis vähemus, sest valimisnimekirjades paremaid kohti jahtivad riigikogulased lähevad üle opositsiooni poolele. Marko Mihkelson astus Reformierakonda, Peeter Ernits ekrestus. See rida võib muidugi jätkuda, aga mingit katastroofi selles näha ei maksa.

Viimati tekkis Eestis vähemusvalitsus 2009. aastal, kui sotsid enne eurovalimisi ust paugutasid. Nad lootsid, et nii õnnestub saavutada valimistel parem tulemus, kuid pidid pettuma. Nüüd võib proovida teha midagi sarnast erakond Isamaa, mille reiting on langenud valimiskünnise alla, aga vaevalt see neidki aitaks. Taoline samm oleks liiga läbinähtavalt poliittehnoloogiline.

Nii või teisiti ei ole kuigi tõenäoline, et vaid loetud kuud enne valimisi võiks sündida uus koalitsioon. Kui praegune koalitsioon kaotab vahepeal parlamendis enamuse, jääb võimule vähemusvalitsus. Selliseid valitsusi võib leida nii lähemalt kui kaugemalt.

Vähemusvalitsuste pikk rida

Alati ei ole muidugi kerge öelda, kas tegemist on vähemus- või enamusvalitsusega, sest mõnel juhul ei olegi see ju päris selge. Mitmed valitsused kõiguvad kusagil nende kahe piiril. Paljud sõltuvad kokkulepetest pooleldi opositsiooniliste erakondadega.

Soome. Põhjanaabrite juures on Keskerakonna poolt juhitaval koalitsioonil parlamendis küll veel väike enamus, aga eelmise aasta detsembris toimunud usaldushääletusel toetas valitsust ainult 99 saadikut 200-st. Kui see koalitsioon 2015. aastal sündis, oli sellel parlamendis 124 kohta. Tänaseks on jäänud neid ametlikult 104, kuid mitmed saadikud on nö. kõikuva iseloomuga.

Rootsi. Viimased neli aastat on riiki valitsenud vasaktsentristlik vähemusvalitsus. Mõne nädala eest toimunud valimised selget võitjat ei andnud. On küllaltki tõenäoline, et ka järgmine valitsus saab olema vähemusvalitsus.

Taani. Vähemusvalitsused on valitsenud riiki juba alates 2014. aasta veebruarist, kui Sotsialistlik Rahvapartei lähenevate valimiste eel oma reitingu parandamiseks koalitsioonist lahkus. Edu see neile ei toonud. Esialgu jäi riiki juhtima vasaktsentristlik vähemusvalitsus, pärast valimisi said ohjad enda kätte paremtsentristid.

Iirimaa. 2017. aastal tuli võimule peaminister Leo Varadkar, kelle ametisse nimetamist toetas parlamendis vaid 57 saadikut 158-st (tema enda erakond Fine Gael ja seitse sõltumatut saadikut). 50 saadikut hääletas vastu, 45 jäi erapooletuks ja neli jättis hääletamata.

Portugal. 2015. aastal valitsuse moodustanud Sotsialistlikul Parteil on parlamendis ainult 86 kohta 230-st. Valitsus püsib kommunistide, roheliste ja teiste vasakpoolsete toetusel, kuid ei saa sellele igas küsimuses kindel olla.

Hispaania. Tänavu suvel tuli võimule sotside vähemusvalitsus, millel on parlamendis kõigest 84 kohta 350-st. Selle püsimine sõltub ligi kümnekonnast väikeparteist, mis ajavad igaüks omaenda poliitikat. Ühendav faktor oli see, et sooviti saada lahti konservatiivse Rahvapartei valitsusest, millega seotud korruptsiooniskandaalid hispaanlastel harja punaseks olid ajanud.

Tšehhi. Võimul on oma immigratsioonivastaste seisukohtadega Eestiski tulihingelisi fänne kogunud miljardär Andrej Babiš, kelle taskupartei on teinud sotsidega koalitsiooni, millel on parlamendis 93 kohta 200-st. Valitsus püsib tänu kommunistide toetusele.

Horvaatia. Valitsuskoalitsioon koosneb kahest paremtsentristlikust erakonnast, millel on praegu parlamendis kokku ainult 60 kohta 151-st, samas kui opositsiooniliste jõudude käes on 75 kohta. Ülejäänud 16 saadikut lihtsalt toetavad valitsuse püsimist.

Sloveenia. Riigi ajaloo esimene vähemusvalitsus kinnitati ametisse alles 13. septembril. Viiest erakonnast koosneval koalitsioonil, kuhu kuulub ka Kaasaegne Keskerakond, on parlamendis 43 kohta 90-st, kuid valitsust toetab seal ka üks väike vasakpartei ja vähemusrahvuste esindajad.

Ka Norras, mis Euroopa Liitu ei kuulu, kuid on ühena põhjamaadest meile väga lähedane, on praegu võimul vähemusvalitsus. Ja piiri peal, nagu nüüd Eestis, kõigub koalitsioon veel näiteks Hollandis, kus sellel on 76 kohta 150-st.

Kas see on uus normaalsus?

Varem olid vähemusvalitsused Euroopas siiski suhteliselt haruldased. Järjest enam ongi need hakanud vohama alles pärast 2007. aasta finantskriisi ning ilmselt suuresti just selle mõjul. Põhjus on nähtavasti selles, et võim ei ole poliitikutele enam nii ahvatlev, sest võimul olles tuleb teha sageli raskeid otsuseid ja sõlmida kompromisse, mis kahandavad erakondade populaarsust valijate hulgas.

Palju lihtsam on ju opositsioonis räusata ning jagada seal suuri lubadusi, mida ei ole vaja hakata kunagi ellu viima. Kui puudub vajadus sõlmida koalitsioonipartneritega poliitilisi kompromisse, saab esineda väga põhimõttekindla mehena, kuigi mingit reaalset mõju riigi poliitikale ei omata. Seetõttu tunnevadki paljud poliitikud, et neile isiklikult (palk ju jookseb!) on kasulikum opositsioonis olla.

