Rubriik: kirjandus

Justin Petrone “Minu Viljandi. Tagasi alguses”

Justin Petrone on tuntud tegelane ja tänavapildis silmatorkav kuju, aga mina isiklikult teda ei tunne ega olnud lugenud varem ühtegi tema kirjutatud raamatut. Tema artikleid olen vahel lugenud (väga harva, mitte järjepidevalt). Nende põhjal oli jäänud mulje, et sulg tal jookseb, kuid midagi konkreetset ei suuda ma neist hetkel meenutada (kui mitte arvestada viimast Sakalas avaldatud sõnavõttu Joala kuju teemal). Teadmised tema eraelust olid samuti küllaltki tagasihoidlikud. Nii palju olin kursis, et ta on Viljandist ära kolinud ja lahutatud. Seda, et ta on pärast seda juba aastaid taas Viljandis elanud, ma enne selle raamatuni jõudmist aga ei teadnudki, kuigi mõned korrad on ta mulle selle aja jooksul tänaval vist isegi vastu tulnud. Kui teave selle raamatu ilmumisest minuni jõudis, otsustasin selle hankida seega mitte autori isiku, vaid rohkem ikka selle tõttu, et see on kirjutatud minu kodulinnast.

Paavo Matsin avaldas raadiosaates “Loetud ja kirjutatud” arvamust, et praegu kogu Viljandi loeb ja väriseb hirmust, et mis selles raamatus kõik kirjas võib olla. Ma julgen selles sügavalt kahelda. Oleks iseenesest huvitav teada, kui loetavaks see Viljandis osutub, kuid suuri kirgi see väljaspool seda (tegelikult suhteliselt väikest) kultuuriinimeste ringkonda, kellest Petrone kirjutab, vaevalt äratab. Või peaks kedagi erutama see, et kunagi sattus ta istuma teatris kõrvuti linnapea Madis Timpsoniga, oleks tema kõrval peaaegu magama jäänud ja nägi teda koguni unes?

Mulle tundub, et ka autor ise ülehindab seda, kui suureks jutuaineks ta viljandlastele on. “Ma pean nüüd minema,” teatan ma. “Rahvas arvab, et ma kolin Viljandisse tagasi. Linnas räägivad kõik sellest. Ma olen nähtavasti juba tagasi kolinud, aga ise ei tea seda veel.” (lk 43) Algus on ju isegi paljutõotav. Autor, nagu meile teatakse, saabub tagasi Viljandisse selleks, et saada paremaks kirjanikuks. Oletan, et ingliskeelses käsikirjas oli selle koha peal sõna writer, mitte novelist, kuid eesti keeles omab kirjanik pigem just viimast tähendust. Kas selle teose autor on selles mõttes kirjanik? Kiire otsing näitab, et ta on kirjutanud varem vähemalt ühe ilukirjandusliku romaani, seega võib teda ilmselt tõesti kirjanikuks nimetada, ja kindlasti aitas ka selle raamatu kirjutamine tal oma kirjutamisoskust lihvida.

Petrone on tunnistanud, et tegemist ei ole dokumentaalteosega, kuid kujutatud emotsioonid olevat üsna tõepärased. Huvitaval kombel ei nimeta ta nende teoste hulgas, mis teda kirjutamisel inspireerisid, Jack Kerouaci romaani “Teel”. Seda mainib raamatus hoopis Paavo Matsin. Petrone aga teatab selle peale, et tal on kotis Kerouaci “Big Sur” (lk 157). Kerouaci mõju on vägagi tuntav. Seda muljet võimendab veelgi mantrana korduv väide, et Viljandi on nagu Eesti San Francisco (võrdlus pärineb tegelikult Matsinilt). Petrone elu kulgeb Viljandis trajektooril Rohelise Maja kohvik, Romaan, Fellin, Mulks jne. Tegelaskond koosneb peamiselt inimestest, kes ei ole ise Viljandist pärit, vaid on kuidagi siia sattunud. Paljud esinevad oma tõelise nime all. Mõned naisisikud on aga autori poolt varjatud nii läbinähtavalt, et nendegi tegelaskujude prototüübid on ilmselt kergesti äratuntavad lugejatele, kes neid inimesi teavad.

