“Lovesong. Ühe armastuse lugu” (Ugala)

See laul on kurb, aga kaunis; nukker meloodia, kuid siiski ilus viis; nii võiks kesta see lõputult, kuid lõpuks peab ikkagi saabuma lõpp. Ja lõpus kõlab muidugi “The Sound of Silence” (aastast 1964).

Abi Morgani “Lovesong. Ühe armastuse lugu”, lavastaja ja muusikaline kujundaja Taago Tubin, jõudis Ugalas lavale juba enam kui kolme aasta eest ning valiti publiku poolt kohe hooaja parimaks lavastuseks. Tubin hinnati siis hiljem ka kolleegide poolt parimaks lavastajaks. Parimaks naisnäitlejaks sai publikuhääletusel toona Adeele Sepp ja parimaks meesnäitlejaks Peeter Jürgens, keda mõlemat kõnealuses tükis näha saab. Lisaks neile on laval Luule Komissarov ja Martin Mill, kes teevad samuti suurepärased rollid.

Lugu räägib, nagu juba näidendi nime põhjal arvata võib, ühest armastusest, täpsemalt ühest abielupaarist. Tegevus leiab üheaegselt aset 1960-ndatel, mil William ja Margaret alles alustasid oma ühist elu, ja tänapäeval, mil see läheneb lõpule. Näha võib seega tegelikult ainult kahte tegelast, kuid kehastab neid neli näitlejat, kes on laval sageli kõik korraga. Nii põimub minevik ühte sellega, mis lõpuks sai; täpselt nagu mälestused saadavad inimesi kõikjal, kuhu viib nende tee. Iseenesest ju lihtne idee, kuid seda on kerge ära lörtsida, aga… siin ei ole seda tehtud.

Etendus on ühes vaatuses, tund ja 45 minutit pikk, nagu üks korralik täispikk mängufilm. Kui lavastus välja tuli, siis kirjutas teatrikriitik Enn Siimer ajalehes Sakala, et see on meisterlik poeetiline tervik. “Ugalas on valminud lavastus, mis jõuab vaatajate südamesse. See on ühtaegu lihtne ja liigutav, poeetiline ja mitmetähenduslik. Ning teema lihtsusest hoolimata üldsegi mitte lihtsustav ega triviaalne,” märkis ta.

Paistab, et laiatarbemeedias ei olegi selle kohta rohkem arvustusi ilmunud. Mõneti üllatav, sest publikule on see lavastus läinud peale üsna hästi. Eilegi plaksutati näitlejad püsti seistes korduvalt tagasi. Ja mulle tundus, et mitte lihtsalt viisakusest, vaid selle pärast, et nähtud lugu, lavastus ja näitlejate mäng teatrikülastajatele tõesti hinge läks.

Blogosfääris on jaganud enda muljeid aastate jooksul mitmed inimesed: mõni vaimustus rohkem, mõni vähem, mõni mitte eriti. Mulle meeldis, muu hulgas ka lavakujundus (kunstnik Liisa Soolepp) ja koreograafia (Raido Mägi). Eks tänaseks on seda juba ka mängitud nii palju, et kõik asjad on kenasti paika loksunud, tükk kulgeb võib-olla sujuvamalt kui esimestel aastatel. Ma ei tea, võrdlusmoment puudub.

Arvustuste vähesust kompenseerib samas ehk veidi see, et Mari Aruväli lahkas kõnealust lavastust veidi oma magistritöös “Aja- ja ruumipoeetika teatris kolme lavastuse näitel”, kust leiab muu hulgas sellise lause: “Lavastus ei kuulu uuenduslike katsetuste hulka, vaid on oma kindla süžeega näide tänapäeva teatrist.” Pean selle üle veel natukene mõtlema, aga, jah, hea näide tänapäeva teatrist selle parimas mõttes.

Täna etendub “Lovesong” Ugalas ka kirjeldustõlkega, mängukavas on neil praegu kirjas veel üks etendus sügisel, aga eks siis paistab, kas huvilistel õnnestubki seda enam edaspidi näha. Kuna loos on juttu ka kinnisvarast, mis näib kohati lausa omaette tegelasena (luues pealegi ruumi, kus kogu tegevus toimub), siis ei ole ehk sobimatu siinkohal lõpetuseks mainida, et Adeele Sepp müüb Viljandis parajasti ühte kena korterit, mille kohta leiab lähemat infot selle lingi tagant.

