“Kas siis selle maa keel…”

Endel Priideli koostatud kogumik “Kas siis selle maa keel…” peaks andma tutvustuse kohaselt läbilõike meie isamaalise luule kahesaja aasta pikkusest ajaloost, kuid pigem võiks seda nimetada valikuks, millele on vajutanud tugeva pitseri tema isiklik maitse.

Eesti Kirjanike Liidu 95. aastapäevaks ilmunud raamat (kirjanike liit asutati 8. oktoobril 1922) hõlmab pikka ajavahemikku Kristjan Jaak Petersonist Valdur Mikitani (100 luuletust, 67 autorit), sisaldades tekste aastaist 1818 kuni 2014, aga head läbilõiget see kõnealusest perioodist ei anna.

Enam kui pooled luuletused on pärit 1970-ndatest ja 80-ndatest, aga näiteks 30-ndatest ei ole toodud ühtegi. Kui ainuüksi aastast 1988 on kümme luuletust, siis kogu sõjaeelse iseseisvuse ajast kokku kõigest kolm, seejuures neist kaks aastast 1919. Ühelt autorilt toodud tekstide arvu järgi võttes tuleks lugeda Eesti läbi aegade kõige olulisemateks isamaalisteks luuletajateks Kalju Lepik (viis luuletust), Lehte Hainsalu ja Peep Ilmet (mõlemalt neli).

Kogumik kannatab mõnevõrra ülestruktureerituse all. See koosneb temaatilistest peatükkidest, mis ulatuvad 19. sajandi rahvuslikust ärkamisajast uue ärkamisaja ehk laulva revolutsioonini. Algus ja lõpp on loogilised, aga tekstid ei lähe kahjuks algusest lõpuni kronoloogiliselt, vaid neid on seal vahepeal kõvasti rühmitatud. Mõnel juhul õnnestunult, aga mõnel juhul mitte.

Ligi poole raamatu mahust võtavad enda alla kommentaarid, täpsemalt autoreid ja nende loomingut tutvustavad kirjutised, mis võinuks olla kohe luuletuste järel ehk kõrval, mitte eraldi lugudena raamatu teises pooles, kust neid on lihtsalt kohutavalt tüütu otsida (peab lugedes pidevalt edasi-tagasi kerima, et vaadata mida on konkreetse autori kohta kirjutatud). Kommentaarid sisaldavad kohati pikki heietusi Eesti ajaloost, mis on küll informatiivsed, laiemaid taustu avavad, aga minu meelest üleliigsed (hakatakse pikalt ja laialt seletama asju, mida võinuks markeerida paari lausega).

Lühidalt: see kogumik ei ole väga lugejasõbraliku ülesehitusega ega anna head läbilõiget eesti isamaalise luule kogu ajaloost. Sellele vaatamata sobib see hästi kinkeraamatuks nii võhikuile kui ka neile, kellele eesti luule tõesti lähemat huvi pakub, sest sisaldab üldtuntud tekstide kõrval selliseid noppeid, mille peale sattumine eeldab küllaltki suurt lugemust.

PS. Tarvastust pärit Priideli valik on ühtlasi kergelt kaldu Viljandi ja Mulgimaa poole. Seega eriti sobiv siinsetele lugejatele.

Kohalikud valimised 35 aastat tagasi

Artikkel ilmus algselt veebilehel kov2017.ee

Nõukogude ajal ei olnud valimised vabad ega ausad, need ei toonud väga suuri muutusi, kuid valimistega seoses toimus siiski palju huvitavat.

“1982. aasta on NSV Liidu moodustamise juubeliaasta. 60 aastat tagasi loodi maailmas esimene sotsialistlike riikide liit. Kõik see edu, mis iseloomustab Nõukogude Eestit kogu tema arengus, on 1940. aastal sotsialistliku revolutsiooni tulemusel valitud tee õigsuse veenev tõend,” kuulutas Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees Johannes Käbin oma uusaastapöördumises. “Uude aastasse astume kindla veendumusega, et sellest tuleb edukas aasta, mis viib meid edasi rahu, progressi, õnne ja õitsengu teed.”

