Lühendatud ja keeleliselt toimetatud versioon järgnevast artiklist ilmus 5. augustil 2022 ajalehes Sirp. Kärbitud sai peamiselt etnolaagrite ning festivali ajalugu ja seoseid käsitlenud osa, sest selgus, et nendele teemadele pühendatud vestlusringist ilmub Sirbi järgmises numbris eraldi artikkel. Toon allpool lisaks ära viis lõiku, mis ma ise artiklit kokku pannes kõrvale jätsin, ning mainin mõningaid teemasid, millest töö käigus mõtlesin, kuid millest kirjutamiseni ma ei jõudnudki. Lõpetuseks mõtisklen sellegi üle, millist kajastust vääriks Viljandi folk järgmisel aastal, kui festival toimub 30. korda.
I
Viljandi folk – missioon täidetud?
Festivali algatajate poolt kunagi seatud eesmärgid on saavutatud, kuid Viljandi folk mängib eesti pärimuskultuuri edendamisel siiski jätkuvalt olulist rolli.
XXIX Viljandi pärimusmuusika festival 28. – 31. VII.
Viljandi pärimusmuusika festival kutsuti ellu selleks, et viia folk massidesse. Festivali pealik Ando Kiviberg ütles nüüd muusikalaagrile Eesti ETNO pühendatud vestlusringis, et põhimõtteliselt võiksid festival ning seda korraldav Eesti Pärimusmuusika Keskus pillid kotti pakkida, sest tegelikult on need oma ülesande täitnud – liikumine läheks üle kogu Eesti võimsalt edasi juba ilma selletagi. Kivibergi hinnanguga praegusele olukorrale võib nõustuda, kuid Viljandi folgifestival jätaks ajalukku kadudes endast maha siiski suure augu, mida teistel täitma tuleks hakata. Õnneks ei ole näha mingeid märke sellest, et nii tõesti päriselt juhtuda võiks.
Korraldajad ise nimetavad seda Eesti suurimaks muusikafestivaliks. Võib vaielda, kas seda tiitlit ei peaks kandma hoopis Jazzkaar, Tallinn Music Week või Eesti Muusika Päevad (sõltub ilmselt maitsest ehk sellest, mis valida suuruse mõõdupuuks), aga ühte ritta nimetatud kolmega sobib Viljandi folk oma kaalukuselt kindlasti: neli päeva, üheksa lava, ligi 120 suuremat või väiksemat kontserti, varahommikuni kestvad etnodiskod, kümned õpitoad ja peale selle veel lisaprogramm. Kõige selle kajastamiseks läheks tarvis vähemalt 4–5 reporterit, kellel lastakse kirjutada täis pool Sirpi. Seega ei saa käesolev kirjutis olla isegi parimal juhul enamat kui vaid pinnapealne kiibitsemine. Vabandan juba ette kõigi ees, kes siin teenimatult mainimata jäävad.
Festival kui rahvamuusikute kasvataja
Esimene folgifestival toimus Viljandis 1993. aasta 15. mail. Kiviberg meenutas, et samal päeval asutati Noorte Moosekantide Selts, mis seadis oma tegevusele algusest peale kaks selget suunda: 1) rahvamuusika propaganda läbi kontsertide ja festivalide korraldamise, et äratada selle vastu huvi; 2) koolituste pakkumine neile, kelles see huvi tärkab. Juba samal aastal asutigi korraldama muusikalaagreid lastele ja noortele. Eeskujuks oli Faluni folgifestival Rootsis, kuhu meie noored rahvamuusikud olid jõudnud juba 1991. aastal, sellele eelnenud rahvusvahelise noorte rahvamuusikute laagri ETHNO ’91 kaudu. Rootslastelt võeti üle mudel, millele tuginedes korraldati 1997. aastal Krista Sildoja ja Tuulikki Bartosiki juhtimisel esimene Eesti ETNO laager (esimestel toimumisaastatel Noorte Moosekantide Pillimängupäevad), mis oli mõeldud neile, kes ei vajanud algõpetust, vaid ihkasid midagi enamat.