Välkloeng Ugalas 2/2

Lugu läheb edasi sealt, kust eilne postitus pidanuks algama. Välkloengu moderaatorid olid arhitektid Ülle Maiste ja Diana Taalfeld, keda sidus antud teemaga (“Väikelinn – kuidas liigud, kuhu liigud?”) käimasolev Viljandi ja Elva keskväljakute projektide koostamine. Kohal oli ka Viljandi linnapea Ando Kiviberg, kes üritas juttu rohkem just sellele juhtida, kuid see hästi ei õnnestunud.

Ugala eesriide taga #ugala #sneakpeek #teater #viljandi #eesti

A post shared by Andres Laiapea (@minginimi) on

Gea Melin, kogukonnaliikumise eestvedaja, mitmesuguste ürituste korraldaja, ütles, et “Viljandi tegelikult ei vaja päästmist, vaid on päästetud.” Ta rääkis enda erinevatest algatustest ning märkis, et linn ja linnavalitsus on olnud väga toetavad, julgustavad ja innustavad. Tintera küsis, kas ta on tundnud ka mingit konflikti vanade ja uute viljandlaste vahel. Melin ütles, et pigem mitte, pigem on kõigil hea meel, et midagi toimub.

Samuti tõstis ta esile kultuuriakadeemia rolli teatava vaimsuse loomisel. Räägiti ka erinevates linnaosades toimuvatest linnaosapäevadest, millega seoses Kiviberg rõhutas kohalike kogukondade silmnähtavat aktiviseerumist.

Ugala laval (ekskursioon) #ugala #sneakpeek #teater #viljandi #eesti

A post shared by Andres Laiapea (@minginimi) on

Paul Firnhaber, juba aastaid Viljandis vanaduspõlve veetev USA antropoloog ja kunstikoguja, rääkis sellest, kuidas tema siia jõudis, enda varasemast tööst ja sellest USA väikelinnast, kus ta aastakümneid baseerus. Linnakesest nimega Estes Park. Näitas fotosid, rääkis selle ajaloost, linnas ringi jalutavatest metsloomadest, seda tabanud üleujutustest jne.

Firnhaber pidas ka kõva kiidukõne eestlastele, kes on tema sõnul tugevad ja enesekindlad inimesed, jätkuvalt seotud loodusega, endiselt paganad ja meeldivalt rahulikud. Viljandi olevat üks eriti unikaalne paik ja Eesti inimeste vaim äärmiselt tugev.

Ugala publik pääseb peagi lavale ka “Gogoli disko” vaatamiseks #ugala #sneakpeek #teater #viljandi #eesti

A post shared by Andres Laiapea (@minginimi) on

Kokkuvõttes küll huvitav üritus, mis laiendas ilmselt osalejate silmaringi ja sisendas veendumust, et Viljandi on üks tore linn, aga keskväljaku planeeringust seal eriti juttu ei olnudki. Nähtavasti oleks vaja pühendada sellele kunagi veel mõni sarnane avalik koosolek. Rahvast oli tulnud igatahes kokku juba kõvasti rohkem kui sügisel Oja Koolis toimunud arutelule. See justkui näitab, et huvilisi leidub.

Mis puudutab veel välkloengule eelnenud ekskursiooni, siis seal räägiti muu hulgas, et juunis lavale tuleva “Gogoli disko” ajal asetatakse publik keset lava ja tegevus toimubki seal asuvate vaatajate ümber. Publik istub seega umbes nagu mingi keerleva plaadi peal, otse plaadimängijas.

Välkloeng Ugalas 1/2

Käisin eile ekskursioonil Ugala teatrimajas, mille viisid läbi selle renoveerimisega seotud inimesed (gruppidel on sarnaseid ekskursioone võimalik ka tellida, kuigi tavaliselt ei juhata neid muidugi arhitektid), ja kuulasin hiljem välkloengut teemal “Väikelinn – kuidas liigud, kuhu liigud?”. Täna teen lühikese kokkuvõtte kolme esineja poolt räägitust, ülejäänust homme. Jutt on pandud kirja mälu järgi ega pruugi seega täpselt kattuda sellega, mida tegelikult räägiti, kuid mõte on jäänud loodetavasti samaks.

