Khalil Gibran “Hullumeelne”

Kui olin taeva ja maa vahele risti poodud, tõstsid nemad pea, et mind näha. Ja see ülendaski neid, sest eales varem polnud nad pead tõstnud.

Liibanonist pärit Khalil Gibran (1883-1931) saavutas laialdase rahvusvahelise tuntuse teosega “Prohvet” (1923, e.k. 1995), kuid tema esimene inglise keeles kirjutatud raamat oli tegelikult “Hullumeelne. Tähendamissõnad ja luuletused” (1918), mis on jõudnud nüüd, 100 aastat hiljem, Rauno Alliksaare tõlkes viimaks ka eesti keelde.

Selles leidub 35 teksti (lisaks Alliksaare saatesõna), neist lühim on selline…

Templitrepil

Eile õhtul nägin templi marmortrepil üht naisterahvast, kes istus kahe mehe vahel. Üks pool tema palgest oli kahvatu, teine punastas.

Ka teistes pole sõnu kasutatud rohkem kui tingimata vaja. Pikimad tekstid ulatuvad üle pooleteist lehekülje.

Alliksaar märgib saatesõnas, et teose “žanri on raske määratleda – harjumuspäraselt liigitatakse seda proosaluuleks, ehkki mitmed tekstid mõjuvad lihtsalt mõistujuttudena, paiknedes kusagil luule ja proosa vahel.”

Palju on kasutatud piiblimotiive, põimituna idamaise müstikaga, mis muudavad selle väikese raamatukese heaks jõulukingiks. Aga samas ei pea selle lugemiseks olema kristlane, sobib hästi ka teistele.

Juba lapsepõlves emaga Ameerikasse emigreerunud Gibrani teosed saavutasid Läänes eriti suure populaarsuse 1960-ndatel, mõjutades teiste hulgas selliseid tuntud tegelasi nagu Elvis Presley ja John Lennon, Johnny Cash ja David Bowie.

Nüüd ma lähen, nagu on läinud teisedki, kes on risti löödud. Ja ärge mõelge, et oleme ristilöömisest väsinud. Sest tähtsamad ja veelgi tähtsamad mehed peavad meid aina suuremate ja suuremate maade ja taevaste vahele risti lööma.

Jüri Kukk: Uued Uudised ei ole ajakirjandus

Ennast ise uhkelt uudiste- ja arvamusportaaliks tituleeriva EKRE propagandaväljaande Uued Uudised tegevtoimetaja Jüri Kukk tunnistas, et tegemist on ideoloogiliselt äärmiselt kallutatud kanaliga, mis ei ole mõeldud mingite ajakirjanduslike mõttevahetuste jaoks. Nii võib lugeda välja vastusest minu vastulausele/selgitusele, mille avaldamisest ta keeldus.

Neljapäeval avaldas Uued Uudised anonüümseks jääda soovinud autori poolt kirjutatud laimuartikli, milles esitati mitmeid mind puudutanud valeväiteid. Saatsin nende ümberlükkamiseks vastulause/selgituse, mis jäeti avaldamata. Artiklit küll selle peale veidi täiendati (ülaltoodud ekraanitõmmisel on hiljem lisatud osa punasega alla joonitud), aga oma lugejate (kahtlemata täiesti teadlikku ja sihilikku) eksitamist ei lõpetatud.

Minu vastulause/selgitus

Tulenevalt tõsiasjast, et 13. detsembril 2018 portaalis Uued Uudised avaldatud artiklist “Meeleavaldused Toompeal ja Vabaduse väljakul: vägivaldne jõud tuli alati väljaspoolt” võib jääda väär ettekujutus sellest, mida ma kirjutasin päev varem ajalehes Kesknädal ilmunud artiklis “Poliitilise vägivalla oht püsib kõrge”, pean vajalikus esitada vastulause/selgituse.

Kõigepealt olgu märgitud, et Kesknädalas avaldatud artikkel sai kirjutatud juba 1. detsembril ja see ilmus ajalehes oluliselt lühendatud kujul. Tehtud kärpeid minuga paraku ei kooskõlastatud, mistõttu moondusid mõnevõrra ka artiklis väljendatud mõtted.

Artikli täisversiooni saab vabalt lugeda aadressil http://laiapea.eu/poliitilise-vagivalla-oht-pusib-korge/ (internetis on viisakas panna ka link enda poolt kritiseeritavale materjalile, et lugejad saaksid sellega tutvuda ja ise omad järeldused teha).

1. Väide, et käsitlesin potentsiaalsete breivikutena vaid vihaseid EKRE toetajaid, on eksitav. Kogu loo puänt oli just hoopis selles, et karta tuleks ka EKRE toetajate ja liikmete vastu suunatud vägivalda. Selle kirjutamisele järgnenud erakonna Eesti 200 liikmete ebaõnnestunud provokatsioon (Odini sõdalased reageerisid sellele minu hinnangul adekvaatse vaoshoitusega) näib seda igatahes kinnitavad, kuigi see leidis aset meeleavaldusel, mis ei olnud EKRE korraldatud.