On selline ütlus, et oma elust võib kirjutada raamatu igaüks, aga tõelise kirjaniku tunneb ära selle järgi, et ta suudab konstrueerida väljamõeldud lugusid, mis mõjuvad tegelikkusest usutavamalt. Kuna antud juhul ei ole nähtavasti seatud sihiks päris ilukirjandusliku teose loomist, ei saa kuidagi öelda, et Petrone jookseks selle lati alt läbi, aga… ma usun, et tema Viljandi võibki olla umbes selline, nagu sellest raamatust paistab, kuid tekst ise mõjub kohati mitte sürreaalselt, vaid pigem lihtsalt veidi ebarealistlikult. Arvatavasti on see tingitud sellest, et Petrone, kelle jaoks eesti keel ei ole teatavasti emakeel, kirjutas oma tõenäoliselt suuresti eesti keeles peetud jutuajamiste põhjal dialooge, mis tõlgiti ingliskeelsest käsikirjast tagasi eesti keelde – selge see, et nii saadud tekst võibki mõjuda kohati üsna veidralt, konstrueeritud väljamõeldisena, kuigi võib tegelikult põhineda päriselt toimunud vestlustel.

Epp Petrone kirjutas oma ajaveebis, et tal tekkis endise abikaasa käsikirjaga seoses toimetajablokk: “Tema tekst tundus mulle nii melanhoolne ja nii kentsaka struktuuriga, pisikestest killukestest koosnev, sealt oli esialgu raske leida seda suurt lihtsat lugu – ja võibolla ma lihtsalt ei tahtnud tunnistada, et pole muud võimalust, see lugu on “pärast lahutust ellu jäämine” (võibolla ei tahtnud autor ise seda ka tunnistada ja seepärast oligi see kildude mosaiik loole petteks ees).” Jah, loo tuum on sellega kenasti kokku võetud. Viljandi on seal mingis mõttes lihtsalt garneering, mis seda kõike kaunistab. Lugu ise aga ei arene tegelikult kuhugi, kulgemisest saab kiiresti kordumine. Ja see on muidugi kurb.

Petrone on pikkinud sisse küll igasugust Viljandiga seotud infot, aga Viljandist annab “Minu Viljandi” siiski üsna piiratud ettekujutuse. Inimestele, kes seda linna ei tunne, võib jääda raamatu põhjal mulje, et Viljandi on mingi väike kõdulinn, kus elatakse põhiliselt vanades, ahiküttega majades, kus WC asub õues või külmub talvel ära (a la Tartu on Karlova, Tallinn on Lasnamäe). Selles mõttes ei ole see meie linnale võib-olla väga hea reklaam. Mitte just päris John Steinbecki “Tortilla Flati agul”, aga samas suunas. Kokkuvõttes pigem nagu Massachusetts, kui viidata ühele tuntud laulule, mitte San Francisco. Lähte-, mitte sihtpunkt. Algus, mitte lõpp. Parimal juhul vahepeatus.

Kujutan ette, et see raamat võib meeldida Petrone fännidele, keda huvitab tema eraelu. Viljandlased sellest Viljandi kohta midagi väga uut ja huvitavat teada ei saa, aga samas võib seda pidada ikkagi väärtuslikuks salvestuseks, kirjalikuks ülesvõtteks meie linnast, mis jääb meenutama mõningaid kohti ja inimesi tuleviku tarbeks, kui neid enam ei ole. Aga, jah, ülejäänutele annab Viljandist vaid veidi parema pildi kui Hanf Kungi kunagine hitt “Kuu pood” Karlovast. Ma ei ole kindel, et me sellist reklaami vajasime.

PS. Lisaks juba mainitud Kerouaci ja Steinbecki teostele soovitan siinkohal lugeda ka Ernest Hemingway romaani “Ja päike tõuseb”, mis haakub mingis mõttes samuti Petrone looga. Võib-olla isegi sügavamalt, kui need teised.

Liisi Ojamaa “Kahel lahtisel käel” 1/5

Eelmisel aastal elavate kirjast lahkunud Liisi Ojamaa (1972–2019) kõiki varem avaldatud luulekogusid, aga ka paljusid tema eluajal ilmumata jäänud tekste koondav “Kahel lahtisel käel” on mahult (600 lehekülge) ja sisult (kokku on võetud ju ühe luuletaja kogu loominguline elukäik) nii kaalukas teos, et otsustasin teha sellest siia lausa viis postitust, mis ilmuvad umbes kuuajaliste vahedega, mitte piirduda ühe pikema või lühema sutsakaga.