Iseloomulik on seejuures, et samal ajal räägivad kõik ikkagi soovist võimule tulla. Keegi ei saa ju oma valijatele avameelselt tunnistada, et nad istuvad tegelikult hea meelega opositsioonis, sest seal ei pea kandma võimuga kaasnevat vastutust. Nii üritatakse rahvale näidata nagu tahetaks kangesti võimule pääseda, kuid esitatakse samas ebarealistlikke nõudmisi, mis sisuliselt välistavad sinna jõudmise – selline on populistide tavapraktika.

Kas see on uus normaalsus, kus poliitikast on saamas “meelelahutusäri koledatele inimestele”, nagu seda kirjeldas kunagi Martin Helme? Tundub nii. Vähemalt on meediaajastul vältimatu, et poliitikas teevad ilma ka edevad klounid ja ärplevad tühikargajad, kellel puudub sügavam sisu. Jääb ainult üle loota, et asjalikud inimesed, kes on päriselt valmis kandma riigi juhtimisega kaasnevat vastutust, seda ka teevad.

Artikkel ilmus 26. septembril 2018 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

“Piiskop ja ristisõda 1206”

Millal ja kust tulid Eestisse rannarootslased? Väga umbkaudselt võib öelda, et Rootsist ja keskajal, aga kui soovida sellele küsimusele täpsemat vastust, siis muutub pilt häguseks. Hüpoteese on mitmeid.

Rootsi arheoloog Jonathan Lindström esitab populaarteaduslikus uurimuses “Piiskop ja ristisõda 1206. Sõjast, kolonisatsioonist ja jumalasulasest Põhjalas” teooria, mille kohaselt asustati rootsi talupojad Vormsile Lundi peapiiskopi Andreas Suneseni eestvedamisel Ölandi saarelt ja koloonia rajamine toimus aastatel 1204-1206. 1220. aastal järgnes kolonistide teine laine.

Lindströmi enda juured on osaliselt Vormsil, tema isa oli 1943. aastal Rootsi põgenedes 16-aastane, seega seob teda teemaga isiklik huvi. Raamatu on ta pühendanud oma vanematele ja teemakäsitlust on selgelt mõjutanud rannarootslaste endi hulgas levinud pärimus, mille kohaselt oli algselt tegemist Taani kolooniaga.

Üldjoontes mõjub Lindströmi teooria usutavalt, kuigi detailides on ka palju spekulatiivsust. Kusjuures ta ei üritagi seda ise kuidagi varjata, vaid hoopis rõhutab, kasutades häbenematult palju sõnu “tõenäoliselt”, “arvatavasti”, “paistab”, “võib arvata”, “ilmselt”, “võimalik”, “võis”, “võib-olla” jne.

Suur osa raamatust on pühendatud sellele, et anda lugejatele laiem ettekujutus Andreasest, tema mõttemaailmast ja sellest ajast, kuhu kogu lugu asetub. Kuid päris põhjaliku pildi maalib Lindström ka konkreetsest koloniseerimisprojektist.

Vormsi – Homerose saar

Vormsi ehk Ormsö ehk Ormi saar sai oma nime tõenäoliselt Ribe piiskopi Omeri järgi, kes oli tähtsaim 1196. aastal Eestisse toimunud ristiretkel osalenud kirikutegelane. Ribe piiskop “kasutas oma pärisnime kreeka-ladina varianti. Ta nimetas end oma kirjades enamasti Omeriks, see tähendab Homeroseks, kuid mõnikord kohtame ka tema Skandinaavia-pärast nime Orm,” kirjutab Lindström. Omer, kes suri juba 1204. aastal, võis saada toona asustamata saare Taani kuningalt lääniks.

1196. aasta ristiretkel osales ka Andreas, kes sai 1201. aastal Lundi peapiiskopiks. Temast kujuneski koloniseerimisprojekti hing. Rannarootslaste jälgi ajades jõuab Lindström välja koguni konkreetsete paikadeni, kust inimesi külade kaupa Vormsile ümber asustati. Vähemalt lugedes tundub, et kõik klapib. Igatahes on see usutavam ja tõendatum kui ükski teine hüpotees rannarootslaste päritolu kohta.

Samas teeb Lindström julgeid oletusi ka teistel seda aega puudutavatel teemadel, näiteks seoses tuntud legendiga Taani ristilipu päritolust, mis ühe lahingu käigus taevast alla olevat sadanud. “Huvitav on see, et pärimus on algselt seotud 1208. aasta Viljandi, mitte laiemalt tuntud 1219. aasta Tallinna lahinguga. Kui pärimus oleks tekkinud keskaja lõpu poole, võinuks eeldada selle seostamist otseselt 1219. aasta lahinguga. Nüüd võib pigem oletada, et see peab olema tekkinud varem, võib-olla enne 1219. aastat,” kirjutab ta. Iseenesest ju täiesti loogiline arutluskäik.

Lindström viitab päris palju ka Eesti autoritele, eriti tugevalt on teda mõjutanud arheoloog Marika Mägi, kes olla öelnud selle raamatu valmisteksti nähes, et Lindström kujutab eestlasi “peaaegu nii, nagu kirjeldasid XVII sajandi eurooplased Põhja-Ameerika indiaanlasi.” Kas näha selles tunnustust ja/või etteheidet, see sõltub muidugi igaühe enda tõlgendusest, aga kui teema ja/või ajajärk huvitab, siis soovitan seda raamatut kindlasti lugeda.

Viljandi majutusasutused väärivad õiglast turismimaksu

Tundub tõenäoline, et varem või hiljem antakse kohalikele omavalitsustele õigus turismimaksu kehtestamiseks. Kas seda võiks kaaluda siis ka Viljandi linnas?

Tallinna linnavolikogu esimees Mihhail Kõlvart (Keskerakond) tuli läinud kuul taas välja ideega kehtestada pealinnas turismimaks. Opositsiooniliste fraktsioonide juhid Kristen Michal (Reformierakond) ning Rainer Vakra (SDE) laitsid selle seal küll kohe maha, aga varem ja mujal on ka nende endi erakonnakaaslased mänginud sama mõttega.

