Raisa Cacciatore “Laste seksuaalkasvatus”

Raisa Cacciatore on hinnatud Soome lastepsühhiaater ja noortearst, kes on tuntud oma loengute ning laiemale üldsuse suunatud publikatsioonide poolest. Ta kuulus ka rahvusvahelisse ekspertide rühma, mis töötas WHO egiidi all välja poliitikakujundajatele, haridus- ja tervishoiuasutustele ning teistele spetsialistidele mõeldud Euroopa seksuaalhariduse standardid.

“Laste seksuaalkasvatus” on mahukas ja väga sisukas käsiraamat, mis on mõeldud eelkõige lapsevanematele, aga sobib ka näiteks inimeseõpetuse õpetajatele, kes võivad saada sellest palju mõtteid selle kohta, kuidas kõnealustest teemadest tundides rääkida, millise nurga alt midagi seletada ning kuidas vastata kõikvõimalikele küsimustele, mis õpilastel võivad tekkida – see on ilmselt ka põhjus, miks sellele teosele pööratakse tähelepanu isegi vastavate õpetajate koolitamisel ülikoolides, näiteks Tartu Ülikoolis.

Seksuaalsusega seonduvat käsitletakse selles üldarusaadavas, igaühele mõistetavas keeles meditsiinilisest, psühholoogilisest, sotsiaalsest kui ka juriidilisest aspektist lähtudes. Muu hulgas on juttu sellest, mida peaks sisaldama seksuaalharidus koolis (lk 43-44).

Cacciatore leiab, et seksuaalharidus peaks toimuma kõikides klassides, algklassidest alates, kuid võtma kogu aeg arvesse laste arengutaset, vastasel korral võib see olla ka probleeme tekitav. “Lapsed ja seks ei käi kokku, see on selge. Aga teadmisi neist asjadest on siiski vaja,” kuulutab ta sissejuhatuses. “Lapsed vajavad tarkasid vastuseid ja õigeid hoiakuid, mis kaitseksid nende unistusi ja tundlikkust.”

Tema lähenemist nendele teemadele võib nimetada positiivselt konservatiivseks. Näiteks väike tsitaat kohast (lk 85), kus ta kirjutab sellest, milline seksuaalkasvatus olema ei peaks: “Küsimus: 1960. aastatel soovisid vanemad vähendada seksuaalset müstikat näiteks nõnda, et lasid lastel/noortel armatsemist vaadata – kas niisugusel juhul läheks sallivus liiga kaugele? Vastus: Täiskasvanute seksuaalsete kogemuste demonstreerimine lapsele ei ole sallivus, vaid on vägivald.”

Cacciatore rõhutab, et inimese võime seksuaalseid toiminguid taluda ja mõista areneb aeglaselt ning seksuaalkasvatus ei ole pelgalt info jagamine, vaid “see on ka eetika ja hoiakud – elamusi ei pea hakkama õpetama, neid tuleb kogeda endast lähtuvalt, oma arenguastmete tasandilt, ühelt astmelt teisele ronides.” Nii et mingit hipivärki või n-ö liberaalset seksuaalkasvatust ta ei poolda. Ja pornograafia on Cacciatore hinnangul (lk 182) lapsele alati kahjulik. Koolis tuleb tema sõnul rääkida ka porno ja meedia poolt tekitatud väärarusaamadest, sealhulgas meedia kahjulikust mõjust tajutud kehakuvandile.

Käsiraamat on hästi liigendatud ja sisaldab nõuandeid, millest lähtuda laste kasvatamisel sünnist murdeeani. Muu hulgas ka näiteid sellest, kuidas lastega mingitest asjadest rääkida, näiteks 5–10-aastastega järgmistel teemadel: *Mis vahet on tüdrukutel ja poistel? *Kuidas beebi kõhtu satub? *Mis on sõprus? *Mida ja kuidas rääkida pedofiilidest? *Oma keha on täiesti enda oma. Jne. Jne.

“Laste seksuaalkasvatus” ilmus soome keeles 2008. aastal ja anti juba samal aastal välja ka eesti keelde tõlgituna. Tänavu jaanuaris avaldatud eestikeelse väljaande sisse on kirjutatud, et see on teine trükk, aga tegelikult on juba kolmas, teine ilmus 2014. aastal. Nii et populaarne teos, umbes nagu kunagi Benjamin Spocki “Teie laps”, kuigi tiraažid on vahepeal muidugi väiksemaks muutunud.