Liisi Ojamaa kuulus oma päritolult sisuliselt Eesti kultuurieliiti. Juba tema vanaema Lii Ojamaa (1892–1979) tegutses ka tõlkijana, tõlkides eesti keelde näiteks Maksim Gorki teoseid. Liisi isa Jüri Ojamaa (1935–2017) oli viljakas tõlkija ja toimetaja, pikaajaline kirjastustöötaja; ema Maarja (sünd. 1940) aga kauaaegne toimetaja kirjastuses Eesti Raamat. Liisi õppis Tallinna 21. keskkoolis, mis on tuntud oma paljude silmapaistvateks kultuuritegelasteks saanud vilistlaste poolest, ning võitis 1987. aastal üleriigilise kirjandusolümpiaadi 8.-9. klassi arvestuses. Juba 1988/89 avaldati tema luuletusi ajakirjades Noorus ja Looming, mis olid toona tohutu trükiarvuga, laialdaselt loetavad väljaanded. Nii sai temast varakult ühe põlvkonna poetess.

Lõputu juuli

Esimene luulekogu “Lõputu juuli” ilmus osana 1990. aasta luulekassetist (koostaja Viivi Luik), mis jõudis lugejate ette tegelikult 1991. aasta suvel. Samas debüteerisid oma kogudega ka Ats (Aidi Vallik), Ruth Jyrjo, Triin Soomets ja Elo Vee. Ojamaa ise ütles oma luulekogu saateks: “Juuli on suwe kõige palawam, kõige jubedam & kõige ilusam kuu, mille jooksul juhtub kõik, mis yhes aastas yldse juhtuda wõib. Lõputu Juuli algab tegelikult juba siis, kui wõid linnatänawal paljajalu kõndima minna & kestab, kuni liiga külmax läheb.”

Nüüd avaldatud kogumiku saatesõnas märgib Doris Kareva: “Just helge, usaldava lillelapsena, Väikese Hipi või paljasjalgse kuningannana noore Liisi kuju eesti kirjanduslukku läinud ongi.” Sama teema käis läbi ka tema surma järel avaldatud nekroloogidest. Eesti Kirjanike Liidu järelehüüus kuulutati, et pärast esikkogu jäi Ojamaa looming “kriitikute ja kirjandusteadlaste silma alt kõrvale, vähemasti ei olnud see kunagi keskmes, rambivalguses.” Tegelikult juhtus see pärast teist kogu, mil sisse tuli pikem paus, aga sellest veidi hiljem. Siinkohal tuleb vaid märkida, et paljasjalgne Ojamaa oli linnapildis silmatorkav ja meeldejääv kuju, kelle järgi Eesti tabloidmeedia toonane lipulaev Post mõõtis 1993. aastal koguni talve algust.

Kirjandusteadlane Maie Kalda aga kirjutas 1992. aasta jaanuaris Sirbis: “Peab arvama, et paljajalu Tallinnas kõndimine kuulub Liisi Ojamaa loomismeetodisse. Et ta otsib läbi tänavaplaatide kontakti nende inimestega, kes elasid siin eelmistel sajanditel. See annaks loomuliku põhjenduse ka “Stahli kirjaviisile” (w x y f pro v ks ü hv).” Just see paljajalu kõndimine ning eristuv kirjaviis (asjad, mis esimesena silma jäid) kujunesid punktideks, millel kriitikud ka edaspidi ikka ja jälle peatusid. Ühtlasi tuli noorest Ojamaast kirjutades juba kohe alguses sisse teatud patroneeriv, kergelt üleolev, alavääristav toon. “Tuhkatriinu on kuldkingadest ilma jäänud, aga hõbeehted asemele saanud. Ta luges oma luuletusi halvasti, aga veenvalt, tõesti justkui leelõukal tuhast herneid otsides,” kirjutas Kalda samas, jagades oma muljeid 1991. aasta novembris Kirjanike Majas toimunud luuleõhtust, kus värsked debütandid oma loomingut esitasid. “Väärikas on muidugi ka ridade salmialbumlik tõsidus ja selgus.”