Ugala puutöökoda #ugala #sneakpeek #teater #viljandi #eesti

A post shared by Andres Laiapea (@minginimi) on

Erik Alalooga, helikunstigalerii Supersonicum kuraator, kes asus Viljandi elama umbes aasta tagasi Tallinnast, rääkis sellest, kuidas see linn tema ees lahti on rullunud. Alalooga märkis, et kui ta mõtles, milline võiks olla Viljandi akustiline postkaart, iseloomulik helipilt, siis ei suutnud ta tuvastada mingit ühtset dominanti ning sellise häiriva dominandi puudumine näitab, et linnapilt on siin helilises plaanis suhteliselt terve – kõige suuremat mürglit tekitabki võib-olla Supersonicum.

Ta tõstis esile ka Viljandi kompaktsust, mainides, et ei ole saanud juba tükil ajal niivõrd keskenduda loomingulisele tegevusele, näiteks kulus tal Tallinnas tunde ainuüksi ateljee ja kodu vahet käimise peale, aga siin elab ta sisuliselt kõrvalmajas. Tema sõnul oleks ideaalne, kui linnaruumi jõuaks ka helilisi parameetreid sisaldavaid kunstiteoseid, nagu neid mõnel pool mujal Eestis juba leidub.

Andres Rõigas, geograaf, TÜVKA ettevõtluspraktikate koordinaator ja Halliste vallavolikogu esimees (endine vallavanem), tõstatas küsimuse, mis päästab väikelinna ja kas väikelinn üldse vajabki päästmist. Ta märkis, et Eesti on täis huvitava arhitektuuriga väikelinnasid ja kõige suurema löögi all on praegu sellised vahepealsed linnad, mis ei ole päris maakonnalinnad. Need lihtsalt hääbuvad.

Viljandis on tema sõnul oluline roll kultuuriakadeemial, regionaalsel spetsialiseerumisel, koostööl tagamaaga. Rõigas arvas, et riik võiks anda maavalitsuste kadumisel osa ülesandeid (loomulikult koos vastava rahastusega) üle just regionaalsetele ülikoolidele. Hajaasustuse päästab tema arvates suvekodude laiem levik, kuid väiksemate (kortermajadega) keskuste tulevik kuigi helge ei paista. Tähtis on loovmajanduse arendamine.

Ugala dekoratsiooniladu #ugala #sneakpeek #teater #viljandi #eesti

A post shared by Andres Laiapea (@minginimi) on

Jiri Tintera, Valga linnaarhitekt, rääkis, et väikelinn on edukas, kui leiab oma niši, konkurentsis teiste väikelinnadega silma paistab. Valga puhul on eriline see, et see on kaksiklinn, kuid samas on see ka selgelt kahanev linn. Kui linnasüda on täis tühje, lagunevaid hooneid, siis mõjutab see ka kohalike elanike meelsust. Vaja on anda neile tagasi usk linna tulevikku, siis innustab see neid ka rohkem selle arengusse panustama.

Välisinvesteeringuid ei ole mõtet ootama jääda, võti on just kohalike elanike aktiivsus, arvas Tintera. Selleks, et inimesed julgeksid oma ettevõtetega alustada, vajavad nad aga ka usku, et koht areneb. Seetõttu kavandatakse Valgas teadlikult linna kokkutõmbamist, investeeringute koondamist eelkõige kesklinna, et see muutuks atraktiivsemaks. Tehakse ühtlasi tihedat koostööd lätlastega, et taastada Valga ja Valka ühe koos toimiva linnana.

Mis puudutab inimeste omavahelist läbikäimist, siis statistiliselt ei ole Valga elanike arv viimastel aastatel tema sõnul langenud, sest osad lätlased käivad Eestis tööl ning on registreerinud ennast Eesti elanikeks (sest siin on madalamad maksud jne.), kuigi ei ole tegelikult kuhugi kolinud. Teiselt poolt vaadates on Eesti poolt kõige suurem regionaalne meede olnud alkoholiaktsiisi tõstmine, mille tulemusel “Eesti investorid avastasid Läti Valka”, nagu ütles Tintera. Seevastu kultuuriüritustel suurt segunemist ei toimu, sest keeleruumid on ikkagi erinevad.

