Isaac Asimovi ennustused aastaks 2019

Paljud tulevikku puudutavad ennustused võivad näida vahepeal naeruväärsed, aga lõpuks siiski mingil kujul täituda. Liiga tõsiselt ei tasu neid samas muidugi kunagi võtta.

Öeldakse, et tuleviku ennustamine on tänamatu tegevus, mis kuulub pigem ulmekirjanike kui ekspertide valdkonda. Seega oli tuntud ulmekirjanik Isaac Asimov (1920-1992) just õige mees, kelle poole selles küsimuses 35 aastat tagasi pöörduda. Kanada juhtiv päevaleht Toronto Star avaldas toona tema nägemuse sellest, milline võib maailm olla aastaks 2019. Nüüd on see aeg käes. Asimovi ennustused on uuesti välja kaevatud ning kommentaatorid on asunud hindama nende paikapidavust.

1983. aasta 31. detsembril ilmunud artiklis tõi Asimov välja kolm olulist teemat: tuumasõda, arvutiseerimine ja ilmaruumi kasutuselevõtt. Need kõik olid sel ajal väga aktuaalsed. Hirm tuumasõja puhkemise ees oli ilmselt isegi suurem kui tänapäeval. Esimese laiema levikuga personaalarvuti oli IBM toonud Ameerikas turule juba paar aastat varem. Unistused avakosmose vallutamisest said hoo sisse 1960-ndatel.

Asimov märkis, et kui USA ja Nõukogude Liit vahepeal teineteisele lajatavad, siis ei ole mingit mõtet arutada seda, milline on elu aastal 2019, sest maailm on selleks ajaks tundmatuseni muutunud. Eeldusel, et tuumasõda ei tule, jätkub aga vältimatult arvutiseerimine.

Üleminekuaeg on läbi

Ulmekirjanik nägi ette, et ühiskonna muutumine üha keerukamaks muudab arvutid asendamatuks. Need saavad tavapärasteks ka inimeste kodudes. Arvutid muudavad inimeste tööharjumusi sama murranguliselt nagu tööstusrevolutsioon, mis tegi lõpu agraarajastule. Paljud senised töökohad kaovad – asemele tekivad uued, kus läheb vaja teistsuguseid oskusi. Need piirkonnad, mis selles arengus maha jäävad, kannatavad rängalt.

Asimov leidis, et need väga sügavad muutused, mis leiavad aset enneolematult kiiresti, saavad olema paljudele valusad. Inimesed peavad omandama “uue kirjaoskuse”, et saada hakkama kõrgtehnoloogilises maailmas. Nüüdseks peaks see üleminek olema aga enam-vähem lõppenud.

Tundub, et siiamaani on kõik täppi läinud. Kuid Asimovi ennustused tehnoloogia arengu ühiskondlike mõjude kohta võivad näida täna paljudele hoopis naiivsed. Nimelt lootis ta, et see aitab peatada planeedi ülerahvastumise, pöörata tagasi looduskeskkonna halvenemise ja vähendada vaenutsemist nii riikide vahel kui ka sees.

“Lühidalt, saab olema suurenev koostöö riikide vahel ning rühmade vahel riikide sees, mitte mingi idealismi või viisakuse äkilise kasvu tõttu, vaid tingituna külmaverelisest äratundmisest, et vastasel juhul ootaks meid kõiki häving,” arvas Asimov. “Aastaks 2019 võib siis vabalt olla, et riigid saavad omavahel läbi piisavalt hästi, et lasta me planeedil elada justkui mingi maailmavalitsuse all, mis põhineb koostööl, kuigi keegi ei pruugi tunnistada selle olemasolu.”

Inimeste avardunud võimalusi enese harimiseks väljaspool traditsioonilist haridussüsteemi, mille arvutiseerimine kaasa on toonud, nägi Asimov ette hästi. Tema ennustus, et tänu arvutitele ja robotitele, kes teevad ära suure osa tööst, on inimestel aastal 2019 tunduvalt rohkem vaba aega, mida saab kulutada kasulikult teaduse, kirjanduse ja kunstidega tegelemisele, ajab aga paljud ilmselt naerma.

Kosmos on jäänud alistamata

Asimov uskus, et aastaks 2019 on inimesed Kuul kindlalt kanda kinnitanud. Mitte üksnes ameeriklased, vaid mingisugune rahvusvaheline jõud. Ja sinna on rajatud kaevandusjaam, kust saadud toorainest valmistatakse materjale, millest ehitatakse suuri struktuure, mis pannakse tiirlema Maa orbiidile. Üheks selliseks struktuuriks võib olla näiteks päikesejõujaam, mille poolt kogutud päikeseenergia muudetakse mikrolaineteks ja saadetakse Maale.

Tema nägemuse kohaselt peaksid sellised seadeldised viima lausa ajajärguni, mil suur osa Maal tarbitavast energiast tuleb Päikeselt globaalsesse ühisomandisse. Nii aitaksid need ühtlasi tagada maailmarahu ja koostöö jätkumist riikide vahel.

Ilmaruumis peaksid olema juba avatud nii observatooriumid, laboratooriumid kui ka tehased, kus saab kasutada väga kõrgeid ja madalaid temperatuure, tugevat radiatsiooni, piiramatut vaakumit ja nullgravitatsiooni, et valmistada asju, mida oleks Maal toota väga raske või võimatu.

Asimov pakkus, et aastal 2019 võivad olla kavandamisel projektid tervete tööstusharude üleviimiseks Maa orbiidile. Tööstusega kaasnevad jäätmed viiks päikesetuul sealt kaugele minema. Nii õnnestuks inimkonnal vabaneda industrialiseerumise kõrvalnähtudest, kuid mitte selle hüvedest. Ja samuti peaks olema juba kavandamisel suurte inimasunduste rajamine. Igasugused väikesed kosmoseühiskonnad, kus elab koos kümneid tuhandeid inimesi, suurendaksid kõvasti inimkonna mitmekesisust.

Nojah, mida ühelt ulmekirjanikult ikka muud oodata, võib skeptiline lugeja siinkohal mõelda. Praktikas ei ole asjad ju nii läinud. Samas aga leidub ka neid, kelle arvates Asimov üldjoontes ei eksinud – tema ulmelised ennustused võivad veel täituda.

Kas tulevik lükkus lihtsalt edasi?

“Kosmosevõidujooks langes ära, kui Nõukogude Liit kokku varises. See võttis surve Ameerikalt, mis oli varem tundnud, et nad peavad lööma sovette poliitilistel ja prestiižiga seotud põhjustel. Muutus võimatuks eelarveid Kongressist läbi saada,” ütles BBC-le teaduskirjanik Calum Chase, kes on ise pühendunud tehisintellektiga seotud teemadest kirjutamisele.