2015. aastal rääkis toonane riigihalduse minister Arto Aas (Reformierakond) omavalitsusjuhtidele haldusreformi promodes, et turismimaks võib saada üheks võimaluseks omavalitsuste finantsautonoomia suurendamisel. Haldusreformi seadusest jäeti see siiski välja, kuid teema on ikka ja jälle uuesti tõstatunud.

Pärnu linnapea Romek Kosenkranius on pakkunud, et turismimaksu abil võiks katta sealse lennujaama tegevuskulusid. Reformierakondlane Rait Maruste peab seda vajalikuks Lääneranna vallas. Saaremaal on asi olnud jutuks juba pikemat aega.

Entusiastlikult pooldavad turismimaksu rohelised. 2013. aastal Tallinna linnapeaks kandideerides kuulutas ka EKRE juht Mart Helme, et see väärib kaalumist. Sama juttu ajasid valitsuses olles sotside esindajad Liisa Oviir ja Urve Palo, kes pidasid mõlemad vajalikuks analüüsida turismimaksu mõjusid.

Poliitikud on seega nämmutanud teemat pikki aastaid. Ei ole kuulda olnud, et vahepeal mõnes ministeeriumis vastav mõjuanalüüs oleks valminud.

Küll aga kaitses Mari-Liis Uuk tänavu Sisekaitseakadeemia finantskolledžis magistritöö teemal “Turismimaksu kehtestamise otstarbekus Eestis”. Uuk jõudis järeldusele, et see muudatus tuleks nüüd ikkagi ära teha – omavalitsused peaksid saama õiguse turismimaksu kehtestamiseks. Samas rõhutas ta siiski, et maksumäär ei tohiks olla liiga kõrge, sest muidu võib turistide külastuste arv väheneda.

Selgituseks olgu märgitud, et turismimaksu all mõeldakse enamasti majutusasutustelt kogutavat maksu, mida tuleb tasuda inimeste poolt seal veedetud ööde eest. Selline maks kehtib enamikes Euroopa Liidu liikmesriikides. Üldjuhul on see omavalitsuste kaupa erinev. Osades riikides on see peidetud majutuse hinna sisse, teistes tuleb tasuda lisaks. Mõnel pool on tehtud ka soodustusi lastele ja puuetega inimestele.

Kuna praegu Eestis omavalitsustel turismimaksu kehtestamise õigust ei ole, on see jutt siin väga hüpoteetiline, aga eks aeg-ajalt olegi ju hea ka fantaseerida. Minu arvates võiks turismimaks, kui see Viljandis kehtestatakse, olla sihtotstarbeline ja vabatahtlik.

Ma küll üldiselt ei jaga seisukohta, et maksud on riiklikult organiseeritud vargus, kuid leian, et need peavad olema maksumaksjatele arusaadavalt põhjendatud. Parim viis seda teha on anda kogutud rahale selge sihtotstarve.

Tavaliselt tuuakse turismimaksu kehtestamisel põhjenduseks, et omavalitsus teeb kulutusi tõmbamaks ligi turiste, kelle pealt majutusasutused raha teenivad. Seega tulekski kogu vastava maksuga kogutav raha suunata turundustegevusse. Kindlasti kõige õiglasem oleks valmistada ja levitada selle eest reklaammaterjale maksu tasunud majutusasutuste kohta. Ja et keegi ei tunneks ennast ebavõrdselt kohelduna, tuleks pinda nendes materjalides jagada vastavalt tasutud summa suurusele. Kui mõni majutusasutus ei taha üldse turismimaksu tasuda, võiks olla täielik õigus seda mitte teha, aga sellisel juhul vaikitaks selle asutuse olemasolu Viljandi suure turunduskampaania raames lihtsalt maha.

Usun, et sellisel kujul oleks turismimaks Viljandi majutusasutustele täiesti vastuvõetav. Ja nii ei peaks maksumäär olema ka väga suur, sest muidu võib koguneda sedasi liiga palju raha – pärast ei osata seda järsku enam otstarbekalt kulutada. Piisaks, kui iga ööbimise pealt kogutaks kümme senti. Kui turismimaks ei oleks suurem pandipakendi tagatisrahast, ei kahjustaks see tõenäoliselt siinsete majutusasutuste konkurentsipositsiooni teistes omavalitsustes asuvate ööbimiskohtade suhtes.

Just selge sihtotstarve on see, mis maksud nende tasujatele vastuvõetavamaks teeb.

Õigust kehtestada loomapidamismaks ehk lemmikloomamaks ei ole kasutanud seni ükski Eesti omavalitsus, sest poliitikud kardavad, et see muudaks nad valijate hulgas väga ebapopulaarseks. Aga… kui sellise maksu abil kogutud raha suunataks kodutute loomade varjupaigale, lemmikloomade kalmistu rajamisse ja hooldamisse ning muudesse sarnastesse ettevõtmistesse, oleks see loomasõpradele kindlasti vastuvõetavam.

Sarnane on lugu ka reklaamimaksuga. Kui ma selle mõttekuse Sakalas kahtluse alla seadsin (16. jaanuaril 2018 ilmunud arvamusloos “Kellele on vaja reklaamimaksu?”), järgnesid valdavalt negatiivsed reaktsioonid, mille põhjal otsustades tundub, et enamik viljandlastest ei poolda reklaamimaksu kaotamist. Hea küll. Olgu siis nii. Demokraatias valitseb enamuse tahe. Aga sellisel juhul võiks mõelda välja mingi selge sihtotstarbe, millega reklaamimaks omandaks mõtte ka nende jaoks, kes seda tasuma peavad.

Artikkel ilmus 20. septembril 2018 toimetatud kujul ajalehes Sakala. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Sakala veebilehel.

