Aleksandra A. T. luulest

Aleksandra A. T. luulekogu “Minu armastusest jätkub meile mõlemale?” esitlus #aleksandratšoba #poeesia

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Aleksandra Tšoba esitles neljapäeval Viljandi Linnaraamatukogus oma teist luulekogu “Minu armastusest jätkub meile mõlemale?”. Lugesin nüüd läbi nii selle kui ka tema esimese, paari aasta eest avaldatud kogu “Armastus vaikib mind maha”.

Alustan esimesest, mis sisaldab tekste aastatest 2007-2014. Ütlen kohe, et teine tundus mulle sellega võrreldes veidike lahjem, kuigi samas läbimõeldum ning nö. täiskasvanulikum. Ja seal on küll arvuliselt mõned luuletused rohkem, aga lehekülgi ja ilmselt ka tähemärke kokkuvõttes vähem.

“Armastus vaikib mind maha” algab tsükliga, mis on pühendatud autori isale, emale, vanavanematele, läbi käivad ka onu ja tädi. Mina neid inimesi ei tunne ega tea, aga A. T. tundub isegi ehmatavalt siiras, aus ja avameelne, kuigi teemad on valusad.

Huvitav on see, et üks luuletus on kirjutatud vanaisa vaatepunktist, vanaemast nähtuna läbi tema silmade. Hiljem mängib A. T. luuletuses “ma olen naine” mõttega “kui ma oleksin mees” (lõpetus: aga õnneks olen/naine), mille peale kirjutasin nüüd ise kah kohe ühe luuletuse sooidentiteedist.

kui ma oleksin naine
siis ei oleks ma mees
vaid mõtleksin sellest
mida teeksin küll siis
kui ma oleksin mees
sest kui oleksin naine
siis ei oleks ma mees

Mina ei saa üldse aru, kust tuleb naistel jutt selle kohta, mida nad teeksid siis, kui nad oleksid mehed (või, noh, kui mu enda ema seda kunagi rääkis, siis täitis see ilmselt kasvastuslikku eesmärki). Ei ole nagu kuulnud, et mehed mõtleksid sellest, mida nad teeksid siis, kui nad oleksid naised.

Aga võib-olla ma lihtsalt ei tea, ei tunne nii hästi teiste hingeelu. Ja eks siis tulebki lugeda luuletusi, et ennast asjadega kurssi viia, sest luule on ju üldiselt kõige isiklikum kunstivorm.

Lugedes oleks küll alati parem asetada ennast autori positsiooni, minajutustaja kohale, et teksti võimalikult sügavalt sisse minna, aga antud juhul oli mul seda kohati päris raske teha, sest ma näiteks ei ole vaadanud kunagi kellegagi (isegi mitte üksinda) alasti Eurovisiooni, kallates samas kõrist alla külma piima, ning ainuüksi kujutluspilt sellest ajas mind kohutavalt naerma.

Samuti on mul raske suhestuda näiteks meigi-teemaga, mille olulisus käib läbi nii esimesest (mu tõde on see/et ilma meigita/on mu vasak kulm sirgem kui teine/ja seda tead ainult sina) kui ka teisest kogust (näidata ennast ilma meigita/võib olla hirmsam/kui võtta end alasti), kust pärinevad ka kõik järgnevad tekstinäited.

Mina olen meikinud ennast väidetavalt (ise seda ei mäleta, aga mu ema armastab seda vahest inimestele rääkida, nagu teisigi piinlikke seiku minu lapsepõlvest) nii palju, et mäkerdasin kunagi väiksena näo kokku ema huulepulgaga (lapsed ju ikka kipuvad matkima oma vanemaid). Kui mina oleksin naine, siis ei meigiks ma ennast üldse (ja oleksin ultrafeminist, võib-olla lesbi). Aga seda arvan ma praegu, olles mees, mitte naine.

A. T. üldiselt meestele eriti armu ei anna (kõik naised mu elus on tugevad/sest nende mehed/on olnud nõrgad), aga samas on mõlemad kogud pühendatud ühele meist ja täis suuresti nn. kiindumusluulet, kuigi seegi kaldub kohati süngetele radadele (ma ei tea juba pikemat aega/mis on olulisem/kas olla armastatud/või olla mõistetud).

