Briti ajaloolane Simon Sebag Montefiore ei ole Jeruusalemma-küsimuses päris sõltumatu ja erapooletu vaatleja. Tema suguseltsis (nagu ka näiteks Rothschildide hulgas) leidus juba 19. sajandil nii sionistliku liikumise väga mõjukaid toetajaid kui ka oponente. Tagajärjeks oli see, et Jeruusalemma tekkis eraldi Montefiore linnaosa, aga kui sionistid lasid 1946. aastal õhku Briti administratsiooni peakorteriks olnud Kuningas Taaveti hotelli, hukkus teiste hulgas üks tema nõbu, kes oli Briti riigiteenistuja, juhtumisi ka juut.
Eessõnas kuulutab autor: “Minu eesmärk on kirjutada Jeruusalemma ajalugu selle kõige laiemas tähenduses, mõeldud laiale lugejaskonnale, olgu ateistidele või usklikele, kristlastele, moslemitele või juutidele, ilma mingi poliitilise tagamõtteta, isegi tänapäeva vaenutsemist arvestades. Tänapäevaselt öeldes on minu eesmärk respekteerida nii iisraellaste ja palestiinlaste kui ka paljude teiste püha maa rahvaste narratiive, ajalugusid ja rahvuslikku identiteeti. Enamik populaarseid ajalooraamatuid oli jultunult juudi või Palestiina riikluse poolt või vastu. See raamat pole kumbagi. Mõistagi on seda raske saavutada; muidugi on see ebatäiuslik, aga see on ka ülimalt oluline. Ilma säärase respekteerimiseta oleks rahu ja sallivus võimatu.” (lk 25)
Tänavu avaldatud kolmas, täiendatud ja parandatud trükk jõuab välja 2023. aasta 7. oktoobri rünnakutele järgnenud maailma. “Selles raamatus on jutustatud seda, mis juhtus ja mis ei juhtunud kolme tuhande aasta jooksul. Ja kui mitte midagi muud, siis näitab olevik ajalooga kooskõlas: iisraellased ja palestiinlased on mõlemad rahvused, kellel on sellele maale õiguspärased pretensioonid; ei kummalgi pole minna kuhugi mujale ega ka mingit kavatsust lahkuda; ja ei mingit muud valikut, kui elada külg-külje kõrval,” sedastab autor lõpuks (lk 696). “Ei saa luua mingit Palestiina riiki, kui selle juhid tahavad korrata 7. oktoobrit ja tappa iisraellasi; pikas perspektiivis ei ole mingisugune Iisrael turvaline ja elujõuline, kui pole Palestiina riigi väljavaadet.”
Jah, aga… kas selle raamatu kaante vahele koondatud enam kui 3000 aastat ajalugu annavad vähimalgi määral lootust, et jõudmine püsivalt rahumeelse kooseksisteerimiseni on realistlik tulevikustsenaarium? Minu meelest… tegelikult mitte, pigem mõjub see masendavalt. Moslemite ja juutide suhted ei ole seal küll alati olnud nii halvad ning ikka ja jälle on leidunud mõlemas leeris ka neid, kes tunnistavad vajadust teineteist respekteerida, kuid kokkuvõttes paistab Lähis-Ida ajalugu siiski suht kohutava õudusena – möönan samas, et selle teadvustamine võib aidata seda ületada, nii et selles mõttes teenib kõnealune teos autori seatud eesmärki.
Ta küll kuulutab eessõnas, et kavatseb kirjutada Jeruusalemma ajalugu “ilma mingi poliitilise tagamõtteta”, kuid see ei tähenda seda, et ta hoiduks väljendamast otsesõnu enda poliitilisi eelistusi. Sebag Montefiore pooldab sisuliselt kahe-riigi-lahendust, kuigi see termin ise talle ei meeldi (sest “lahendus” viitab justkui lõplikkusele, mis ei ole tema arvates enam realistlik, mistõttu eelistab ta loosungit “kaks rahvust, kaks vabariiki”), koos Jeruusalemma jagamise ja sadade tuhandete juudiasunike kodudest küüditamisega (kasutab muidugi eufemismi: “peaksid kolima ümber”).