Esialgu olid Eesti ETNO laagrid ainult kohalikele noortele, kuid alates 2009. aastast on needki rahvusvahelised. Kiviberg selgitas, et varem oli Eestis üldisemalt tunda suurt soovi sarnaneda teistele ehk olla välismaa moodi, mistõttu leiti siis, et kõigepealt tuleb ehitada ja kasvatada oma rahvamuusikute kogukonda, et välismõjud seda enda alla ei mataks, et kujuneks omanäolisus, mis on huvitav teistelegi. 1990-ndate alguses oldi tema sõnul olukorras, kus suurem osa eesti rahvamuusika elavast traditsioonist oli katkenud, ning eesmärgiks seati selle taaselustamine, milleni on jõutud paljuski läbi etnolaagrite liikumise. Laagrite praeguse pealiku Margit Kuhi hinnangul on käes selle liikumise kuldaeg.
Eesti ETNO 25. aastapäeva puhul valmis südamlik reklaamfilm „Eesti ETNO armastab“, mida näitas nüüd vahetult enne festivali ka ETV2 (praegu veebis järelvaadatav). Kuulsin festivalil, et tõuke Viljandisse saabumiseks andis mõnele noorele just selle vaatamine. Juba mainitud vestlusringis meenutati, et Eesti iseseisvuse taastamise ajaks oli kujunenud olukord, kus rahvamuusikat õpetati ehk õpiti enamasti noodist. Toona võeti suund sellele, et hakata tegema seda taas kuulmise järgi. Krista Sildoja, kelle eestvedamisel tegutseb Mooste rahvamuusikakool, märkis, et Eesti ETNO tulekuga kaasnes järgmine oluline metoodiline üleminek: hakati õppima gruppides. Samas rõhutas ta siiski, et talle endale on varasem klassikaline kool ja teooriaõpingud hilisemas rahvamuusiku elus tohutult kasuks tulnud, sest „ei ole praktilisemat asja kui hästi omandatud teooria.“
Viljandi folk on koht, kus etnokad annavad oma lõppkontserdid. Nad on terve nädala koos harjutanud, üksteiselt lugusid õppinud, ning astuvad siis koos suurele lavale, et neid laiemalegi publikule tutvustada. Need on olnud alati festivali ühed huvitavamad osad. Sageli on kavas ka midagi kohapealset päritolu. Näiteks tänavu Kärstna mõisas toimunud Laste ETNO laagris (12–16-aastastele, Eesti ETNO on mõeldud vanematele) õpiti selgeks ka kuulus „Kärstna polka“, kusjuures enne folgifestivali anti seal kontsert kohalikule külarahvale (omamoodi peaproov). Pärast suurt finaali Viljandi folgil lendavad etnokad laiali. Jätkuna laagritele on hakatud korraldama sügiseti seal osalenute hulgast valitud väiksemate gruppide ringreise.
Tänavu eelnes festivalile aga esimest korda mentorprogramm, mille raames Eesti Pärimusmuusika Keskus toetas viie noore ansambli arengut. Neist kolm (ÖÖT, Tammele ja Kuula Hetke) on kultuuriakadeemia taustaga, kuid kaks (EHALE ja Triuka) pandi kokku muusikalaagrites osalenud noortest ja alustasid tegevust alles käesoleva aasta alguses. Mõlemad on andnud välja esimesed singlid ning said võimaluse teha folgivestivalil suur lavadebüüt, mis läks neil ka päris hästi korda. Ühes sellele eelnenud õpitoas kinnitasid mõlemad koosseisud, et kavatsevad jätkata nüüd koos musitseerimist ka pärast mentorprogrammi lõppu. Nii ongi ring täis saanud: festival propageerib pärimusmuusikat, et äratada huvi laagrite vastu, kus osalenutest pannakse kokku bände, mis saavad sellel festivalil esineda, et propageerida pärimusmuusikat. Tundub, et leiutatud on igiliikur.