2017. aastal teatas aga USA asepresident Mike Pence, et NASA saadab inimesed taas Kuule ning sinna on kavas ehitada ka alalisi rajatisi uurimistööde ja eksperimentide tarbeks. Praeguste plaanide kohaselt peaks esimene mehitatud lend toimuma 2022. aasta juunis. Oma Kuu-projektide kallal töötavad ka venelased, jaapanlased ja hiinlased.

Toronto Star pöördus omal ajal Asimovi poole, sest 1984. aastal möödus 35 aastat sellest, kui ilmus George Orwelli kuulus romaan “1984”. Nüüd märkis selle väljaande reporter Joe Hall, et mitmel moel meenutab tänane maailm selles raamatus kujutatut rohkem kui 1984. aastal. Kas võib juhtuda, et ka mõned Asimovi ennustused täituvad alles mitmekümne aasta pärast?

“Ma ei ole kindel, et keegi on mõistnud, kui suured on need muutused, mis järgmise kolmekümne aastaga tulevad,” ütles Chase BBC-le tehisintellektile viidates. “Maailma majandus kujuneb täiesti ümber. Ei ole enam elukutselisi autojuhte, kõnekeskusi, jaekaubandus on muutunud, ning me peame leidma endale uut tegevust. Kui me suudame leida viisi, kuidas see majanduslikult võimalikuks muuta, võime me eladagi sellist vaba elu, millest Asimov pajatas.”

Jah, unistada võib ju alati. Ilma selleta ei oleks mingit arengut.

Artikkel ilmus 9. jaanuaril 2019 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

EKRE soovitab, lugege kindlasti!

Kunagi Edgar Savisaare ajal Keskerakonna heaks töötanud EKRE propagandahoor Jüri Kukk (alias “Paul Lootsmann”) – vana alkohoolik ja väike parasiit, kes saab EKRE Riigikogu fraktsiooni palgalise nõunikuna iga kuu riigieelarvest tuhandeid eurosid maksumaksjate raha selle eest, et ta EKRE portaali Uued Uudised tegevtoimetaja ja sotsiaalmeedia libakontode haldajana päevad läbi internetis inimesi mõnitaks – juhtis täna tähelepanu kõnele, mille Helena Lotman pidas eile Vabadussõja mälestussamba juures Karksis.

Paraku, nagu tal kombeks, “unustas” see bolševistliku mentaliteediga parteiline propagandatöötaja lisada lingi Lotmani kõnele – siin see on, lugege (või vaadake-kuulake), EKRE soovitab!

Minu arvates väga hea kõne. Eelmine nii hea kõne, mis Eestis peeti, oli Mari-Liis Lille “Mis on sellel pildil valesti?” (2013. aastal, loomeliitude pleenumi 25. aastapäeva tähistamisel). Lotmani “Kelle või mille eest peame meie täna end ühiselt kaitsma?” sobiks kohe selle järel mõnda silmapaistvate ja omas ajas ühiskondlikult oluliste kõnede kogumikku, kus võetakse kokku Eesti retoorikakunsti paremik läbi aegade.

EKRE valimisprogrammi ei pea ma vajalikuks siin kommenteerima hakata, sest tänaseks on juba lõplikult selge, et valitsusse neil pärast neid valimisi asja ei ole ning seega ei oma ka see programm reaalses maailmas pea mitte mingit tähtsust. Märgin vaid, et seda lugedes meenus mulle alltoodud muusikavideo…

A. N. Wilson “Viktoriaanid”

Inglise ajaloolane, kirjanik ja kolumnist Andrew Norman Wilson ei ürita vähimalgi määral varjata enese kiindumust ajajärku, millele see raamat on pühendatud, kuid see ei muuda tema maalitud pilti minevikust ilustatuks.

“Kui saaksin valida endale ideaalse elamisaja, siis valiksin sündimise 1830. aastatel kirikuõpetaja pojana, kes on pärinud oma vanematelt head hambad,” kuulutab ta. “Hambaravi paranemine on kahtlemata üks väheseid selgeid eeliseid, mida 20. sajand on inimkonnale toonud.”

Wilson sündis aga hoopis 1950. aastal. Ta märgib, et tema põlvkond on viimane, kes kuulis kuninganna Victoria ajal elanud inimeste mälestusi ja puutus kokku selle füüsiliste detailidega (nagu gaasilambid Briti raudteejaamade ootesaalides). Kuid samas ei ole viktoriaanide loodud maailm tänaseks täielikult kadunud. Maailm on muutunud, aga paljud probleemid on samad. Ja neist paljude juured ulatuvad sellesse aega.

“Igasugune ajalookirjutus on selektiivne ja hinnanguid andev – kui mitte otseselt, siis kaudselt. Sellises raamatus, nagu see on, peegelduvad paratamatult minu enda ja meie praeguse ajastu prioriteedid,” tunnistab autor.

“Viktoriaanid” ilmus ingliskeelses väljaandes esmakordselt juba 2002. aastal. Kirjutatud on see ajal, mil ei olnud veel toimunud 2001. aasta 11. septembri terrorirünnakud, järgnenud sõjad Afganistanis ja Iraagis jne. Võib arvata, et täna oleks sellist raamatut kirjutades mõned rõhuasetused teised. Mõned teemad ja piirkonnad saaksid rohkem tähelepanu kui selle kirjutamise ajal vajalik näis olevat.

Kuninganna Victoria tõusis troonile 1837. aastal, kui oli 18-aastane, ja lahkus sealt 1901. aastal surres. On huvitav fakt, et see Suurbritannia hiilgeaja sümbol ei osanud kuni oma kolmanda eluaastani inglise keelt (tema ema oli saksa printsess). Viimastel elutundidel hoidis tema kätt aga Saksa keiser Wilhelm II – Victoria tütrepoeg.

Kuninganna Victoria järgi sai ajajärk küll nime, aga tema ei ole selles raamatus tegelikult enim mainitud tegelane. Selleks on hoopis kauaaegne riigimees, toona kokku 12 aastat peaministriks olnud William Ewart Gladstone.

Wilson ise liigitab oma teose “ajastuportreeks”, ja seda see ongi. Raamat on jagatud kuueks osaks, iga neist hõlmab umbes kümmet aastat. Selline liigendus on ühest küljest loogiline, aga tekitab samas ka segadust. Teema, mille lahkamist alustatakse ühes kohas, võib jätkuda alles paarsada lehekülge hiljem teise kümnendi all ning jõuda lõpplahenduseni hoopis kolmandas punktis.