Iisraeli peaminister Bejamin Netanjahu on tema hinnangul “armutu manipulaator”, kelle strateegia, nagu väitis kunagi Ehud Barak, oli hoida Hamas elu ja tervise juures, isegi Iisraeli kodanike julgeoleku arvelt, sest siis on iisraellastele kergem selgitada, et ei ole kellegagi läbirääkimisi pidada. Seda teooriat, et 7. oktoobri rünnakutel lasti teadlikult juhtuda, Sebag Montefiore siiski ei toeta, vaid kirjutab: “Samal ajal kui Hamas valmistas oma eriväelasi ette eelolevaks rünnakuks, oli Netanjahu koos Iisraeli sõjaväeliste ja paljude välismaiste vaatlejatega langenud tohutusse lõksu, uskudes Hamasi mõõdukuse või vähemalt talitsetuse positsiooni. Iisraeli palju kiidetud kõrgtehnoloogiline ja inimjõuline luure ei suutnud tabada Hamasi ettevalmistusi rünnakuks või neile reageerida – hoolimata Egiptuse ja Iisraeli oma valdavalt naissoost piirivaatlejate hoiatustest. Netanjahu domineerimine oli pärssinud igasuguse väljakutse esitamist valitsevale poliitikale.” (lk 687)
Käesolevasse sajandisse jõutakse kõnealuses teoses Jeruusalemma ja laiemalt Lähis-Ida ajaloost muidugi alles üsna lõpus, täpsemalt leheküljel 675. Laskumata siin detailidesse, tundub mulle, et autor on koondanud nende kaante vahele muu hulgas kõik teated kunagiste võimukandjate seksuaalsetest hälvetest, mis tal on õnnestunud kusagilt leida. Selle tulemusel mõjub tekst kohati veidi kollaselt. Ma ei ole kindel, et päris kõik kirjeldatud kurioosumid tõele vastasid. Aga nagu Sebag Montefiore suvel Eestis käies ütles, kirjutab ta keskmisele lugejale (tahab, et tema raamatuid loeksid kõik). Seega ei maksa imestada, et seks ja vägivald mängivad selles raamatus suuremat rolli kui teoloogilised arutelud või poliitiliste valikute taga peituvate mõttekäikude avamine, kuigi leidub loomulikult ka neid.
PS. Hiljutiste küsitluste kohaselt nõustub 76% Iisraeli juutidest väitega, et Gazas ei ole süütuid inimesi, aga 69% arvab samas, et Iisraeli kaitsevägi teeb jõupingutusi, et vältida tsiviilohvreid. Toetus 7. oktoobri rünnakutele on Gaza elanike hulgas järjest langenud, kuid 38% peab neid endiselt õigustatuks. 48% Gaza elanikest toetab Hamasi-vastaseid proteste, aga pooled mitte. Rahvusvaheline surve kahe-riigi-lahenduseks järjest kasvab, kuid palestiinlaste ja iisraellaste vastastikune usaldamatus ning Jeruusalemma ja juudiasunduste küsimus muudavad selle minu meelest praktiliselt teostamatuks, sest need oleksid siis kaks vaenujalal olevat riiki, mille puhul juba piiride tõmbamine kujuneb lõputute konfliktide allikaks. Kui kahe-riigi-lahendus üldse kunagi toimiks, siis ainult sellise konföderatsioonina, mida propageerib algatus “Maa kõigile” (“kaks riiki, üks kodumaa”), kuid see ei ole see, mida sellest rääkides enamasti mõeldakse.
Urho Kaleva Kekkonen (1900–1986) oli kahtlemata vastuoluline mees. Tema roll Soome ajaloos on vaieldamatult suur, kuid hinnangud talle jätkuvalt väga vastukäivad. Nooruses osales ta valgete poolel verises kodusõjas. Juba pärast sõja ametlikku lõppu pidi ta võtma 17-aastase noorukina osa tsiviilisikute hukkamisest. Elu lõpupoolel meenutas Kekkonen, et see mõjutas määravalt paljusid tema hilisemaid poliitilisi seisukohti.