Looming nr. 4, 2017

Kõigepealt 85 lehekülge ilukirjandust, millest mind suutis kõnetada vaid 5.9% ehk need viis lehekülge, kuhu oli paigutatud üks luuletus, millega esines Kai Aareleid (loe mind / nagu luuletust / loe kiirustamata…). Ülejäänu võinuks vabalt lugemata jätta, aga selle teada saamiseks pidin lugema kahjuks läbi ka selle 94.1%, mille kohta eelöeldu kehtib.

Järgmised 50 lehekülge olid seevastu palju huvitavamad.

Mudlum, keda intervjueeris Carolina Pihelgas, ütles muu hulgas: “Mina arvan, et kirjanik ise ei pea oma tekste analüüsima. Ta ei pea seda oskama seletada, miks tal on kirjas nii ja mitte teisiti. Ma ei ole ju spetsiaalselt otsinud ega leiutanud seda viisi, kuidas ma juhtun maailma nägema ja kirja panema. See on niimoodi antud.”

Kellele on, ja kellele pole. Muidugi ei pea keegi enda tekste ise analüüsima, aga vahest on seda siiski huvitav teha. Ja minu meelest on seda ka huvitav lugeda. Ilukirjanduslikud tekstid, sealhulgas luuletused, võiksidki olla tegelikult mõnikord varustatud autori kommentaaridega. Teiste tõlgendused mind nii palju ei huvita, aga vahest tahaks lugeda seda, mida autor ise midagi kirjutades mõtles. (Seda üldisemalt, mitte selle konkreetse autoriga seoses.)

Madli Pesti annab kiire ülevaate 2016. aasta teatritekstidest, mainides sealhulgas paari, mis jõudsid publiku ette Ugalas tehtud lavastustena. “Lavastaja Vallo Kirsi palvel seadis Lennuk draamavormi Tammsaare romaani “Kõrboja peremees”, pealkirjaga “Kõrboja perenaine”, kus pealkirjale vastavat fookuse nihet küll eriti selgelt ei sündinud,” kirjutab Pesti, tuues ühtlasi välja, et “Lennuk oli 2016. aasta viljakaim näitekirjanik – temalt ilmus viis teksti. Vahest pole siis kiirustamismärkide märkamine päris meelevaldne.”

“Klassikalaineil liikudes esindab lavastajadramaturgiat “Soo”. Dramatiseerija ning lavastaja Eva Koldits on rõhutanud Lutsu jutustuse müstilist õhkkonda, tulemuseks visuaalne kunstiteos, kus narratiiv pole tingimata esiplaanil,” märgib ta samas.

Cornelius Hasselblatti “Eesti kirjanduse ajalugu” on lahanud Sirje Olesk, Tiina Ann Kirss ning Jaak Urmet. Neist viimane küllaltki kriitilises, aga minu arvates asjalikus võtmes. Väärib kindlasti lugemist. Loomingu peatoimetaja Janika Kronberg vastab Urmeti arvustusele kohe samas pikema heietusega, mis kujuneb suureks ülistuslauluks Jaan Unduskile. Lugedes tundub kohati, et see on satiiriline paroodia, aga vaevalt Kronberg seda nii mõtles. Mulle näib see kohaliku “vaimuaristokraatia” omamütoloogia ehitamine veitsa naeruväärne, mõjub donkihotlikult. Parem olnuks nendest lehekülgedest osa Urmetile eraldada, et ta saanuks kirjutada Hasselblatti raamatust pikemalt ja veelgi põhjalikumalt.

Anna Verschik mõtiskleb Viivi Luige ainetel. Järgnevad tavapärased arvustused, aga neist lasin ma vaid silmad üle, nagu ka järgnenud kroonikast ning artiklitest Rootsi kirjanduselus toimuva kohta. Võib-olla loen neid mõni teine kord, võib-olla mitte. Eks tulevik näitab.

“Vanaema ja Issand Jumal” (Ugala)

Rootsi kirjandusklassiku Hjalmar Bergmani (1883-1931) samanimelisel romaanil põhinev perekonnadraama või tramöödia ehk traagiline komöödia, mille läbivalt pessimistlik alatoon muudab raskeks naermise isegi nende kohtade peal, kus seda publikult ilmselgelt oodataks (hea küll, tegelikult oli mul lihtsalt kurk valus, aga ikkagi). Rohkem kurb kui naljakas.

