Raamatu kaanele on kirjutatud “Sama hästi kui venelaste maa”, kuid sisu võtab minu arvates paremini kokku alapealkiri, mistõttu sai kasutatud seda ka siin postituse pealkirjas. Raamatu aluseks on Kaarel Piirimäe 2010. aastal Cambridge’i Ülikoolis kaitstud doktoritöö, mille Palgrave Macmillan avaldas 2014. aastal pealkirjaga “Roosevelt, Churchill, and the Baltic Question: Allied Relations during the Second World War”. Nagu autor ise rõhutab, ei ole eestikeelne väljaanne aga tegelikult ingliskeelse teose tõlge, vaid hoopis täiendatud ja ümber kirjutatud versioon, kuhu on lisatud ingliskeelsest välja jäänud materjali, isiklikke seisukohti ja hinnanguid, mis ei sobinud rangelt akadeemilisse väljaandesse. Lühidalt: eestikeelne on põhjalikum ja otsekohesem.
“Sama hästi kui venelaste maa” olevat öelnud Balti riikide kohta 1943. aastal USA president Franklin Delano Roosevelt. Piirimäe raamatus on selle kohta kirjas (lk 141): Hiljem, 1943. aastal, olevat ta öelnud: “Jah, ma arvan tõesti, et need 1941. aasta piirid on sama head kui mis tahes muud /…/ ja kõik need Balti vabariigid on sama hästi kui venelaste maa.” Allikana viitab ta John Lamberton Harperi raamatule “American Visions of Europe: Franklin D. Roosevelt, George F. Kennan, and Dean G. Acheson” (1996), kus väide on toodud (lk 81) sisuliselt samas sõnastuses: FDR himself reportedly said in 1943, “Yes I really think those 1941 frontiers are just as good as any … and all those Baltic republics are as good as Russian.”
Kui seda ingliskeelset lauset guugeldada, leiab paar raamatut, millest tuleb välja ka täpsemaid asjaolusid.
Susan Butleri teosest “Roosevelt and Stalin: Portrait of a Partnership” (2015) selgub, et FDR oli jõudnud sellise järelduseni 1943. aasta novembriks ning poetas vastava lause vestluses kellegi leitnant Milesiga, keda Butler nimetab tema abikaasa Eleanori sõbraks.
Frank Costigliola raamatus “Roosevelt’s Lost Alliances: How Personal Politics Helped Start the Cold War” (2013) minnakse selle ilmselt küllaltki avameelse jutuajamise vahendamisel (lk 191) veelgi detailsemaks. Tuleb välja, et FDR poetas vastava lause üsna möödaminnes, kui rääkis rohkem hoopis Poola eksiilvalitsuse pretensioonidest suurtele aladele, mis jäävad tänapäeval Valgevene ja Ukraina piiresse, leides, et Lviv “peaks minema Poolale”, aga see “ülejäänud piirkond oli kõigepealt Venemaa all, ja kõik need Balti vabariigid on sama hästi kui venelaste.” Enne seda oli ta öelnud, et ei ole kindel, kas aus rahvahääletus Poola idapoolsetes provintsides ei näitaks, et need eelistavad minna tagasi Venemaa alla.
Vastav koht Costigliola raamatus kattub tema juba 2008. aastal ajakirjas Diplomatic History avaldatud artiklis “Broken Circle: The Isolation of Franklin D. Roosevelt in World War II” leiduvaga. Allikana viitab ta seejuures Briti välisministeeriumi arhiivist pärit ettekandele (FO 371/38516), mida ei ole kahjuks muudetud kättesaadavaks digitaliseeritud kujul. Nii et väite algallikas on küll täiesti tuvastatav, aga sellega tutvumiseks tuleb minna kohale Briti rahvusarhiivi. Piirimäe on seal hoitavaid välisministeeriumi materjale küll ulatuslikult kasutanud, aga sellele konkreetsele ma tema raamatust viidet ei leidnud.
Arhiiviviite järgi otsides leiab viite sellele 1943. aasta 20. detsembri kuupäeva kandvale dokumendile ka ühest teisest Costigliola artiklist, kus on märgitud, et Milesi visiit lõppes 2. novembril. Selle artikli edasiarendus ilmus omakorda kogumikus “Challenging US Foreign Policy: America and the World in the Long Twentieth Century” (2011). Samuti tuleb välja, et samale allikale viitas juba Robert Dallek oma raamatus “Franklin D. Roosevelt and American Foreign Policy, 1932–1945” (1979), aga seal on kasutatud (lk 436-437) sellest ainult poolakate nõudmisi puudutavat osa. Dalleki raamatut on kasutanud samas ka Piirimäe.
Nii et kokkuvõttes võib öelda, et Eesti uurijatel on siiski põhjust ka edaspidi Briti rahvusarhiivi külastada, et vaadata järgi, mida see FDR leitnant Milesile (tema enda väitel) ikkagi täpselt ütles. Mis muidugi ei tähenda, et Piirimäe uurimistöö oleks kuidagi puudulik. Vastupidi, see on olnud väga põhjalik, lihtsalt selline detailidesse süvenemine ongi lõputu töö.
Siinkohal soovitan aga kuulata veebist autori vestlust kirjastaja Andres Adamsoniga ja raamatuesitlusel toimunud jutuajamist Eerik-Niiles Krossiga, mis annavad selle teose sisust kahtlemata parema ülevaate kui käesolev postitus.