Paavst Franciscus – usuärataja Vatikanist

Kui paavst Johannes Paulus II veerand sajandi eest Eestis käis, kogunesid teda kuulama suured rahvamassid. Paavst Franciscuse saabumine on samuti tähelepanuväärne sündmus, kuid nii üldrahvalikku huvi see ilmselt ei ärata.

Viimase rahvaloenduse ajal elas Eestis 4500 katoliiklast. Rooma-Katoliku Kirik tegutseb siin päris aktiivselt, aga katoliiklaste arv ning osakaal elanikkonnas on järjepidevalt langenud. Seda võib seletada eelkõige eestlaste üldise sekulariseerumisega, mis on kahandanud kõvasti ka luterlaste ridu. Juurde on tulnud küll Jehoova tunnistajaid ja vabakoguduste liikmeid, kuid see ei ole muutnud üldist trendi.

Eesti iseseisvuse taastamisega kaasnes ka usuline taasärkamine. Nõukogude ajal pikalt valitsenud ateistlik ideoloogia taandus ning paljud inimesed pöörasid ärevatel aegadel pea kiriku poole. Võib öelda, et tänaseks on see laine möödunud. Enamik Eesti elanikest ei tunnista ühtegi usku.

Erinevate konfessioonidega seotud kiriklikud organisatsioonid näevad sellises olukorras mitte üksnes probleemi, vaid ka võimalust. Inimesed, kes pole seotud ühegi religiooniga, kujutavad endast nende silmis potentsiaalseid kaasteelisi – pimedaid, kes tuleb teha nägijateks. Just seetõttu on mitmed rahvusvahelised usuorganisatsioonid hoogustanud Eestis oma misjonitööd. Paavsti visiit on osa sellest laiemast pildist.

Paavst Franciscus tuleb Eestisse seega mitte üksnes kohtuma meie riigijuhtide ning kohalike kristlastega, vaid ka kuulutama oma sõnumit kõigile, kes seda kuulda tahavad. Selle visiidi abil üritatakse ilmselt peatada Eestis katoliku kiriku kokkukuivamist.

Suur missa Vabaduse väljakul

25. septembril toimuv paavsti visiit kulmineerub pärastlõunal kell 16.30 algava suure missaga Tallinnas Vabaduse väljakul, kus osalemiseks tuli eelnevalt registreeruda. Tänaseks on osalejate registreerimine juba lõppenud.

Piiskop Philippe Jourdan (katoliku kiriku apostellik administraator Eestis) pani oma läkituses Eestimaa katoliiklastele paari kuu eest südamele, et paavsti missale kutsutaks võimalikult palju inimesi. “Mitte ainult katoliiklasi, vaid ka mittekatoliiklasi ning eriti neid inimesi, kes on aastate jooksul kirikust eemaldunud ja ootavad, et ulataksime neile oma sõbraliku käe, et nad võiksid tunda end taas meie pere liikmetena,” rõhutas piiskop Jourdan.

1993. aasta septembris toimus paavsti missa Raekoja platsil, mis oli pilgeni rahvast täis. “Jumal õnnistagu Baltimaade rahvaid. Jumal õnnistagu Eestit ja kõiki tema lapsi,” ütles paavst Johannes Paulus II siis enne Eestist lahkumist. Paavsti toonane visiit oli silmapaistev ka erakordsete turvameetmete poolest, milliseid ei olnud Eestis varem nähtud.

Paavsti visiite võib selles osas võrrelda ehk ainult USA presidentide omadega. Ja eks selleks ole ka põhjust. Maailmas on umbes 1,3 miljardit katoliiklast ning paavst on vähemalt formaalselt nende kõigi vaimne juht. Kui temaga peaks visiidi käigus midagi juhtuma, pälviks see loomulikult väga palju tähelepanu. Paratamatult tõmbavad tema visiidid ligi ka mitmesuguseid meeleavaldajaid ning inimesi, kes tahavad lihtsalt kuidagi kuulsaks saada. Seetõttu on ranged turvameetmed igati õigustatud.

Eesti visiidi ajaks praegu politseis ühtegi meeleavaldust registreeritud ei ole, kuid see ei tähenda, et ei või toimuda mingeid provokatsioone. Tavaliselt leidub ikka keegi, kes midagi üritab. Paavst Franciscust on kritiseeritud Eesti veebiportaalides teravalt nii pagulaste toetamise kui surmanuhtluse vastustamise eest. Mõned kommentaatorid on sildistanud paavsti koguni “kultuurimarksistiks”. Samuti on ta rahvusvaheliselt tugeva kriitika all seoses järjekordsete suurte pedofiiliaskandaalidega, mis katoliku kirikut on tabanud.

Oleks lausa väike ime, kui paavsti visiit Eestisse möödub sellises pingelises õhkkonnas täiesti ilma mingite vahejuhtumiteta.

Jorge Mario Bergoglio lühike elulugu

2013. aastal paavstiks saades Franciscuse nime valinud mees oli varem tuntud kui Jorge Mario Bergoglio. Ta sündis 1936. aastal Buenos Aireses. On sageli toodud välja, et ta on esimene Ameerikast ja lõunapoolkeralt pärit paavst. Samuti armastatakse rõhutada, et ta on pärast 8. sajandit esimene väljaspool Euroopat sündinud paavst.

Kui aga arvestada, et Bergoglio sündis itaalia päritolu immigrantide perekonda, võib tema paavstiks valimises näha ka hoopis pöördumist tagasi traditsiooni juurde, mille kohaselt peab paavst olema itaallane. Tema isa perekond lahkus Itaaliast 1929. aastal, et pääseda Benito Mussolini fašistliku võimu käest. Ema sündis Buenos Aireses, kuid samuti Põhja-Itaaliast pärit perekonda.

Bergoglio omandas keemiatehniku kutse ja töötas mõned aastad selles valdkonnas, aidates laboris katseid läbi viia. Ta töötas ka majahoidjana, kes pühkis koridore, ning oli lühikest aega väljaviskaja ühes baaris. Seega inimene, kes on näinud reaalset elu, mitte kogu aeg pea pilvedes hõljunud. Samas valis ta vaimuliku tee juba varakult. Olles õppinud kolm aastat usuteaduste seminaris, sai temast 1958. aastal noviits jesuiitide mungaordus.