Kekkonen õppis õigusteadust, töötades samal ajal ülekuulajana salapolitseis. Enda mälestuste kohaselt mängis ta seal nn. “hea politseiniku” rolli. Seda kinnitasid hiljem ka mitmed toonased põrandaalused kommunistid, kellega ta siis töö käigus kohtus, kuid teistele jäi ta meelde mehena, kes kinnipeetuid peksis. Lõpuks olevat ta aga jõudnud järeldusele, et paremaid tulemusi annab informatsiooni hankimisel siiski ülekuulatavatega saunas käimine ja koos alkoholi tarvitamine.
Poliitilise karjääri kiire algus
Kekkonen oli nooruses vaimustunud Suur-Soome ideest, kuid 1932. aastal astus ta pärast Lapua liikumise ebaõnnestunud Mäntsälä mässu koos teiste mõõdukamate tegelastega seda toetanud Akadeemilisest Karjala Seltsist välja. 1933. aastal astus Kekkonen Maaliitu (nimetati 1965. aastal ümber Keskerakonnaks) ja kandideeris esimest korda parlamenti, kuid ei osutunud sinna valituks. Samas asus ta tööle ametnikuna põllumajandusministeeriumis.
1930-ndate alguses oli ta Saksamaal tunnistajaks natsionaalsotsialistide esiletõusule. 1934. aastal avaldas pamfleti “Demokraatia enesekaitse”, milles kuulutas, et demokraatial on õigus ja kohustus kaitsta end ebademokraatlike meetoditega parem- ja vasakäärmuslike liikumiste eest, mis taotlevad demokraatia hävitamist, senise riigikorra kukutamist, kuid jõuvõtteid tuleb kasutada siiski ainult tegeliku vajaduse korral (enne nendeni laskumist tuleb üritada kõrvaldada puudujääke, mis on aidanud kaasa äärmuslike liikumiste tõusule), sest muidu muutub demokraatia ise hirmuvalitsuseks. Kekkonen pooldas tugevat riiki ja kritiseeris teravalt liberalismi, mis ohustas tema hinnangul demokraatlikku riigikorda sellega, et lasi vabalt tegutseda totalitarismi toetavatel liikumistel.
Maaliit oli 1920-ndatel ja 1930-ndatel Soomes populaarsuselt teine jõud sotsiaaldemokraatide järel. Seda toetas enam kui viiendik valijatest, parlamendis oli selle käes enam kui neljandik kohtadest. Kekkonenist sai kiiresti selle silmapaistev liige. Erakonna juhatusse kuulus ta alates 1935. aastast. 1936. aastal kaitses ta doktorikraadi (väitekirja teema: “Hääleõigus kohalikel valimistel vastavalt Soome õigusele”), valiti parlamenti ja määrati kohe justiitsministriks valitsuses, mida juhtis tema erakonnakaaslane Kyösti Kallio.
Kallio valiti peagi presidendiks ning seejärel moodustatud uues valitsuses oli Kekkonen siseminister (ametis 1937–1939). Siseministrina üritas ta keelustada 1932. aastal Lapua liikumise keelustamisel loodud Isamaaliist Rahvaliikumist, mis oli esindatud ka Soome parlamendis. Valitsus ja parlamendienamus andsid küll plaanile heakskiidu ja politseijõud asusid juba tegutsema, kuid kohtud (kõik kolm kohtuastet) tunnistasid selle sammu õigustühiseks.
Teise maailmasõja keerises
1940. aastal oli Kekkonen parlamendis väliskomisjoni liikmena vastu Talvesõja lõpetanud Moskva rahulepingu ratifitseerimisele. Sellega NSV Liidule loovutatud aladele jäid muu hulgas taluhooned ja suurem osa maadest, mille Kekkonen ise oli alles paar aastat varem ostnud koos oma abikaasaga enda valimisringkonnas Lõuna-Karjalas, et tugevdada sidemeid sealsete valijatega. Enne sõda oli juba alustatud lagunenud hoonete renoveerimist.