“Lõputu juuli” 2001. aastal avaldatud veebiväljaanne on igaühele vabalt kättesaadav. “Kahel lahtisel käel” sisaldab ka Andres Aule kommentaare, milles on toodud muu hulgas välja bändid, kelle esituses üks või teine tekst publiku ette jõudis. The Tuberkuloitedi 1994. aastal ilmunud kassetil “Klassiõhtu” on terve rida Ojamaa sõnadele kirjutatud laule, neist tuntuim ilmselt “Mu arm anarhia”. Sellega seoses olgu mainitud vähetuntud fakt, et Viljandi C. R. Jakobsoni nimelise gümnaasiumi (mitteametliku) koolibändi P.D.O. tõlgenduses sai sellest 1995. aastal tümakas nimega “Mu arm, Rossija viin”, mis algas sõnadega:

nüüd viimse joomishooga
on viimne põlvkond teel
ja mina tahan juua
ma joon veel ja veel
sest joomishoos mu silmist kaob
nii ropp kui elegants
sest lahendus on ainult kaos
ja hullumeelne tümps

P.D.O. räppis aga ka selliste Ojamaa luuletuste ainetel, näiteks “Lootus”, mida Tuberkuloited või mõni teine tuntum bänd ei olnud viisistanud. Seega pidi poistel olema ees luulekogu ise. Selleni võisid nad jõuda muidugi lihtsalt läbi kirjandustunni, kus Ojamaad siis ehk lugeda lasti – ma ei tea, aga “Lõputu juuli” mõju eesti noortele ehk noortekultuurile oli siis kahtlemata üsna suur, võttes kohati ka selliseid omapäraseid vorme. Mulle endale meeldib sellest kogust kõige rohkem üks poeetiline kujund:

keset seda linna, mis on minu rõõm,
sulan ma hallix kivix

Iseloomulik on seejuures, et kui Ojamaa vastas 1992. aastal ajakirja Keel ja Kirjandus ankeetküsitluses küsimusele, kas ja kuivõrd on ta arvestanud poeetikanõudeid (ja kuidas on ta seda teinud), teatas ta: “Wabandan, aga ma ei tea, mis need poeetikanõuded on.” Küsimusele, mida ta arvab värsiteooriaist, ning kas ta on tuttav Jaak Põldmäe raamatuga “Eesti värsiõpetus”, aga vastas: “Wabandan jälle, aga ma ei tea ka seda, mis on wärsiteooriad. “Eesti värsiõpetus” oli igatahes yx igawamaid raamatuid, mida kunagi on tulnud lugeda – & aru ma temast ei saanud.” Lihtsalt poos? Võib-olla, aga samas kindlasti siiras.

Myyrid & wärawad

Ojamaa teine luulekogu “Myyrid & wärawad” avaldati 1993. aasta kevadel Loomingu Raamatukogus. Seda reklaamiti eelkõige kui ülemlaulu kevadele ja armastusele. Sirbis arvustas seda Juku-Kalle Raid, kasutades autori kirjaviisi kuulutas ta teravmeelitsedes, et luulekogu suurim pluss on see, et puudub pyydlus millegi sygawama poole – salmikuklassika, mis võib küll olla hea raamat omal tasandil, aga ei midagi enamat.

Loomingule arvustuse kirjutanud Leelo Tungal märkis, et esimese koguga võrreldes on poetess muutunud õige vähe, aga miks ta pidanukski muutuma. “Püüd tausta ja ümbruskonna kirjeldamise kaudu kõnelda siiralt – ja samal ajal varjatult – iseendast lähendab Ojamaad kõige enam noorele Viivi Luigele. Iseenese hingele läheneb üks määrdunud lume, metsasina ja lepakoore maigu kaudu, teine otsib ennast tänaval hulkudes, väravaid läbides, tuules rauamaitset tundes,” kirjutas Tungal. “Noore põlislinlase maailma kujutab poetess kahtlemata tõetruult, poetiseerides elu müüride vahel ja kivide peal, püüdmata kive lilletada.”

“Liisi Ojamaa oleks luuletaja ka pungitsa maineta, ta oskab kirjutada ühtviisi sujuvalt nii riimitud luulet kui ka vabavärssi,” leidis Tungal. “Vaatame, mis tuleb pärast juulikuud!”

Ojamaaga, kellest sai kevadel pärast teise luulekogu ilmumist Eesti Kirjanike Liidu noorim liige, tegi siis vahepeal intervjuu Rootsis ilmuv Eesti Päevaleht. “Minu kirjaviisi panevad muidugi kõik pahaks. Aga ma pean seda jätkama, sest olen kangekaelne,” rääkis Ojamaa, lisades samas, et see ei ole Johannes Aaviku mõju, vaid “see on pigem teatav taotlus vanaaegsele kirjaviisile. Teatud määral on see müütiline, ta on absoluutselt midagi muud kui argitekst.”