See oli ühtlasi ka valimiste aasta. 20. juunil toimusid kõigi kohalike rahvavõimuorganite saadikute valimised. Eestis oli moodustatud 11010 rajooni-, linna-, linnarajooni-, alevi- ja külanõukogu valimisringkonda. Igast ringkonnast valiti üks saadik, kuid üleski seati siis igas valimisringkonnas ainult üks kandidaat. Demokratismi tagas, ametliku retoorika kohaselt, valijate hulgaline osavõtt saadikukandidaatide ülesseadmisest. Enamik kandidaate seati üles töökollektiivide koosolekutel.

Kandidaatide ülesseadmine

Viljandi Rajooni Rahvasaadikute Nõukogu valimiseks moodustati 150 valimisringkonda. Paar kuud enne valimisi toimus valimiseelne koosolek näiteks Viljandi näidissohvoosis, mille töökollektiiv sai esitada rajooninõukogusse kaheksa esindajat. Üles seati põhiliselt oma majandi hoolsaid töötajaid, aga ka toonane rajooninõukogu täitevkomitee esimees Uno Veeperv ja teisi kommunistliku partei funktsionäre. Kohaliku ajalehe Tee Kommunismile töökollektiivi poolt seati kandidaadina üles ajalehe toimetaja Johannes Tetsmann, NLKP liige.

“Tee Kommunismile” oli nõukogude perioodile iseloomulik nimi, mida Sakala kandis aastatel 1950-1988. Tetsmann töötas selle toimetuses 40 aastat, aastatel 1954-1994, ning oli kohaliku eluga kahtlemata hästi kursis. Kui tänapäeval peavad ajakirjanikud Eestis vähemalt näilise erapooletuse säilitamiseks otsesest poliitilisest tegevusest hoiduma, siis nõukogude ajal kehtisid teised reeglid: Tee Kommunismile oli päris ametlikult EKP Viljandi Rajoonikomitee ja Viljandi Rajooni Rahvasaadikute Nõukogu häälekandja ning ajalehe toimetaja kuulumine nimetatud organisse seega täiesti loomulik. Ilma parteipiletita taskus ei oleks siis saanud keegi sellisel ametikohal töötada.

Viljandi Linna Rahvasaadikute Nõukogu valimiseks moodustati 100 valimisringkonda. Toona registreeritud kandidaatidest on pidanud tänaseni poliitikas vastu ainult üks: Helmut Hallemaa. Tänane Keskerakonna linnapeakandidaat oli sel ajal noor komsomoliaktivist, ELKNÜ Viljandi Rajoonikomitee büroo liige. Hallemaa viibis samal aastal delegaadina ELKNÜ XIX kongressil, kuuludes seal häältelugemiskomisjoni. Sel puhul kohaliku ajalehe esiküljel avaldatud sõnavõtus teatas ta uhkelt: “Minu komsomolistaaž sai alguse VII klassis, astusin ÜLKNÜ ridadesse 1969. aastal. Praeguseks on juba ka NLKP liikme staaži üle kahe aasta.”

Tänapäeval võib selline avaldus tunduda muidugi veidi kompromiteeriv. Aja jooksul kipub inimestel ununema kui ulatuslikult meie ühiskond nõukogude ajal selliste struktuuridega seotud oli. Huvitav fakt on näiteks see, et 1982. aastal lõpetas Viljandi 1. Keskkooli Jaan Tätte, kes valiti juba IX klassis komsomolisekretäriks ning juhtis siis mitu aastat enam kui kolmesaja liikmega allorganisatsiooni, kuigi tundis ennast juba toona kõige paremini paadiga veel. Kui Tättest sai hiljem armastatud näitleja ja laulja, kes parteitööd ei tee, siis Hallemaa valis teise tee.