Jätkusõja ajal ühines Kekkonen nn. rahuopositsiooniga, mis taotles Saksamaast sõltumatult vaherahu sõlmimist NSV Liiduga. Soome jõudis selleni 1944. aasta septembris, kui Saksamaa oli alustanud vägede Eestist väljatõmbamist (ei jäädud ootama, et Eestit hakataks kasutama taas platsdarmina Soome vastu), kuid Juho Kusti Paasikivi (Rahvuslik Koonderakond) juhitud rahuopositsioon oli parlamendis järjest kasvanud alates 1943. aasta algusest, mil muutus üha selgemaks, et Saksamaa koos oma liitlastega ei suuda maailmasõda võita.
1944. aasta novembris sai Paasikivi peaministriks ja Kekkonen siseministriks, osaledes seda rolli täites ka nn. sõjasüüdlaste protsessi korraldamises, mille käigus mõisteti vangi kaheksa Soome sõjaaegset riigitegelast eesotsas president Risto Rytiga (ametis 1940–1944). Ryti oli andnud 1944. aasta juunis vastutasuks sõjalise abi eest Hitlerile lubaduse mitte sõlmida Saksamaa nõusolekuta rahu NSV Liiduga. Punaarmee pealtung jäi tänu sakslaste abile seisma, president ja peaminister vahetati NSV Liidu nõudmisel välja ning vaherahu sai siiski sõlmitud.
1944. aastal Moskvas sõlmitud vaherahulepinguga, lõplik rahuleping sõlmiti 1947. aastal Pariisis, pidi Soome loovutama täiendavaid alasid NSV Liidule (Talvesõjale eelnenuga võrreldes kaotati kokku umbes 11,5% riigi territooriumist). Ühtlasi tuli maksta suuri reparatsioone (tänapäeva vääringus umbes 6,7 miljardit USA dollarit), lubada tegutseda Soomes kommunistlikul parteil ja keelustada samas NSV Liidu poolt fašistlikeks peetavad jõud, näiteks Isamaaline Rahvaliikumine.
Sõjajärgsed aastad
Kui Paasikivi valiti 1946. aastal presidendiks, esitas Maaliit Kekkoneni peaministrikandidaadiks, aga sotside vastuseisu tõttu jäi tal siis peaministriks saamata. 1946–1947 oli ta parlamendi aseesimees, 1948–1950 esimees. 1950. aasta presidendivalimistel jäi ta Paasikivi ning kommunistide juhitud SKDL-i kandidaadi Mauno Pekkala järel kolmandaks. Pekkala oli olnud 1946–1948 Soome peaminister, SKDL oli saanud 1948. aasta parlamendivalimistel viiendiku häältest.
Pärast 1950. aasta presidendivalimisi nimetas Paasikivi Kekkoneni peaministriks. 1950–1953 ja 1954–1956 juhtis kokku viite valitsuskabinetti, millest neljas oli Maaliidule lisaks Rootsi Rahvapartei Soomes, kolmes sotsid ja kahes liberaalne Rahvuslik Eduerakond. Neist kaks olid vähemusvalitsused.
1956. aastal valiti Kekkonen presidendiks ning ta jäi selleks 1982. aasta jaanuarini, mil ametisse astus Mauno Koivisto, esimene sellele ametikohale tõusnud sots. Kekkoneni viimane ametiaeg pidanuks kestma tegelikult 1984. aastani, aga järjest halveneva tervise ning poliitilise kontrolli kaotamise tõttu astus ta lõpuks ise ennetähtaegselt tagasi. Kekkonen suri 1986. aasta augusti lõpus kolm päeva enne oma 86. sünnipäeva.
Soome poliitikas oli Kekkonen vastuoluline isik. Ühest küljest oli temal ning tema poliitikal palju toetajaid. Teisest küljest iseloomustasid teda autoritaarsed kalduvused, poliitiline manipuleerimine jms. Pärast tema ametist lahkumist võeti vastu rida muudatusi: presidendi ametiaeg piirati kahe järjestikuse ametiajaga ja mindi üle presidendi valimisele otse rahva poolt (varem tehti seda rahva poolt valitud valijameeste kogu kaudu), piirati presidendi rolli valitsuse moodustamisel ning võeti temalt võimalus saata parlament laiali ilma peaministri nõusolekuta, suurendati peaministri rolli Soome välissuhete kujundamisel.