Küsimusele, mis puudutas tema teisele luulekogule osaks saanud kriitikat, vastas Ojamaa, et “selle kohta pole veel nii palju kriitikat tulnud. Aga väga häid ja ilusaid arvustusi on küll juba. Muidugi on olemas mingi liik vihaseid noori mehi, kes on parajasti selles vanuses – umbes 18-ne aastased – et peavad kõike maha tegema, mida on enne neid tehtud. Nad on ka kirjutanud ühtteist, mida on päris naljakas lugeda.” Mõeldud oli siis muidugi Juku-Kalle Raidi.

Samas küsiti ka seda, kas Ojamaal on mingeid kohustusi seoses tema saamisega kirjanike liidu liikmeks. Ja ta vastas: “Minu ainuke kohustus on – seda väljendas väga ilusasti üks mu sõber, et nüüd on minu peal vastutus, sest iga sõna, mida nüüd kirjutan on KIRJANDUS. Ma ei tohi teha praaki.”

Arvustusi tuli aga veel. Keeles ja Kirjanduses arvustas Ojamaa teist luulekogu Triin Soomets, Vikerkaares aga Eve Annuk. Esimene tegi seda suhteliselt soojalt, kuid teine kuulutas, et “see luule mahub ilusti korraliku koolitüdruku romantilisse kladesse.” Annuk leidis, et Ojamaa luule sobib eesti naisluule konteksti selles mõttes, et ei ürita rikkuda väljakujunenud “naiselikkuse diskursust”, petta lugeja-kriitiku ootusi selles suhtes, mida naisautorite kirjutatud tekstidelt oodatakse (emotsionaalsust, tundlikkust, pihtimuslikkust).

Järgnes veel üks pauk. Ülevaates 1993. aastal Loomingu Raamatukogus ilmunud teostest kirjutas Holger Kaints, üks praegustest riigi poolt makstava kirjanikupalga saajatest, Kultuurilehes (seda nime kandis Sirp aastail 1994–1997): “Usaldan selle vihiku põhjal öelda, et Ojamaa on hakanud luuletajaks arenema. Ühe, isegi hea esikkogu järgi ei saa luuletajaks saamises kuigi kindel olla. Andekamaid võib luuletajaks tunnistada tavaliselt kolmanda kogu järel. Paraku näen siin ühe takistusena arusaamatut kinnihoidmist kunagisest punk-kirjaviisist (w, x, y, & kasutamine). Ma ei vaidlusta seda nähtust tervikuna, ent käesoleva raamatu kohta võib öelda, et sisu ja vormi vastavus on ses suhtes täielikult katkenud.”

Nii et küllaltki laialdast, kuigi kohati üsna pealiskaudset tähelepanu pälvis kriitikute poolt siiski ka Ojamaa teine kogu. Tundub tõenäoline, et see võis isegi olla vähemalt üks põhjustest, miks tema kolmas kogu jõudis trükki alles sajandi lõpus, aastal 2000. Noorele autorile, kes oli niigi väga enesekriitiline, võis mõjuda selline tampimine ju heidutavalt.

Esimesed kaks luulekogu on need, mille järgi Ojamaad kõige enam tuntakse. “Lõputu juuli” link sai ülalpool juba toodud. Järgnevalt paar katket ja üks luuletus tervikuna teisest. Need on lihtsalt mulle endale rohkem meeldinud, sellised wanamoodsamad kohad – samas muidugi head näited just sellest, mis kriitikuid tema loomingu juures omal ajal häiris.

Me syndisime loojangust kui pime laskus linna
meil oli kyll ka minewik kuid enam see ei loe
me kõndisime kuhugi & wist ei jõudnud sinna
& talweõhtu tundus meile sõbralik & soe

Me juttu jõuga särawamax seame
et peita oma kiwistuwaid maske
me iga sõna ette juba teame
& rääkida on mõttetu & raske

Kord keegi ytles et armastus
& ise ei uskunud seda
aga mina polnud weel elanud
& mina uskusin teda
Siis koitis me ymber läx ilusax
& tema läx kaugele ära
aga mina polnud weel elanud
& mina lasin ta ära
Ta lubas et tuleb kord tagasi
& tuligi ainult et unes
aga mina polnud weel elanud
nyyd natuke olen
& nyyd juba tean et ei tule

Hendrik Relve “Minu elu uhkemad loomad”

Hendrik Relve “Minu elu uhkemad loomad” on raamat, mis tekitab minus väga vastakaid tundeid. Ühest küljest võimaldab see heita pilke kaugetesse paikadesse, kuhu ma ise iialgi ei lähe – saada osa asjadest, mida ma oma silmaga kunagi ei näe. Teisest küljest on selge, et neid paiku külastades on Relve jätnud keskkonnale päris suuri jalajälgi (lennanud ühest maailma otsast teise jne.), ohustades sellega ka ise neid samu väljasuremisohus liike, kellest ta selles raamatus kirjutab.