Sisse on tulnud ka mitmeid kohti, kus autor kordab juba varem öeldut. Sellised meeldetuletused võivad küll olla mõnele lugejale vajalikud, aga mõjusid teose niigi suurt mahtu arvestades üleliia koormavalt.

Lühidalt: selle raamatu ülesehitusega ma väga rahul ei ole. Tundus kuidagi liiga romaanilik, hakitud ja hüplik. Kogu perioodi käsitlemine eraldi teemade kaupa olnuks lugejasõbralikum, kuid siis meenutanuks “Viktoriaanid” ilmselt liiga palju referaati, sest Wilson tugineb suures osas ikkagi teiste autorite teostele – tema on loonud nende põhjal ühe ajastu koondportree.

Juttu ei ole selles muidugi päris kõigest, aga palju puudu ei jää. Mõnikord on autor andnud teadlikult rohkem ruumi asjadele ja tegelastele, keda tema hinnangul on valesti mõistetud või alahinnatud. Hinnanguid on selles raamatus seejuures suht palju. Näiteks Robert Peel oli Wilsoni hinnangul tooride kõigi aegade parim juht. Mõnda teist tegelast nimetab ta otsesõnu idioodiks.

Muide, Peeli viimased sõnad parlamendis olnud: “Mis on see diplomaatia? See on rahu säilitamise kulukas masin. See on tähelepanuväärne instrument, mida tsiviliseeritud riigid kasutavad sõja ärahoidmiseks.” Mõned päevad hiljem ta suri.

Hiljem, kirjutades Briti koloniaalpoliitikast (ja puhkenud vastuhakkudest) Indias, märgib Wilson: “Ei saa olla mingit kõlbelist ekvivalentsust rahva vahel, kes mis iganes koletutegi vahenditega püüab võidelda oma vabaduse eest elada nii, nagu nad soovivad, ilma sissetungijate sekkumiseta, ja sissetungijate võimu vahel, kes äärmise jõhkrusega kehtestab mitte ainult füüsilist, vaid ka poliitilist ülemvõimu selle rahva üle.”

Selles osas on tema autoripositsioon kompromissitu.

Teisal tunnistab ta, et “mõnikord saame möödunud põlvedest rohkem teada, lugedes autoreid, kes nende ajal populaarsed olid ning on nüüd jälge jätmata unustusse vajunud, selle asemel et uurida taas surematuid klassikuid.”

Viktoriaanliku maailma ja tänapäeva suurim ning erakordseim erinevus on Wilsoni hinnangul naiste muutunud roll ja staatus ühiskonnas. Briti monarhia ellujäämise saladuseks peab ta aga selle poliitilist tähtsusetust, mis muutis 20. sajandil teisi riike laastanud revolutsioonide toimumise seal sisuliselt mõttetuks. “Asjaolu, et monarhia Inglismaal püsima jäi, ei näidanud selle tugevust, vaid tühisust,” leiab Wilson.

Vaadatud filmid (2018, 3/4 ja 4/4)

Aeg on lennanud nii kiiresti, et vahepeal jäi isegi tegemata üks kavas olnud postitus nähtud filmidest. Nii tuleb võtta nüüd siin selles osas kokku mitte ainult viimased kolm, vaid lausa kuus kuud. Tuleval aastal on mul plaanis minna rammusamale dieedile, iga nädal mõnda filmi vaadata, aga kas see ka tegelikult õnnestub… eks aeg näitab.

“The Last Movie Star” (2017)

Burt Reynolds mängib vana filmistaari, kes kutsutakse rahvusvahelisele Nashville’i filmifestivalile, võtma vastu elutööpreemiat, mille on varem saanud Robert De Niro, Jack Nicholson ja Clint Eastwood. Hiljem selgub, et ta oli neist ainsana piisavalt rumal, et kohale ilmuda. Tegemist ei ole päris sellise üritusega, mida ta ootas. Reynoldsi sõnul oli see kõige ausam roll, mida ta on kunagi mänginud. Filmi režissöör ja stsenarist Adam Rifkin kirjutaski selle just teda silmas pidades ning on öelnud, et kui Reynolds oleks sellest keeldunud, siis oleks film tegemata jäänud. Sai vaadatud juulis, paar kuud enne Reynoldsi surma.

“The Leisure Seeker” (2017)

Täpselt ei mäletagi, kas seda üldse (lõpuni) vaatasin. Kavas oli vaadata, treiler ja sisututvustus tulevad tuttavad ette, aga midagi täpsemat ei meenu. Võib-olla jäi nägemata. Lugu vanapaarist (Helen Mirren ja Donald Sutherland), kes sõidavad autoga läbi Ameerika, et jõuda Ernest Hemingway majamuuseumisse. Mees kannatab süveneva dementsuse all, naisel on vähk. (Täpsustus: abikaasa ütles, et mina seda ei vaadanudki – ta oli mulle minu palvel lõpu ära rääkinud, ja selle peale leidsin, et ma ikka ei taha seda filmi vaadata.)

“Destination Wedding” (2018)

Kaks võõrast (Winona Ryder ja Keanu Reeves) kohtuvad lennujaamas, aga see ei ole just armastus esimesest silmapilgust. Peagi selgub, et nad on teel samasse pulma. Mõlemad on elu käest kergelt peksa saanud, muutunud veidi küüniliseks. Film kujutab endast sisuliselt nende kahe dialoogi, sarkasmist nõretavat vestlust, kuid kulgeb samas siiski üsna hoogsalt. Filmi stsenarist ja režissöör Victor Levin on teinud varem põhiliselt teleseriaale, aga ka ühe mängufilmi, “5 to 7” (2014) – peaks vaatama ka seda.

“Oedipus Rex” (1957)

Sophoklese kuulsa värsstragöödia lavastus, kus lugu üritatakse anda edasi samal moel nagu seda võidi esitada antiikajal. Sisuliselt on tegemist filmi tarbeks mugandatud teatrilavastusega. Üles astub Stratfordi teatrifestivali trupp, lavastajaks Tyrone Guthrie. Tema lavastust oli mängitud juba varem nimetatud festivalil. Filmi teine režissöör oli New Yorgi juut Abraham Polonsky, kelle nimi jäeti tiitritest välja, sest ta oli sel ajal kommunistina mustas nimekirjas. USA satiirik Tom Lehrer kuulutas, et “Oedipus Rex” ei osutunud äriliselt edukaks, sest filmil puudus tunnusmeloodia, mida inimesed saanuks kaasa ümiseda – nii ei jäänud tal muud üle, kui see ise kirjutada.

