Rubriik: kirjandus

Tauno Vahter märkis oma arvustuses, et see “on vähemalt seitsmes Rasputini elulugu eesti keeles ja normaalne sõltuvusprobleemita inimene pärast seda enam ühtegi järgmist lugema ei peaks.”

Mina ei olnud varem lugenud ühtegi Rasputini elulugu. Hea, et esimesena sattus ette just see. Ühtegi teist ma lugeda ei kavatse.

“Rasputin” on korralik telliskivi. See ei hõlma küll päris kõike, mida nimitegelasest teada võiks, kuid sisaldab piisavalt infot selleks, et lugeda teema enda jaoks lõpetatuks.

Smith selgitab sissejuhatuses, et ta jõudis Rasputini juurde, kui kirjutas raamatut aadli saatusest Venemaal pärast 1917. aasta revolutsioone. Vana korra lõpuaastaid uurides oli ta korduvalt rabatud Rasputini kõikjalolekust. Milliseid allikaid ta ka ei uurinud, kõikjalt vaatas vastu Rasputin.

See on tõesti hämmastav kui laialdaselt ta siis inimeste meeli köitis, kui tugevalt neid painas. Smith käsitleb Rasputini lugu tragöödiana, milles võib tajuda Venemaa enda lugu 20. sajandi alguses. Ta näitab, et suur osa tema kohta levinud väidetest olid väljamõeldised, valed.

“Usk üleloomulikku, pimedatesse jõududesse, kes salaja juhivad Venemaad apokalüpsise suunas, kurja enda vaieldamatusse kohalolekusse – see kõik ühines, kujundades üldlevinud ettekujutuse Rasputinist,” kirjutab Smith. “Pole võimalik ülerõhutada, et Rasputini maine, mis arenes aastatel enne suurt sõda, maine, mis on siiani säilinud, oli loodud vähem Rasputini kui inimese järgi – tema tegeliku olemuse ja tegude järgi – kui 1900. aastate alguse Venemaa haige ajastuvaimu kohaselt. Kosmilised jõud võitlesid Venemaa tuleviku pärast ja asjaolu, et lihtne talupoeg oli suutnud mitte ainult jõuda tsaari paleesse, vaid nii põhjalikult võita tema usalduse, võis tähendada ainult ühte kahest: ta oli kas Jumala läkitatud ingel või saatana teener.”

Smithi käsitluses ei olnud Rasputin ei kurat ega pühak. Ühes selle raamatu ilmumisega seoses antud intervjuus ütles ta lõpetuseks: “Ta ei meeldi mulle. Aga ma tunnen, et mõistan teda paremini. Ja ma näen, et ta ei olnud see kahjulik mõju, kelleks teda on nii kaua peetud. Temast tehti sobiv patuoinas Venemaa ületamatute probleemide eest.”

Kaasaegsete ettekujutustes muutus Rasputin niiditõmbajaks, kes juhtis tahtejõuetu tsaari otsuseid, kuid Smithi suhtumist temasse näivad olevat mõjutanud kõige rohkem mõned Rasputini nõuanded, mida tsaar ei järginud.

1914. aastal oli Rasputin vastu Venemaa astumisele sõtta. “Ma tean, et nad kõik soovivad sinult sõda, ilmselgelt mõistmata, et see tähendab hävingut. Raske on Jumala karistus, kui ta võtab ära mõistuse, see on lõpu algus. Sina oled tsaar, rahva Isa, ära luba hullumeelsetel võidutseda ja hävitada ennast ja rahva. Jah, nad vallutavad Saksamaa, aga mis saab Venemaast? Kui mõelda, siis pole keegi kunagi niimoodi kannatanud nagu Venemaa, uputatuna omaenese verre. Suur saab olema häving, ääretu lein,” teatas ta tsaarile kirjas, mida tuleb Smithi hinnangul pidada “kõige tähelepanuväärsemaks ja prohvetlikumaks kirjaks, mille on kunagi Vene tsaarile üks tema alam kirjutanud.”

“Kui Nikolai oleks järginud Rasputini nõuannet, siis oleks mitte ainult Venemaa ajaloo, vaid kogu maailma ajaloo kulg olnud radikaalselt erinev. Kui Venemaa oleks sõjast eemale jäänud, siis on raske ette kujutada, et seal oleks toimunud revolutsioon või vähemalt nii vägivaldne ja katastroofiline. Kannatused, mida oleks saanud vältida, on kujuteldamatud. Ja ilma Venemaa 1917. aasta revolutsioonideta on raske ette kujutada natsliku Saksamaa tõusu. Kuid taas eiras Nikolai Rasputini sõnu – sõnu, mis oleksid päästnud tema valitsemise, tema elu ja tema perekonna; sõnu, mis enam kui kompenseerisid selle kahju, mida Rasputin oli põhjustanud ja hiljem põhjustas trooni prestiižile.”

