Eelmisel aastal elavate kirjast lahkunud Liisi Ojamaa (1972–2019) kõiki varem avaldatud luulekogusid, aga ka paljusid tema eluajal ilmumata jäänud tekste koondav “Kahel lahtisel käel” on mahult (600 lehekülge) ja sisult (kokku on võetud ju ühe luuletaja kogu loominguline elukäik) nii kaalukas teos, et otsustasin teha sellest siia lausa viis postitust, mis ilmuvad umbes kuuajaliste vahedega, mitte piirduda ühe pikema või lühema sutsakaga.
Liisi Ojamaa kuulus oma päritolult sisuliselt Eesti kultuurieliiti. Juba tema vanaema Lii Ojamaa (1892–1979) tegutses ka tõlkijana, tõlkides eesti keelde näiteks Maksim Gorki teoseid. Liisi isa Jüri Ojamaa (1935–2017) oli viljakas tõlkija ja toimetaja, pikaajaline kirjastustöötaja; ema Maarja (sünd. 1940) aga kauaaegne toimetaja kirjastuses Eesti Raamat. Liisi õppis Tallinna 21. keskkoolis, mis on tuntud oma paljude silmapaistvateks kultuuritegelasteks saanud vilistlaste poolest, ning võitis 1987. aastal üleriigilise kirjandusolümpiaadi 8.-9. klassi arvestuses. Juba 1988/89 avaldati tema luuletusi ajakirjades Noorus ja Looming, mis olid toona tohutu trükiarvuga, laialdaselt loetavad väljaanded. Nii sai temast varakult ühe põlvkonna poetess.
Lõputu juuli
Esimene luulekogu “Lõputu juuli” ilmus osana 1990. aasta luulekassetist (koostaja Viivi Luik), mis jõudis lugejate ette tegelikult 1991. aasta suvel. Samas debüteerisid oma kogudega ka Ats (Aidi Vallik), Ruth Jyrjo, Triin Soomets ja Elo Vee. Ojamaa ise ütles oma luulekogu saateks: “Juuli on suwe kõige palawam, kõige jubedam & kõige ilusam kuu, mille jooksul juhtub kõik, mis yhes aastas yldse juhtuda wõib. Lõputu Juuli algab tegelikult juba siis, kui wõid linnatänawal paljajalu kõndima minna & kestab, kuni liiga külmax läheb.”
Nüüd avaldatud kogumiku saatesõnas märgib Doris Kareva: “Just helge, usaldava lillelapsena, Väikese Hipi või paljasjalgse kuningannana noore Liisi kuju eesti kirjanduslukku läinud ongi.” Sama teema käis läbi ka tema surma järel avaldatud nekroloogidest. Eesti Kirjanike Liidu järelehüüus kuulutati, et pärast esikkogu jäi Ojamaa looming “kriitikute ja kirjandusteadlaste silma alt kõrvale, vähemasti ei olnud see kunagi keskmes, rambivalguses.” Tegelikult juhtus see pärast teist kogu, mil sisse tuli pikem paus, aga sellest veidi hiljem. Siinkohal tuleb vaid märkida, et paljasjalgne Ojamaa oli linnapildis silmatorkav ja meeldejääv kuju, kelle järgi Eesti tabloidmeedia toonane lipulaev Post mõõtis 1993. aastal koguni talve algust.
Kirjandusteadlane Maie Kalda aga kirjutas 1992. aasta jaanuaris Sirbis: “Peab arvama, et paljajalu Tallinnas kõndimine kuulub Liisi Ojamaa loomismeetodisse. Et ta otsib läbi tänavaplaatide kontakti nende inimestega, kes elasid siin eelmistel sajanditel. See annaks loomuliku põhjenduse ka “Stahli kirjaviisile” (w x y f pro v ks ü hv).” Just see paljajalu kõndimine ning eristuv kirjaviis (asjad, mis esimesena silma jäid) kujunesid punktideks, millel kriitikud ka edaspidi ikka ja jälle peatusid. Ühtlasi tuli noorest Ojamaast kirjutades juba kohe alguses sisse teatud patroneeriv, kergelt üleolev, alavääristav toon. “Tuhkatriinu on kuldkingadest ilma jäänud, aga hõbeehted asemele saanud. Ta luges oma luuletusi halvasti, aga veenvalt, tõesti justkui leelõukal tuhast herneid otsides,” kirjutas Kalda samas, jagades oma muljeid 1991. aasta novembris Kirjanike Majas toimunud luuleõhtust, kus värsked debütandid oma loomingut esitasid. “Väärikas on muidugi ka ridade salmialbumlik tõsidus ja selgus.”