Juured ja ladvad, vanad ja noored
Viljandi folgi tänavuse teemaga „Juured ja ladvad“ rõhutati keskendumist pärimuslike juurte edasikandjate loomingule. Puhtalt reklaami tegemiseks tõstan siinkohal esile Kuusalu vallast Uuri külast pärit Uurikad, kes valiti kevadel konkursil Noor Pärimusbänd 2022 žürii poolt noorema vanusegrupi võitjaks ning esinevad 12. augustil Käsmus Viru folgil. Neid tasub kuulata kuni veel võimalik, sest liikmete vanuse kasvades lendab see kollektiiv lõpuks ilmselt paratamatult laiali. Praegu on nad aga väga ehe ja hea näide sellest, milline üks folkansambel just olema peakski – tõesti hea eeskuju kõigile Eesti küladele, kus elab veel veidi lapsi ja noori. Või mine tea, võib-olla jäävadki koos musitseerima, tegutsevad kogukonnabändina veel ka kolmekümne aasta pärast. Mujalt maailmast ju selliseid näiteid leiab.
Tugevaid kogukonnabände oli festivalil aga teisigi. Kihnu pillilaste ridades astusid lavale ka suured, täiskasvanud mehed ja naised – juba 16 aastat tegutsenud kollektiivi tuumiku moodustavad küll Kihnu Kooli õpilased, kuid sinna kuulub ka vilistlasi ja teisi toetajaid. Sõrve naiste regilaulurühm Ammuker, mis käib koos Anseküla seltsimajas, pidas publiku ees maha tõelise laululahingu, millega võrreldes on räpparite sarnased üritused üsna kahvatud.
Ammukeri juhendaja Tammeougu Mari, Kati Soon ja Meelika Hainsoo andsid koos oma tütardega festivali teemakontserdi „Juured ja ladvad, emad ja tütred“ – sellised just Viljandi folgi jaoks kokku pandud kavad, mida mujal ei esitata, väärivad alati kuulamist.
Esimest korda oli festivalil Jaak Johansoni nim. lava (Pauluse kirikus). Publikul oli seda kohati raske üles leida, sest see asus festivalialast eemal ning seal toimunud autorilaulu kontsertidele tuli osta pilet ka passiomanikel. Tunnistan, et jõudsin isegi sinna vaid ühele kontserdile kuuest. Kärt Johansoni ja Elina Reinoldi põimik lauludest ja luulest oli aga minu jaoks üks liigutavamaid peatusi sellel festivalil. Loodetavasti jääb eraldi autorilaulude programm edaspidigi osaks Viljandi folgist, sest see suund väärib Eestis kindlasti arendamist. Festivali korralduslikku külge puudutavad uuendused võib lugeda üldiselt kordaläinuks – inimeste liikumine kontserdipaikade vahel oli varasemast sujuvam, suuri ummikuid enam ei tekkinud. Hästi tehtud!
Toimusid mõned olulised esitlused
Kandlevirtuoos Eva Väljaots andis kaks väga head kontserti. Esimesel esitles koos Robbie Sherrattiga muusikat nende peagi ilmuvalt ühisalbumilt, teisel enda kevadel ilmunud debüütalbumilt „Hundinuiaõis * Bulrush Bloom“. Publiku huvi jäi tagasihoidlikuks, kuid muusikagurmaanide jaoks laiemalt on see kindlasti üks tähelepanuväärsemaid käesoleval aastal avaldatud folgialbumeid. Näiliselt lihtsad, ent peene koega helimaastikud, huvitavad kõlamängud, mida sobib kuulata nii õhtul unne suikudes (ainuke kontsert, kus kaotasin valvsuse ja jäin hetkeks magama, sest see muusika viis mind lihtsalt ära täiesti teise maailma) kui ka hommikuseks äratuseks (helinana telefonist), nii mõttevaba mediteerimise kui ka suurt keskendumist nõudva mõttetöö taustaks.