Kui “Vanaema ja Issand Jumal” valiti 2013. aastal SVT kirjandussaate Babel ekspertide poolt nende viie raamatu hulka, mis peaksid kuuluma Rootsi kirjanduskaanonisse, siis tutvustati seda televaatajatele lühidalt nii: “Veidi unustatud klassika. Täiuslikult jutustatud lugu, mis on üheaegselt nii traditsiooniline kui ka modernistlik. See raamat asub kusagil kodanliku perekonnaloo ning ekspressionismi ja sümbolismi vahepeal. Raamat, mis paneb nii naerma kui nutma…”

Bergmani romaan ilmus rootsi keeles 1921. aastal (e.k. 1994), tegevus leiab aset 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses. Raamatu esimeses osas meenutab vanaema Agnes Borck voodiserval istudes oma elu möödunud kuuekümne aasta jooksul, tõusmist teenijatüdrukust mõisaprouaks, kemplemist oma uute sugulastega, laste sündi jne. Teises osas leiab tegevus aset tema 75. sünnipäeval. Vanaema on otsustanud mõisa maha müüa.

Kuna ma ei ole ise seda raamatut lugenud, siis ei saa lavastust siin sellega küll hästi võrrelda, aga koosneb see kahest vaatusest, mis põhinevad selle aluseks oleva romaani erinevatel osadel. Enne esietendust (eelmise aasta sügisel) avaldatud info kohaselt pidi see olema ligi neljatunnine maratonlavastus, aga nüüd kestab see tervelt tunni vähem. Vaadates jääbki mulje, et sealt on midagi välja kärbitud, lugu mõnevõrra lühendatud, mistõttu jäävad rõhuasetused kohati veidi segaseks.

Etendusi reklaamides on toodud näitlejatest suurelt esile Luule Komissarov, kelle peagi saabuva 75. sünnipäeva puhul see tükk lavale toodigi, aga kuna teda on esimeses vaatuses näha tegelikult suhteliselt vähe (põhitöö teeb seal Jaana Kena vanaema mälestustes esineva noorema Agnesena), siis võivad osad vaatajad juba pärast seda pettunult lahkuda. Kas nimelt selle pärast, aga vähemalt mingil põhjusel mõned inimesed otse minu ees olnud reast eilse etenduse vaheajal ära läksidki – ja tagasi ei tulnud.

Bergmani romaani on mujal maailmas juba varem korduvalt lavale seatud. Rootsis on mängitud seda raadioteatris ja tehtud selle põhjal kuueosaline teleseriaal. Tegemist ei ole väga paksu raamatuga, kuid hõlmatav periood on siiski ajaliselt pikk ja nii kujunes nüüd eriti esimene vaatus, mis põhineb raamatu esimesel osal, kiireks galopiks läbi erinevate sündmuste. Pildikeste hoogne vahetumine ei jätnud piisavalt aega nende lähemaks vaatamiseks. Viimaks tundus, et etendus saigi juba läbi, kuigi teine pool oli veel ees.

Teises vaatuses domineerib Komissarov. Seega peaks jääma lõpuks ikkagi rahule ka need, kes lähevad seda lavastust vaatama just tema pärast. Kuid lisaks Agnesele on selles tükis loomulikult ka palju teisi tegelasi. Olulisima meesliini moodustavad tema abikaasa Joonatan (Janek Vadi), poeg Gabriel (Rait Õunapuu) ning pojapoeg Naatan (Vallo Kirs). Seda viimast tegelaskuju arendas Bergman hiljem edasi sügavalt autobiograafiliste sugemetega romaanis “Kloun Jac” (1930), mis jäi talle viimaseks.

Bergman suri 1931. aasta 1. jaanuaril, põhjuseks ilmselt morfiini ja alkoholi üledoos. Spekuleerimine selle üle, kas tegemist oli tahtmatu või tahtliku enesetapuga, jätkub veel tänapäevalgi, aga “Vanaema ja Issand Jumal” on just üks selline depressiivne lugu, mida ühelt oma elu nii lõpetanud kirjanikult võib oodata. Peaks minema hästi peale ka neile, kellele meeldis “Niskamäe kired”.

