Eestis tegutsev kirjastus Paradiis andis aasta tagasi välja raamatu, mille tagakaanel toodud tutvustus ütleb järgmist: “Aleksei Navalnõi on lääne silmis tõusnud Venemaa juhtivaks opositsiooniliidriks. Samal ajal on Vene meedias tituleeritud teda tundmatuks blogijaks ja ebaõnnestunud poliitikuks, kes pole suutnud tõusta isegi Riigiduuma saadikuks. Kahtlemata on Navalnõi väga mitmekihiline tegelane. Ta on teravmeelne, särav ja valusalt nõelav, ta paljastab korruptante ja sulisid ning ründab hulljulgelt maailma vägevaid. Tihti käsitleb ta teemasid, mida ametlik meedia ei puuduta, ja ründab nurkade alt, mida seni on peetud tabuks. Raamat „Mister Navalnõi“ avab kangelase tausta eesti lugejale.”
Raamatu kaanelt autori nime vaadates jäi mulje, et teos on tõlgitud mõnest võõrkeelest, kuid lugedes selgus, et päris nii see ei ole. Pavel Goldbach on pseudonüüm, mille taga peitub tõenäoliselt kunagine majandusajakirjanik Paavo Kangur (vabandan juba ette, kui siinkohal eksin, aga selline mulje lugedes jäi), kes on märgitud teoses endas selle toimetajaks. Tõlgi ning konsultandina esineb samas aga endine diplomaat ja sporditegelane Vladimir Redpap, kes on üritanud saada juba mõnda aega jalga maha Eesti poliitikas: 2004–2007 kuulus Reformierakonda ja 2007–2021 erakonda Eestimaa Rohelised, mille nimekirjas kandideeris 2007 ja 2011 isegi parlamenti; kohalikel valimistel on kandideerinud ta juba neljal korral, viimati alles eelmisel aastal Reformierakonna nimekirjas Tartu linnavolikokku. Arvestades seda, kui suure osa kõnealusest teosest moodustavad tõlked vene keeles Navalnõi kohta ilmunud raamatutest ja artiklitest, võib teda ilmselt pidada selle kaasautoriks.
“Mister Navalnõi” koosneb küll valdavalt mujalt laenatud infokildudest, kuid selle autorluse küsimus ei ole sugugi ebaoluline, sest sisuliselt on see raamat klassikaline character assassination, mille abil üritatakse kahjustada Navalnõi reputatsiooni eestikeelsete lugejate silmis. Väike stiilinäide: “Aleksei Navalnõid on nimetatud Venemaa demokraatliku opositsiooni liidriks, väljapaistvaks demokraadiks. Unustage ära! See on muinasjutt, mille on välja mõelnud lääne naiivitarid või Moskva kavalpead läänest raha pumpamiseks – ilmselt viimased. Esiteks, jutu järgi, mis Aleksei Navalnõi suust välja ajab, on ta natsionaalbolševik. Teiseks, alates aastast 2003 pole ükski demokraatliku erakonna esindaja Riigiduumasse jõudnud. Keegi ei kiusa neid, nad lihtsalt ei müü.” Jah, muidugi, hästi panete! Raamatu teksti põhjal otsustades pandi see kokku eelmise aasta kevadel ja suvel, pärast Venemaal vangistatud Navalnõi toetuseks toimunud laiaulatuslikke meeleavaldusi, mis teatavasti üsna jõhkralt maha suruti. Jaanika Merilo on kommenteerinud, et see raamat on täielik manipulatsioon ja tundub nagu tellimustöö. Ma kaldun selle hinnanguga nõustuma.
Raamatu ilmumise puhul kirjastuse lehel Facebookis avaldatud postituse alt leiab küllaltki palju Navalnõi suhtes väga kriitilisi kommentaare, mille kohaselt on ta sisuliselt šarlatan, varas ja suli, kelle koht ongi türmis. Nende autoritele see teos ilmselt meeldiks, sest ka selles üritatakse jätta muljet, et Navalnõi on juba oma iseloomult kahepalgeline nihverdaja, kelle jaoks korruptsioonivastane võitlus on vaid suur äriprojekt ehk majanduslike huvide kattevari. Ühest küljest püütakse lugejatele sisendada, et tema taga seisavad Venemaalt pagendatud oligarhide pojukesed (rõhutades loomulikult, et tegemist on juutidega), kes tahavad saada kätte sinna kinnijäänud vara, teisest küljest aga hoopis seda, et ta ei oleks saanud oma korruptsioonivastast võitlust edendada, kui tal ei oleks olnud lausa Putini enda kaitset – Navalnõi hädad olevat saanud alguse sellest, kui ta isandale “tordi näkku lõi”, kui kasutada teose autorite üht lemmikfraasi. Teda liikumapaneva jõuna kujutatakse aga seejuures ikka üksnes mammonaiha. Päris huvitav, kui palju selle raamatu kirjutamise eest maksti?