“Lõputu juuli” 2001. aastal avaldatud veebiväljaanne on igaühele vabalt kättesaadav. “Kahel lahtisel käel” sisaldab ka Andres Aule kommentaare, milles on toodud muu hulgas välja bändid, kelle esituses üks või teine tekst publiku ette jõudis. The Tuberkuloitedi 1994. aastal ilmunud kassetil “Klassiõhtu” on terve rida Ojamaa sõnadele kirjutatud laule, neist tuntuim ilmselt “Mu arm anarhia”. Sellega seoses olgu mainitud vähetuntud fakt, et Viljandi C. R. Jakobsoni nimelise gümnaasiumi (mitteametliku) koolibändi P.D.O. tõlgenduses sai sellest 1995. aastal tümakas nimega “Mu arm, Rossija viin”, mis algas sõnadega:
nüüd viimse joomishooga
on viimne põlvkond teel
ja mina tahan juua
ma joon veel ja veel
sest joomishoos mu silmist kaob
nii ropp kui elegants
sest lahendus on ainult kaos
ja hullumeelne tümps
P.D.O. räppis aga ka selliste Ojamaa luuletuste ainetel, näiteks “Lootus”, mida Tuberkuloited või mõni teine tuntum bänd ei olnud viisistanud. Seega pidi poistel olema ees luulekogu ise. Selleni võisid nad jõuda muidugi lihtsalt läbi kirjandustunni, kus Ojamaad siis ehk lugeda lasti – ma ei tea, aga “Lõputu juuli” mõju eesti noortele ehk noortekultuurile oli siis kahtlemata üsna suur, võttes kohati ka selliseid omapäraseid vorme. Mulle endale meeldib sellest kogust kõige rohkem üks poeetiline kujund:
keset seda linna, mis on minu rõõm,
sulan ma hallix kivix
Iseloomulik on seejuures, et kui Ojamaa vastas 1992. aastal ajakirja Keel ja Kirjandus ankeetküsitluses küsimusele, kas ja kuivõrd on ta arvestanud poeetikanõudeid (ja kuidas on ta seda teinud), teatas ta: “Wabandan, aga ma ei tea, mis need poeetikanõuded on.” Küsimusele, mida ta arvab värsiteooriaist, ning kas ta on tuttav Jaak Põldmäe raamatuga “Eesti värsiõpetus”, aga vastas: “Wabandan jälle, aga ma ei tea ka seda, mis on wärsiteooriad. “Eesti värsiõpetus” oli igatahes yx igawamaid raamatuid, mida kunagi on tulnud lugeda – & aru ma temast ei saanud.” Lihtsalt poos? Võib-olla, aga samas kindlasti siiras.
Myyrid & wärawad
Ojamaa teine luulekogu “Myyrid & wärawad” avaldati 1993. aasta kevadel Loomingu Raamatukogus. Seda reklaamiti eelkõige kui ülemlaulu kevadele ja armastusele. Sirbis arvustas seda Juku-Kalle Raid, kasutades autori kirjaviisi kuulutas ta teravmeelitsedes, et luulekogu suurim pluss on see, et puudub pyydlus millegi sygawama poole – salmikuklassika, mis võib küll olla hea raamat omal tasandil, aga ei midagi enamat.
Loomingule arvustuse kirjutanud Leelo Tungal märkis, et esimese koguga võrreldes on poetess muutunud õige vähe, aga miks ta pidanukski muutuma. “Püüd tausta ja ümbruskonna kirjeldamise kaudu kõnelda siiralt – ja samal ajal varjatult – iseendast lähendab Ojamaad kõige enam noorele Viivi Luigele. Iseenese hingele läheneb üks määrdunud lume, metsasina ja lepakoore maigu kaudu, teine otsib ennast tänaval hulkudes, väravaid läbides, tuules rauamaitset tundes,” kirjutas Tungal. “Noore põlislinlase maailma kujutab poetess kahtlemata tõetruult, poetiseerides elu müüride vahel ja kivide peal, püüdmata kive lilletada.”
“Liisi Ojamaa oleks luuletaja ka pungitsa maineta, ta oskab kirjutada ühtviisi sujuvalt nii riimitud luulet kui ka vabavärssi,” leidis Tungal. “Vaatame, mis tuleb pärast juulikuud!”