Varem oli mul Relve raamatutest loetud ainult “Vahtral on sünnipäev sügisel” (1981), mis nägi trükivalgust samal aastal, kui mina sündisin. Praegu ma selle sisu küll enam täpselt ei mäleta, aga kunagi varases nooruses mõjus see üsna mõtlemapanevalt, jättis sügava mulje (nagu veidi hiljem Rachel Carsoni “Hääletu kevad” ja muud sellised klassikud). Relve tehtud raadiosaateid olen kuulanud juhuslikult, telesaateid vaadanud harva, kuid needki on jätnud üldiselt hea mulje.

Ka see kõnealune raamat on iseenesest ju täitsa kena. Relve jutustab oma kohtumistest loomadega, see tähendab ka neist loomadest endist, keskendudes paikadele, mis asuvad väljaspool Euroopat. Kaetud on Antarktika, Artika, Aasia, Aafrika, Austraalia, Põhja- ja Kesk-Ameerika, Lõuna-Ameerika. Lood on lühikesed, kuid sisukad. Huvitavaid fakte ja reisikirjeldusi leiab sellest raamatust palju. Teksti täiendab üle paarisaja pildi. Fotod on küllaltki head, asjakohased.

Lõpuks aga tekib ikkagi probleem. Ühest küljest tahaks öelda, et see on hea raamat, mis avardab lugejate maailmapilti, suurendab keskkonnateadlikkust. Ja nii see tõesti ongi. Teisest küljest on samas täiesti selge, et see õhutab sisuliselt rännukirge, mille rahuldamine mõjub keskkonnale halvasti, kahjustades kokkuvõttes ka neid uhkeid loomi, kellest selles raamatus juttu on.

Relve on jaganud nüüd seoses selle raamatu ilmumisega mitmeid intervjuusid, milles on rääkinud ka enda edasistest reisiplaanidest. Aastavahetuseks tahab rännumees minna sügavale polaaröösse, Teravmägede jääkõrbesse. Veel on kavas külastada erinevaid paiku Lõuna-Ameerikas: otsida Kolumbia džunglist indiaanlaste kadunud linna, sõita Hondurases mööda kärestikulist jõge jne. Tema sõnul hoiavad sellised reisid meele värskena – tekitavad tunde, et kuni rändad, seni elad.

Mina seevastu tunnen, et peaksin lõpetama selliste raamatute lugemise, sest need tekitavad liiga suurt kiusatust minna ka ise nö. halvale teele ehk anda järele rännukirele, muutuda omamoodi tarbimisühiskonna produktiks, kes hangib elamusi loodusturismist. Ega asjata räägita, et üheks suurimaks ohuks väljasuremisohus liikidele on muutunud suured loodusesõbrad, kes sõidavad kogu maailmast kohale selleks, et neid ohustatud liike oma silmaga näha, filmida ja pildistada.

Seega võib Relve raamatut pidada kahjulikuks just selle pärast, et see on hea.

Rääkides oma raamatust ühes raadiosaates andunud fänni Marek Strandbergiga, seletas Relve, kui teemaks oli orangutani elupaikade hävimine Borneo saarel, et talle meeldib inimestele rääkida, et süüd selle pärast peaksime tundma meie kõik, sest osana tsiviliseeritud maailmast tarbime ju meiegi tooteid (kosmeetika, maiustused, ravimid jpm.), mis sisaldavad palmiõli, mille saamiseks rajatakse istandusi vihmametsade arvelt. “Meil kõigil peaks olema niisugune pärispatu süütunne,” teatas ta.

Mina seda süükoormat küll nii ühtlaselt ei jaotaks, sest inimeste tarbimisharjumused ja elustiilid on nii võimalustest kui ka isiklikest valikutest tulenevalt väga erinevad ka meie regioonis. Suurem süü lasub siiski neil, kes langetavad valikuid, mis nende ökoloogilist jalajälge suurendavad, kusjuures palmiõli sisaldavate toodete tarbimine on selles mõttes (suhteliselt võttes) süütum tegevus kui pikad õhusõidud kaugetesse paikadesse, ükskõik kui lummav sealne loodus ka ei oleks.