Mis puudutab Indrek Tarandi käitumist 26. novembri meeleavaldusel, siis seda kommenteerisin juba samal päeval sotsiaalmeedias, vastava postituse leiab aadressilt https://www.facebook.com/la…, ega pidanud vajalikuks talle hiljem rohkem tähelepanu pöörata, sest just enne valimisi tähelepanu saamise nimel ta ju ilmselgelt tegutseski.

2. Väide, et vaatlen kõnealuses loos vägivalda ainult läbi paremäärmusluse, on eksitav. Fookus on küll paremäärmuslikul terrorismil, kuid samas on juttu ka vasakäärmuslikust. Välja on toodud isegi konkreetne Eestit puudutav näide.

On selge, et ühes artiklis, mille maht on piiratud, ei saa kirjutada korraga kõigest. Mis puudutab moslemite ja vasakäärmuslastega seotud vägivalda, siis mina isiklikult olen kirjutanud sellest viimase juba enam kui 15 aasta jooksul väga palju (sealhulgas kunagi tegutsenud arvamusportaalis Terve Mõistuse Sündikaat, mida toimetas Martin Helme). Kui Uued Uudised tahab minult sel teemal lugu tellida, siis andke teada!

3. Väide, et see artikkel oli ideoloogiatöötaja kirjutatud, on samuti eksitav. Kesknädal maksab artiklite eest küll honorari, aga need summad ei ole ausalt öeldes väga suured. Hakkasin nimetatud väljaandele kirjutama ajal, mil Keskerakond võimu riigis üle võttis, kuid nende palgale ma ei läinud ja nende poliitilisi seisukohti tingimata ei jaga.

See tähendab, et ma olen samasugune isehakanud poliitikavaatleja nagu tuhanded teised tavakodanikud, kes poliitikas toimuvale tähelepanu pööravad. Oma mõtete avaldamiseks kasutan Kesknädalat, sest selle kaudu jõuavad need kõige kindlamini nii praeguse võimupartei liikmete ja suurimate toetajate kui ka konkurentide ning vihaseimate oponentideni (nagu ilmekalt tõestas ka see jutuke, mille peale on kirjutatud käesolev vastulause/selgitus).

Jüri Kukk: me oleme erakondlik meediakanal!

Järgneb Uute Uudiste tegevtoimetaja Jüri Kuke vastus. Ülal on näha ka ekraanitõmmis nimetatud tegelase Facebooki profiilist. Kukk on seal see väike mustsärklane (pildil olevad naised sümboliseerivad ilmselt mehikese unistust pääseda nn. džihadistide paradiisi), kes paistab olevat eriti uhke oma nahavärvi ja rahvuse üle (asjad, mis sõltuvad inimesest endast kõige vähem – iseenesest muidugi väga kurb, kui tal millegi muu üle uhkust tunda polegi).

Juhin tähelepanu sellele, et meie väljaanne kaitseb rahvuskonservatiivset ideoloogiat ja mõistagi me lähtumegi oma lugudes ainult sellest. Kui keegi on esinenud meie suhtes vaenuliku kriitikaga, siis lükkame selle ümber meie seisukohtadest lähtuvalt – teise ideoloogiaga väljaanded võivad Teie seisukohti täiega kiita. Olen kindel, et Keskerakonna toetaja ja Kesknädala lugeja leidis selle loo väga õige olevat. Meie mitte.

Lugu “Poliitilise vägivalla oht püsib kõrge” on suunitlusega, mis jätab süü vägivallas EKRE kaela ja on igas mõttes meie vastu. Meie oleme vastupidisel seisukohal, sealhulgas ka allakirjutanu, kes viibis ise kohal ja nägi toimunut oma pilguga. Seega ei saa me kuidagi olla rahul Teie käsitlusega Kesknädalas.

[Lisan vahele, et videosalvestusi EKRE meeleavaldusest võib näha selle lingi taga. Soovitan kuulata-vaadata just täispikkuses versiooni, kus on sees ka parteilaste sütitavad kõned.]

Juba avalause “EKRE meeleavaldus Toompeal, mis väljus kontrolli alt ning sellele järgnenud Martin Helme ähvardus jätkata olukorra eskaleerimist..” on igas mõttes EKRE-t demoniseeriv (miiting vältas kaks tundi, intsident 3-4 minutit). Või “…EKRE poolt üleskeeratud inimeste väljumine kontrolli alt…” – see on suhtumine, mida me püüame igal võimalusel ümber lükata, sest meie meelest olid meeleavaldusel just mures inimesed, mitte üleskeeratud. Selliseid momente on kogu loos ohtralt. Inimene, kes selle loo läbi loeb, ongi edaspidi EKRE suhtes vaenulikult meelestatud ja seda tänu Teile. Teil on õigus nii mõelda ja meil on õigus Teie seisukohti kritiseerida.

Me oleme erakondlik meediakanal, kes võitleb oma aadete eest. Me kritiseerime iga päev paljusid inimesi, kes meie meelest valet poliitikat ajavad. Me ei algata seejuures oma kitsal meediapinnal diskussioone sel teemal, kellel võiks rohkem õigus olla – näiteks sotsidel on oma ideoloogia ja me kritiseerime seda ideoloogiat pidevalt ja karmilt, neile vastulauseks sõna andmata – miks peaksime me andma neile õigust meie meedias meievastast kriitikat teha? Praegune moment ehk Teie lugu Kesknädalas ja meie vihje Uutes Uudistes ei ole ajakirjanduslik mõttevahetus, vaid maailmavaadete kokkupõrge. Ajakirjanikuna teate te ilmselt väga hästi.

