Rubriik: poliitika

“Meie kõigi Maa. Inimkonna ellujäämise teejuht”

Ingliskeelne väljaanne ilmus 2022. aastal, esitades paar aastat varem käivitatud algatuse Earth4All tulemused. Eestikeelne tõlge avaldati eelmise aasta detsembris kirjastuse Varrak poolt koostöös Riigikantselei ja Euroopa Komisjoni Eesti esindusega. Raamatul, mille taga on mainekatest teadlastest koosnev suur autorite kollektiiv (kaanel nimetatud kuus inimest on selle aruande põhiautorid, neile lisanduvad kaasautorid, hulk abistajaid ja analüütikuid ning ka 21. sajandi majanduse muutmise komisjoni liikmed, nende hulgas Carlota Perez, kes on muuseas tehnoloogia ja sotsiaalmajandusliku arengu kaasatud professor ja külalisõppejõud TalTechi Nurkse instituudis), on ambitsioonikas eesmärk muuta maailma, mõjuda tõelise äratuskellana.

Eestis on seda seni arvustanud vist ainult Vilja Kiisler (tasuline), kes tõi välja, et autorid on pingutanud kõvasti selle nimel, et raamat oleks loetav, kuid toetuks tõsiseltvõetavatele uurimustele ja arvutustele, mis näitaksid nende poolt tehtud soovituste järgimise vajalikkust ja võimalikkust. Tema sõnul on kohutavalt kurb mõelda, et maailma päästmise plaan on olemas, aga selle elluviimisele isegi ei mõelda. Nojah.

“Meie kõigi Maa” on jätkuks 1972. aastal Rooma Klubi tellimusel valminud aruandele “Kasvu piirid”, milles näidati, et juhitamatu eksponentsiaalne kasv ei saa jätkuda lõputult – inimkonna stabiilse arengu tagamiseks on vaja otsustavat muutust senises elukorralduses. Viiskümmend aastat hiljem on toonased prognoosid uuesti üle vaadatud ja pandud paika kaks võimalikku tulevikustsenaariumi: “Liiga vähe liiga hilja” ja “Hiigelhüpe”.

Liiga vähe liiga hilja

Esimene stsenaarium näeb ette, et maailma rahvastiku ja maailmamajanduse kasv on aastaks 2050 veidi aeglustunud, kuid samas on vähenenud ka tööjõu osalusmäär, valitsuse usaldamine ja elurikkus ning pidevalt suurenenud inimkonna ökoloogiline jalajälg. Muutusi tehakse, aga liiga vähe ja liiga hilja. Saabunud on püsiv vaesus enamikus maailmast ja destabiliseeriv ebastabiilsus rikastes riikides, kus sotsiaalne ebavõrdsus võimendab polariseerumist ja pingeid, toidab natsionaalpopulismi. Otsustavaks peetakse seejuures just praegu käimasolevat kümnendit.

“2050. aastasse viivatel kümnenditel suurendavad majanduslik ebakindlus ja seiskunud mediaansissetulek sotsiaalpingeid enamikus maailma piirkondades. Sellele lisaks jõuab kriitilise tasemeni kliimast tingitud migratsioon ja globaalsed pandeemiad sagenevad. See õhutab populistlikke ja autokraatlikke juhte, kes õõnestavad stabiilset valitsemist ja demokraatlikke väärtusi. Kestev korruptsioon vähendab usaldust veelgi. Kõrgena püsib risk laguneda väiksemateks riikideks, kes on mässitud kestvatesse konfliktidesse.” – stsenaarium, mille teostumine näib olevat praegu kõige tõenäolisem.

Võib juhtuda, et see visioon osutub isegi üleliia optimistlikuks. USA arengud ju näitavad, et poliitilise juhtimise kvaliteedi langus võib ka vormilt demokraatlikes riikides olla ajas kiirenev protsess. Eestiski toimuv näib seda kinnitavat: Riigikogu praeguse koosseisu kõige idiootlikum otsus kiideti seal heaks kõige suurema enamusega. Nii et need arengud, mida seda stsenaariumi koostades ennustati, jõuavad kätte prognoositust tunduvalt varem.