Raamat pakub palju äratundmisrõõmu
Jättes kõrvale anonüümseks jääda soovivate autorite läbinähtava soovi Navalnõile pauk ära panna, pakub see raamat siiski kindlasti palju äratundmisrõõmu vähemalt neile, kes kuuluvad sellesse 1976–1982 sündinud põlvkonda, mida Navalnõi (sünd. 1976) on nimetanud kaotajate põlvkonnaks. Juttu on nii tema noorusest Moskva lähistel kui ka vanaema juures Ukrainas veedetud suvedest (Navalnõi on isa poolt ukrainlane, kusjuures tema isa oli nõukogude ajal sõjaväelane – jälle üks asi, mille abil jätta muljet, et tema taga on mingid varju jäävad, kuid väga võimsad jõud). Nooruses kuulusid tema lemmikute hulka sellised bändid nagu Krematorii, Kino, DDT, Alissa, Akvarium ja Graždanskaja Oborona. Toon siin nüüd ära ühe pikema katkendi Navalnõi enda jutust, mis on võetud sellesse raamatusse ühest teisest raamatust.
“Kõikides sõjaväelinnakutes, kus me elasime, oli laskemoonaga range kord, aga selles viimases, Tamani diviisis, oli üllatav lausvabadus, lausa anarhia. Padrunid olid lastele kättesaadavad ja ma harrastasin pikka aega igasuguseid lõhkamisi. Meil oli meelelahutus, mida nimetati “padrunite püüdmiseks”. Polügooni kõrval asus järv, kuhu pääsesid kõik soovijad. Sellesse visati kõik padrunid, mis laskeharjutustest üle jäid. Ohvitserid lõpetasid treeningu, padrunid oli vaja tagasi viia ja lattu üle anda, aga nad ei viitsinud. Nad viskasid need vette. Aga meie võtsime mootorite seest magneteid, sidusime nööri otsa ja lasksime vette, välja tõmmates olid magneti küljes padrunid. Sõduritelt võis toidu vastu välja meelitada kasti automaadipadruneid või lõhkekeha, mille võis hiljem katki saagida, püssirohu välja võtta, fooliumisse keerata ja rakette lasta. Padrunitega kaubitseti ka koolis: automaatrelva kuul 10 kopikat, trasseeriv kuul 15 kopikat. Ühes sõjaväelinnakus, kus ma elasin, hukkus sellise meelelahutuse tagajärjel kaks last. Mu klassivennal moonutas plahvatus terve näo. Nii et kogu Nõukogude Liidu lõpuperioodi ma lõhkasin, kuulasin muusikat ja lugesin.”
Sellise padrunite püüdmisega tegelesid poisikesed samal ajal ju ka Viljandi järve ääres, näiteks Orika silla juures oli valatud üle silla ääre vette kastide kaupa padrunikesti, mille hulgas leidus päris palju terveid padruneid. Neid sai sealt isegi magnetiga püütud. Eriti hästi läks siis, kui õnnestus saada mõni trasseeriva kuuliga padrun, mille sai õhtul pimedas lõkkesse pista, et vaadata kuidas see tulejutiga minema lendas. Hiljem olen jõudnud muidugi äratundmisele, et see oli puhas juhus, et me siis ennast või kedagi teist maha ei lasknud, aga lastel ju ohutaju sageli puudub.
Siinkohal on sobiv koht pista sellesse postitusse lõpetuseks paar laulu. Esimese esitas Navalnõi eakaaslane Zemfira oma kontserdil 26. veebruaril Moskvas (sellest sai tema viimane Venemaal antud kontsert, nüüd on tal kavas tuur Lääne-Euroopas).
Teises dubleerib Zemfira elukaaslane Renata Litvinova, nad elavad alates märtsist Pariisis, vene keelde kunagi Marlene Dietrichi poolt saksa keeles esitatud Pete Seegeri tuntud sõjavastase laulu.
30. septembril peaks Tallinnas toimuva teatrifestivali “Kured Lendavad” raames esietenduma Litvinova monolavastus “Kaktus”, mis oleks talle üldse esimene kord pärast Venemaalt lahkumist publiku ees lavale astuda, kui teda muidugi piirilt tagasi ei saadeta, sest tegemist on ju ikkagi Venemaa kodanikuga, kuigi Venemaal ei ole enam lubatud näidata kinodes isegi tema varasemaid filme.