Männimäe sai valimisjaoskonna

Viljandi oli sel ajal kiiresti kasvav linn ning eriti hoogsalt kerkis uusi hooneid Männimäele, kus oli valminud juba mitu üheksakordset ja teisi suuri korterelamuid. Kui varem käis Männimäe rahvas valimas kesklinnas, siis 1982. aastal avati uus valimisjaoskond, mis asus toonases Viljandi Kolhooside Ehituskontori ühiselamus, aadressil Riia mnt. 38. Selle jaoskonna alla käis 668 korterit, kus elas ligi 1200 valijat. Samas oli moodustatud kolm rajooninõukogu ja kuus linnanõukogu valimisringkonda. Männimäel kandideerisid nii Hallemaa kui ka Viljandi linnanõukogu täitevkomitee esimees Aleksander Sepp, tänapäeva mõistes linnapea.

Valimiste jaoskonnakomisjonide koosseisu määrati inimesi samuti töökollektiivide poolt. Nii sai näiteks Männimäel komisjoni esimeheks Harri Anton ja tema asetäitjaks Jaak Sulg, kes esindasid mõlemad Viljandi KEK-i töökollektiivi. Neist viimane on nüüd jätkuvalt rivis, kuuludes Isamaa ja Res Publica Liitu, kuid üldiselt on toonaste tegijate aeg tänaseks ümber saanud, paljud neist on surnud.

Valimiste tulemused olid teada juba enne nende toimumist, sest konkureerivaid kandidaate ju ei olnud. Ametliku teadaande kohaselt võttis Viljandi rajooninõukogu valimisest osa 99,99% ning saadikukandidaatide poolt hääletas 99,88% valijaist. Viljandi rajooni linnanõukogude ja alevinõukogude valimisest olla võtnud osa lausa 100% valijaist. Kuidas lugu tegelikult oli, seda vaevalt keegi täpselt teab.

Viljandi rajooni linnade, alevite ja külade rahvasaadikute nõukogudesse valiti kokku 645 saadikut. Nende hulgas oli mehi 329 ehk 51%, naisi 316 ehk 49%, NLKP liikmeid ja liikmekandidaate 276 ehk 42,80%, parteituid 369 ehk 57,20%, töölisi 275 ehk 42,65%, kolhoosnikke 171 ehk 26,51%, ÜLKNÜ liikmeid 145 ehk 22,48%. Esmakordselt valitud saadikuid oli 333 ehk 51,63%.

Kandidaatide nimekirjade koostamisel vaadati, et need annaksid ühiskonnast vähemalt mingil määral tasakaalustatud läbilõike, kuid juhtimises valimised suuri muutusi ei toonud: Viljandi rajooninõukogu täitevkomitee esimehena jätkas Uno Veeperv, linnanõukogu täitevkomitee esimehena Aleksander Sepp.

Tegutsesid valijate klubid

Valimisi siis küll sisuliselt ei toimunud, toimus hääletamine kommunistide ja parteitute bloki kandidaatide poolt, kuid sellele vaatamata mängiti kogu protsess läbi nii, nagu oleksid need tõelised valimised. Rahvasaadikud ja saadikukandidaadid kohtusid aktiivselt rahvaga ning tegutsesid isegi eraldi valijate klubid, mis selliseid kohtumisi korraldasid.

Nendel kohtumistel tutvustasid saadikukandidaadid enda elu, tööd ja ühiskondlikku tegevust, räägiti nõukogude ja töökollektiivide senistest saavutustest ja eelseisvatest ülesannetest. Ühtlasi andsid valijad saadikukandidaatidele juhiseid selle kohta, mida oleks vaja ära teha.