Vaid väike killuke eluloost
Gordon F. Sander (sünd. 1951) on USA ajakirjanik ja ajaloolane (lõpetanud Cornelli Ülikooli ajaloo erialal), kes baseerub praegu Riias, kuid on külastanud Soomet alates 1977. aastast ja avaldanud juba varasemalt mitu raamatut selle ajaloo kohta, üks on pühendatud näiteks Talvesõjale. 2017. aastast on ta Soome Lõvi ordeni rüütel – president Sauli Niinistö hindas sellega tema teeneid Soomele ja rahvusvahelisele ajakirjandusele.
“Kodanik Kekkonen: suur projekt” (soome keelest tõlkinud Ene Kaaber) ilmus Soomes kirjastuselt WSOY 2021. aastal. Eesti keeles andis selle välja Varrak. Käesoleval aastal on veel ilmumas ingliskeelne väljaanne kirjastuselt Cornell University Press.
See raamat on mahukas (472 lk-d), kuid selles on keskendutud tegelikult vaid üsna väikesele osale Kekkoneni elust ja poliitilisest karjäärist. Nimelt 1956. aastal napilt võidetud valimistele eelnenust (Kekkoneni toetuseks läks siis 26,93% rahva poolt antud häältest, valimiskogus võitis ta sotside kandidaati Karl August Fagerholmi teises voorus häältega 151:149) ülivõimsa võiduni 1962. aastal (44,29% rahva poolt antud häältest, valimiskogus 199 häält 300-st).
Autoril kulus selle raamatu kirjutamisele kaheksa aastat. Ta vestles selle tarbeks mitmekümne inimesega. Nende hulgas lisaks soomlastele veel näiteks Nikita Hruštšovi poeg Sergei ning Eesti kirjanik Kulle Raig, kes on kirjutanud koos Pekka Liljaga raamatu “Urho Kekkonen ja Eesti”. Olgu öeldud, et Eestit ei ole Sanderi raamatus eraldi mainitud – viidatakse üldisemalt Balti riikidele, millele 1939. aastal NSV Liidu poolt esitatud ultimaatumitega võrreldi Lääne ajakirjanduses 1961. aastal Soomele esitatud nõudmisi.
Kekkonen koos oma kaasvõitlejatega. Mehed olid parajasti Hawaiil, kui said teate noodist, millega NSV Liit taotles Soomega sõjaliste läbirääkimiste alustamist.
Kekkonen oli just rääkinud ringreisil Ameerika Ühendriikides, et mida suurema usalduse suudab Soome saavutada rahuarmastava naabrina NSV Liidu silmis, seda paremad eeldused on soomlastel teha lähedast koostööd lääneriikidega, kui… NSV Liit lõhkas atmosfääris 50-megatonnise termotuumapommi, tekitades sellega kogu senise ajaloo suurima plahvatuse, ning esitas Soomele noodi ettepanekuga alustada “Lääne-Saksamaa ja selle liitlaste tekitatud ohu tõttu” sõjalisi läbirääkimisi.
See noodikriisi nime all tuntuks saanud episood ja mõned aastad varem eelnenud nn. öökülmad suhetes NSV Liiduga moodustavad Sanderi raamatu kandva telje. Mõningad soomlastest autorid, näiteks Pekka Hyvärinen oma eesti keeleski ilmunud raamatus “Soome mees. Urho Kekkose elu”, kujutavad neid suure kokkumänguna, mille eesmärk oli tasalülitada Kekkoneni poliitilised rivaalid ehk teda Soomes võimul hoida. Sanderi lähenemine nii mustvalge ei ole. Tema paigutab need laiemasse maailmapoliitika konteksti ning näitab, et Kekkonen oli ka ise NSV Liidu plaanide osas vahepeal siiralt nõutu, need jäid talle kohati üsna arusaamatuks.