“Edipo re” (1967)

Pier Paolo Pasolini autorifilm, mis läheneb aluseks võetud materjalile hoopis teisel moel. Pasolini ei kasuta loo jutustamisel seda ülesehitust, mis on tuntud Sophoklese näidendist, kus tragöödia hargneb lahti minevikus juhtunut tagantjärele uurides. Tema käsitluses algab see lugu lapse sünniga ja läheb sealt lineaarselt edasi – näidatakse Oidipuse eluteed, tema teekonda läbi elu. Lugu algab justkui sõjaeelsel perioodil Itaalias, kuid liigub sealt rõhutatult veidrasse, muinasjutufilmidele omasesse maailma, et jõuda lõpuks Pasolini enda kaasaega, kus pime Oidipus sarnaneb tavalisele eluheidikule, keda igaüks võib Itaalia tänavatel kohata.

“A Man for All Seasons” (1966)

Hollywoodi kuldajastust pärit käsitlus Thomas More’i elu viimasest kuuest aastast, mil tal tekkis veendunud katoliiklasena konflikt kuningaga (Henry VIII), kes lasi ta hukata süüdistatuna riigireetmises, sest More ei osalenud tema teise abikaasa (Anne Boleyn) kroonimisel kuningannaks. See oli nüüd äärmiselt lihtsustatud kokkuvõte. Läbi käib palju ajaloolisi tegelasi. Anne Boleyn hukati (abikaasa tahtel) vähem kui aasta pärast More’i. Tema loost on tehtud film “Anne of the Thousand Days” (1969). Peaks vaatama kunagi ka seda.

“Paha lugu” (2018)

Viiest lühifilmist koosnev kassett. Eesti autorite toodang. Tegijate nimesid teadmata võinuks arvata, et tegemist on tudengifilmidega. Ja sellistena mõjunuks need nagu korralikud lõputööd – ei midagi väga erilist, aga lähevad arvesse. Kuna autorid on filmimaailmas aga juba vanad kalad, jäi mulje kokkuvõttes selline, et nad võtsid mingid ideekillud, mida ei suutnud kuidagi edasi arendada või mujal kasutada, ja tegid nende põhjal lühifilmid, mis sündisid peamiselt selleks, et oleks võimalik nende tegemiseks raha taotleda ehk ennast filmitegijana lihtsalt kuidagi tegevuses hoida.

“Zimna wojna” (2018)

Paweł Pawlikowski pärjati selle eest tänavu Cannes’is parimaks režissööriks. Tema filmidest oli mul varem nähtud ainult “Stringer” (1998), mis tundus omal ajal samuti suht hea. Peaks vaatama ka teisi. Pawlikowski on pühendanud selle filmi oma vanematele. Nad lahutasid 1969. aastal, kui Paweł oli 12-aastane. Tema isa oli juut, kuid Poolas oli vallandunud siis antisemiitlik kampaania juutide väljaajamiseks. Pawełi isa läks Austriasse. Paar aastat hiljem läks Paweł koos emaga Suurbritanniasse puhkusele, kuid see puhkus osutus hoopis põgenemiseks eksiili. Hiljem elasid nad ka Saksamaal, kus vanemad taas kokku said, Itaalias ja Prantsusmaal. See kogemus on olnud selle filmi tegemisel üldiseks aluseks, kuid tegelased ja lugu ise ei ole elust maha kirjutatud. Samas on see ikkagi üsna elutruu ja usutav. Väga hea film. Kandideerib praegu parima võõrkeelse filmi Oscarile. Soovitan. PS. Meeleolu kohati selline nagu Kriwi loos “Za tumanam”.

“Unga Astrid” (2018)

“Noor Astrid” ehk “Astrid Lindgreni rääkimata lugu” räägib, nagu eestikeelse pealkirja põhjal võib arvata, tuntud lastekirjanikust, kuid ajast, mil ta seda veel ei olnud, nagu võib arvata rootsikeelse originaalpealkirja põhjal. Hea film, kuigi osa loost jäetakse selles rääkimata. Ei ole teada, mida sellest arvaks Astrid Lindgreni poeg, kes suri juba 1986. aastal, aga tema poolõde Karin Nyman on nüüd öelnud, et ema ei oleks selle filmi tegemist mitte kunagi toetanud – tema olnuks täielikult selle tegemise vastu. Nymani sõnul on filmis kasutatud palju kunstilist vabadust selliste asjade kujutamisel, millest ema ei tahtnud rääkida isegi oma perekonnale. Nüüd on loonud neist oma nägemuse inimesed, kes teda ei tundnud. Samas aga toetab see film igati ettekujutust Astrid Lindgrenist kui suurest kirjanikust ja heast inimesest.

Läbi sai vaadatud ka kaks kodumaist teleseriaali, “Miks mitte?!” ja “PANK”. Viimase peale meenus kohe “Capital City”, mida kunagi 1990-ndatel ka ETV pealt näidati. Igasuguseid vihjeid oli sinna pikitud muidugi palju. Tulemus nii ja naa. Umbes 6.-7. osa paiku ütles abikaasa mulle, et see “PANK” on nagu aeglaselt uppuv laev. Seriaalis endas jõuti lõpuks Titanicu mainimiseni. Kui keegi on huvitatud põhjalikumast analüüsist, siis soovitan lugeda LHV Foorumit. “Miks mitte?!” oli jälle teistmoodi veider, aga see-eest tore.

Taaveti võitlus Koljatiga

Pressinõukogu ja Avaliku Sõna Nõukogu said minult täna alljärgneva kaebuse ajakirjanduseetika rikkumise kohta EKRE portaali Uued Uudised poolt. Kuna jõudude vahekord on nii ebavõrdne (ühel pool ju terve parlamendipartei oma palgaliste propagandatöötajate, tuhandete liikmete ja kümnete tuhandete toetajatega, teisel pool tavaline üksikisik, lihtne inimene, tavakodanik), saab ka minu vastus olla üksnes asümmeetriline, apelleerida eetikale, tugineda seadustele. Eks paistab, kas see kaebus üldse menetlusse võetakse. Põhimõtteliselt saaks selle ju ka lihtsalt kõrvale heita, sest rangelt võttes on Uued Uudised mitte ajakirjandusväljaanne, vaid selleks maskeerunud turunduskanal. Võib-olla peaks pöörduma hoopis tarbijakaitseametisse…

Kaebus ajakirjanduseetika rikkumise kohta EKRE portaali Uued Uudised poolt

13. detsembril 2018 avaldas ennast uudiste- ja arvamusportaaliks nimetav veebiväljaanne Uued Uudised, mille omanik ja vastutav väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond, artikli pealkirjaga “Meeleavaldused Toompeal ja Vabaduse väljakul: vägivaldne jõud tuli alati väljaspoolt”, milles esitati terve rida sihilikult lugejaid eksitavaid väiteid, mis puudutasid minu poolt kirjutatud ning päev varem ajalehes Kesknädal avaldatud artiliklit “Poliitilise vägivalla oht püsib kõrge”.