Eesti meedias ilmub iga päev kümneid EKRE-vastaseid lugusid, mis teevad meile halba. Meilt ei küsi keegi, kas see meile meeldib. Kui me arvaksime, et meil on vale ideoloogia, läheksime laiali. Me paraku usume oma ideedesse. Seetõttu kaitseme neid ja kui keegi meid ründab, teeme sama meie seisukohtadest lähtuvalt, et inimestele meie põhimõtteid selgitada. Nii lihtne see ongi.

Minu vastus

Kui te arvate, et ideoloogiline kallutatus annab teile õiguse süüdimatult valesid levitada, siis olete küll sügavalt eksinud. Kui te jätate selle vastulause/selgituse avaldamata, siis olen paraku sunnitud rakendama teie korrale kutsumiseks karmimaid meetmeid.

Lisaks

Lisan praegu vaid nii palju, et nende valede levitamise eest vastutab mitte üksnes Jüri Kukk isiklikult, kuigi tema roll selles on kahtlemata väga suur (Kukk on EKRE Riigikogu fraktsiooni palgaline nõunik, kelle igapäevane põhitöö ongi selliseid valedest kubisevaid laimuartikleid vorpida – paljud neist avaldab ta nime all “Uued Uudised”, sest muidu oleks liiga arusaadav, et sisuliselt on tegemist maksumaksjate kulul parasiteeriva parteilise propagandatöötajaga), juriidiliselt vastutab EKRE tervikuna (domeen uueduudised.ee on registreeritud erakonna nimele, portaali vastutavaks väljaandjaks on märgitud erakond ning seega vastutab erakond tervikuna ka kõige eest, mis seal avaldatakse, eriti kui seda on tehtud nime “Uued Uudised” all) – see on äärmiselt märkimisväärne asjaolu, millele soovitan pöörata tähelepanu ka kõigil teistel (ja neid ei ole vähe!), kelle kohta seal on avaldatud sarnaseid valedest kubisevaid laimuartikleid.

Täiendus

Soovitan lugeda ka seda, kuidas see argpükslik valevorst Jüri Kukk, kes ei julge oma sopakatele isegi enda nime alla kirjutada, üritab EKRE portaali lugejate ees taas musta valgeks rääkida. On äärmiselt kahetsusväärne, et sellised bolševistliku mentaliteediga nürimeelsed jätised esinevad nüüd Eestis rahvuskonservatiividena.

Uutel tulijatel on raske parlamenti pääseda

Sakala

Pean endale jälle tuhka pähe raputama. Kevadel sai väljendatud skeptilisust juttude suhtes, et enne Riigikogu valimisi võidakse asutada Eestis uus erakond (vaata 20. märtsil Sakalas ilmunud arvamuslugu “Kas tuleb uus erakond?”), aga nüüdseks on neid registreeritud lausa kolm tükki.

Tõsi, ükski aasta enne valimisi tegutsenud algatusgrupp erakonna ametliku registreerimiseni jõudnud ei ole. Eesti 200 tegi küll lendstardi, selle seltskonna suund parteistumisele oli ju selge enne selle avalikku tunnistamist, aga ülejäänud kaks ilmusid välja täiesti ootamatult. Päris selgest taevast sadas alla erakond Rahva Tahe, millest ei olnud enne selle registrisse kandmist üldse midagi kuulda.

Kuidas on Eestis võimalik saada kokku erakonna registreerimiseks vajalikud 500 liiget, kui ei ole isegi avalikult teada, et sellist erakonda luua tahetakse? Paratamatult tekib kahtlus, et midagi on siin mäda ehk kõik liikmete nimekirja kantud isikud ei pruugi olla sellest ise teadlikudki.

Õnneks on erakondade liikmete nimekirjad Eestis avalikud. Igaüks saab e-äriregistri teabesüsteemist järgi kontrollida, kas ta kuulub mõne erakonna nimekirja või mitte. Samas saab esitada ka avalduse erakonnast lahkumiseks.

Eks surnud hingi ole ju palju ka vanades erakondades. Kui erakondade liikmeteks loetaks ainult need, kes tasuvad liikmemaksu, peaks olema juba registrist kustutatud nii Eestimaa Rohelised, Vabaerakond kui ka Isamaa. Ülejäänutel ei ole selles osas samuti millegagi uhkustada. Riigipoolset toetust saavate erakondade tuludest moodustavad liikmemaksud praegu kõigest üks kuni kolm protsenti.

Seega ei saa siiski hästi nõustuda nendega, kelle väitel ei ole erakondade registreerimisel nõutav liikmete arv Eestis põhjendamatult kõrge. Jah, uusi erakondi küll registreeritakse, kuid vajadus kampaania korras liikmeid värvata muudab need teatud mõttes väga sarnasteks.

Kus on meie feministlik partei, humanistlik partei, loomaõiguslaste erakond ja teised sellised väikesed nišiparteid, mis mujal Euroopas poliitilist maastikku rikastavad? Neid ei ole, sest ükski vastav algatusgrupp ei saaks siin vajalikku liikmete arvu kokku.