Ingrid Rüütel esitles videosilla vahendusel mahukat kogumikku „Viljandimaa laule ja lugusid“, kuhu ta koondas valiku (sõnad, noodikirja pandud viisid, laulude juurde käivad lood) peamiselt 1960.–1970. aastate kogumisretkede saagist. Viljandimaa oli eesti vahetantsuga ringmängude tuumala (tugevate läti mõjudega), kust on pärit paljud mujalegi levinud ringmängulaulud. See piirkond eristus teistest veel traagilise sisuga külalaulude rohkuse poolest, mida mujal Eestis nii palju ette ei tulnud – kindlasti leiavad raamatust midagi inspireerivat tänapäevagi noored rahvamuusikud, kui nad seda lugema juhtuvad.
Tavapärastest esinejatest puudus tänavu kavast Trad.Attack!, aga vahetult enne festivali avaldasid nad oma tuleval aastal ilmuvalt albumilt esimese singli „Ella“, mis kõlas sisuliselt nagu kutse folgile (ellatus oli vanasti karjuste omavaheline kutsehüüd), andes sellega märku, et praegu oli neil lihtsalt väike puhkus, mitte tuul on vaibunud ja pakime pillid kotti hetk. Pealegi on nad tegelikult jätnud Viljandi folgi paaril korral vahele varemgi. Kuigi festivalil ringi jalutades õnnestus kuulda korduvalt kõnelusi, milles imestati nende puudumise üle, ei tohiks fännidel muretsemiseks suurt põhjust olla: Trad.Attack! ilmselt veel laiali minemas ei ole.
II
Järgnevalt on toodud siin ära viis lõiku, mis ma jõudsin küll juba valmis kirjutada, kuid ülaltoodud artiklit kokku pannes sellest (eelkõige mahuliste piirangute tõttu) välja jätsin.
Kuigi kohalik ajaleht Sakala, mis kirjutab Viljandi folgist enamasti ülivõrdes, kritiseeris seda, et festivali põhialal toimunud kontsertidele ei müüdud enam eraldi pileteid, võib seda uuendust pidada üldiselt kordaläinuks. Tänu sellele oli inimeste liikumine kontserdipaikade vahel sujuvam, ei tekkinud enam ummikuid ja troppe. Võib küll nõustuda, et kohalike elanike osakaal põhialal tõenäoliselt vähenes, sest kõrvale jäid need, kes oleksid muidu läinud ainult mõnele üksikule kontserdile, aga see muudatus aitas publikut lavade vahel paremini hajutada ja tegelikult toimus põhialaga piirnenud pärimeetris (rohelisel laval ja Vabaduse platsil), kuhu pääses 6/3 eurose piletiga või päris tasuta, kokku üle viiekümne suurema või väiksema kontserdi. Seda oli tavaliste viljandlaste jaoks enam kui küll. Visuaalne vaatlus kinnitas, et need viljandlased, kes ihkasid enamat, jõudsid sageli siiski ka festivali põhialale. See tähendab, et ei pidanud paljuks osta festivali pass, noortepass, seeniorpass, päevapass või õhtupass.
On mõistetav, et kirikutes toimunud kontsertidele ei lubatud hilinejaid, sest inimeste sisenemine võib häirida, aga need kontserdid võiksid alata väljakuulutatud ajast 10-15 minutit hiljem, et hilinejad selle aja jooksul tegelikult ikkagi saali pääseksid. Jäin ise korra Jaani kiriku ukse taha ning nägin samas, kuidas uksehoidja pidi selgitama veidi hiljaks jäänud välismaalastele, et ei saa neid enam sisse lasta. Ega nad sellest väga hästi aru ei saanud.
Enne festivali tekitas selle korraldajates veidi pahameelt see, et pidudesari “Hype The Funk”, mis sai Viljandis alguse juba aastal 2000, ja mõned teised sättisid oma üritused sellega samale ajale. On tegelikult üsna vaieldav, kes nüüd kellelt publikut üle lõi, aga kui folgifestival juba nagunii öösiti tümakapanemiseks muutub, võiksid korraldajad ju omavahel koostööd teha, et järgmisel aastal toimuks selle ajal “Hype The Folk”.