Hiigelhüpe

Teine stsenaarium, mille puhul peetakse otsustavaks samuti praegu käimasolevat kümnendit, näeb ette üleminekut uutele arengu- ja kaubandusmudelitele, mis aitavad tagada stabiilsemat arengut. Näiteks riikide sisemise stabiilsuse tagamiseks on vaja vähendada ka jõukamates maades sotsiaalset ebavõrdsust, mida saab teha tulude progressiivse maksustamise, ametiühingute tugevdamise, kõigile kättesaadava tasuta hariduse, tervishoiu- ja pensionisüsteemi kindlustamise kaudu.

Globaalses plaanis peetakse oluliseks väikese rahvatuluga riikide võlgade tühistamist, nende tärkava tööstuse kaitsmist ja omavahelise kaubanduse edendamist. Aga ka näiteks juurdepääsu parandamist taastuvenergiaallikatele ja tervisetehnoloogiale, eemaldades selleks takistused tehnoloogia siirdelt, sh intellektuaalomandi piirangud.

See stsenaarium sisaldab ka selliseid soovitusi, mida mina isiklikult kõige mõistlikumaks ei pea, aga neid ei hakka ma siin välja tooma. Kokkuvõttes võib öelda, et see oleks sihina suuremas osas positiivne, kuid selle saavutamine tundub tõesti järjest ebarealistlikum, sest võime ju näha praegu pigem hoopis demokraatlike riikide mandumist oligarhiateks ja peaaegu varjamatult kiskjaliku poliitika levimist.

Raamatut lugedes on tõesti tunda, et keerulised asjad on üritatud teha lugejatele võimalikult kergesti arusaadavaks. Kohati mõjub see aga veidi naljakalt, näiteks siin ülal see pilt skeemist (raamatus lk 251), millel on kujutatud mudeli “Maailm kõigi jaoks” tuumstruktuuri. Kohe näha, et teadlased on proovinud seda selgitada lihtsa skeemi abil!

Mary Beard “Rooma keiser. Vana-Rooma maailma valitsemine”

Mary Beardi “Rooma keiser” avab silmi ka tänapäeva poliitika suhtes.

“Olen tihti rõhutanud, et antiikaja Roomal on väga vähe otseseid õppetunde meie jaoks selles mõttes, et me ei saa otsida sealt valmis lahendusi oma probleemidele. Roomlased ei saa ega suuda anda meile vastuseid. Aga nende maailma uurimine aitab küll näha meil oma maailma teistmoodi,” märgib Vana-Rooma ajaloo uurimisele pühendunud Mary Beard oma kõnealuse teose epiloogis. Ta selgitab, et selle raamatu kirjutamine aitas tal paremini mõista mitte üksnes antiikse Rooma poliitilist kultuuri, vaid avas ka silmad tänapäeva maailma poliitika suhtes.

“Rooma keiser. Vana-Rooma maailma valitsemine” (inglise keelest tõlkinud Aldo Randmaa) on pälvinud nüüd Eestis juba suhteliselt laialdast tähelepanu (sõna on võtnud Marek Strandberg ja Siim Sõkkal, Margus Haav, Karl Martin Sinijärv, Toomas Toomsalu ja kindlasti keegi veel). Kohati on toodud välja, et Vana-Rooma mõju on tunda nii tänapäeva demokraatlikes kui ka autokraatlikes süsteemides. Leitud näiteks paralleele Venemaaga, kus Vladimir Putin juhinduvat nn. kolmanda Rooma ideest.