1961. aasta noodikriisi ajal olid Kekkonen ja tema lähikond arvamusel, et NSV Liidu noodi tegelik adressaat ei ole Soome, vaid see on kuidagi seotud Berliini kriisiga. Sander viitab ka hinnangutele, mille kohaselt oli see tingitud hoopis pingetest NLKP-s – Hruštšovi vajadusest demonstreerida jõudu. Poliitbüroo liikmed olid kritiseerinud Hruštšovi varem tema justkui liigse leebuse eest Soome suhtes. Kekkoneni USA-visiidi ajal olid NSV Liidu ja USA tankid Berliinis otseselt vastakuti, juba teineteist sihikule võtnud, kohe näis puhkevat kolmas maailmasõda. See on kontekst, mille sageli unustavad need, kes peavad noodikriisi vaid mingiks Kekkoneni kokkumänguks venelastega.
Maailmapoliitika telgitagused
Sander on toetunud tugevalt ka USA allikatele, sealhulgas USA Soome suursaatkonna ja USA välisministeeriumi telegrammidele, riikliku julgeolekunõukogu raportitele, arutelude protokollidele ja asjaosaliste päevikutele. USA poliitika juhindus pikalt põhimõttest, mille sõnastas 1950. aastal Dean Acheson president Trumanile kirjutatud memos: “Oleks eriti ohtlik hakata Soome puhul kasutama mingeid meetmeid, mis võiksid esile kutsuda Nõukogude Liidu reaktsiooni.”
1961. aastal suhtumine muutus. Välisminister Dean Ruski soovitusel saatis president Kennedy siis kodumaale naasnud Kekkonenile salajase sõnumi (kaasas juhtnöör USA suursaadikule: “Teade tuleb presidendile edasi anda suuliselt, kirjalikku sõnumit loovutamata.”), milles kuulutas: “Tahan teile kinnitada, et minu riik on valmis andma Soomele poliitilist ja majanduslikku abi juhul, kui Soome vastu kasutatakse majandussanktsioone, mille eesmärk on saavutada teatud poliitilisi järeleandmisi. Vajaduse korral oleme valmis häälekalt kaitsma Soome turvalisust ja iseseisvust.”
Kekkonen oli Kennedy tähelepanu eest tänulik. Nagu ka selle eest, et teadet oli hoitud salajas. Ta selgitas, et Soome oli üritanud noodi saamisest alates aega võita, kuid lõpuks jäi tal ainsaks variandiks minna Hruštšoviga kohtuma. Ta arvas, et halvim, mida võidakse nõuda, on kommunistide nimetamine Soome juhtkonda. Moskva surve jätkumisel, mida ta pidas võimalikuks, kavatses Kekkonen tagasi astuda: “Kui minu töö osutub asjatuks, ei kavatse ma oma positsioonist küünte ja hammastega kinni hoida.”
Paasikivi oli kirjutanud 1950. aastal oma päevikusse: “Kekkonen on praegu see mees, kes pärast mind oleks parim president. Aga ta peaks talitsema oma auahnust, et see ei pääseks tumestama tema mõtet. Ta asetab rõhu peaaegu ainuüksi venelaste toetusele. Oma rahva seas ei ole tal toetust mujal kui oma parteis ja ka seal pole see täielik. Aga Soome president ei ole ega tohi olla üksnes vene kuberner. Kekkonen peaks saama toetust oma rahvalt.”
Kekkonen ja Kennedy. 1961. aasta noodikriisi ajal saatis Kennedy soomlastele salajase teate, milles lubas abistada neid vajadusel vastasseisus NSV Liiduga.
Kogu sõjajärgse perioodi oli Kekkonen lähtunud eeldusest, et Soome riigi püsimajäämiseks on vajalik lähedane sõprus NSV Liiduga. See ei olnud toonastes oludes elukauge arusaam. Soome oli kaotanud kahes järjestikuses sõjas langenutena enam kui 90 tuhat, haavata oli saanud enam kui 200 tuhat, Karjalast oli evakueeritud 407 tuhat inimest. 1960-ndate alguses võis tõesti tunduda, et NSV Liit on külma sõda võitmas. Isegi president Kennedy uurinud enne Kekkoneniga kohtumist tema visiiti ette valmistanud Max Jakobsonilt, miks NSV Liit on lasknud Soomel iseseisvuse säilitada.