Saatsin selle peale samal päeval vastulause/selgituse, mille avaldmisest portaali Uued Uudised tegevtoimetaja Jüri Kukk keeldus 14. detsembril 2018 põhjendusega, et tegemist on ideoloogiliselt kallutatud väljaande, erakondliku meediakanaliga. 15. detsembril 2018 avaldas Uued Uudised juhtkirja pealkirjaga “Uued Uudised kajastavad ainult rahvuskonservatiivset maailmavaadet, mitte meie vaenajate solvumisi”, milles korrati sisuliselt sama argumenti. Sellest tulenevalt esitasin 16. detsembril 2018 EKRE (kui kõnealuse portaali omaniku ning vastutava väljaandja) juhatusele taotluse lõpetada väärinfo levitamine; tunnistada portaalis Uued Uudised, et tegemist oli väärinfo levitamisega; avaldada samas avalik vabandus selle levitamise pärast. Kuna see taotlus on jäänud mõistliku aja (kümne päeva) jooksul rahuldamata, pöördun teie poole kaebusega ajakirjanduseetika rikkumise kohta EKRE portaali Uued Uudised poolt.

Sellised erakondadega seotud meediakanalid rikuvad Eesti ajakirjanduseetika koodeksit küll juba olemuslikult (need ei ole ju sõltumatud) ning nende nimetamine ajakirjandusväljaanneteks on rangelt võttes eksitav, kuid palun käesolev kaebus siiski täie tõsidusega läbi vaadata, mitte automaatselt kõrvale heita. Leian, et antud juhtum võimaldaks luua pretsedendi, millele saaksid edaspidi toetuda ka teised kodanikud, kes selliste parteiliselt kallutatud propagandakanalite hambusse jäävad. Sellised väljaanded (mitte üksnes Uued Uudised, vaid ka teised) ei pruugi ajakirjanduseetikast lugu pidada, aga see ju ometigi ei tähenda, et seda ei võiks neilt nõuda.

Minu konkreetsed etteheited portaalis Uued Uudised ilmunud artiklile on järgmised:

  1. Väide, et käsitlesin potentsiaalsete breivikutena vaid vihaseid EKRE toetajaid, on eksitav. Kogu loo puänt oli just hoopis selles, et karta tuleks ka EKRE toetajate ja liikmete vastu suunatud vägivalda.
  2. Väide, et vaatlesin kõnealuses loos vägivalda ainult läbi paremäärmusluse, on eksitav. Fookus oli küll paremäärmuslikul terrorismil, kuid samas oli juttu ka vasakäärmuslikust. Välja sai toodud isegi konkreetne Eestit puudutav näide.
  3. Väide, et see artikkel oli ideoloogiatöötaja kirjutatud, on samuti eksitav. Kesknädal maksab artiklite eest küll (üsna tagasihoidlikku) honorari, kuid mina olen siiski tavaline isehakanud poliitikavaatleja, kes väljendas lihtsalt enda isiklikku arvamust, mitte mõne erakonna palgal olev propagandatöötaja (nagu seda on portaali Uued Uudised tegevtoimetaja Jüri Kukk ise) või mõne erakonna veendunud toetaja.

Kokkuvõttes leian, et EKRE portaal Uued Uudised rikkus antud juhul Eesti ajakirjanduseetika koodeksi punkte 1.2. (“Ajakirjandus teenib avalikkuse õigust saada tõest, ausat ja igakülgset teavet ühiskonnas toimuva kohta.”), 1.4. (“Ajakirjandusorganisatsioon kannab hoolt selle eest, et ei ilmuks ebatäpne, moonutatud või eksitav informatsioon.”), 4.1. (“Uudised, arvamused ja oletused olgu selgelt eristatavad. Uudismaterjal põhinegu tõestataval ja tõenditega tagatud faktilisel informatsioonil.”), 5.2. (“Vastulausega on õigus parandada avaldatud materjalis esinevaid faktivigu ja tsitaate.”) ning 5.3. (“Ebaõige informatsiooni ilmumise korral tuleb avaldada parandus.”).

Lisaks on portaali Uued Uudised tegevtoimetaja Jüri Kukk läbivalt vastuolus ajakirjanduseetika koodeksi punktidega 2.1. (“Ajakirjanik ei võta vastu ametikohti, soodustusi, tasu ega kingitusi, mis tekitavad seoses tema ajakirjanikutööga huvide konflikti ja võivad vähendada tema usaldusväärsust.”) ning 2.3. (“Ajakirjanik ei tohi olla kajastatava asutuse või institutsiooni teenistuses.”).

Ma ei palu anda hinnangut sellele, kas Uued Uudised on sõltumatu ajakirjandusväljaanne või mitte, sest seda see (ka enese avameelse ülestunnistuse kohaselt) ilmselgelt ei ole. Küll aga palun hinnata antud juhtumi valguses seda, kas sõltuvusega ühest erakonnast võib õigustada ajakirjanduseetika koodeksi rikkumist ka teistes punktides. Teisi sõnu: kas otsene (ja täiesti teadlik) väärinfo levitamine ongi selliste parteiliste väljaannete puhul lubatav – või tuleks neilt siiski nõuda ajakirjanduseetika järgimist? Usun, et see on lähenevaid valimisi silmas pidades ühiskondlikult üsna oluline küsimus, mis väärib tõsist vaagimist.

Tehisintellektuaalse ajastu saabumine

Lõppeval aastal toimunud arengutele tagasi vaadates jääb silma üks oluline faktor, mis ühendab tänapäeval üha suuremat hulka poliitilisi protsesse: algoritmide võim. Seda võib nimetada ka tehisintellektuaalse ajastu saabumiseks.

Paari nädala eest toimus Valges Majas tehnoloogiahiidude tippjuhtide (esindatud Microsoft, Google, IBM ja teised sama suurusjärgi tegijad) kinnine nõupidamine, kus arutati tulevikutehnoloogiatega seonduvat. President Donald Trump astus ürituselt läbi alles selle lõpus ja rääkis USA meediasse lekkinud info kohaselt hoopis kaubanduspoliitikast, kuid kunagine USA välisminister ja riiklik julgeolekunõunik Henry Kissinger jagas oma hirme seoses tehisintellektiga.