Beard ise rääkis eelmisel aastal ühes BBC saates, et viimastel aastatel küsitakse temalt kõige sagedamini seda, millise Rooma keisriga sarnaneb Donald Trump kõige rohkem. Ta ütles, et kui küsijal on aega kuulata, näiteks 15 minutit, siis selgitab ta põhjalikult, miks see ei ole väga mõistlik küsimus. Kui aega ei ole (ajakirjanik tahab kiiresti vastust saada), nimetab ta lihtsalt mõne, keda küsija tõenäoliselt ei tea, näiteks Elagabalus, ja laseb küsijal endal tema kohta infot otsida, et inimene ennast veidi hariks.

Elagabalus (Rooma keiser 218–222) , kes upitati keisriks 14-aastaselt ning tapeti 18-aastaselt omaenda kaardiväelaste poolt, ei ole tänapäeval üldiselt väga tuntud tegelane, kuid Beard jutustab oma raamatus sissejuhatuseks just temast ning pöördub tema ja tema kohta levitatud lugude juurde hiljem ikka ja jälle tagasi, et selgitada, kuidas oli võimalik, et Rooma keisriks tõusis Süüriast pärit teismeline… ja mida me tema kohta räägitust üldse uskuda saame?

Beard rõhutab, et Rooma ajalookirjutus ei olnud kunagi neutraalne, vaid lähtus alati poliitilistest hetkehuvidest. Keisrit, kes kukutati vägivaldselt, hakati järgmise valitseja ajal demoniseerima. Valitsejat, kelle järglasena uus keiser ennast kujutada soovis, seevastu heroiseeriti.

Skulptuurid, mis kujutavad levinud arvamuse kohaselt üht või teist keisrit, olid nagu kindlaid stampe järgivad paraadportreed, mille järgi olnuks ilmselt raske inimest päriselus ära tunda. Sellest tuleb ka see, et paljudel juhtudel vaieldakse, millist keisrit on kujutatud. Julius Caesari kohta on tegelikult vaid üks tilluke näokujutis müntidel, mille puhul saab olla täiesti kindel, et mõeldud on teda. Egiptuses on Rooma keisrit kujutatud ka vaaraona, kes toob ohvreid Egiptuse jumalatele.

Beard dekonstrueerib teadmisi Vana-Rooma kohta laial rindel, aidates jõuda lugejatel nii nende ebakindluse tunnetamiseni, kuid andes samas üpriski laiahaardelise ettekujutuse toonasest eluolust. Ta tunnistab otsesõnu, et Rooma impeeriumi ajalugu uurides on ta hakanud järjest enam jälestama autokraatiat kui poliitilist süsteemi, lisades samas, et on muutunud kaastundlikumaks “mitte ainult selle ohvrite, vaid ka kõigi nende vastu, kes sellesse sattusid, tipust kuni alama põhjani välja…”

Aga milline on siis ikkagi olnud Vana-Rooma mõju lähiajaloos? Mussolini nägi Vana-Rooma keisrites enda eelkäijaid, seda tunnistab ka Beard. Ilves kujutas ette, et on uus Marcus Aurelius. Või siis viitas talle lihtsalt intellektuaalseks edvistamiseks, järgides selles osas (nagu paljus muuski) Bill Clintoni eeskuju. Marcus Aureliuse “Iseendale” oli väidetavalt ainus raamat (peale Piibli), mis oli Clintonit tugevalt mõjutanud. Beard peab seda siiski üsna kergekaaluliseks teoseks ega näe selles “palju enamat kui filosoofilise kõlaga käibetõdede kogumikku, üht neist raamatutest, mida tänapäeval sagedamini ostetakse kui loetakse.” Clintoni tegevust ta “Iseendale” toetudes mõtestada ei soovita.

Aga Trump? Miks võrreldakse teda ingliskeelses meedias sageli mingite Vana-Rooma keisritega? Kas põhjus on lihtsalt selles, et nendega seotud lood on angloameeriklastele nii koolipingist kui ka popkultuuri kaudu hästi tuntud, sellised võrdlused pakuvad äratundmisrõõmu ja võimaldavad tunda ennast “uue Rooma” täieõiguslike kodanikena? Vähemalt annab kõnealune raamat hea ülevaate sellest, mida on teada või arvatakse selle kohta, kuidas valitseti keisrite ajal Vana-Roomat.

