Kinokolmapäeval sai nähtud Paolo Sorrentino “Noorus”, mis räägib rohkem vanadusest, vananemisest, aja kulgemisest.
Originaalitsev autorifilm, mille keskmes on kaks vana meest oma lugudega ja Šveitsis asuv kuurort, mille asukatest on saadud palju väikeseid pildikesi ekraaniaja täitmiseks. Vaadatav ka sellisel kujul, kuid võinuks olla vabalt pool tundi lühem.
Cannes’is jäi “Noorusel” kuldne palmioks saamata, aga Euroopa Filmiakadeemia valis selle läinud aastal parimaks Euroopa filmiks. See ei ole kindlasti halb film, aga kas just nii hea, selles julgen ma veidi kahelda.
Sorrentino panustab kõvasti vanadele staaridele (Michael Caine, Harvey Keitel, Jane Fonda) ehk nendega kaasnevale pagasile, mis mõjub vaatajatele juba omaette lummavalt. Huvitav mõtteharjutus: milline mulje jääks siis, kui nendes rollides oleksid sama head, aga täiesti tundmatud näitlejad?
Samuti on toodud sisse hulgaliselt muud tähesära: Paloma Faith, Miss Universum, tegelaskuju nimega Maradona jne. Luca Moroderi tüpaaž on võetud legendaarse Itaalia DJ Giorgio Moroderi pealt. Jne. Jne. Jne. Selliseid vihjeid on väga palju, kohati muutuvad need koormavaks ja kõiki ma seejuures veel ilmselt ära ei tabanudki.
Kui kogu ajatäide, bling-bling ja omapäratsemine kõrvale jätta, siis jääb aga alles päris korralik lugu, millest võinuks saada minu arvates veel parema filmi siis, kui see oleks tehtud lihtsamalt, tavapärasemalt, kuigi sellisel juhul ei oleks seda ju tõenäoliselt valitud Euroopa aasta parimaks filmiks.
Muide. Otsisin eelmisel nädalal veebist seda Berlinalel nüüd parima lavastajatöö eest hõbekaru saanud Mia Hansen-Løve filmi “L’avenir”, mida sai siin juba korra mainitud. Ei leidnud, liiga uus.
Aga komistasin selle ingliskeelse pealkirja järgi sellise filmi otsa nagu juba 80 aastat tagasi, 1936. aastal valminud ulmekas “Things to Come” (stsenaariumi autor H. G. Wells), milles ennustatakse üsna täpselt ette Teise maailmasõja puhkemine ja õhuvägede suurenev sõjaline roll.
Selle filmi kohaselt kestis sõda aga mitukümmend aastat kauem, viies täieliku sotsiaalse kokkuvarisemiseni, langemiseni tagasi keskaega. Seejärel hakkasid võimutsema sõjapealikud, kes sümboliseerisid iseseisvaid suveräänseid riike.
Lõpuks lõi ülekaalukale õhujõule toetuv vanadest inseneridest ja mehhaanikutest koosnev ühendus “Wings over the World” (mille esindaja iseloomustas seda sõnadega: “We have ideas in common; the freemasonry of efficiency – the brotherhood of science. We are the natural trustees of civilisation when everything else has failed.”; aga üks sõjapealik nii: “I felt there was this conspiracy of air bus drivers brewing somewhere in the world.”) nn. “ühinenud õhumeeste uue maailma”, areng jätkus, viies selleni, et juba 2036. aastal lastakse esimesed inimesed kosmosepüssiga Kuule.
Kui keegi tahab näha midagi väga veidrat, siis selle lingi taga see asub. Siia vahepeale sai üles pandud üks laul, mis mulle seda filmi vaadates meenus.