Inimeste koondamiseks kalduvad uued tulijad panustama populismile selle sõna klassikalises tähenduses. See tähendab, et senist poliitilist klassi kujutatakse ühiskonnast võõrandununa, tegelikke probleeme eiravana. Apelleeritakse rahva tahtele, mille parimaks või ainsaks tõeliseks väljendajaks peetakse ennast. EKRE, Vabaerakond, Eesti 200, Elurikkuse Erakond – nende sihid ja suunad on küll veidi erinevad, stiil samuti, kuid poliitiline lähenemine põhiolemuselt sama.

Vanade erakondade jutud sellest, kuidas nad uusi tulijaid tervitavad, mõjuvad samas aga oma silmakirjalikkuses tülgastavalt.

EKRE konspiroloogilise maailmapildi kohaselt on kõigi teiste erakondade taga süvariik. Noh, see on vähemalt siiras ajuvabadus. Hoopis vastikumalt käituvad need võimulolevad variserid, kes on survestanud nüüd uute algatusgruppidega ühinenud riigiametnikke valima erakonna ja töö vahel, kuigi avalikes väljaütlemistes on uute erakondade tulekut tervitatud.

Kui tahetakse poliitiliselt täiesti sõltumatut ametnikkonda, tuleb lihtsalt keelata ametnikel erakondadesse kuulumine, mitte hakata neid vastavalt erakondlikule kuuluvusele töölt lahti kangutama. Ka see on ju üks ametnikkonna politiseerimise vorm, kui n-ö “vale” erakondlikku kuuluvust peetakse ametisse sobivusel olulisemaks inimese erialasest pädevusest.

Kas mõni uus erakond võib pääseda parlamenti? Eelmiste valimiste eel tundus samal ajal, et Vabaerakond ja EKRE jäävad mõlemad valimiskünnise alla, aga läks teisiti. Praegu ei paista uute tulijate väljavaated olevat palju paremad.

Eesti 200 on figureerinud märkimisväärsete tulemustega reitingutabelites ja nende taga on ka jõukaid ettevõtjaid, kelle raha abil saab korraliku reklaamikampaania teha, kuid võimalikest kandidaatidest on teada vähe. Järva- ja Viljandimaa valimisringkonna tõenäolise esinumbrina on meedias mainitud Ruslan Trochynskyit. Kes on siin nende teised kandidaadid? Seni ei ole kuulda olnud ühtegi nime.

Elurikkuse Erakonna liikmete nimekirja vaadates jäi silma päris palju Viljandimaal elavaid või siit pärit inimesi. Tõenäoliselt saaksid nad meie valimisringkonnas kokku täiesti korraliku kandidaatide nimekirja. Igal pool ei pruugi see aga neilgi õnnestuda. Pealegi võib kujuneda probleemiks kandidaatide ülesseadmisel nõutava kautsjoni tasumine.

Nende erakondade jaoks, kes endale ise riigieelarvest suuri toetusi võtavad või mõne rikka ärimehe tasku peal elavad, ei ole raske iga kandidaadi kohta 500 eurot kautsjoniks välja käia. Kui selle raha peab panema mängu iga kandidaat ise, on seevastu juba keeruline täisnimekirja kokku saada. Eriti juhul, kui küsitlused näitavad, et erakonnal jääb kautsjoniks makstud raha pärast valimisi tõenäoliselt tagasi saamata.

Kahju, et Vabaerakonna ettepanek lubada Riigikogu valimistele ka erakondade valimisliite põrkus parlamendis nüüd vanade erakondade vastuseisule. Seegi näitab, kui ebasiirad nad on tegelikult uusi tulijaid tervitades. Võimalus taoliste valimisliitude loomiseks oleks vajalik just väikestele, alles alustavatele erakondadele, mis ei ole jõudnud veel tugevaks kasvada.

Artikkel ilmus 11. detsembril 2018 ajalehes Sakala. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Sakala veebilehel.

Pirkko Saisio “Kaini tütar”

Alguses oli vaikus.
Ja vaikus kumises vete kohal.

Samal õhtul ehmusin ähmasest pildist, mis peegeldus klaveri mustalt pinnalt: karm, jäätunud ilme. Otsisin raamaturiiulist räbaldunud vihiku, Beethoveni kolmekümne esimene klaverisonaat, As-duur, op. 110.

Soome kirjanik Pirkko Saisio meenutas 2003. aastal Finlandia preemiat saades, et kui see kirjandusauhind 1984. aastal asutati, ei jõudnud toona ilmunud “Kaini tütar” isegi nominentide hulka – see näitas, kui oluliseks ta antud teost ise peab.

Eestikeelse väljaande (soome keelest tõlkinud Hille Lagerspetz) tagakaanel on märgitud, et hiljuti valiti see 1984. aasta mõjukaimaks raamatuks – kinnitus selle kohta, et autori hinnangut jagavad Soomes nüüd ka paljud teised.

Silmapiiril tõuseb veest must helkiv joon. See on laid, madal, üksildane kalju.

Saisio on tuntud oma seksuaalse sättumuse poolest, mis on mõjutanud ka tema loomingut. Kes võiks teda selles süüdistada?