Lõpetuseks ka veidi kriitikat

Leidsin ainult ühe punkti, milles ma autoriga hästi ei nõustu. Beard kirjutab: “…hoolimata mõningate tänapäevaste sõjaväeakadeemiate analüütikute unistustest (nad on alati püüdnud Rooma “edukust” teoreetiliselt põhjendada), on väga vähe märke impeeriumi sõjalisest poliitikast keskmises või pikas plaanis, rääkimata mingist “suurejoonelisest strateegiast”.” See on (veidi üleolev) torge tuntud USA sõjanduseksperdi Edward Luttwaki pihta, kelle raamat Rooma impeeriumi suurest strateegiast (1976) on pälvinud erialateadlaste poolt palju kriitikat.

Beardi kohaselt oli enamik sõjalisi operatsioone Rooma impeeriumi avarustes reaktsioon millelegi, armeega seotud otsused võeti seal enamasti vastu provintsihaldurite ja kohapealsete komandöride poolt ning otseselt keisriga võis neist olla seotud vaid väike osa. Suuremad sõjakäigud, mis sellest mustrist eristusid, olid tema sõnul “vähemalt osaliselt mõeldud keisri avaliku kuvandi kujundamiseks või hiljem seda silmas pidades kirjeldatud.” Muud võimalikku seletust ta neile ei anna.

Luttwaki käsitlus on leidnud Rooma impeeriumi ajaloo uurimisele pühendunud ekspertide poolt aga mitte üksnes kritiseerimist, vaid kohati siiski ka mõistmist. Arther Ferrill kirjutas Luttwakist inspireerituna omapoolse uurimuse Rooma impeeriumi suurest strateegiast (1991), milles teda mitmes osas parandas, vastates samas ka tema kriitikute etteheidetele. Kimberly Kagan (2006) on toonud välja, et Luttwaki käsitlus on antiigiuurijate poolt küll üldiselt tagasi lükatud, kuid on äärmuslik ning ennatlik heita koos sellega kõrvale kogu ettekujutus suure strateegia olemasolust Rooma impeeriumis.

Kagani sõnul on ekslik väita, et Rooma impeeriumil ei olnud mingit suurt strateegiat, sest sellel ei olnud mingit suurt pikaajalist plaani. Ka praktiliselt ühelgi tänapäeva riigil ei ole selliseid plaane, mida antiigiuurijad nimetaks “pikaajaliseks”. Kagan rõhutab, et Rooma impeeriumi suurt strateegiat uurides tuleb esitada selliseid küsimusi, millele olemasolevate tõendite põhjal on võimalik vastata. Näiteks vaadata sõjaliste ressursside jaotamisega seonduvat, täpsemalt: kuidas jaotada piiratud sõjalisi ressursse nii, et vabaneks piisavalt sõjalist jõudu ofensiivseks või defensiivseks tegutsemiseks konkreetses piirkonnas või piirkondades, seadmata samas ohtu ülejäänud riigi julgeolekut? Kuigi otsesed tõendid pikaajalise sõjalise planeerimise kohta puuduvad, näitavad mustrid võitlejate liigutamises Kagani hinnangul selgelt, et keisrid langetasid otsuseid suurtele strateegilistele kaalutlustele toetudes.

Beard ei ole pühendanud sellele isegi joonealust märkust. Tema raamatus samas muidugi ei olegi joonealuseid märkusi ega allikaviiteid. Lõpus on vaid ligi 50 lehekülge soovitusi lisalugemiseks, kusjuures välja on toodud ka loendamatu hulk muuseume ja muid kohti, mida võiks ühe või teise teemaga seoses külastada.