Paavst Franciscus on tunnistanud, et oli noore seminaristina kiindunud ühte tüdrukusse ning kahtles tõsiselt, kas valitud teel jätkata. Lahvatanud pedofiiliaskandaalide valguses on nõutud, et paavst kaotaks katoliku kiriku vaimulikele kehtiva tsölibaadinõude, mis ongi osade arvates selliste perverssusteni viinud, kuid paavst Franciscus selle kaotamist ei toeta.

Jesuiitide ordu esindab katoliku kirikus intellektuaalsemat suunda. Bergoglio karjäär kulges läbi mitmete õppeasutuste, kus ta on nii õppinud kui õpetanud. Alates jesuiitlikest keskkoolidest, kus ta õpetas kirjandust ning psühholoogiat, kuni selleni, et 1980. aastal sai temast jesuiitliku ülikooli San Migueli Filosoofia ja Teoloogia Fakulteet rektor.

1986. aastal vabastati Bergoglio sellest ametist. Põhjuseks oli sisuliselt tema vastuseis jesuiitide hulgas levinud vabastusteoloogiale, mis toetub marksistlikule ühiskonnaanalüüsile. 1992. aastal palusid jesuiitide juhid tal koguni mitte peatuda oma reiside ajal jesuiitide majades. Nii muutus ta nende hulgas omamoodi dissidendiks või tõrjutuks.

Franciscus on küll esimene jesuiidist paavst, kuid just Bergoglio vastuseis nende poolt Ladina-Ameerikas arendatud vabastusteoloogiale oli ilmselt üks peamistest põhjustest, miks paavst Johannes Paulus II tegi temast 1998. aastal Buenos Airese peapiiskopi ja 2001. aastal kardinali. Vaevalt temast muidu paavstki oleks saanud.

Eestist lendab paavst Franciscus Vatikani, kuid enne siia saabumist käib ta Leedus ja Lätis. Samasuguse marsruudi läbis 1993. aastal paavst Johannes Paulus II. Tõenäoliselt kulub pärast paavst Franciscuse visiiti taas veerand sajandit, enne kui mõni tema mantlipärija Eestisse juhtub. Paavsti visiidi näol on tegemist ikkagi üsna harvaesineva sündmusega.

Artikkel ilmus 19. septembril 2018 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Rosa Liksomi räpane Soome

1941. aastal avaldatud kurikuulsas propagandabrošüüris “Tallame puruks valgesoome mao” kujutatakse toonast Soome Vabariiki kontrrevolutsioonilise herilasepesa, rahvusvahelise valgekaartluse kantsi, kõikvõimalike nõukogudevastaste intriigide ja provokatsioonide keskusena. Tunnustatud kirjanik Rosa Liksom (Finlandia preemia laureaat) ei jäta sellest riigist oma romaanis “Koloneliproua” paremat muljet. “Soome iseseisvuse juubeliaastaks on Rosa Liksom välja toonud luukered ühe rahva kapist, kapi alt, pealt ja tagant,” kuulutab kiri raamatu tagakaanel.

Liksomi loodud tegelased fännavad andunult natsionaalsotsialistlikku Saksamaad ja unistavad Suur-Soomest, mis ulatuks Uuraliteni. Eriti võigas ja jõhker tegelane on soomerootslasest Kolonel, kes kujutab endast nähtavasti “valgesoome mao” inimnäolist kehastust. Lapualased, kaitseliitlased, lottad, Isamaaline Rahvaliikumine, aga ka riigi sõjaeelsed ja -aegsed juhid – kõiki neid kujutatakse fašistidena.

Ja seda tehakse raamatu nimitegelase, kelle jutustusena lugu edasi antakse, suu läbi. Koloneliproua, kes peab sümboliseerima ilmselt Soomet ennast, isegi on tõupuhas soome nats, kuid kaugeneb lõpuks sellest aatest ja astub pärast sõda koguni Nõukogude Liidu sõprade seltsi (loe: näeb valgust).

“Pisitasa pöörasin pilgu uude suunda. Akkasin arvama, et Saksamaa on vabanend natsismist ja et sakslased olid ise kogu sõjas süidi, ja et nad tegid vägivallaihaluses ise oma linnadest varemed. Nüid arvan, et natsid ei lõppend sellega otsa, ku Hitler enesele lõpu piale tegi, vaid et alati ku võimalus antakse, sünnivad uued natsid ja fašistid, sest inime on juba kord seesugune. Korratakse ühte ja sama ja oodatakse, et nüid läheb teistmoodu,” võtab ta kokku loo moraali. “Meis kõigis elavad armastuse ja iade tegude kõrval julmus, südametus ja osavõtmatus.”

1958. aastal, kui Liksom sündis, oleks seda teost kirjeldatud Eestis lühidalt nii: tänapäeva progressiivse soome kirjaniku antifašistlik romaan. Ja eks selline kokkuvõte sobib ju ka tänapäeval.

Mil määral on teoses loodud olustik ajalooliselt tõepärane, seda oskavad soomlased kindlasti paremini hinnata. Ühest küljest läheb see ühte ritta selliste raamatutega nagu eelmisel aastal eesti keeles ilmunud “Musta koidiku kuulutajad”, milles Soome ajaloolased kujutavad fašismi peaaegu et kunagise Soome ühiskonna peavooluna. Teisest küljest sisaldab aga ilukirjandusliku teosena ka faktilisi ebatäpsusi. Näiteks jääb Koloneliproua meenutustest mulje, et Baltikum läks Molotovi-Ribbentropi paktiga Saksamaale, mitte Nõukogude Liidule.

“Ilukirjandus” on tegelikult sõna, mis mõjub antud juhul kohatuna, sest midagi väga ilusat selles romaanis ei ole. Pigem võiks selle liigitada kolekirjanduseks. Selles mõttes, et lugedes võib hakata vastik. Nii inetu ja räpane tundub maailm selles raamatus.