Mees oli sundinud mind vaatama inimest kui kuristikku ja ma ei teadnud enam, kes ma olen.

Käesolev teos on ristitud lausa lesbiromaaniks, sest räägib kahe noore naise silme läbi lahti nende suhte (endasse, teistesse, ümbritsevasse ja loomulikult ka omavahelise).

Anna paneb raamatu ära, kustutab tule.

“Magad sa?”

Teen enda kõrvale ruumi.

Anna toetub vastu seina, ja kuuvalgel vaatab ta minu sisse, mitte minust läbi.

Üks mängib tšellot ja teine klaverit. Ühe isa on jumala-, teise isa seadusemees. Usukauges Eestis ei mõju see ilmselt päris nii nagu omal ajal Soomes, kus ühiskond ei olnud kirikust ja kristlikust õpetusest nii võõrdunud (Piibli tundmine tuleb lugedes kindlasti kasuks, muidu ei pruugi kõiki alltekste tabada), kuid mõte peaks olema üldiselt arusaadav.

Samas võib seda tänapäeval aga muidugi lugeda ka lihtsalt kunstnikeromaanina. Kirjeldusena kahe indiviidi loominguliste otsingute teekonnast on see teos pea sama köitev kui nende armastuse loona. Kirja pandud meisterlikult.

Kui ma ukse enda taga kinni lükkasin, meenusid mulle madrigali viimased sõnad: linn, mis on ehitatud mäe otsa, ei jää saladuseks…

Leidsin veebist ka ühe teise muljetuse.

Poliitilise vägivalla oht püsib kõrge

EKRE kontrolli alt väljunud meeleavaldus Toompeal ning sellele järgnenud Martin Helme ähvardus jätkata olukorra eskaleerimist on muutnud paljud inimesed murelikuks. Poliitilise vägivalla oht ei kao maailmast kunagi, kuid praegu on tõesti ärevad ajad.

Poliitilise vägivallani viib üldjuhul oponentide dehumaniseerimine, nende kujutamine ebainimliku kurjuse kehastajatena. Vägivalla kasutajad ise peavad seda tavaliselt enesekaitseks, mis on vajalik, et hoida ära veel hullemat, olgu selleks siis parem- või vasakäärmuslaste võimuletulek või pagulashordide saabumine.

Objektiivselt võttes ei ähvarda Eestit praegu ükski neist asjadest. Suurim oht seisneb hoopis hirmus, mida inimesed nende asjade ees tunnevad, sest selle mõjul võidakse laskuda väga äärmuslike tegudeni. Selliseid hirme õhutatakse demagoogia abil, mille üheks oluliseks komponendiks on oponentide seisukohtade ja mõtete moonutamine. Just seetõttu soovitakse vältida ka rahulikku dialoogi, mis võimaldaks teisel osapoolel oma arusaamu selgitada.

Näiteid sellest, kuidas nende mõtteid on pööratud täiesti pea peale, võivad tuua vist küll kõik, kes on tundlikel poliitilistel teemadel sõna võtnud. Siinkohal sobib see, kuidas Kesknädala aktiivne kaasautor Virgo Kruve kuulutas mind 2011. aastal oma blogis Anders Behring Breiviki suuvoodriks.

Breiviki näide on õpetlik

Pidasin toona konservatiivset ajaveebi nimega Infopartisan (maakeeli: Teabepooldaja), mida Kruve pidas ekslikult seotuks Isamaa ja Res Publica Liiduga. “Norra massimõrvari mõtteklaaslased loevad Infopartisani blogi,” lajatas Kruve, kelle väitel olevat ma avaldanud rea postitusi Breiviki manifestist, mille sisu “levitamine võib ka meil tekitada sõpruskonna lugejatest, kes võimendavad üksteise eelarvamusi ja selle tulemusel pööravad vägivalla kasutamisele, sest muidu ühiskond ei mõista nende nii õigeid mõtteid ja ideid.”

“Kui Eestis peaks nüüd juhtuma tulistamine ja pommiplahvatus, siis selleks innustuse andja leiab ilmselt Inforpartisani blogist. Tegelikult peaks teda nimetama hoopiski massimõrvari suuvoodriks, sest ta esitab valikulisi katkendeid sellest teosest koos omapoolsete kommentaaridega,” jätkas ta samas vaimus. “Totalitaarses süsteemis ei lastaks massimõrvari ideid edasi levitada aga meil selle peale ei sekkuta, sest meil on sõnavabadus ja samuti on sama veregrupi poliitikud praegu võimul.”

Kogu see vihane tiraad põhines valel. Ma ei olnud avaldanud katkendeid Breiviki manifestist, vaid talle omistatud internetikommentaare, mis näitasid mehe järkjärgulist radikaliseerumist. Ma ei olnud tema tegu vähimalgi määral õigustanud ega heaks kiitnud, vaid üritasin üksnes selgitada välja, mis oli selleni viinud. Hullumeelsus oli liiga lihtne seletus – see ei seletanud õigupoolest midagi.

