Eesti Kirjanike Liidu ajakiri Looming sai sel aastal uue kujunduse, mis harmoneerub hästi Loomingu Raamatukogu omaga, sest mõlema autoriks on Asko Künnap, kes on kasutanud seal sarnaseid motiive. Mulle meeldib isegi see, et ajakiri sai endale maskoti. Pegasus võib küll näida vanamoodne, aga samas rõhutabki see seda, et Looming on klassikaline kirjandusajakiri. Minerva mõjuks võib-olla liiga sõjakalt.
Kui vaadata esimese numbri sisu, siis on kõige nõrgemaks kohaks luuletused, mille kohta sobivad üldiselt Jüri Kolki sõnad: keegi kurat ei vaja mu värsse / võta ükskõik milline mõõtkava / peale egotsentrismi. Kui see tabav hinnang kõrvale jätta, siis leiab selles osas midagi huvitavat ainult Vaapo Vaheri kirjutisest Asta Willmanni kohta, kes tegutses muu hulgas ka luuletajana. Paul-Eerik Rummo 75. sünnipäeva puhul tõstatab Sirje Kiin küsimuse, kas “Saatja aadressi” sõnum on pärale jõudnud, aga seda mõtisklust lugedes jõudsin järeldusele, et sellel ei olegi enam kuhugi jõuda (Rummo kuulus luulekogu pakub tänapäeva kontekstis veel vaid kultuuriloolist huvi).
Andrus Kivirähk esineb Loomingu Raamatukogu 60. sünnipäeva puhul eaka haritlase juubelikõnega, mis on üheaegselt nii pilge kui ka ülistuslaul ja sellisena vist omamoodi märk autori enda vaimsest lõhestumisest, kahetisest suhtumisest antud teemasse. Avaldatud on üldse suht palju mälestusi, minevikukaemust.
Ingvar Luhaäär meenutab usuelu nõukogude ajal. Paavo Matsin toob kilde ajast, kui ta töötas 1990-ndate keskpaigas Vilde ja Tammsaare muuseumis. Maarja Vaino on teinud temaga intervjuu, kus põgusalt juttu ka Viljandist. Urmas Vadi näidend “Kus sa oled, Juhan Liiv?”, mis juba lavalt läbi käinud, on hea lisa Eeva Parki “Geeniuste algkursusele” – Vadi on teinud Liivist Jumala poja, kes tuleb maa peale luulet looma, justkui lausa Jeesus Kristuse. Jällegi see… üheaegselt nii pilge kui ka ülistuslaul – nähtavasti mingi tänapäeva eesti kirjanike hulgas laiemalt levinud suhtumine minevikupärandisse, kohalikku kultuurikaanonisse.
Jan Kausi novell “Üle mere” jättis mulle päris hea, mitte lödi mulje. Vahepeal küll mõtlesin, et kuhu see jutuke välja viib ehk mis see point üldse on, aga lõppu jõudes meenus Aleksandr Grin. Väga hea on Livia Viitoli “Ristimisvaagen tammepuust põranda all”, mille pealkiri küll alguses eriti lugema ei kutsunud, aga mis osutus vist Loomingu selle numbri kõige kestvamat, püsivamat väärtust omavaks tekstiks. Võiks minna kuhugi antoloogiasse, kooliõpikuisse (lugemikesse) jms. raamatuisse.
Oskar Lutsu 130. sünniaastapäeva puhul avaldati uus osa Toomas Kalli sarjast “Kuidas Eesti kirjanikud “Kevadet” kirjutaksid”, kus sel korral kujuteldavaks autoriks Olev Remsu, kes ise kirjutanud arvustuse Toomas Raudami raamatule “Vihm”. Mõlemad on omapärased. Huvitavad. Ja mulle meeldivad.
Jaak Jõerüüt kirjutab riiklusest ja riigimehelikkusest, teatades muu hulgas: “Riigikorralduste paljususe mitteteadmine, mittetundmine ja mitteanalüüsimine raskendab mu meelest meie koduseid vaidlusi suurtel poliitilistel teemadel, eriti neid, mis puudutavad põhiseaduslikke institutsioone või põhiseadust ennast. Mul on alatasa tunne, et vaidluses Eesti riigi, selle korralduse ja toimimise üle tuleb meil liiga sageli ette lahmimist, tundelist tõmblemist või oma kinnisideede tõestamist, argumentide asemel kasutatakse aga väljamõeldisi. Või siis tardutakse kuiva juriidikasse, milles puuduvad kogemuste vürts ja loorber ning teised elu halja puu viljad, millest kirjutas juba Johann Wolfgang von Goethe.” Kahjuks ta sel teemal pikemalt ei peatu, detailidesse ei lasku, heietab niisama üldist juttu.
Loomingu peatoimetaja Janika Kronberg kirjutab territoriaalsest terviklikkusest. Seda nii traditsioonilises mõttes kui ka… “Mida on sel kõigel pistmist eesti keele ja kirjandusega? Kui Juhan Liiv ütles, et tema erakond on eesti keel, siis ma tahaksin eelneva jutu jätkuks öelda, et eesti kirjanduse territoorium on eesti keel, ühtne, jagamatu ja terviklik oma rikkuses ja mitmekesisuses, kõneldagu, kirjutatagu või loetagu seda kus tahes ja kuidas tahes. Meie keel ja meie kiri kannavad meie kultuuri, me oleme kirjaoskaja ja lugeja rahvas ning oleme selle üle õigusega uhked. Vahest teisiti meid ei olekski – ei eestlasi ega Eesti riiki,” kirjutab Kronberg.
Kõigel siin peatuda ei jõua. Eraldi mainin veel Heli Alliku ülevaadet 2016. aasta Prantsuse kirjandusauhindadest, millega seoses tahaks väga loota, et vähemalt Goncourt’i auhinna võitnud Leïla Slimani “Chanson douce” (“Unelaul”) ka eesti keelde tõlgitakse.