“Kõik saadikud ei ole kaugeltki kõnemehed, kuid lihtne esinemine, kui inimene räägib oma saadikukohustuste täitmisest, jõuab alati iga kuulajani,” kirjutas Viljandi valijate klubi nõukogu esimees Andres Marand ajalehes Tee Kommunismile. “Mõnus on esineda nendel saadikutel, kellel on tuua konkreetseid näiteid selle kohta, millega nad on suutnud toime tulla.” Ühe konkreetse näitena tõi ta siis välja, et eelmiste kohalike valimiste eel oli ühel kohtumisel “juttu värviliste tuledega purskkaevu rajamisest Viljandisse. Vastavalt valijate juhendile ongi selle ehitamine lõpukorral.”

Viljandis loodi ka eraldi noorte valijate klubi. Selle avaüritusel, millest ETV tegi 45-minutilise saate, peeti poliitilisi ettekandeid ning vaadati lühifilmi sotsialismi ülesehitamisest Nõukogude Liidus, aga lisaks esinesid ka iluvõimlejad, rahvatantsurühm ning vokaal-instrumentaalansamblid Paak ja Günf. Valijate kultuurilise teenindamise eest hoolitseti ka valimiste päeval, kui Viljandi kultuurimajas toimus rida kontserte ja näidati mitut mängufilmi ning lauluväljakul esines ansambel Kristjan.

Lühendite seletused

NSV Liit – Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit
Eesti NSV – Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik
NLKP – Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei
EKP – Eestimaa Kommunistlik Partei
ÜLKNÜ – Üleliiduline Leninlik Kommunistlik Noorsooühing
ELKNÜ – Eestimaa Leninlik Kommunistlik Noorsooühing

Eesti NSV kuulus NSV Liidu koosseisu ning EKP oli NLKP ja ELKNÜ omakorda ÜLKNÜ allorganisatsioon. ELKNÜ ridadesse kuulus 1982. aastal 164 tuhat Eesti noort ja ka EKP liikmeid oli siis juba enam kui 100 tuhat ehk pea poole rohkem kui praegu kõigil Eesti erakondadel kokku.

Kataloonia küsimuses

Kuna praegu on kõigil kombeks sel teemal midagi arvata, siis avaldan siin ka oma seisukohad pikaajalise isehakanud poliitikavaatlejana.

1. Eesti valitsuse hoidumine katalaanide iseseisvusliikumise toetamisest on mõistetav, sest tuleneb reaalpoliitikast, kuid see ei tähenda, et Eesti poliitikud peaksid hakkama sisuliselt õigustama Hispaania keskvalitsuse käitumist või jagama katalaanidele mingeid õpetussõnu, kui ei ole ennast eelnevalt teemaga isegi korralikult kurssi viinud. Riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson ja president Kersti Kaljulaid võinuks pigem kasutada võimalust vait olla, mitte ennast taoliste intervjuude ja avaldustega lolliks teha. Vägivalla kasutamine poliitiliste vaidluste lahendamiseks tuleb üheselt hukka mõista.

2. Kataloonia kriisi lahenemise eelduseks on Hispaania praeguse peaministri Mariano Rajoy ametist lahkumine, mis avaks tee Katalooniale suurema autonoomia andmiseks. Rajoy vastuseis sellele ulatub tagasi 2004. aasta parlamendivalimisteni, mil ta lubas äsja Rahvapartei juhiks saanuna blokeerida kõik katsed seda teha. Just tema vastuseis suuremale autonoomiale on viinud katalaanide iseseisvusliikumise tõusuni.

2004. aasta valimised võitsid sotsid, kes leppisid katalaanidega kokku suuremas autonoomias. Rahvapartei kaebas selle põhiseaduskohtusse. Kui kohus jäi venima, siis hakkasid Kataloonias asuvad omavalitsused viima protestiks selle vastu läbi konsultatiivseid rahvahääletusi iseseisvuse küsimuses. Kui 2010. aastal langetas kohus häältega 6:4 otsuse katalaanide kahjuks, siis tuli Barcelonas tänavale miljon inimest. Kaks aastat hiljem toimus veel suurem meeleavaldus juba otseselt iseseisvuse toetuseks, sest vahepeal võimule tulnud Rajoy valitsus lükkas tagasi kõik katalaanide algatused suurema autonoomia saamiseks Hispaania koosseisus. Ja sama liini on ta jätkanud tänaseni välja.