Tänavu 95-aastaseks saanud Kissinger on aktiivsest tegevpoliitikast küll juba ammu loobunud, aga omab silmapaistva avaliku intellektuaalina sellele jätkuvalt märkimisväärset mõju. Samuti kohtub ta aeg-ajalt kõrgete riigitegelastega nii Washingtonis kui ka Pekingis ja Moskvas, jagab nendega oma autoriteetseid vaateid maailma asjadele.

Kui kaitseminister Jim Mattis, kes kuulub USA praeguse administratsiooni tervemõistuslikumasse tiiba, saatis mais presidendile memo, milles selgitas vajadust luua riiklik strateegia tehisintellektiga tegelemiseks, tsiteeris ta lõpetuseks just Kissingeri ja lisas koopia ajakirjas The Atlantic ilmunud pikast artiklist “How the Enlightenment Ends”, milles Kissinger leiab, et inimühiskond ei ole täna filosoofiliselt ega intellektuaalselt valmis tehisintellekti esiletõusuks.

Ei ole kindel, et Trump ise seda artiklit luges (väidetavalt ei pea ta igasuguste taustamaterjalide, eriti pikkade tekstidega tutvumist oluliseks), kuid tema administratsioon on hakanud vaikselt tegutsema.

Pentagon peab teemat oluliseks

Juhtivat rolli mängib selles vallas, nagu uute tehnoloogiatega seotud küsimuste puhul juba tavaks, kaitseministeerium. Pentagon teatas juunis, et loob vastava tegevuse koordineerimiseks eraldi keskuse (Joint Artificial Intelligence Center).

Avalikele allikatele tuginedes on sellises suuresti salastatud sfääris toimuvast tervikpilti kokku panna muidugi raske. Info jookseb kokku väikeste kildude kaupa. Teave kaitseminister Mattise memo kohta, näiteks, jõudis avalikkuse ette alles augustis, kui sellest kirjutas ajalehe New York Times tehnoloogiakorrespondent Cade Metz. (Tema artikleid soovitan ma lugeda kõigil, keda tehisintellekti ning teiste uute tehnoloogiatega seotud arengud huvitavad.)

Tuginedes asjaga kursis olevale allikale, kellel ei olnud luba sellest avalikult rääkida, teatas Metz, et kaitseministeerium tahab suunata järgmise viie aasta jooksul uuele keskusele kokku 1,7 miljardit dollarit. Küllaltki kaalukas summa. Umbes 1,5 miljardit eurot ehk enam kui 13% Eesti järgmise aasta riigieelarvest. See näitab teema olulisust sealsete kaitseplaneerijate jaoks.

Kissingeri silmis on tehisintellektiga seoses üheks murekohaks samas just autonoomsed relvad, mille kasutamisel võivad olla ettearvamatud tagajärjed maailmas, kus masinad peavad hakkama võtma vastu eetilisi otsuseid. “Kõik, mida ma saan teha nende väheste aastate jooksul, mis mulle on jäänud, on neid teemasid tõstatada,” ütles ta juulis ajalehele Financial Times antud intervjuus. “Ma ei teeskle, et mul on olemas vastused.”

Pärast seda, kui ajakirjas The Atlantic ilmus tema murelik artikkel, olid paljud entusiastid süüdistanud Kissingeri asjatundmatuses ja tehnofoobias. Kuid tema soovituseks ei olnud tegelikult ludiitlik masinate lõhkumine. Vastupidi. Kissinger leidis, et saabuv tehnoloogiline murrang on vältimatu, teised riigid (nimetamata, kuid pidades eelkõige silmas Hiinat) on teinud tehisintellekti arendamisest olulise riikliku projekti ning ka USA peab hakkama sellele tõsiselt tähelepanu pöörama, et mitte jääda tulevikus hätta.

Paljud inimesed on sügavalt mures

Just hirm selle ees, millist ohtu võivad hakata inimestele kujutama autonoomsed relvad, oli aga ka põhjus, mis viis tuhanded Google töötajad tänavu ühinema protestikirjaga ettevõtte osalemise vastu projektis “Maven”. See on pilootprojekt tehisintellekti kasutamiseks, et tuvastada selle abil droonide sihtmärke, mis allkirjastati USA kaitseministeeriumiga eelmise aasta septembris. Avalikkust sellest ei teavitatud. Kui info asjast veebruaris Google tavaliste töötajateni jõudis, pani see aga häirekellad helisema. Kümned inimesed lahkusid protesti märgiks töölt.

Juunis teatas Google, et kui praegune leping kaitseministeeriumiga tuleval aastal läbi saab, seda enam ei pikendata. Google tegevjuht Sundar Pichai avaldas rea põhimõtteid, millest ettevõte tehisintellekti arendamisel ja rakendamisel edaspidi juhindub. Üks neist on hoidumine selliste relvade või muude tehnoloogiate kallal töötamisest, mille peamine eesmärk või rakenduslik otstarve on tekitada või otseselt aidata tekitada viga inimestele.

Olulisi eetilisi probleeme tõstatas hiljuti e-riigi juhtimiskonverentsil “UX tulevikku” esinedes ka meie president Kersti Kaljulaid. Tema ei rääkinud küll sellest, et tehisintellekt võib hakata kujutama endast ohtu inimestele, vaid vaatas asja hoopis teise nurga alt.

Kes kaitseks roboteid inimeste eest?

Kaljulaidi arvates on jõudnud kätte aeg hakata rääkima tõsiselt sellest, mida inimesed robotitega teha võivad. “Kuidas me neisse suhtume? Kuidas me neid kohtleme? Kuidas see, kuidas me nendega suhtleme ja neid kohtleme, mõjutab meie omavahelist ühiskonnana toimimist?” rääkis ta.

“Veel keerulisem küsimus minu jaoks on see, oletame, et meil on inimnäolised, inimkujulised robotid, mida nendega teha võib?” küsis president. “Kas need on asjad, mis on inimene-inimese suhetes? Mõtleme kasvõi seksuaalsuhetele lastega. Kui meil on selline robot, siis see on ju masin! Mida võib? Mida ei või? Need on väga keerulised küsimused ja ma panin need praegu enda jaoks kõige valusamasse nurka.”

“Leebemates väljendites on see koguaeg olemas,” lisas ta samas. “Kas teda võib lüüa? Kas teda võib jalaga lüüa? Kuidas hakkab meid mõjutama see, mida me teeme robotitega, endi keskel? Meie suhtumist teistesse inimestesse?”