Kaanekujundus ja pealkiri võivad peibutada neid, kellele meeldivad romantilised armastusromaanid, aga selle teose soovitamine sellistele headele inimestele oleks minu meelest sadistlik.

Võib liialdamata öelda, et just sellise poliitilise orientatsiooniga raamatut paljud ootakski ühelt soomlaselt, kes tegeles nooruses skvottimisega ning õppis Brežnevi ajal Moskvas. Mis puudutab Koloneli ja Koloneliproua omavahelisi suhteid, siis need ei paku tegelikult samuti suuri üllatusi.

Väikese pettumuse valmistab see, et Liksom kordab lõpuks stereotüüpi, mille kohaselt saavad lapsepõlves pedofiilia ohvriks langenutest endist alaealiste seksuaalsed ärakasutajad. Uuringud seda müüti, muide, üheselt ei kinnita. Pigem kalduvad need näitama, et tabatud pedofiilid armastavad seda lihtsalt väita, sest siis paistavad nad ka ise ohvritena ja saavad kaastundlikuma kohtlemise osaliseks. Kui panna sellised inimesed valedetektori ette, siis paljudel jutt muutub. Enamik pedofiilia ohvriks langenutest ei lähe ise kunagi sama teed.

Kirja pandud on “Koloneliproua” samas muidugi meisterlikult. Väike kognitiivne dissonants tekib üksnes sellest, et minajutustaja on endine õpetaja, kes kirjutanud mitmeid raamatuid, kuid annab oma loo (vähemalt eestikeelses tõlkes) edasi justkui väheharitud inimese keeles. Võib-olla on sedasi üritatud rõhutada ajalist distantsi, mis lahutab lugejat kujutatud sündmustest, kuid mingit ebakõla see endas sisaldab.

PS. Soovitan lugeda võrdluseks tänavu Loomingu Raamatukogus ilmunud Inga Gaile romaani “Klaas,” mis on kirjutatud Läti Vabariigi juubeliaasta puhul. Selle ainestik on ajaliselt piiratum, tegevuspaik teine, autori hoiak põhiolemuselt sama (antifašistlik), kuid stiil täiesti erinev. Ja stiilist sõltub palju.

Arvustus ilmus 18. septembril 2018 kultuur.info blogis.

Eurodemokraatia praktikas

Euroopa Liidu tasandil tegutsev ALDE Partei võtab lisaks erakondadele vastu individuaalseid liikmeid. Andsin ligi poole aasta eest sisse avalduse selleks saada, et vaadata kuidas katse luua internatsionaalseid demokraatlikke mehhanisme praktikas töötab.

On räägitud juba kaua demokraatia defitsiidist Euroopa Liidus. Paljud leiavad, et see on vältimatu, sest Euroopal puudub demokraatia korralikuks toimimiseks hädavajalik demos ehk ühtne rahvas.

Euroopa ei ole selline suur rahvaste sulatuspott nagu USA. Liikmesriike lahutavad ajaloost tulenevad keelelis-kultuurilised, majanduslikud ja poliitilised erinevused, mis muudavad sarnase mudeli rakendamise siin võimatuks. Sellest tingituna olevatki demokraatia defitsiit Euroopa Liidu vältimatu pärisosa – demokraatia võib edukalt toimida rahvusriikide, aga mitte Euroopa Liidu kui terviku tasandil.

Pean tunnistama, et minagi kuulun pigem skeptikute, et mitte öelda pessimistide hulka. Veelgi enam. Leian, et eurointegratsiooni süvenedes kandub kurikuulus demokraatia defitsiit Euroopa Liidu tasandilt järjest enam ka liikmesriikidesse. On üha vähem asju, mida kodanikud saavad oma riigis valimiste kaudu vabalt otsustada ja muuta, sest poliitikute käed on seotud Euroopa Liidus kokkulepitud reeglitega.

Selline tõdemus muudab süngeks olukorras, kus Euroopa Liidule näib puuduvat hea alternatiiv. Aga mida siis teha? Äkki ongi ikkagi õigus neil, kes seovad oma lootused Euroopa Liidu demokratiseerimisega?

ALDE Partei suur eksperiment

Riikideülese demokraatia arendamiseks on astutud Euroopa Liidus mitmeid samme, alates Euroopa kodanikualgatuse sisseviimisest ja lõpetades Euroopa tasandi erakondade esikandidaatide (spitzenkandidaten) nimetamisega Euroopa Parlamendi valimistel, et anda eurovalimistele rahvusvahelisem mõõde.

Allianss Liberaalid ja Demokraadid Euroopa Eest ehk ALDE on läinud aga veelgi kaugemale. ALDE Partei on võtnud kasutusele individuaalsete liikmete institutsiooni, mille kaudu peaks justkui saama võimaluse enese väljendamiseks ja vormimiseks Euroopa demos. Individuaalsete toetajate võrgustik on küll olemas ka Euroopa Rohelistel, kuid nende puhul on see mõeldud siiski lihtsalt rahvusvahelise koostöö edendamiseks.

Üldiselt kujutavad europarteid endast erinevates liikmesriikides tegutsevate erakondade summat või täpsemalt öeldes summa, milles liikuvad osakesed võivad olla kohati täiesti erinevate sihtide, nii positiivsete kui negatiivsete laengutega. Nende osakeste ühisnimetajaks on toetumine konkreetse riigi poliitilisele ruumile. Individuaalsete liikmete institutsioon peaks seevastu aitama kaasa Euroopas ühtse poliitilise ruumi kujunemisele. Vähemalt on see nii teoorias.

ALDE Partei individuaalseks liikmeks saada on iseenesest üsna lihtne. Veebis tuleb täita vastav avaldus ning tasuda liikmemaks (20 eurot aastas, noortel 10 eurot, aga samas võib teha ka hoopis suurema annetuse). Mõne aja pärast saadetakse postkasti liikmekaart. Seejärel saab hakata osalema erakonna töös.