1915. aastal asus Rasputin lõpuks toetama progressiivse bloki ideed nimetada ametisse tõeliselt rahva toetust omavad ministrid, kellega duuma võiks koos töötada. “Nikolai keeldumine Rasputini nõuannet kuulda võtta põhjustas selle, mida võiks pidada pöördumatuks trooni ja duuma suhete kahjustamiseks. Nii nagu ka sõtta astumise otsuse puhul, võib ainult oletada, mis oleks võinud olla, kui keiser oleks Rasputinit kuulanud ja progressiivse bloki koostööpakkumise vastu võtnud,” kirjutab Smith.

1916. aastal oli Rasputin eriti nördinud seaduse üle, mis keelas tavalistel sõduritel sõja ajal pealinnas trammiga sõita. “Ta pidas seda nii mõttetuks ja ebaõiglaseks kui ka sõdurite viha ja pahameele põhjustajaks ohvitseride vastu, kellel oli lubatud sõita. Rasputini arvates tuli selline poliitika lõpetada ja selles oli Rasputinil õigus, sest see mõttetu ja alandav seadus sai oluliseks teguriks, mis õhutas Veebruarirevolutsioonini viinud viha,” märgib Smith.

Samuti muretses ta juba varakult toidukriisi pärast linnades. “Jaanuarist alates oli Rasputin olnud mures kasvavate leivasabade, toidupuuduse ja kõrgete hindade pärast – need probleemid, nagu ta selgepilguliselt nägi, ei olnud mitte üksnes rasked linna vaestele, vaid võisid põhjustada rahutusi ja õõnestada riiki,” kusjuures “Rasputinil olid konkreetsed ettepanekud selle kohta, kuidas toitu saaks pakendada ja müüa kiiremini, et leevendada pikki järjekordi, mis olid vihaste juttude kasvupinnaseks. Ta andis kõik need ideed edasi, kuid midagi ei tehtud,” kirjutab Smith, märkides, et revolutsioonitule süütasid lõpuks just leivamässud.

Ajalugu olekseid ei tunne, kuid selline whatifism võib suhtumist Rasputinisse muidugi parandada, sest tema loendamatute nõuannete hulgas leidus tõesti ka selliseid, mis väärinuks järgimist, kuid heideti kõrvale. Rasputini tapmine, leiab Smith, aitas monarhia lõppu kiirendada. Samas aitas Rasputin oma lähedusega troonile seda aga (ilmselt tahtmatult) ka esile kutsuda. Mulje, mis temast selle raamatu põhjal jääb, ei ole meeldiv, aga päris üheplaanilise karikatuurse tegelasena ta pärast selle lugemist enam ei paista.

Inglise ajaloolane, kirjanik ja kolumnist Andrew Norman Wilson ei ürita vähimalgi määral varjata enese kiindumust ajajärku, millele see raamat on pühendatud, kuid see ei muuda tema maalitud pilti minevikust ilustatuks.

“Kui saaksin valida endale ideaalse elamisaja, siis valiksin sündimise 1830. aastatel kirikuõpetaja pojana, kes on pärinud oma vanematelt head hambad,” kuulutab ta. “Hambaravi paranemine on kahtlemata üks väheseid selgeid eeliseid, mida 20. sajand on inimkonnale toonud.”

Wilson sündis aga hoopis 1950. aastal. Ta märgib, et tema põlvkond on viimane, kes kuulis kuninganna Victoria ajal elanud inimeste mälestusi ja puutus kokku selle füüsiliste detailidega (nagu gaasilambid Briti raudteejaamade ootesaalides). Kuid samas ei ole viktoriaanide loodud maailm tänaseks täielikult kadunud. Maailm on muutunud, aga paljud probleemid on samad. Ja neist paljude juured ulatuvad sellesse aega.

“Igasugune ajalookirjutus on selektiivne ja hinnanguid andev – kui mitte otseselt, siis kaudselt. Sellises raamatus, nagu see on, peegelduvad paratamatult minu enda ja meie praeguse ajastu prioriteedid,” tunnistab autor.