Noodikriisi haripunktis sõitis Kekkonen lõpuks Hruštšoviga kohtuma. Siberisse. Helsingist lahkus märkamatult, rongile istus alles NSV Liidu piiri lähedal. Vahepeal oli käinud läbi oma sõjas pimedaks jäänud venna juurest. Osade silmis kujutas järgnenud kohtumine Hruštšoviga endast alandavat koogutamist, teised nägid selles diplomaatia meistriklassi. Tulemuseks oli see, et Kekkoneni peamine vastaskandidaat Olavi Honka sunniti Soome presidendivalimistelt taanduma (see oli sõjalistest läbirääkimistest loobumise tingimus) ja Kekkonen, kes oli suutnud tekkinud pinged maandada, jätkas kindlalt ametis.
On kerge mõista, miks Kekkoneni kriitikud näevad selles kokkumängu venelastega. Sanderi sõnul võinuks noodikriis paisuda ameeriklaste sekkumisel suuremaks kokkupõrkeks, aga Kekkonen ei tahtnud, et Soomest saaks külma või kuuma sõja rinne. Sander nõustub nendega, kelle hinnangul võis NSV Liidu noodil ja selle ajastusel olla mitu taustategurit, neist üks kindlustada Kekkoneni tagasivalimine, kuid mehele endale tulnud see ikkagi halva üllatusena, mis seadis ta üsna täbarasse olukorda, kust vaid tänu oma osavusele välja ronis – ta ei olnud venelaste agent, vaid mängis alati oma mängu.
Sellest, kui ränka lõivu tuli soomlastel heade suhete eest NSV Liiduga maksta, annab tegelikult parema pildi Jussi Pekkarineni ja Juha Pohjoneni “Läbi Soome kadalipu. Inimeste väljaandmised Nõukogude Liidule 1944–1981”, aga “Kodanik Kekkonen” avab kogu selles loos kahtlemata uusi ja huvitavaid tahke. Paneb muu hulgas mõtlema selle peale, mida põnevat võib saada tulevikus teatavaks tänapäeva poliitiliste telgitaguste kohta.
Ingliskeelne väljaanne ilmus 2022. aastal, esitades paar aastat varem käivitatud algatuse Earth4All tulemused. Eestikeelne tõlge avaldati eelmise aasta detsembris kirjastuse Varrak poolt koostöös Riigikantselei ja Euroopa Komisjoni Eesti esindusega. Raamatul, mille taga on mainekatest teadlastest koosnev suur autorite kollektiiv (kaanel nimetatud kuus inimest on selle aruande põhiautorid, neile lisanduvad kaasautorid, hulk abistajaid ja analüütikuid ning ka 21. sajandi majanduse muutmise komisjoni liikmed, nende hulgas Carlota Perez, kes on muuseas tehnoloogia ja sotsiaalmajandusliku arengu kaasatud professor ja külalisõppejõud TalTechi Nurkse instituudis), on ambitsioonikas eesmärk muuta maailma, mõjuda tõelise äratuskellana.
Eestis on seda seni arvustanud vist ainult Vilja Kiisler (tasuline), kes tõi välja, et autorid on pingutanud kõvasti selle nimel, et raamat oleks loetav, kuid toetuks tõsiseltvõetavatele uurimustele ja arvutustele, mis näitaksid nende poolt tehtud soovituste järgimise vajalikkust ja võimalikkust. Tema sõnul on kohutavalt kurb mõelda, et maailma päästmise plaan on olemas, aga selle elluviimisele isegi ei mõelda. Nojah.
“Meie kõigi Maa” on jätkuks 1972. aastal Rooma Klubi tellimusel valminud aruandele “Kasvu piirid”, milles näidati, et juhitamatu eksponentsiaalne kasv ei saa jätkuda lõputult – inimkonna stabiilse arengu tagamiseks on vaja otsustavat muutust senises elukorralduses. Viiskümmend aastat hiljem on toonased prognoosid uuesti üle vaadatud ja pandud paika kaks võimalikku tulevikustsenaariumi: “Liiga vähe liiga hilja” ja “Hiigelhüpe”.