Liikmeks astumisel ei ole vaja soovitajaid, aga inimeselt nõutakse kinnitust, et ta järgib ALDE Partei ning Euroopa Liidu alusväärtusi. Kuuluda ei tohi mõne teise europartei liikmeserakonda. Samuti ei võeta vastu neid, kes on mõnest ALDE Partei liikmeserakonnast välja visatud.

Individuaalne liige ei tohi rääkida ALDE Partei nimel, kuid omab loomulikult võimalust öelda oma sõna sekka ALDE Partei seisukohtade kujundamisel. Liikmete endi tegevust koordineerib juhtivkomitee, mis koosneb viiest liikmest, kes valitakse üksiku ülekantava hääle meetodil. Hääleõigust omavad ainult need liikmed, kellel on tasutud liikmemaks.

Väikesearvuline, kuid kasvav seltskond

Juhtivkomitee loodi 2014. aasta kevadel ja toona toimusid ka selle esimesed valimised. Järgmised olid 2015. aasta sügisel, siis 2017. aasta sügisel. Just sel ajal, kui minust sai ALDE Partei liige, tulid aga vahevalimised, sest üks sügisel juhtivkomitesse valitud isik oli sealt (mulle teadmata põhjusel) välja langenud.

Registreeritud oli kuus kandidaati. Toetasin nendel valimistel avalikult Sofia Afonso Ferreirat, kes osutuski valituks. Ma ei tundnud teda, kuid ta näis sobivat kõige paremini selleks, et kaasata ettevõtmisse uusi inimesi. Ferreira elab Portugalis, kus liberaalid on suhteliselt nõrgad ja vajavad toetust. Tema eestvedamisel on seal asutamisel uus liberaalne erakond (Democracia21). Eelmisel aastal üks selline (Iniciativa Liberal) küll juba registreeriti, aga ju siis tuntakse vajadust ka teise järele. Leidsin, et juhtivkomitee liikmeks saamine võib aidata tal oma sihte Portugalis paremini saavutada.

ALDE Partei hääleõiguslikke individuaalseid liikmeid oli kevadel 1680, aga oma hääle andis siis neist vaid 634 ehk 38%. Seevastu 2014. aastal oli valimisaktiivsus 74%, aga hääleõiguslikke kokku kõigest 294. Välja ongi kujunenud selge trend: valimisaktiivsus järjest langeb, kuid hääletamisest osavõtnute arv kasvab.

Suvel valisime delegaate novembris Hispaania pealinnas Madridis toimuvale ALDE Partei kongressile. Individuaalsete liikmete delegaatide arv sõltub hääleõiguslike liikmete arvust. Kuna see tõusis üle kahe tuhande, saime valida neli delegaati. Valimisaktiivsus oli endiselt 38%, saime endale ühe delegaadi iga 189 hääletanu kohta.

Kandidaadiks võis esitada ennast igaüks, kuid registreeriti ainult need, kelle kandidatuuri toetas veel vähemalt kolm hääleõiguslikku liiget. Mina toetasin ühte hollandlast, kes ei osutunud valituks. Registreeriti 18 kandidaati. Hääle võis anda kuni neljale. Enim hääli (271) kogus Hispaanias elav Silvia Fernandez. Andsin talle isegi ühe oma häältest.

Kasvuraskused, aktivistide vähesus

Individuaalsete liikmete jooksvad arutelud toimuvad põhiliselt vastavas Facebooki grupis. Delegaatide valimise eel ilmnesid seal paljud sellele keskkonnale iseloomulikud hädad: möödarääkimised, tülitsemised, solvumised ja solvamised, süüdistamised, väljaviskamine, uste paugutamine.

Valitud delegaatide ülesandeks on esindada ALDE Partei kongressil individuaalsete liikmete seisukohti. Prioriteediks on seatud kahe resolutsiooni vastuvõtmine, mille sisul siin peatuma ei hakka, sest jutt läheks muidu liiga pikaks. Kirjeldan vaid veidi nende eelnõude sündimise protsessi.

Individuaalsete liikmete sisekorra kohaselt peab eelnõude koostamine toimuma juhtivkomitee suunamisel demokraatliku ja kollektiivse protsessi kaudu. Juhtivkomitee on otsustanud kasutada selleks veebikeskkonda Slack. ALDE Partei individuaalsetel liikmetel on seal oma kanal, kus igaüks võis tulla välja mõne algatusega, mida siis arutati ja vajadusel täiendati.

Lõpuks pidi eelnõud toetama vähemalt 20 ALDE Partei hääleõiguslikku individuaalset liiget, et see pääseks hääletusele, kus valiti välja kaks kõige prioriteetsemat. Toetasin kolme algatust, mis kõik vajaliku toetajate arvu kokku said. Hiljem võis hääle anda kuni kahele eelnõule.

Kuulusin mõlema võitnud ettepaneku algsete toetajate hulka ja võin seega tulemusega rahule jääda. Protsess ise tekitas vastakamaid tundeid, sest Slack ei ole selliste arutelude läbiviimiseks siiski väga hea koht. Individuaalsete liikmete kanali jälgijaks registreerunute arv ületas seal küll tuhande piiri, kuid statistika näitas, et aktiivselt hoidis sellel silma peal kõigest 30-40 inimest nädalas. Facebooki grupil on samuti üle tuhande liikme, aga aktiivselt osaleb sealgi aruteludes vaid 30-40 inimest.

Individuaalsete liikmete sektor ei ole ALDE Parteis praegu seega suurem kui mõni keskmise suurusega Eesti erakond. Kogu Euroopa kohta on seda väga vähe. Samas on just see põhjus, miks eestlastelgi tasub sellega ühineda – kui kogu ettevõtmine on alles nii väike, siis on meil ju kergem seal oma ideedega mõjule pääseda.