“Viktoriaanid” ilmus ingliskeelses väljaandes esmakordselt juba 2002. aastal. Kirjutatud on see ajal, mil ei olnud veel toimunud 2001. aasta 11. septembri terrorirünnakud, järgnenud sõjad Afganistanis ja Iraagis jne. Võib arvata, et täna oleks sellist raamatut kirjutades mõned rõhuasetused teised. Mõned teemad ja piirkonnad saaksid rohkem tähelepanu kui selle kirjutamise ajal vajalik näis olevat.

Kuninganna Victoria tõusis troonile 1837. aastal, kui oli 18-aastane, ja lahkus sealt 1901. aastal surres. On huvitav fakt, et see Suurbritannia hiilgeaja sümbol ei osanud kuni oma kolmanda eluaastani inglise keelt (tema ema oli saksa printsess). Viimastel elutundidel hoidis tema kätt aga Saksa keiser Wilhelm II – Victoria tütrepoeg.

Kuninganna Victoria järgi sai ajajärk küll nime, aga tema ei ole selles raamatus tegelikult enim mainitud tegelane. Selleks on hoopis kauaaegne riigimees, toona kokku 12 aastat peaministriks olnud William Ewart Gladstone.

Wilson ise liigitab oma teose “ajastuportreeks”, ja seda see ongi. Raamat on jagatud kuueks osaks, iga neist hõlmab umbes kümmet aastat. Selline liigendus on ühest küljest loogiline, aga tekitab samas ka segadust. Teema, mille lahkamist alustatakse ühes kohas, võib jätkuda alles paarsada lehekülge hiljem teise kümnendi all ning jõuda lõpplahenduseni hoopis kolmandas punktis.

Sisse on tulnud ka mitmeid kohti, kus autor kordab juba varem öeldut. Sellised meeldetuletused võivad küll olla mõnele lugejale vajalikud, aga mõjusid teose niigi suurt mahtu arvestades üleliia koormavalt.

Lühidalt: selle raamatu ülesehitusega ma väga rahul ei ole. Tundus kuidagi liiga romaanilik, hakitud ja hüplik. Kogu perioodi käsitlemine eraldi teemade kaupa olnuks lugejasõbralikum, kuid siis meenutanuks “Viktoriaanid” ilmselt liiga palju referaati, sest Wilson tugineb suures osas ikkagi teiste autorite teostele – tema on loonud nende põhjal ühe ajastu koondportree.

Juttu ei ole selles muidugi päris kõigest, aga palju puudu ei jää. Mõnikord on autor andnud teadlikult rohkem ruumi asjadele ja tegelastele, keda tema hinnangul on valesti mõistetud või alahinnatud. Hinnanguid on selles raamatus seejuures suht palju. Näiteks Robert Peel oli Wilsoni hinnangul tooride kõigi aegade parim juht. Mõnda teist tegelast nimetab ta otsesõnu idioodiks.

Muide, Peeli viimased sõnad parlamendis olnud: “Mis on see diplomaatia? See on rahu säilitamise kulukas masin. See on tähelepanuväärne instrument, mida tsiviliseeritud riigid kasutavad sõja ärahoidmiseks.” Mõned päevad hiljem ta suri.

Hiljem, kirjutades Briti koloniaalpoliitikast (ja puhkenud vastuhakkudest) Indias, märgib Wilson: “Ei saa olla mingit kõlbelist ekvivalentsust rahva vahel, kes mis iganes koletutegi vahenditega püüab võidelda oma vabaduse eest elada nii, nagu nad soovivad, ilma sissetungijate sekkumiseta, ja sissetungijate võimu vahel, kes äärmise jõhkrusega kehtestab mitte ainult füüsilist, vaid ka poliitilist ülemvõimu selle rahva üle.”

Selles osas on tema autoripositsioon kompromissitu.

Teisal tunnistab ta, et “mõnikord saame möödunud põlvedest rohkem teada, lugedes autoreid, kes nende ajal populaarsed olid ning on nüüd jälge jätmata unustusse vajunud, selle asemel et uurida taas surematuid klassikuid.”

Viktoriaanliku maailma ja tänapäeva suurim ning erakordseim erinevus on Wilsoni hinnangul naiste muutunud roll ja staatus ühiskonnas. Briti monarhia ellujäämise saladuseks peab ta aga selle poliitilist tähtsusetust, mis muutis 20. sajandil teisi riike laastanud revolutsioonide toimumise seal sisuliselt mõttetuks. “Asjaolu, et monarhia Inglismaal püsima jäi, ei näidanud selle tugevust, vaid tühisust,” leiab Wilson.