Tuleb veel märkida, et kohati on eestikeelse väljaande tekstis toodud viited piltidele veidi nihkes. Näiteks lk 333 on viidatud piltidele lk 329, mis asuvad tegelikult lk 325, ning lk 338 on viidatud piltidele lk 344, mis asuvad tegelikult lk 339. Viidatud pildid on iseenesest täiesti olemas, aga lihtsalt veidi teises kohas.

Gyles Brandreth “Elizabeth. Intiimne portree”

Kui Elizabeth II (1926–2022) 96-aastaselt suri, oli ta troonil olnud juba enam kui 70 aastat, kauem kui ükski varasem Briti monarh. Äsja oli ametisse astunud tema ametiaja 15. peaminister Liz Truss, kes sündis 1975. aastal. Tema esimene peaminister Winston Churchill sündis 1874. aastal.

Mäletan oma lapsepõlvest, et Suurbritannia seostus mulle paljuski kolme naisega: Elizabeth II, Margaret Thatcher (1925–2013), Agatha Christie (1890–1976). Thatcher oli siis peaminister (ametis 1979–1990), kellest kirjutasid ajalehed ja rääkis Aktuaalne Kaamera. Christie oli tuntud kirjanik, kelle sulest pärinesid sellised tegelased nagu miss Marple ja Hercule Poirot. Tema teoste põhjal valminud ETV “Miss Marple’i lood” ja “McGregori juhtum” tundusid sama põnevad nagu Lenfilmi sari Sherlock Holmesi ja doktor Watsoni seiklustest. Tema raamatuid tõlgiti järjest eesti keelde ja 1995. aastal hakkas ETV näitama telesarja Poirot’ seiklustest. Elizabeth II oli aga mulle tuntud eelkõige markidelt ja müntidelt, mida ma vahepeal kogusin (nagu ka tühje suitsupakke, õllepurke, Turbo nätsu pilte jms. träni), nagu siis paljud teised poisikesed.

Vanimad minu kogus leiduvad tema kujutisega margid pärinevad ajast, mil ta alles krooniti. Lugesin nüüd, et valmistudes selleks pidulikuks tseremooniaks, mida jälgisid teleri vahendusel kümned miljonid inimesed, viidi 1953. aastal läbi tosinkond proovi ja kasutatud kroon kaalus kaks kilo. Elizabeth II sai kuningannaks pärast oma isa surma 1952. aasta veebruaris ja jäi selleks kuni surmani 2022. aasta septembris. Nüüd on antud välja uued margid, millel on kujutatud kuningas Charles III. Brandreth mainib, et üks asi, mida Elizabeth II suutis saavutada, oli see, et Briti markidele jäi monarhi kujutis. Sajandivahetuse paiku, kui võimul oli Tony Blairi esimene valitsus, olnud juba plaan neist seal loobuda, aga kuninganna surus läbi oma tahte.

“Elizabeth. Intiimne portree” ei keskendu Elizabeth II ametiaja poliitilistele aspektidele. Gyles Brandreth (sünd. 1948) oli ühe vahetuse (1992–1997) tooride parlamendisaadik ja on ka hiljem poliitikateemadel sõna võtnud (2014. aastal ärgitas toetama rahvahääletusel Šotimaa jäämist Ühendkuningriigi koosseisu ja 2016. aastal Ühendkuningriigi jäämist Euroopa Liidu koosseisu, kuid märkis hiljem, et valitsusel tuleb aktsepteerida rahvahääletuse tulemust; tänavu valiti parlamenti tema tütar Aphra), kuid antud juhul seadis ta eesmärgiks esitada Elizabethi seesmise vaimu olemust, mitte ta välimist varju. Nii et tema kuningannaks saamiseni jõuab jutt alles raamatu teises pooles, kuid eelnevalt on pühendatud muidugi palju tähelepanu selleks kasvamisele ja kasvatamisele.