President tõstatas väga tõsise teema, kuid sai kaela irvitavate kommentaaride laviini, sest klikimeedia, mis üritab koguda “löövate” pealkirjade abil võimalikult palju klikke, kajastas tema sõnu meelevaldselt moonutades. Mingit tõsist arutelu ei järgnenud.

Seegi on üks näide algoritmide võimust, mille mõjul poliitiline debatt kipub taanduma lööklausete pildumiseks ja pealiskaudseks teravmeelitsemiseks, muutes inimesed kergeks saagiks tehisintellektile. Võib-olla võib inimkonna praegust olukorda tõesti võrrelda, nagu seda teeb Kissinger, inkade omaga hispaanlaste saabumisel.

Artikkel ilmus 19. detsembril 2018 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Kes on “Paul Lootsmann” tegelikult?

Postimehe toimetaja Aarne Seppel kirjutab juba mõnda aega sotsmeediakommentaare, milles vaatleb poliitilistel Facebooki-kontodel toimuvat. Huvitav lugemine, kuid metoodika sisaldab üht suurt viga. Nimelt ei saa kuidagi kindlaks teha, kui suur osa interaktsioonidest (jagamised, laikimised, kommenteerimised jms.) on tõelised ja kui suure osa moodustab libakontode abil tekitatud näilisus.

Toon konkreetse näite aktuaalsest juhtumist, kus EKRE portaal Uued Uudised levitab täiesti teadlikult ja sihilikult mind puudutavaid valeväiteid. UU kommentaariumi jäetud linki minu vastavale postitusele kommenteeris keegi Paul Lootsmann.

Kes on Paul Lootsmann? Sellist inimest ei ole olemas. Tegemist on libakontoga. Google otsingu abil võib igaüks kergesti veenduda, et Paul Lootsmann esineb kommentaatorina üksnes portaalis Uued Uudised. Ta ilmus lavale käesoleva aasta juulis. Kokku on selle nime alt jäetud umbes 60 kommentaari, kusjuures selle taha peituv isik paistab haldavat ka mitmeid teisi sarnaseid libakontosid. Mõnel juhul näib ta olevat astunud UU kommentaariumis debatti iseendaga.

Kes peitub selle nime taga? Paul Lootsmann ilmus esimest korda välja artikli all, mille autoriks on märgitud Jüri Kukk, EKRE fraktsiooni palgaline propagandatöötaja, portaali Uued Uudised tegevtoimetaja. Kukk võis nüüd minu blogipostituse peale kahtlemata vihastada, aga miks oleks ta pidanud juba varem EKRE enda portaali Paul Lootsmanni nime all kommentaare kirjutama?

On teada, et osades väljaannetes makstakse artiklitele saadud interaktsioonide pealt töötajatele tulemustasu. Kui EKRE kasutab sarnast süsteemi, on Kukk kahtlemata peamine kahtlusalune. Sellisel juhul võib ta olla tegelenud nüüd sisuliselt enda tööandja petmisega. Majanduslikule motivatsioonile viitab ka see, et Lootsmann/Kukk ise peab seda määravaks minu puhul.

Lootsmanni kommentaari lugedes meenus aga ka Jaak Madison (seda võib-olla põhjusel, et ta ennast nüüd ise mulle postkasti saadetud jõulukaardiga meelde tuletas), kes armastab seostada enda vihaobjekte (Viljandi paremtsentristlik võimukoalitsioon, Helir-Valdor Seeder jt.) prostitutsiooniga. Stiil vastab ju tema omale.

Tegelikult võis Madison vabalt kirjutada ka selle artikli, millele oma vastulause/selgituse esitasin. Või siis kirjutab selle anonüümseks jääda soovinud autor ka Jaak Madisoni nime all ilmuvaid artikleid.

Vähemalt on Madison mulle varem Sakala veergudel vastates tegelenud samalaadse lugejate eksitamisega, kasutanud malakana samuti sõna “paskvill” ning lähtunud ühtlasi ka veidrast ettekujutusest, et “poliitikavaatleja” on mingi tähtis tiitel (a la riigikogulane, EKRE aseesimees), mitte lihtsalt tühi tähistaja, mille arvamustoimetajad kirjutavad autori nime juurde siis, kui sinna midagi paremat panna ei ole.

Ma ei tea, kuidas need UU anonüümsed sopakad täpselt sünnivad. Võib ju olla, et tegemist on kollektiivse loominguga. Tüübid istuvad fraktsioonis laua ümber koos, joovad viskit ja nuputavad kambakesi selliseid “vastulööke” neile, kelle sõnadest ennast solvatuna tunnevad. Seegi on võimalik. Vastutust portaalis ilmuva eest kannab nii või teisiti EKRE tervikuna.

Samas, jällegi, miks peaks Madison kasutama UU kommentaariumis sellist libakontot? Sellel ei oleks küll ühtegi loogilist seletust. Isegi ebaloogilist on raske välja mõelda.

Kas tegemist on EKRE tuumikvalijaga?

Kas tegemist on lihtsalt mõne EKRE toetajaga, kes ei taha mingil põhjusel avaldada oma tõelist identiteeti?

Tema poolt jäetav kuvand näib igatahes vastavat levinud ettekujutusele EKRE tuumikvalijast. Lootsmann vihkab peavoolumeediat (“…peavoolumeedia peab Eestist kaduma.”), jumaldab Donald Trumpi (“Trumpi mõistus on nagu tõrvik, mis süüdati pimedas koopas.”), vihkab Venemaad (või vähemalt üritab jätta sellist muljet) ja põlgab eurooplasi (“Võiks Prantsusmaa ja Saksamaa NATO’st välja visata.”).

Jaan Männiku ja Siiri Sisaski võimalik kandideerimine EKRE nimekirjas oli talle täiesti vastuvõetamatu (“EKRE valimisnimekirja AINULT pikaajalised partei liikmed, kes on igati tõestanud oma ustavust eesti rahvusele.”), aga Peeter Ernits on tema silmis õige mees (“Tundub ok mees ja sobilik EKRE valimisnimekirja.”). Samuti hindab ta kõrgelt Maria Kaljustet (“…vanem kaabu peaks erru minema. Ei saa hakkama. Maria Kaljustel oli õigus. Milline idiootsus kaotada selline naine.”).

Erakonna juhist Mart Helmest ta samas heal arvamusel ei ole (“Mart Helme on EKRE pidur.”, “Mart Helme ei ole enam sobiv kedagi juhtima.”), kahtlustab teda reetmises (“Kelle tellimusi täidab Mart Helme?”).