Breiviki kommentaaridest ilmnes, kuidas tema (minu hinnangul osaliselt õigustatud) mure immigratsiooni ning islami levikuga kaasnevate negatiivsete nähtuste pärast kasvas põhimõtteliseks vastuseisuks nendele poliitikutele (eelkõige sotsidele, aga ka teistele), keda ta pidas vastutavateks selle võimaldamise eest. Eduerakond, mille aktivistide hulka Breivik oli kuulunud, ei suutnud tema arvates midagi ära teha. Ta oli hakanud nägema kõige taga kultuurimarksistide vandenõud ning süüdistas peavoolumeediat, et see ei anna toimuvast õiget pilti.

Probleemi juurpõhjuseid otsides jõudis Breivik välja selleni, et kõik läks valesti Teise maailmasõja lõppedes, kui etnonatsionalistid poliitikast välja tõrjuti ja mõjule pääses feminism, mis on tema arvates süüdi Euroopa ühiskondade kultuurilises enesetapus.

Kordan igaks juhuks üle, et mina ei ole selliseid vaateid kunagi jaganud, näiteks sooline võrdõiguslikkus (feminismi oluline eesmärk) peaks olema minu meelest täiesti iseenesestmõistetav. Rääkimata sellest, et vägivalla kasutamine poliitilistes vaidlustes on tundunud mulle isiklikult alati vastuvõetamatu.

Samas on internetikommentaare lugedes selge, et Eestis leidub täna inimesi, kelle silmis see nii ei ole. Loodetavasti ei jõua nad välja sarnaste veretöödeni, kuid karta seda paraku tuleb.

Euroopas on ärevad ajad

Euroopa Liidu julgeolekuvolinik Julian King märkis eelmisel aastal, et tema ei tea ühtegi Euroopa Liidu liikmesriiki, mida ei mõjutaks mingil moel parempoolne vägivaldne ekstremism. Selle oluliseks päästikuks on kujutelm läänemaailma islamiseerumisest. Paremäärmuslased ise näevad oma tegevuses Lääne tsivilisatsiooni kaitsmist.

Suurbritannias leidis eelmisel aastal aset viis paremäärmuslastele omistatud terrorirünnakut. Mõned neist ebaõnnestusid, aga mitte kõik. 19. juunil sõitis üks mees, kes oli tuntud moslemite vihkajana, kaubikuga otse palvetavate moslemite massi. Üks inimene sai surma ja kümme vigastada. Vaid neli päeva hiljem sõitis teine mees, kes oli tuntud erakonna Britain First (EKRE analoog) toetajana, Londonis autoga India restorani. Mitmed inimesed said vigastada. Teine rünnak oli ilmselt inspireeritud esimesest.

Saksamaal vahistati eelmisel aastal üks sõjaväelane, kes oli Süüriast pärit sõjapõgenikuna esinedes asüüli taotlenud, väidetavalt kavatsusega mõrvata Saksa juhtivpoliitikuid. Ta lootis, et jättes mulje nagu oleks seda teinud immigrant, õnnestub saavutada muudatusi riigi sisserändepoliitikas. Samuti vahistati kaks meest, kes olid asunud varuma laskemoona ja tegema muid ettevalmistusi selleks, et võtta kinni ja tappa vasakpoolseid poliitikuid, kes olid nende arvates süüdi selles, et kord ühiskonnas on kokku varisemas.

Selline on tänapäeva Euroopa. Taolisi väiksemaid tümitamisi, mis leidis aset EKRE meeleavaldusel, ei jõua keegi enam kokkugi lugeda. Kahjuks on need jõudnud nüüd ka Eestisse.

Hoiatavaks näiteks, milleni olukorra eskaleerimine viia võib, on muidugi Ukraina. Martin Helme kuulutas ju 2014. aasta alguses seoses sealsete meeleavaldustega, et talle meeldivad “need inimesed, kes loobivad süütepudeleid ja põletavad autokumme.” Ähvardusi hakata Eestis poliitikuid prügikasti toppima kõlas ka Toompeal.

Breivikil diagnoositi lõpuks nartsissistlik isiksushäire ning sama häda all näivad kannatavat ka mitmed EKRE juhtivad tegelased. Nii mõndagi neist ühendab temaga ka ajateenistuse läbimata jätmine, mille kompenseerimiseks üritatakse nüüd paista justkui eriti kõvade meestena. Selliseid psühholoogilisi sarnasusi silmas pidades on kerge mõista, miks Eestis levib hirm paremäärmuslaste võimuletuleku ees.

Hirm on halb teejuht

Pauk ei pruugi tulla aga üldse sellest suunast, kust seda enamasti kardetakse. Breiviki veretöö järellainetuses tungis 2011. aasta augustis Eesti kaitseministeeriumi ju hoopis üks püstoliga relvastatud vasakparteilane, kes kasutas ka lõhkepakette ja suitsupommi. Ta lasti tulevahetuse käigus maha ning seetõttu ei olnud tema motiive võimalik täpselt välja selgitada, kuid on teada, et ta üritas leida toonast kaitseministrit Mart Laari, pidades teda nähtavasti vastutavaks oma isiklike hädade eest.

Võib muidugi üksnes spekuleerida, kust ta selleks innustust sai, kuid tõenäoliselt oli Laar tema silmis “sama veregrupiga” nagu Breivik. Nüüd on Eestis järjest rohkem inimesi, kelle silmis on “sama veregrupiga” EKRE ja selle toetajad. Osad neist on teinud küll ise palju selleks, et see nii oleks, kuid seadnud seda tehes suurde ohtu ka teised.