Vanasti juhtus sageli, et Viljandist pärit noored kohtasid suvel folgil oma endisi klassikaaslasi, kes selle ajaks tagasi kodulinna sõitsid. Selleks ei pidanud tegema midagi erilist. Piisas lihtsalt folgile minekust ning varem või hiljem jalutasid kõik seal kusagil vastu. Nüüd ei saa enam selle peale lootma jääda. Festival on kasvanud nii suureks, et võidakse üksteisest täiesti mööda minna. Üritus oli juba selleks korraks läbi, kui lugesin sotsiaalmeediast ühe oma kunagise klassivenna postitust, milles ta andis teada, et veetis üle pika aja neli päeva folgimelus ja on saadud elamustega igati rahul. Mina teda seal ei näinud. Lähemalt uurides selgus, et olime mõlemad käinud mitmekümnel kontserdil, kuid ükski neist ei kattunud.
Üks võimalus Viljandi folgile läheneda on käsitleda seda suure rahvusvahelise festivalina, kus saab avastada enda jaoks välismaiseid artiste lähemalt ja kaugemalt. Leidub neid, kes nopivad selle kavast välja just esinejaid laiast ilmast, jättes kodumaised tegijad tähelepanuta. Tänavuse festivali rahvusvaheline haare oli lai, nagu tavaliselt, esindatud olid kõik maailmajaod peale Antarktika, Austraalia ja Okeaania. Kõige tugevamalt muidugi Euroopa. Leidus ka mitmeid rahvusvahelisi koostööprojekte, milles osalesid eestlased. Mitmed välismaised artistid jagasid oma teadmisi ka festivali raames toimunud õpitubades.
III
Nüüd toon välja mõned teemad, millest kirjutamise peale ma festivali ajal mõtlesin, kuid millest kirjutamiseni ma lõpuks ei jõudnudki. Selliseid teemasid oli tegelikult muidugi rohkem, aga kõik need mulle enam ei meenu ja osad on tagantjärele vaadates nii kõrvalised, et neid ei ole mõtet ka siia kirja panna.
Mainimata jäi kurioosne fakt, et Viljandi laululava oli võetud kasutusele esinejate parkla, mitte kontserdipaigana.
Kirjutamata jäi sellest, et festival on võtnud Viljandi linnaruumis küll optimaalsed mõõtmed (mulle meeldib, et see toimub nii kompaktsel alal, mitte mööda linna laiali), kuid kohalikele äridele see ilmselt kasuks ei tule, sest festivalikülastajad enam nii palju mööda linna ringi ei konda. Raamatukoi hoidis uksed festivali ajal kauem lahti, aga sealt õhtupoolikul läbi astudes ei olnud poes ühtegi klienti. Selgus, et hooti folgilisi seal küll käis, aga läbimüük sellest palju ei kasvanud.
Kirjutamata jäi sellest, et minu arvates on käes aeg, et keegi kirjutaks Viljandi folgi ajaloost korraliku ülevaate, midagi sellist nagu Maret Tomsoni “50 aastat vanamuusikat Viljandis”, mis võiks ilmuda raamatu kujul kui mitte juba järgmise, siis vähemalt ülejärgmise aasta festivaliks.
Kirjutamata jäi õpitoast, kus Kadri Voorand tutvustas meetodit häälele emotsionaalsuse lisamiseks, et see ei kõlaks laval võltsilt. Ta soovitas kasutada emotsioonikaarte, mis meenutavad kunagi kogetud tundeid, et panna neid oma häälde, kuigi ütles ka seda, et mõrtsuka kehastamiseks ei pea inimene olema kavandanud kellegi tapmist. Asjale on muidugi võimalik läheneda ka hoopis seda pidi, et lavas nähakse võimalust põgeneda reaalsusest ning elada läbi tundeid, mida päris elus ei kogeta – selline laulu sisse minek võib anda minu arvates samuti häid tulemusi, ei pruugi kõlada võltsilt. Aga ma sel teemal siin praegu rohkem filosofeerima ei hakka. Vooranda on alati huvitav kuulata.
