Kino Viljandi moodi

Käisin neljapäeval Viljandi värskeimas filmiklubis, mis asub Ameerika teabepunktis. Kavas oli Woody Alleni “Annie Hall” (1977). Olin seda küll juba korra näinud, aga see juhtus väga ammu, umbes 20 aastat pärast selle valmimist.

Filmi näidati plasmaekraanilt ehk suurest telekast ning seansi alguseks olin kohal mina ja kuus pensionäri. Neist neli lahkus enne filmi lõppu, aga vahepeal tuli mõni vaataja ka juurde.

Pärast trehvasin tänaval juhuslikult ühte inimest, kes ei olnud sellise ürituse toimumisest kuulnudki. Nähtavasti jäi reklaami väheks, mistõttu oli nüüd paslik alustada seda postitust just nii, kuigi jutt kandub järgnevalt ka mujale.

Ameerika filmiklubi raames ongi plaanis (loodetavasti asi ikka jätkub!), nagu sissejuhatuseks räägiti, näidata eelkõige vanemaid väärtfilme.

“Annie Hall” on väga sõnaline film ja oli seal ilma subtiitriteta, mistõttu oli vanematel inimestel seda ilmselt raske jälgida, aga kultuuriakadeemia peaks ju põhimõtteliselt varustama Viljandit ka noorema publikuga selliste filmide jaoks.

* * *

Mulle oli see samas päris kõva nostalgialaks ka seetõttu, et meenus üks varasem “kinoelamus” ajast, kui Täht ei näidanud enam filme kinosaalis, vaid oli jäänud ainult kohvikuks, kus mängis tavaline telekas.

Käisin sealsetel filmiseanssidel täpselt ühe korra, vaatamas surematut šedöövrit “Billy Madison” (1995), peaosas Adam Sandler – oma läbi aegade geniaalseimas rollis. Filmi näidati VHS kassetilt ja sissepääs maksis kaks krooni, mis jäi meelde, sest see oli siis minu jaoks (telekast filmi vaatamise eest) ikkagi suht kirves hind.

Toona koosnes publik minust ja mõningatest vanaprouadest, kes seal samal ajal ühtlasi kohvitasid ja kooki sõid.

Ameerika filmiklubi on vaatajatele tasuta.

* * *

Eelmisel nädalavahetusel küsis üks välisviljandlane (st. Viljandist pärit välismaal elav isik) minu käest, kas Viljandi saab nüüd lõpuks tõesti taas korraliku, kaasaegse kinosaali.

Elame-näeme. Mina ei tea viimastest plaanidest rohkem kui ajaleht kirjutab. Aga kui lugeda kokku kõik need plaanid, mida on selles osas tehtud alates kavadest Tähe ja Rubiini renoveerimiseks, siis tuleb neid vist küll juba üle kümne. Seni ei ole ühestki asja saanud.

Pealegi, nagu olen varemgi märkinud, kinotehnika areneb pidevalt edasi. Ja juba viie või kümne aasta pärast võivad olla saavutanud maailmas läbimurde hologrammfilmid, mille kõrval praegused paistavad umbes sama vanamoodsad nagu täna tummfilmid.

* * *

Mujalt. Berlinalel läinud nädalavahetusel karukesi saanute nimekirja vaadates torkas silma, et Mia Hansen-Løve sai oma filmiga “L’avenir” hõbekaru parima lavastajatöö eest. Tema eelmised filmid on väga head, tõenäoliselt tasub ka see vaatamisnimekirja panna.

* * *

Lõpetuseks veidi veel kohalikest teemadest (huvilistele kaugemalt). Viljandis on puhkenud hull poleemika seoses vabariigi aastapäeva tähistamisega, sest 23. veebruaril linna poolt Pärimusmuusika Aidas korraldatud kontsert-aktusel oli saal osaliselt tühi.

Minu meelest ei olnud asi nii hull nagu mõningatest kommentaaridest võib paista. Inimesi oli kohal kindlasti rohkem kui 200 – all saalis ei olnud tühje kohti silma järgi otsustades rohkem kui kolmandik ja rõdu oli rahvast täis.

Eelmise aastaga ei saa tänavust üritust hästi võrrelda, sest siis korraldasid vald ja linn selle koos, aga nüüd tehti eraldi kontsert-aktused – peale minu oli küll veel neid, kes käisid mõlemal, kuid tõenäoliselt mitte väga palju.

Kui linna rahvastik järjest kahaneb ja vananeb, siis on täiesti loomulik, et vaikselt kuivab ka nende inimeste hulk, kes taolistel üritustel käivad. Pealegi ei olnud ilm sel päeval jalakäijatele just kõige sobivam, mistõttu ma isegi mõtlesin, kas ikka hakkan minema.

* * *

Linna kontsert-aktusest oli juba varem juttu. Kui see oli lavastuslik ja professionaalne, kandvateks jõududeks teatri, akadeemia ja aidaga seotud inimesed, siis valla oma hubane ja maalähedane: esinesid Mulgi segakoor, meeskoor Sakala, tantsurühm Vabajalg, ansambel Lõõtsavägilased (neilt plaksutati välja isegi üks lisalugu), pilgu ajalukku heitis Heiki Raudla. Väga huvitav, justkui Viljandi kaks erinevat nägu.

PS. Postituse alguses on toodud minu tavapärane iganädalane kokkuvõte YT muusikavoost.

Jaga seda lugu ka teistega!