Ojamaaga, kellest sai kevadel pärast teise luulekogu ilmumist Eesti Kirjanike Liidu noorim liige, tegi siis vahepeal intervjuu Rootsis ilmuv Eesti Päevaleht. “Minu kirjaviisi panevad muidugi kõik pahaks. Aga ma pean seda jätkama, sest olen kangekaelne,” rääkis Ojamaa, lisades samas, et see ei ole Johannes Aaviku mõju, vaid “see on pigem teatav taotlus vanaaegsele kirjaviisile. Teatud määral on see müütiline, ta on absoluutselt midagi muud kui argitekst.”
Küsimusele, mis puudutas tema teisele luulekogule osaks saanud kriitikat, vastas Ojamaa, et “selle kohta pole veel nii palju kriitikat tulnud. Aga väga häid ja ilusaid arvustusi on küll juba. Muidugi on olemas mingi liik vihaseid noori mehi, kes on parajasti selles vanuses – umbes 18-ne aastased – et peavad kõike maha tegema, mida on enne neid tehtud. Nad on ka kirjutanud ühtteist, mida on päris naljakas lugeda.” Mõeldud oli siis muidugi Juku-Kalle Raidi.
Samas küsiti ka seda, kas Ojamaal on mingeid kohustusi seoses tema saamisega kirjanike liidu liikmeks. Ja ta vastas: “Minu ainuke kohustus on – seda väljendas väga ilusasti üks mu sõber, et nüüd on minu peal vastutus, sest iga sõna, mida nüüd kirjutan on KIRJANDUS. Ma ei tohi teha praaki.”
Arvustusi tuli aga veel. Keeles ja Kirjanduses arvustas Ojamaa teist luulekogu Triin Soomets, Vikerkaares aga Eve Annuk. Esimene tegi seda suhteliselt soojalt, kuid teine kuulutas, et “see luule mahub ilusti korraliku koolitüdruku romantilisse kladesse.” Annuk leidis, et Ojamaa luule sobib eesti naisluule konteksti selles mõttes, et ei ürita rikkuda väljakujunenud “naiselikkuse diskursust”, petta lugeja-kriitiku ootusi selles suhtes, mida naisautorite kirjutatud tekstidelt oodatakse (emotsionaalsust, tundlikkust, pihtimuslikkust).
Järgnes veel üks pauk. Ülevaates 1993. aastal Loomingu Raamatukogus ilmunud teostest kirjutas Holger Kaints, üks praegustest riigi poolt makstava kirjanikupalga saajatest, Kultuurilehes (seda nime kandis Sirp aastail 1994–1997): “Usaldan selle vihiku põhjal öelda, et Ojamaa on hakanud luuletajaks arenema. Ühe, isegi hea esikkogu järgi ei saa luuletajaks saamises kuigi kindel olla. Andekamaid võib luuletajaks tunnistada tavaliselt kolmanda kogu järel. Paraku näen siin ühe takistusena arusaamatut kinnihoidmist kunagisest punk-kirjaviisist (w, x, y, & kasutamine). Ma ei vaidlusta seda nähtust tervikuna, ent käesoleva raamatu kohta võib öelda, et sisu ja vormi vastavus on ses suhtes täielikult katkenud.”
Nii et küllaltki laialdast, kuigi kohati üsna pealiskaudset tähelepanu pälvis kriitikute poolt siiski ka Ojamaa teine kogu. Tundub tõenäoline, et see võis isegi olla vähemalt üks põhjustest, miks tema kolmas kogu jõudis trükki alles sajandi lõpus, aastal 2000. Noorele autorile, kes oli niigi väga enesekriitiline, võis mõjuda selline tampimine ju heidutavalt.
Esimesed kaks luulekogu on need, mille järgi Ojamaad kõige enam tuntakse. “Lõputu juuli” link sai ülalpool juba toodud. Järgnevalt paar katket ja üks luuletus tervikuna teisest. Need on lihtsalt mulle endale rohkem meeldinud, sellised wanamoodsamad kohad – samas muidugi head näited just sellest, mis kriitikuid tema loomingu juures omal ajal häiris.
Me syndisime loojangust kui pime laskus linna
meil oli kyll ka minewik kuid enam see ei loe
me kõndisime kuhugi & wist ei jõudnud sinna
& talweõhtu tundus meile sõbralik & soe
Me juttu jõuga särawamax seame
et peita oma kiwistuwaid maske
me iga sõna ette juba teame
& rääkida on mõttetu & raske
Kord keegi ytles et armastus
& ise ei uskunud seda
aga mina polnud weel elanud
& mina uskusin teda
Siis koitis me ymber läx ilusax
& tema läx kaugele ära
aga mina polnud weel elanud
& mina lasin ta ära
Ta lubas et tuleb kord tagasi
& tuligi ainult et unes
aga mina polnud weel elanud
nyyd natuke olen
& nyyd juba tean et ei tule