Kajastamata jäi ka alternatiivne vaade praegusele olukorrale folgirindel. Rääkisin ühe folgiveteraniga, kes ütles, et tegelikult on eesti folgil praegu mõõnaperiood: vanade tegijate areng on seiskunud, aga uutelt midagi tõeliselt head ja huvitavat eriti ei tule. Ma ei oska seda hinnata, sest ei ole toimuvaga nii hästi kursis ega ole kuulnud, mida selle ringkonna inimesed päris omavahel olles räägivad. Avalikult kõlavad küll täpselt vastupidised hinnangud. Võib-olla oli asi vaid selles, et aastate kogunedes kipub inimestele ikka tunduma, et kõik on juba kunagi olnud ning kõige ägedam aeg oli siis, kui ise bändi sai tehtud. Sellistel kaalutlustel jätsin selle teema kõrvale, kuigi selline teemapüstitus olnuks ju iseenesest päris intrigeeriv: kas käes on kuldaeg või hoopis stagnatsioon?
IV
Lõpetuseks kirjutan nüüd siis veidi ka sellest, millist kajastust vääriks Viljandi folk minu arvates järgmisel aastal, kui see toimub 30. korda – ikkagi ju väike juubel!
Üks muusikakriitik võiks võtta vaatluse alla autorilaulude laval toimuva. Teine keskenduda noortele bändidele (kelle esinemised tuleks muidugi paigutada festivali programmi nii, et need omavahel ei kattuks). Kolmas võtma ette igasugused juubelikontserdid (tänavu Jaan Palu 140, Lüü-Türr 10, Untsakad 30). Neljas ja viies võiksid anda korraliku ülevaate välisartistide esinemistest. Kuues peaks tegema kokkuvõtte rohelisel laval toimunust. Seitsmes võtma enda peale plaadiesitlused. Kaheksas festivali tarbeks valminud erikavad, selle teemaga seotud kontserdid. Üheksas tuleks saata aftekatele ja kümnes peaks kirjutama kõigest muust.
Lisaks kümnele muusikakriitikule läheb vaja veel tervet hulka ajakirjanikke. Üks tuleb saata muidugi osaluseksperimendi korras Eesti ETNO laagrisse. Vähemalt paari läheb ka vaja selleks, et nad käiksid läbi kõik festivali raames toimuvad õpitoad – õpiksid seal laule, tantse ja pillilugusid. Üks peaks tegema läbi kepikõnni, öömatka jms. liikumiskavad. Mõni tuleks panna neljaks päevaks toitumisalale sööke degusteerima. Ühe kuulata jääksid igasugused jutuvestjad ja vestlusringid. Jne.
Loomulikult on see kõik vaid soovmõtlemine, sest reaalsuses on toimetajatel ilmselt raske leida inimesi, kes viitsiks sellest festivalist kirjutada, kuid ei oleks ise otseselt seotud selle korraldamise või korraldajatega ega hakkaks tegema lihtsalt sisuturundust. Mingi korraliku kajastuse võiks saada ainult siis, kui meediaväljaanded teemad omavahel ära jagaksid, sest ükski neist ei oma piisavat võimekust selleks, et kajastada korralikult kõike, aga mõte sellisest koostööst on ilmselt üsna utoopiline.
Üks asi, mis mulle tänavusel festivalil silma jäi, oli veel see, et publiku hulgas leidus üsna huvitavaid ja omapäraseid tüüpe. Võitlesin ka korduvalt kiusatusega tõmmata endale telefoni uuesti Instagrami äpp, sest ette juhtus vaateid, millest oleks saanud teha sinna suurepäraseid klõpse. Viljandi folk on selline koht, kus saaks võtta vabalt üles midagi sama head nagu Söödi “511 paremat fotot Marsist”, aga kes võiks seda teha – äkki sobiks see järgmisel aastal BFM-i tudengitele mingiks rühmatööks?