“101 Eesti teatrisündmust”

Anneli Saro “101 Eesti teatrisündmust” on huvitav raamat, aga mitte täiuslik. Provintsist vaadates on häda selles, et pea kõik kirjeldatud sündmused leiavad aset Tallinnas või Tartus. Nii võibki jääda lugejatele mulje, et tõeline elu käib ainult seal.

Seda muljet süvendavad aeg-ajalt pillatud märkused, mis lasevadki asjadel paista just selles valguses. Näiteks, kirjutades Oskar Lutsu “Kevade” jõudmisest teatrilavale, teatab Saro möödaminnes: “Kõigepealt lavastati “Kevade” Ugalas autori enda versioonis, kuid see jäi siiski kohalikuks teatrisündmuseks.”

Viljandis tehtud lavastustest on tõstetud üleriigiliseks sündmuseks ainult “Armastus kolme apelsini vastu” (1991) ja sedagi paljuski ilmselt tänu televisioonile. “Kuna selle videoülesvõtet näidatakse regulaarselt ETV kanalitel, siis on “Armastusest kolme apelsini vastu” kujunenud omamoodi kultusteos, mille naljad ei kulu ka mitmekordsel vaatamisel,” teatab Saro.

Eessõnas tunnistab teatriteadlane, et peab selliste raamatute kirjutamist mänguks, sest “see on subjektiivne, autorikeskne nägemus teatrist”, kuid samas ei püüa ta enese sõnul “kehtivat teatrilookaanonit lõhkuda ega lammutada, pigem ikka kinnitada, edasi ehitada ja pisut laiendada.”

Seda silmas pidades ei ole tulemus Viljandi vaatepunktist kõige parem.

Näiteks muusikalist “Oklahoma”, mille lavale tulekut Ugalas 1988. aastal võib pidada Eesti teatriloos kindlasti üheks märgilise tähtsusega sündmuseks, ei ole raamatus juttu sõnagi. Saro hinnangul “kuulutas muusikaližanri peatset uut jõulist sissetungi Eesti teatrisse” hoopis järgmisel aastal Draamateatris lavastatud “Viiuldaja katusel”, mis läks ju tegelikult edasi juba mööda “Oklahoma” küntud rada.

Ugalat mainitakse veel seoses sellega, et Jaan Tooming oli Vanemuises töötades “1979-1983 ka Ugala peanäitejuht”, aga lisatakse, et “kahel vastutaval kohal ja kahes linnas töötamine oli väga kurnav.”

“1981. aastal avati Ugala uus maja Osvald ja Jaan Toominga kompositsiooniga “Rahva sõda” Vilde romaanide ja arhiividokumentide põhjal. Seda lavastust peeti täiuslikkuseni viidud vormiks ja ühtlasi ka Toominga folkloorse kooriteatri lõpp-punktiks,” kirjutab Saro.

Carl Robert Jakobsoni “Arthur ja Anna” saab teatrisündmuseks lavastusena Vanemuises. “Viljandi esietendusele (1873) autor halbade teeolude tõttu ei jõudnud,” torkab Saro samas, “kuid lavastuse menu oli tohutu.”

Viljandit on möödaminnes mainitud veel seoses sellega, et mõni näidend jõudis lavale ka siin (Maksim Gorki “Põhjas”, August Jakobsoni “Elu tsitadellis”), keegi on siin õppinud (Marika Vaarik, Juhan Ulfsak), õpetanud (Merle Karusoo) või suvelavastusi teinud (Paul Sepp), kuid üldiselt ei ole tulemus kiita.

Kui lavaka avamine on omaette sündmus, siis Viljandi kultuuriakadeemia etenduskunstide osakonnast sedasi eraldi juttu ei ole. Koidu seltsist või Giuseppe Verdi ooperi “Traviata” lavastamisest Viljandis 1928. aastal ammugi mitte. Selles raamatus ei ole mainitud kordagi isegi Jaak Allikut. Nüüdistantsust on küll juttu, aga mitte NOTAFE-st.

Kokkuvõttes: iseenesest väga huvitav raamat, aga tugevalt kaldu Tallinna ja Tartu poole. Viljandlastele kuluks nüüd seetõttu ära eraldi “101 Viljandi teatrisündmust”, mis oleks sama põhjalik ja ülevaatlik, aga keskenduks just sellele, et tutvustada laiemale lugejaskonnale siinset kohalikku teatrilugu.