Liiga vähe liiga hilja
Esimene stsenaarium näeb ette, et maailma rahvastiku ja maailmamajanduse kasv on aastaks 2050 veidi aeglustunud, kuid samas on vähenenud ka tööjõu osalusmäär, valitsuse usaldamine ja elurikkus ning pidevalt suurenenud inimkonna ökoloogiline jalajälg. Muutusi tehakse, aga liiga vähe ja liiga hilja. Saabunud on püsiv vaesus enamikus maailmast ja destabiliseeriv ebastabiilsus rikastes riikides, kus sotsiaalne ebavõrdsus võimendab polariseerumist ja pingeid, toidab natsionaalpopulismi. Otsustavaks peetakse seejuures just praegu käimasolevat kümnendit.
“2050. aastasse viivatel kümnenditel suurendavad majanduslik ebakindlus ja seiskunud mediaansissetulek sotsiaalpingeid enamikus maailma piirkondades. Sellele lisaks jõuab kriitilise tasemeni kliimast tingitud migratsioon ja globaalsed pandeemiad sagenevad. See õhutab populistlikke ja autokraatlikke juhte, kes õõnestavad stabiilset valitsemist ja demokraatlikke väärtusi. Kestev korruptsioon vähendab usaldust veelgi. Kõrgena püsib risk laguneda väiksemateks riikideks, kes on mässitud kestvatesse konfliktidesse.” – stsenaarium, mille teostumine näib olevat praegu kõige tõenäolisem.
Võib juhtuda, et see visioon osutub isegi üleliia optimistlikuks. USA arengud ju näitavad, et poliitilise juhtimise kvaliteedi langus võib ka vormilt demokraatlikes riikides olla ajas kiirenev protsess. Eestiski toimuv näib seda kinnitavat: Riigikogu praeguse koosseisu kõige idiootlikum otsus kiideti seal heaks kõige suurema enamusega. Nii et need arengud, mida seda stsenaariumi koostades ennustati, jõuavad kätte prognoositust tunduvalt varem.
Hiigelhüpe
Teine stsenaarium, mille puhul peetakse otsustavaks samuti praegu käimasolevat kümnendit, näeb ette üleminekut uutele arengu- ja kaubandusmudelitele, mis aitavad tagada stabiilsemat arengut. Näiteks riikide sisemise stabiilsuse tagamiseks on vaja vähendada ka jõukamates maades sotsiaalset ebavõrdsust, mida saab teha tulude progressiivse maksustamise, ametiühingute tugevdamise, kõigile kättesaadava tasuta hariduse, tervishoiu- ja pensionisüsteemi kindlustamise kaudu.
Globaalses plaanis peetakse oluliseks väikese rahvatuluga riikide võlgade tühistamist, nende tärkava tööstuse kaitsmist ja omavahelise kaubanduse edendamist. Aga ka näiteks juurdepääsu parandamist taastuvenergiaallikatele ja tervisetehnoloogiale, eemaldades selleks takistused tehnoloogia siirdelt, sh intellektuaalomandi piirangud.
See stsenaarium sisaldab ka selliseid soovitusi, mida mina isiklikult kõige mõistlikumaks ei pea, aga neid ei hakka ma siin välja tooma. Kokkuvõttes võib öelda, et see oleks sihina suuremas osas positiivne, kuid selle saavutamine tundub tõesti järjest ebarealistlikum, sest võime ju näha praegu pigem hoopis demokraatlike riikide mandumist oligarhiateks ja peaaegu varjamatult kiskjaliku poliitika levimist.
Raamatut lugedes on tõesti tunda, et keerulised asjad on üritatud teha lugejatele võimalikult kergesti arusaadavaks. Kohati mõjub see aga veidi naljakalt, näiteks siin ülal see pilt skeemist (raamatus lk 251), millel on kujutatud mudeli “Maailm kõigi jaoks” tuumstruktuuri. Kohe näha, et teadlased on proovinud seda selgitada lihtsa skeemi abil!