Artikkel ilmus 12. septembril 2018 toimetatud kujul ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Esitleti uut õpikut

Neljapäeval esitleti Tartu Ülikooli raamatukogus uut õpikut “Sissejuhatus rahvusvahelistesse suhetesse”, mis on esimene selline eesti autorite poolt kirjutatud eestikeelne raamat nüüdisaegses Eestis. Raamatu autorite poolt esinesid sõnavõttudega Eiki Berg ja Rein Toomla. Tartu Ülikooli Kirjastust esindas Ivo Volt.

“Rahvusvaheliste suhetega on tegeletud pea sama kaua, kui inimkond on toiminud siin maamunal, aga rahvusvaheliste suhete akadeemiline käsitlus sai alguse alles umbes sadakond aastat tagasi,” seletas Berg. Tartus hakati neid tema sõnul esmakordselt õpetama alles 1993. aastal.

Õpiku valmimiseks kulus viis aastat.

Berg märkis, et üks murranguline hetk oli 2015. aastal, kui otsustati avada ingliskeelne magistriõppe programm rahvusvahelistes suhetes. See tähendas, et eesti keeles neid Tartus enam magistritasemel ja doktorantuuris õppida ei saanud. Kuna Berg oli ise selle rahvusvahelistumise ehk ingliskeelsele õppekavale ülemineku eestvedaja, siis tundis ta karmavõlga, vajadust kompenseerida seda läbi eestikeelse õppevahendi valmistamise. Kõige suurema töö tegi tema sõnul ära Toomla, kelleta seda õpikut ei oleks tulnud.

“Kui keegi oleks öelnud viis aastat tagasi, et raamat on valmis viie aasta pärast, siis ma ei oleks hakanud edasi kirjutamagi,” teatas Toomla. Ta arvas alguses, et umbes aasta otsa kirjutatakse, siis pool aastat korrastatakse ja kahe aasta pärast ongi kõik valmis.

Seni on kasutatud erinevaid ingliskeelseid õpikuid. Toomla märkis, et nendega võrreldes on uus õpik täiesti universaalne, midagi häbenema ei pea. Käsitletud probleemistik on aga isegi laiem kui paljudes inglikeelsetes õpikutes. Eriti tõstis Toomla esile seda, et sisse pandi eraldi peatükk väikeriikide kohta. Selles on ka üsna palju viiteid Eestile.

Eesti kohta eraldi peatüki kirjutamist välditi teadlikult, kuid Toomla ei välistanud selle lisamist mõnda järgmisse trükki. Kui vaadata kohanimede registrit, siis leiab, et Eestit on mainitud raamatus 51 korda – vaid veidi vähem kui Ameerika Ühendriike. Selles mõttes seega ikkagi suhteliselt Eesti-keskne raamat, siinsetele lugejatele sobilik.

Kõige olulisema erinevusena tõi Toomla välja selle, et kui tavaliselt on sarnased õpikud kirjutatud ühe-kahe inimese poolt, kes lähtuvad mõnest kindlast vaatepunktist, mida nad peavad ainuõigeks, siis see õpik ehitati üles tõlgendustele. Raamatul on seitse autorit, kuid see ei tähenda, et igaüks esindab lihtsalt oma -ismi. Täiesti unikaalne on Toomla sõnul see, et peatükid on seletatud lahti erinevate -ismide kaudu, mis on tihtipeale teineteisega vastuolus. Ingliskeelsetest õpikutest sellist lähenemist naljalt ei leia.

Varem eesti keeles ilmunud raamatutest mainis ta seal Michael Nicholsoni kirjutatud õpikut “Rahvusvaheliste suhete alused” (e.k. 2004) ja Tiit Made raamatut “Rahvusvahelised suhted” (2002). Viimane on tema sõnul oma laadilt veidi entsüklopeediline (tegelikult ongi see määratletud leksikonina), Nicholsoni õpik katab aga vaid umbes 2/3 kogu probleemistikust.

Toomla rõhutas, et “Sissejuhatus rahvusvahelistesse suhetesse” ei ole mõeldud kõigile. See on õpik ülikoolidele, mitte õhtukapiraamat. See nõuab süvenemist – ülikoolis õpitakse sellest üks-kaks semestrit.

Ivo Volt, kes on Tartu Ülikooli Kirjastuse peatoimetaja, ütles siiski, et see sobib ka ülikooliharidusega iseõppijatele.

Õpik ilmus suure riikliku kõrgkooliõpikute programmi raames, mis kestab edasi. Volt rääkis, et üheksa aasta jooksul on TÜ Kirjastus andnud selle programmi raames välja 21 õpikut, millel on kokku 91 autorit. Kõige rohkem autoreid, 18, oli semiootikaõpikul. Kokku teeb see 11 tuhat lehekülge õppematerjali. Viis aastat ei ole tema sõnul sugugi kõige pikem aeg, mis ühe õpiku valmimiseks on kulunud, eriti arvestades autorite kollektiivi suurust. Kirjastuse poolt vaadates olnud koostöö selle õpiku valmimisel väga kiire, asjalik ja töine.

“Sissejuhatus rahvusvahelistesse suhetesse” tuleb välja ka e-raamatuna.

Volt märkis, et kui raamatuid tehakse, siis kiputakse lõpuks alati midagi unustama. Nii juhtus nüüd, et raamatu sees jäi mainimata, mida kujutab selle kaanele pandud foto. Volt pakkus, et see võiks olla esimeseks kvalifitseerumisküsimuseks tudengitele.

Tallinnas toimub raamatu esitlus reedel, 14. septembril algusega kell 14 Õpetajate Majas.

Omalt poolt lisan, et loenguid rahvusvahelistest suhetest on peetud Tartu Ülikoolis siiski ka enne Eesti iseseisvuse taastamist, tegelikult juba sõjaeelsel ajal. Ja 1932. aastal ilmunud “Nüüdne maailmapoliitika ja Eesti”, mille autor on Ants Piip, on küll lihtsalt populaarteaduslik raamat, mitte otseselt õpik, aga oli omas ajas küllaltki hea sissejuhatus rahvusvahelistesse suhetesse. Minu arvates huvitav lugeda ka tänapäeval, sobib isegi öökapiraamatuks.