David Messeri “Sigmund”

messerKirjastuse Varrak raamatuklubi arutas täna Facebookis romaani “Sigmund” (vene keelest tõlkinud Margus Leemets), mille autoriks märgitud David Messeri taga peitub dr. Eduard Maron, kes ka ise arutelust osa võttis. Minu arvamus…

Sigmund Freud ei saanud kunagi Nobeli preemiat füsioloogia ja meditsiini alal, kuigi tema kandidatuur korduvalt esitati, sest selle jagajad jõudsid järeldusele, et tema töö ei oma mingit tõestatud teaduslikku väärtust ja seda ei ole vaja enam rohkem uurida. Kaheksakümmend aastat tagasi esitasid Romain Rolland ja Thomas Mann ta Nobeli kirjanduspreemia kandidaadiks, aga seegi jäi saamata. Käesolev raamat näib olevat katse Freudi, kelle maine teadusringkondades ei ole just üleliia kõrge, nüüd ilukirjanduse vormis veidi rehabiliteerida, rõhutada vähemalt tavateadvuse tasandil tema panust psühholoogia ja psühhiaatria arengusse. Huvitav, mida arvaksid sellest need vastavate erialade esindajad, kelle hinnang Freudile on pigem negatiivne…

Lugu ise hakkab hargnema sellest, et vähihaige Freud sureb 1939. aastal 13 päeva enne ettenähtud aega, sest võtab sihilikult surmava koguse morfiini (nagu juhtus ka tegelikult) ning kehastub uuesti tänapäeva, asudes ühe kiirabi poolt elustatud kodutu sisse, kes näeb välja tema täpse koopiana. Miks ta siia ilma tagasi tuli, see on küsimus, millele ta ka ise vastust otsima hakkab, minnes ühe psühhoterapeudi, dr. David Pollacki juurde, kellega koos ta läbib rea seiklusi, jõudes viimaks tagasi oma sünnilinna. Kogu tegevust saadavad Freudi meenutused minevikust ja mitmesuguste paralleelide tõmbamine, mille kaudu antakse lugejatele osavalt edasi tema elulugu, töö ja tegevuse peamine sisu ning õpetuse tuum. See on omamoodi kursus freudismi ajaloost, kus saavad akadeemilise rollimängu kaudu sõna ka Freudi õpilased ja kriitikud.

David Messer (minu meelest mitte lihtsalt pseudonüüm, vaid üks autori väljamõeldud tegelastest) üritab jätta eessõnas muljet, et see raamat tuli tal kuidagi iseenesest (“Ajuti tundus mulle, et ma ei mõtle seda kõike välja, vaid lihtsalt panen kirja loo, mille on kavandanud ja ette ära otsustanud keegi teine.”) ja pooleldi juhuslikult (“Milline oli mu vapustus, kui selgus, et minu väljamõeldud sündmused, kohad ja nimed haakuvad Freudi tegeliku eluga!”), aga tegelikult aimdub selle tagant põhjalikku tööd materjalidega, mis käisid tõelise Freudi kohta. Kas kahe Davidi ühine lõpptõdemus (“Ma oleksin uhke, kui mul oleks selline isa, nagu olete teie, Sigmund.”) käib ka autori enda kohta, seda teab muidugi ainult tema ise, aga ilmselgelt suhtub ta Freudi teatava poolehoiuga.

Kuna raamat on väga detailirohke, siis võib mõnikord tulla muidugi ette ka ebausutavamaid kohti. Näiteks ütleb Freud ühes kohas Austriast lahkumist meenutades: “Ma otsustasin ära sõita, kuid õige aeg oli juba mööda lastud. Gestapo oli mu lõksu püüdnud ega tahtnud mind vabaks anda. Mind, maailmanimega teadlast, nagu ka miljonit minu rahvuskaaslast, ootas Auschwitz. Ma oleksin olnud surmale määratud, kui mul poleks olnud ustavaid sõpru.” Ei ole kuidagi võimalik, et 1939. aastal surnud Freud teadnuks midagi Auschwitzist, sest sealne koonduslaager avati alles järgmisel aastal ning juutide tööstuslik hävitamine algas veel aasta hiljem. Ka mõningaid teisi asju on räägitud Freudi suu läbi nii, nagu ei oleks ta surnud 1939. aastal.

Samuti võib jääda arusaamatuks, miks Freud räägib dr. Pollackile oma töö ja õpetuse kohta asju, mida too kui psühhoterapeut niigi teadma peaks. Ilmselgelt on need mõeldud teadmiseks lugejatele, mitte dr. Pollackile. Seetõttu tundubki mulle, et selle raamatu tuum on mitte lugu ise, vaid Freudi rehabiliteerimine. Dr. Pollacki poolt kõige lõpus ühel teaduslikul konverentsil peetav kõne on justkui selle sõnumi kokkuvõte:

“Freud oli esimene, kes julges inimese pahed lagedale tuua ja avalikult paljastada alateadvuse varjatud ihad ja fantaasiad, muutes nii kogu ühiskonda. Samas ei jutlustanud ta kunagi kõikelubatavusest ja liiderlikkusest. Nagu Mooses juhtis ta inimesi hirmude ja neurooside orjusest isiksuse vabaduse teele, jättes neile valiku, kuidas end väljendada. See, kuidas me seda vabadust, sealhulgas ka seksuaalset vabadust kasutame, heites endalt häbelikkuse ahelad, on ainult meie endi, nii ühiskonna kui igaühe enda otsustada. Kuid nagu Freud kibedusega märkis, suurem osa inimesi tegelikult ei tahagi seda vabadust, sest see eeldab ka vastutust, mis enamikku meist hirmutab.

/—/

Freud hoiatas meid, et inimeste ürgse vaenulikkuse tõttu üksteise vastu ähvardab kultuurühiskonda pidevalt häving, seepärast peab kultuur mobiliseerima kogu oma jõu, et panna piir inimese ürgsetele agressiivsetele kalduvustele.”

Kui see ilukirjanduslik sissejuhatus freudismi on loetud, siis tasub võtta ette Sigmund Freudi enda “Ahistus kultuuris. Sealpool mõnuprintsiipi”, mis on ilmunud ka eesti keeles.

Üks arvamus “David Messeri “Sigmund”” kohta

  1. Jällegi väga põhjalik tekst. Lust lugeda. Kommenteeriksin seoses postituse esimese poolega. Paljude uurijate (nii kirjanduse, kunsti, filosoofia, keele, keha, soo jne – s. o kultuuriuurijate) meelest lasub Freudi panus uue, modernse ja pidetu maailmatunnetuse sõnastamise ürituses. Freud ei olnud ei psühhiaater ega psühholoog ning ta ei viljelenud belletristikat, vaid sõnastas oma tihti meelevaldsete mõttelendudega 19. saj lõpu ja 20. saj alguse sotsiaalkultuurilisi murranguid, mis peegeldasid üldiselt inimeste hirme ja änge seoses sekulariseerumise, tehnologiseerumise, kapitalismi tekke jms. Freudi koos Nietzsche, Bergsoni, Darwini ja Marxiga peetakse selles traditsioonis erakordselt mõjuvõimsaks modernsuse tunnetajaks ja kirjeldajaks. Jumala ja mõistuse surmaga tulid ju tungid, kehad, instinktid, naised jne kapist välja. Ma tahan sellega öelda, et see, et tema tööd mingis teadmise vallas on alaväärtuslikud, ei tähenda, et Freud oleks oma sõnatööga äpardunud. Cheers!

Kommenteerimine on suletud.