Kui inimest ei tunne, siis ei oska muidugi öelda, kas see kõik on tõesti lõpuni isiklik või on kohati lihtsalt elatud sisse luuletaja rolli. A. T. ise kirjutab küll, et see on hirmus/kui sa karjud läbi ridade appi/ja teised arvavad/et sa lihtsalt luuletad, aga see luuletus kannab pealkirja “see on kõigest luuletus” ning võibki seda ju lihtsalt olla – mina seda ei tea.

Küsimuste küsimus: kes on luuletaja?

Esitlusel rääkis Tšoba, et tahtis juba väiksena luuletajaks saada ja arvas hiljem, et tunneb ennast sellena, kui ilmub tema esimene luulekogu, aga kui see lõpuks juhtus, siis püsis see tunne ainult ühe päeva. Ja nüüd ta siis ei teagi, kas on juba luuletaja või mitte.

See on jälle mulle täiesti mõistetamatu probleem. Kui sain 2004. aastal, olin siis vaid veidi vanem kui Tšoba praegu, oma saavutuste eest luulekunsti vallas Rahvusvahelise Paradoxismi Ühingu auliikme staatuse, siis kasutasin enda tutvustuses sellist rida: “I am not a poet. I’m a human, and therefore I love to write poems.” – mõte oli siis, et luuletamine on osa inimeseks olemisest, mitte märk kuulumisest mingisse eraldi seisusse.

Kes siis on luuletaja? Vikipeedia kohaselt on selleks “inimene, kes loob luulet”, aga kui lugeda luuletajateks vaid need, kes ennast ainult sellest ära elatavad, siis ei jää Eestis järgi vist ühtegi luuletajat. Nende kahe äärmuse vahel on võimalus võtta lihtsalt lahti kirjanike liidu liikmete nimekiri.

Tšoba sinna hetkel küll veel ei kuulu, aga juba tema debüütkogu sai premeeritud ja leidis arvustamist (kriitilises võtmes, kuid vähemalt pandi seda tähele, peeti vajalikuks sellest kirjutada) tunnustatud kirjandusajakirjas. Teda on intervjueerinud Eesti üks juhtivaid kultuuriväljaandeid. Nüüd oleks vaja leida veel vaid kaks soovitajat liidu praeguste liikmete hulgast. Kui vaadata, kelle avaldusi on varem tagasi lükatud, siis ei pruugi asi kohe esimesel katsel õnnestuda, aga saamine kirjanike liidu liikmeks peaks olema lõpuks piisav kinnitus ka talle endale, et ta on luuletajana tunnustamist leidnud. Seni võib muidugi alati mingi kahtlus sisse jääda.

Tulles lõpuks tagasi tema luulekogude juurde, siis neis ei leidunud palju selliseid mõttekäike, mille puhul ma tundnuks, et võinuks need ise paberile panna. Ja kui ta rääkis, et teeks ka kolmanda luulekogu kaanekujunduse punase, siis minu lemmikvärv on sinine – see sümboliseerib hästi kui raske on mul lugejana tema kui autoriga samastuda, aga ühtlasi ka kui huvitav oli teda lugeda, sest vahest ju ongi põnevam lugeda seda, mille peale ise ei tuleks, mis on kuidagi erinev ja suudab üllatada. Antud juhul võis küll tajuda ka mõningast ühisosa, aga mina ei suudaks iialgi olla nii avameelne. Ja seetõttu ei saagi minust kunagi luuletajat. Ma võin jääda vaid inimeseks, kes kirjutab aeg-ajalt luuletusi.

Tšoba on aga see-eest kui mitte juba päris valmis luuletaja, siis omab vähemalt eeldusi selleks saada.

PS. Kandideerin võistlusel Eesti Blogiauhinnad 2016 kultuuriblogide kategoorias. Hääletus käib! Vaadake sealt ka neid teisi blogisid, nii sellest kui ka teistest kategooriatest, leiab palju huvitavat!

Jaga seda lugu ka teistega!