Elizabeth oli 25-aastane, kui tema isa suri, aga 10-aastane, kui tema onu troonist loobus ja sai selgeks, et kunagi saab temast kuninganna. Karl Martin Sinijärv avaldas kõnealust raamatut arvustades arvamust, et tema elu oli “palju raskem, palju keerulisem kui söekaevuril Newcastle’i kandis või talunikul Tarvastus. Või isegi rangesse surmaraami surutud vangilaagrerlasel sügaval Siberis.” Minu arvates on selline võrdlus kohatu, teiste eluraskusi pisendav. Tegemist oli siiski inimesega, kelle esmased eluvajadused olid kindlustatud väga hästi. Ta elas juba lapsepõlves 25-magamistoalises 6-korruselises majas, kus laste mänguruumid võtsid enda alla terve korruse. Ja kuigi ta oli kokkuhoidlik, ei olnud rahal, nagu Brandreth märgib, tema jaoks tegelikku tähendust. Selles mõttes on selline võrdlus eluga Siberi surmalaagris absurdne – kui oleks valida, siis vaevalt keegi elu Briti monarhina, kuigi lihtne ei ole kindlasti seegi, selle vastu vahetaks, aga vastupidine vahetus sobiks ilmselt kõigile, kes ennast taolisest olukorrast leiavad.

Brandrethi nägemuse kohaselt oli Elizabeth loomu poolest konservatiivne, traditsiooniliste kristlike põhimõtetega, kuid samas alati tolerantne teiste traditsioonide ja uskumuste suhtes, aktsepteerides aastate möödudes aina enam ka neid muutuvaid moraalseid hoiakuid, mida ta enda ümber nägi. 1950-ndate alguses käis Londonis regulaarselt kirikus rohkem kui 40% täiskasvanutest, tänapäeval vähem kui 3%. Elizabeth II oli pühendunud kristlane, kes luges iga päev meieisapalvet – tema jaoks oli kristlik usk elu põhialus. Loomult tagasihoidlik, introvertne naine, säilitas ta alati väärikuse ja aktsepteeris enda saatust kuningannana kui püha kohustust.

Kui ta kuningannaks sai, oli Briti impeerium juba hääbumas, kuid selle asemele tõusnud võrdõiguslikest riikidest koosnev Rahvaste Ühendus kujunes tema poliitiliseks elutööks. Üheks tema saavutuseks oli Brandrethi sõnul ka see, et Elizabeth II saavutas kokkuleppe, et pärast tema surma jätkab Rahvaste Ühenduse juhina Charles. Polevat olnud sugugi iseenesest mõistetav, et see nii läheb.

Kuigi fookus on selles raamatus peategelase isikul ja inimsuhetel, mitte poliitilisel tegevusel, annavad selles sisalduvad killud aimu, et kuninganna roll oli selles osas veidi suurem, kui tavaliselt arvatakse. Elizabeth II sai igapäevaselt ettekandeid erinevatel teemadel ja tõepoolest ka luges neid. Ajal, mil parlament koos käis, käis peaminister iga nädal talle aru andmas. Ta kohtus korrapäraselt ka MI5 ja MI6 esindajatega ja oli asjadest väga hästi informeeritud. “Ta ei andnud minu ajal kunagi nõu,” meenutas kunagine peaminister Gordon Brown pärast kuninganna surma, “kuid kuulas pingsalt, esitas küsimusi ja oli asjust kindlasti teadlik. Mäletan, kui piinlik mul oli, kui saabusin kord kell kuus ühele meie kohtumisele ja leidsin, et ta teab Rahvaste Ühenduse ministrist, kes äsja ametist lahti lasti, ja mina ei teadnud. Ta rääkis mulle äsja moodustatud uuest valitsusest, samas kui mina oleksin pidanud sellest temale ette kandma.”

James Bond abiellub. Katkend filmist “On Her Majesty’s Secret Service” (1969). Elizabeth II olla küll armastanud väga varajasi James Bondi filme (“enne, kui need liiga lärmakaks muutusid”), aga see vist enam nende hulka ei kuulunud. Või mis?
Kas võis olla üheks tema lemmikuks ehk siiski ka see?