Tahan sellega öelda, et pingelises valimiseelses olukorras on põhjust karta mitte üksnes EKRE poolt üleskeeratud inimeste väljumist kontrolli alt, vaid ka seda, et mõni antifa võib sõita autoga nende meeleavalduse sisse. Mitte üksnes seda, et EKRE toetajad hakkavad ukrainlaste eeskujul valimistel kandideerijaid läbi peksma, vaid ka seda, et sama võidakse teha EKRE kandidaatidega.

Martin Helme on öelnud, et eestlased ei oska iseseisvust hinnata, sest iseseisvuse taastamine toimus veretult. Täna võib selle peale vastata: kuna iseseisvuse taastamine toimus veretult, leidub Eestis inimesi, kes ei oska hinnata ühiskondliku rahu ja poliitika vägivallatuse väärtust. Kurb, kui nende vastutustundetus peaks viima tõsisemate tagajärgedeni. Mõne poliitiku juhtlauseks võib küll olla “Mida halvem, seda parem!”, aga ühiskonnale tervikuna see kindlasti kasuks ei tule.

Artikkel kirjutatud 1. detsembril 2018 ajalehele Kesknädal. Esialgu jäi avaldamata, ilmus 12. detsembril oluliselt kärbitud kujul. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Annie Saumont “Aeg elada ja teisi jutte”

On suvi, lähen mere äärde, võtan kaasa raamatu, aga ei loe. Võtan konspektid kaasa, aga ei õpi. Istun seljaga muuli poole, ootan. Jälgin tõusuvett.

Annie Saumont (1927-2017) oli üks parimaid prantsuskeelseid novelliste, enam kui neljakümne kogumiku autor, märkis tema surma puhul avaldatud järelehüüdes ajalehe Le Monde kirjandustoimetaja Josyane Savigneau.

“Novellide kirjutamine, eriti Prantsusmaal, kindlustab pääsemise tuntusest. Annie Saumont sellest ei hoolinud, tal oli truu lugejaskond ning kriitikud, kes teda hindasid. Ja pealegi ei meeldinud talle olla rambivalguses, ta eelistas olla vaatleja, mitte täht,” lisas Savigneau.

Prantsuse novelliturust ja Saumont’i kohast sellel maastikul on kirjutanud ajakirjas Looming pikemalt Triinu Tamm, Loomingu Raamatukogu peatoimetaja, kes koostas ja toimetas ka käesoleva kogumiku.

“Annie Saumont on ise öelnud, et tema meelest on novell lühike, dramaatiliselt intensiivne ja tugeva puändiga tekst, kusjuures oluline on ka see, et kõike ei tohi ära jutustada, lugejale peab jääma ruumi kaasa mõelda,” selgitas Tamm. “Just neist reeglitest Saumont’i enda tekstid kinni peavadki.”

Prantsuse keelest tõlkis need viiest kogumikust pärit 21 teksti (kokku kirjutas Saumont üle kolmesaja novelli) Maria Esko, kes kirjutas ka järelsõna.

“Oma tegelaskujude loomisel on Saumont noppinud ainest enamasti elust enesest, ehitanud jutu üles näiteks juhuslikult kohvikutes kuuldud lausekatketele, ning tema tegelased on pea eranditult “tavalised”, mingis mõttes nähtamatud inimesed,” märkis Esko.

Ühte neist lugudest, minu arvates mitte kõige paremat, saab lugeda selle lingi taga.

See on tegelikult päris hea stiilinäide. Tekstides on sageli kasutatud tegelaste sisekõne ja rahvalikke kõnekeelseid väljendeid. Enamasti on üldmulje samas ikkagi naturaalselt peen, mitte kunstlikult labane.

Kõik lood mulle küll erilist muljet ei jätnud, osad ei vastanud hästi minu maitsele, mõni mõjus isegi tüütult ja tekitas vastumeelsust, aga mõned teised, näiteks “Rotangtugitool” ja “Allah on suur”, olid üsna liigutavad.

PS. Varem on eesti keeles ilmunud temalt kaks novelli Tanel Lepasoo tõlkes ajakirjas Vikerkaar, mille vastavaid numbreid veebist vabalt alla laadida saab (“Teisipäevane kõrvakiil” ja “Pall vastu seina”).

Gruusia saab uue presidendi

Gruusias toimub täna presidendivalimiste teine voor, kus on vastamisi kaks endist välisministrit ja karjääridiplomaati. Praegune president teiseks ametiajaks ei kandideerinud.

Kuu aja eest kogus esimeses voorus enim hääli Salome Zurabišvili. Ta esineb valimistel küll sõltumatu kandidaadina, kuid tema kandidatuuri toetab praegune võimupartei Gruusia Unelm, mis nüüd oma ametlikku kandidaati üles ei seadnud. Talle jäi napilt alla Grigol Vašadze, kelle taga on varem valitsenud Ühinenud Rahvuslik Liikumine (ÜRL) ja suur osa ülejäänud opositsioonist.