Lootsmanni kommentaaridest ei tule päris hästi välja, kas selle nime all kirjutav isik on EKRE liige või mitte. Kohati tundub nagu oleks, teisal aga nagu poleks. Selles osas sobiks jälle propagandatöötaja Jüri Kukk, kes on küll erakonna palgal, aga mitte selle liige.

Kas tegemist on tulevase breivikuga?

Vähemalt kommentaaride põhjal otsustades näib Lootsmann olevat potentsiaalne terrorist. Ta tegeleb väga järjekindlalt poliitiliste teisitimõtlejate dehumaniseerimisega, mängib mõttega nende kõrvaldamisest.

Vaata ka: Poliitilise vägivalla oht püsib kõrge

Lootsmann (06.07.2018): “Paljud eestlaste hulka arvatud inimesed on meile olnud häbiks põlvkondade kaupa. Peame neist mitte hoolima ja omad eestlaste massist üles leidma ja kokku koonduma.”

Lootsmann (19.07.2018): “Eesti kapitali ärastas agent malt laal Nõukogude Eesti nomenklatuurile. Nende väljavalitud eesti rahva reeturite rahvus on antieestlane. Tuleks magama panna. Ainus ravi.”

Lootsmann (30.07.2018): “Terad tuleb sõkaldest eraldada ja liberastid suunata sundkorras elama no-go zone’desse. Kas pole progressiivne? Miks see inimrämps tahab elada inkognito tervete valgete inimeste keskel. Nagu tõvestavad bakterid, olla märkamatu.”

Lootsmann (21.09.2018): “Ausalt öeldes olen ise mõelnud, et meil peaks neist rumalatest inimestest silo olema ja väärtustama ainult rahvuslikult konservatiivselt maailma tunnetavaid inimesi. Arvan, et see on geneetiline. Meil muide sigib rämps siin selles liberastlikus keskkonnas nagu lehmakoogis. Repsil kuus, Rattal neli jne kommud.”

Lootsmann (17.10.2018): “Vasakpoliitikute juhtimisel süüakse eurooplased ära. Paralleel loodusest: parasiidid söövad peremeesorganismi ära, kui vastumürk puudub. Vasakpooksus loodi võõraste poolt, et oleks kergem eurooplasi allutada oma tahtele ja nende tööviljadest elada. Tuleb tagasi pöörduda eurooplastele fenomenaalset edu ja globaalse võimu toonud väärtuste juurde.”

Lootsmann (18.10.2018): “Naljakas on see, et kartellierakondade valijad ei suuda millestki aru saada, üha toetatakse tuimalt edasi. Ei teadvusta kui neile pederastlikult taha pannakse nende endi poolt valitud esindusdemokraatide poolt. Ausalt, sellised inimesed tekitavad kiusatuse üha uuteks nurjatusteks.”

Lootsmann (05.11.2018): “Sotsid plaan ongi Eesti eraldada USA toetusest ning siis üksi jäänud eestlased hävitada nagu 1940. Nad teevad hetkel kõik selleks, et keegi USA oluline ametnik ikka lõpuks kuuleb seda kisa ja vaenuavaldusi, mida esitatakse kui Eesti. Ma ei saanud 1991 sügisel aru, miks peab olema suuremeelne ja halastav eesti kommude suhtes, kes pool sajandit eesti rahvast tapsid, rõhusid, taga kiusasid, Eesti territooriumi ümber rahvastasid, venestasid ja Kremli ees lipitsesid. Madudel tuleb pea maha lõigata. Nemad pole Eesti nimel rääkijad. 1940 aastal Eesti pettusega ja võõrvõimu abil usurpeerinud ISIS’e tüüpi terroristide lapsed on need nüüd õiged siin?”

Lootsmann (07.11.2018): “Kõik halb, mis riigis roimub tuleneb debiilsetest valijatest.”

Lootsmanni kommentaaride eest kannab juriidilist kaasvastutust EKRE (erakond tervikuna) kui portaali Uued Uudised omanik ja vastutav väljaandja, kes on loonud platvormi nende levikuks. Moraalselt võib EKRE juhte ja neile alluvaid propagandatöötajaid pidada vastutavaks sellise vaimse kliima loomise eest, kus taolised kommentaarid sünnivad.

Veel üks seletus (vandenõuteooria)

Kui lugeda Lootsmanni kommentaare üksteisest eraldivõetuna, võib jääda mulje, et need on siirad vihapursked. Neid kõiki koos tervikuna vaadates aga tekib tunne, et see on üks suur pettus. Keegi tegeleb väga külmavereliselt kalkuleerides süstemaatilise mõjutustegevusega, mille eesmärk on aidata kaasa EKRE toetajate eraldumisele ülejäänud ühiskonnast, et nad kapselduksid oma suletud maailmapilti ning pöörduksid kõigi teiste erakondade ja nende valijate vastu. See seletaks ka seda, miks Paul Lootsmann ei esine kommentaatorina mitte kusagil mujal.

Kes on selle mõjutuskampaania taga? EKRE juhtkond? Kui keegi sealt, siis ilmselt mitte Mart Helme teadmisel. Võib-olla mõni EKRE tegelane, kes peab taolisi arenguid mingil põhjusel soovitavaks. Aga võib-olla hoopis mõni teine kohalik poliitiline jõud, mis peab seda endale kuidagi kasulikuks. Või siis hoopis meie suure idanaabri eriteenistused, mis üritavad Euroopas segadust tekitada, näidata Eestit ebastabiilse riigina ja saavutada siinsete rahvuslaste radikaliseerimise kaudu nende poliitiline tasalülitamine. Inimestel, kes kasutavad sedasi libakontosid, võivad kahtlemata olla mingid varjatud motiivid, mis on vastuolus nende näiliste sihtidega.

Selle ajaveebi postitustelt sai siin kommenteerimisvõimalus maha võetud, sest praktikas kasutasid seda põhiliselt spämmirobotid, kelle saadetud rämpsu kustutamisele ma ei pidanud vajalikuks enam oma aega raisata. Teen nüüd selle postituse puhul erandi. Kommentaarium on avatud. Tule, Paul, tutvusta ennast!

PS. Paul Lootsmann on kõigest üks mitte kümnetest, vaid sadadest, võib-olla isegi tuhandetest mitteinimestest, väljamõeldud tegelastest, kes Eestis sotsiaalmeedias ja veebiväljaannete kommentaariumites möllavad. Nende eristamine päris inimestest ei ole alati nii kerge nagu antud juhul.