Tõenäoliselt on täna veel olemas mingi võimalus kokkuleppe saavutamiseks, aga ilmselgelt ei saa selleni jõuda siis, kui Hispaania keskvalitsus jätkab oma senise suhtumisega. Rajoy jäik vastuseis katalaanidele suurema autonoomia andmisele ongi just see, mis praeguse kriisini on viinud.

3. Kataloonia olukord ei ole küll üks-ühele võrreldav Eesti iseseisvuse taastamisega, kuid katalaani rahvuslastele on olnud suureks eeskujuks just see protsess, mis Balti riikides aastatel 1988-1991 aset leidis. Seda on korratud peaaegu samm-sammult, alates suurtest massimeeleavaldustest iseseisvuse toetuseks, mis on toonud tänavatele miljoneid inimesi (sealhulgas Balti keti järgi tehtud Katalaani tee), kuni riigiõiguslike deklaratsioonide ja rahvahääletusteni.

1988. aasta novembris võttis Eesti NSV Ülemnõukogu vastu deklaratsiooni Eesti NSV suveräänsusest – NSV Liidu Ülemnõukogu kuulutas selle mittevastavaks NSV Liidu konstitutsiooni ja teiste seadustega. 2013. aasta jaanuaris võttis Kataloonia parlament vastu deklaratsiooni Kataloonia rahva suveräänsuse ja enesemääramisõiguse kohta – Hispaania põhiseaduskohus kuulutas selle konstitutsioonile mittevastavaks.

1991. aasta märtsis viidi Eestis läbi referendum Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise küsimuses, mida NSV Liidu keskvõim ei tunnistanud. Kataloonias viidi juba 2014. aastal sisuliselt läbi rahvahääletus enesemääramise küsimuses, aga kuna Hispaania põhiseaduskohus ei lubanud seda isegi “avaliku konsultatsioonina, mis ei ole rahvahääletus”, siis nimetati see Kataloonia valitsuse poolt ümber “osalusprotsessiks”. Nüüd siis korraldati lõpuks (pärast pikki vaidlusi, millega üritati saada luba keskvalitsuselt) iseseisvusreferendum, mille läbiviimist keskvalitsus üritas takistada.

Eestis läks iseseisvuse taastamine 1991. aasta augustis küll veretult, kuid Lätis ja Leedus, mille ülemnõukogud võtsid vastavad otsused vastu juba 1990. aasta kevadel, olid järgmise aasta jaanuaris tankid tänavatel ja toimusid verised kokkupõrked – sarnased arengud ei ole nüüd ilmselt välistatud ka Kataloonias, kui Hispaania keskvalitsus oma suhtumist ei muuda.

4. Euroopa Liidu eesistujariigina peaks Eesti tegema kõik meist oleneva, et Hispaania keskvalitsuse suhtumine muutuks. Minu arvates on see ka ainus tagatis Hispaania territoriaalse terviklikkuse säilimiseks. Vastasel korral võivad katalaanid lõpuks lihtsalt ühepoolselt iseseisvuse välja kuulutada ning siis on sellele probleemile veelgi keerulisem mingit lahendust leida.

5. Need meie suured “rahvuslased” (loe: EKRE juhtkond), kelle sõnul ei ole katalaane kui eraldi rahvust üldse olemas ja seega ei saa seal rääkida ka mingist enesemääramisõigusest, võiksid ennast põlema panna. Hispaanias üritati katalaane viimati rahvusena tasalülitada diktaator Franco ajal. Tahaks loota, et Rajoy nüüd siiski päris sama teed ei lähe.