“Nähtamatu daam” (Ugala)

Käisime eile teatris. Ugala vana maja on läbinud põhjaliku uuenduskuuri ning näeb nüüd välja umbes sama uhke nagu kolmkümmend aastat tagasi. Interjöör ei ole väliselt küll palju muutunud, kuid tehniliselt on tase teine.

Eks sisuliselt uue maja puhul tuleb alguses välja veel ka väikeseid vigu, aga küllap ka need parandatud saavad.

Nii et vana teatrimaja on tehtud uueks, kloonitud nooreks.

Suurim probleem on selle juures nähtavasti suurenenud kohtade arv. Ugala suures saalis on neid varasemast küll vaid mõnikümmend rohkem, aga seinad on muudetud nüüd nii helikindlaks, et samal ajal saab mängida ka väikeses saalis. Tulemuseks on ummikud parkimiskohtade leidmisel, maja ees ning garderoobis. Vähemalt siis, kui saalid on rahvast täis.

Kahjuks ei tasu loota, et olukord selles osas lähiajal paraneb, sest kõik tahavad ju seda “uut” maja vaatamas käia. Pealegi näib Ugala lähtuvat ka oma repertuaari koostamisel sellest, et meelitada teatrisse võimalikult palju inimesi. Ugala uusvana maja avalavastuseks valitud Pedro Calderón de la Barca komöödia “Nähtamatu daam” näib olevat nüüd selles mõttes kindla peale minek. Kindlasti mitte nii riskantne nagu olnuks näiteks “Dorian Gray portree”.

Lavale astuvad nooruslikud tegelased 17. sajandist. Trupi kümnest näitlejast vanim on 1974. aastal sündinud Aarne Soro, ülejäänud kõik alles teises või kolmandas kümnendis. Lavastajaks on seevastu vana Lembit Peterson.

Veidi kahju, et seda maja ei avatud nüüd mõne praeguse ugalase lavastusega, aga küllap oli ka Petersoni kutsumine mõeldud kui kindla peale minek. Üleriigiliselt tuntud lavastaja nimi aitab kindlustada ju suurema publikuhuvi.

Tegelaskuju, kellele viitab tüki nimi, kehastab Laura Peterson (Theatrum), kes on lavastaja tütar. Petersoni abikaasa Ott Aardam, kes on Ugala loominguline juht, mängib üllast aadlimeest, keda “nähtamatu daam” kummitama asub.

Vaatajate silme ees rullub lahti lustakas mäng, kust ei puudu mõõgavõitlus, suured tunded ja hiilgavad kombed, mis võivad näida tänapäeval kohati küll isegi veidi liiga grotesksed. Läbivateks teemadeks on selles loos au, sõprus, armastus.

Publikut suutis eile kõige enam naerutada Martin Mill teener Cosme rollis. Noor näitleja Laura Kalle teenijatüdruk Isabelina samuti silma paistis (muu hulgas oma hea kõlava häälega).

Esimesed etendused on harva täiuslikud, sest nende ajal asjad alles loksuvad laval paika.

Kui ma alguses silmad kinni panin ja lihtsalt kuulasin, siis ei kõlanud see veel nagu kuuldemäng, vaid jäi mulje nagu vuristaksid näitlejad teksti alles selleks, et see neile paremini meelde jääks. Hiljem, kui mäng juba käima läks, ei tulnud enam meelde seda katset korrata.

Tundus, et lavastaja, kes istus paar rida eespool, tegi etenduse ajal vahepeal märkmeid.

Nüüd tagantjärele mõeldes võinuks selles tükis olla rohkem laulmist. See oleks lisanud värvi ja romantilisust, mis pikkade tekstimassiivide sisse aeg-ajalt kaduma kippus. Praegu kõlas nii vaid mõni fraas, mis tekitas minus vaatajana üksnes isu kuulda rohkem.

Publik oli üldiselt siiski vaimustuses. Nagu nädalavahetusel toimunud avamisel, nii plaksutati ka teisel etendusel püsti seistes. Eks paistab, kui kaua need ovatsioonid jätkuvad. Täita tuleb nüüd ikkagi poole suurem saal kui vahepeal kasutatud UBB.