Küsitlused ennustavad teises voorus üldiselt Vašadze võitu, kuid päris kindlaks seda ei peeta. Tulemus on lahtine, sest ligi veerand valijatest on jätnud otsustamise viimasele hetkele.

Valimiskampaania on muutunud äärmiselt inetuks. Zurabišvili ja tema lapsed on saanud tapmisähvardusi.

Vašadze kandidatuuri toetab Gruusia prokuratuuri eest välismaale põgenenud ekspresident Mihheil Saakašvili. Samuti on nüüd tema taga esimeses voorus kolmandaks jäänud Davit Bakradze, kelle erakond Euroopalik Gruusia sõlmis Euroopa Rahvapartei vahendusel juba suvel ÜRL-iga kokkuleppe hoiduda valimistel teineteise kandidaatide ründamisest. Viie aasta eest oli Bakradze ÜRL-i presidendikandidaat.

Zurabišvili esindab liberaalsemat suunda

Salome Zurabišvili sündis 1952. aastal Pariisis, poliitiliste emigrantide perekonnas. Tema isa Levan juhtis gruusia diasporaad Prantsusmaal. Tema emapoolne vanaisa Niko Nikoladze (1843-1928) oli silmapaistev Gruusia intellektuaal ja ühiskonnategelane, üks rahvuslik-liberaalse suuna juhtidest. Zurabišvili alustas augustis valimiskampaaniat just oma vanaisale pühendatud muuseumis valijatega kohtudes.

Zurabišvili sidemed Euroopaga on väga tugevad. 1974. aastal asus ta tööle Prantsuse välisteenistuses, töötades karjääridiplomaadina Roomas, New Yorgis ÜRO juures, Brüsselis, Washingtonis jne. Gruusiat külastas ta esimest korda alles 1986. aastal. 2003. aastal määrati ta sinna Prantsusmaa suursaadikuks. Juba järgmisel aastal sai temast Gruusia välisminister.

Välisministrina saavutas Zurabišvili venelastega 2005. aastal kokkuleppe kahe suure sõjaväebaasi väljaviimiseks Gruusia territooriumilt. Ühtlasi tegutseti tema juhtimisel aktiivselt NATO ja Euroopa Liiduga integreerumise nimel. Seda sihti silmas pidades loodi tema algatusel ka nn. Gruusia sõprade rühm, mille üheks liikmeks sai Eesti.

Gruusia kodakondsuse sai Zurabišvili küll toona presidendiks olnud Saakašvili otsusega, kuid peagi läksid nende teed lahku. 2005. aasta sügisel jäeti ta ilma välisministri portfellist. Zurabišvili kujunes üheks juhtivatest opositsioonitegelastest. 2008. aasta presidendivalimiste võitmise korral oli opositsioonil kavas teha temast peaminister. Võit jäi aga tulemata.

2010. aastal teatas Zurabišvili, et lahkub poliitikast. Paar aastat hiljem avaldas ta parlamendivalimiste eel toetust toona loodud erakonnale Gruusia Unelm, kuid ise kandideeris ta valimistel uuesti alles 2016. aastal. 2013. aastal üritas ta küll osaleda presidendivalimistel, aga tema kandiatuuri ei registreeritud. Keskvalimiskomisjon põhjendas seda sellega, et Zurabišvilil oli Prantsuse-Gruusia topeltkodakondsus, ent presidendil võib olla ainult Gruusia kodakondsus.

2006-2015 töötas Zurabišvili õppejõuna Pariisi Poliitikauuringute Instituudis (Sciences Po), mille ta ka ise kunagi lõpetas. See kõrgkool on tuntud Prantsusmaa poliitilise eliidi peamise kasvulavana. 2010-2015 koordineeris ta ühtlasi ÜRO Julgeolekunõukogu Iraani-vastaste sanktsioonide komitee juures tegutsenud ekspertide töörühma.

2016. aastal valiti Zurabišvili ühest Thbilisi valimisringkonnast sõltumatu kandidaadina parlamenti. Ta juhib Gruusia-Prantsuse sõprusrühma ning parlamentaarset delegatsiooni Frankofoonia Parlamentaarses Assamblees, mille vaatlejaliikmete hulka Gruusia kuulub.

Vašadzet peetakse paremaks diilitajaks

1958. aastal sündinud Grigol Vašadze isa töötas omal ajal erinevatel ministrikohtadel Gruusia NSV valitsuses. Tema on lõpetanud Moskva Riikliku Rahvusvaheliste Suhete Instituudi ja NSV Liidu Välisminiteeriumi Diplomaatilise Akadeemia. Vašadze tegi karjääri NSV Liidu välisministeeriumis, osaledes näiteks ameeriklastega peetud START I läbirääkimistel.

1990-2008 tegeles ta eraettevõtlusega ning elas põhiliselt Moskvas ja New Yorgis. 2008-2012 oli Vašadze Gruusia välisminister. Tema omas varem Gruusia-Vene topeltkodakondsust.

Üldiselt arvatakse, et Vašadze sobiks paremini tegema diile selliste meestega nagu Vladimir Putin ja Donald Trump. Zurabišvili hindab kõrgemalt demokraatlikke väärtusi, rahvusvahelist integratsiooni ja liberaalset maailmakorda.

Artikkel ilmus 28. novembril 2018 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.