kirjandus – Lehekülg 20

Liisi Ojamaa “Kahel lahtisel käel” 2/5

Jätkub järjejutt Liisi Ojamaa postuumselt ilmunud koondkogust “Kahel lahtisel käel”, mis sisaldab kõiki tema eluajal avaldatud luulekogusid, aga ka palju varem avaldamata tekste. Esimeses osas olid vaatluse all 1990-ndate algupoolel ilmunud kaks esimest kogu, “Lõputu juuli” ja “Myyrid & wärawad”, mis saavutasid siis noorte lugejate hulgas küll suure populaarsuse, kuid võeti kriitikute poolt vastu kohati üsna üleoleva suhtumisega. Neile järgnes pikem paus, mille katkestas “Lootus” (2000).

Lootus

See luulekogu oli varasematest õhem, pälvides ka vähem tähelepanu, kuid hinnati kriitikute poolt neist tugevamaks, suutes liigutada isegi mõnda sellist meest, kes oli lugenud Ojamaad varem pika hambaga.

“Liisi Ojamaa teos on õnnestavalt õhuke ja loetav. Kõik need lapsikused, mis räsivad noorpoeete, on seljataga,” kirjutas Peeter Künstler ajalehes Sirp. “Suhe oma põlvkonnaga, moed, kiimas kuklaga jäised hoiakud, sübariitlik sääreväristamine, maailma avastamine, ülepingutatud hirmud gnoseoloogia vallas, profaanlikud jumalaotsingud – need on läinud. Ojamaad lugesin varem “pika hambaga”, sest ta oli nii “punkarlik”, nii väga eimiski manifesteerija, trenditootja vari, jubetis, igavus, fiktiivne tegevus. Nüüd ta on.” Andres Aule avaldas samas arvamust, et kui Ojamaa “loomingut võiski kunagi liigitada mingisse põlvkonda, siis nüüd on ta liikunud sellest eemale, ajast ära, ning “Lootus” on tema senistest kõige tugevam teos” – eelmistega võrreldes keeleliselt rikkam, sujuvam ja vahetum, säilitades oma intonatsiooni ja tundliku rütmi, aga sisemiselt ärapoolsem, kaugenedes pelgast linnaromantikast.

“Liisi Ojamaa luule on üksinduse luule,” märkis Hedda Maurer ajakirjas Looming. “Ojamaa lootus jääb väga kaugele näiteks Janika Sillamaa kunagise eurolaulu kekslevast lootusest. Luuletaja lootuse tekkimises on tumedaid alatoone: kurbust ja valu. Selle juures püsimine on vaevarikas, ja nii vastuoluline, kui see esmapilgul ka ei tunduks – isegi lootusetu.” Maurer leidis, et autori “kõige mõjuvamate luuletuste lihtsus on ehmatavalt siiras. Selle poolest on keerulisi tekste parem lugeda, sest neis kaovad tundmused konstruktsiooni varju ning lugejal pole vaja neisse süüvida, kui õudust ja ilu välja ei kannata.”

“Tahaks kangesti öelda, et Liisi Ojamaa on väe kinni püüdnud, aga see oleks kuidagi kohatu. Pigem on vägi teda puudutanud. Ja tema on saanud sellest aru ning see on üks suurimaid asju, mida luuletaja üldse suudab,” kirjutas ta samas.

Ojamaa luulekogu tõstsid 2000. aastal ilmunust kokkuvõtet tehes esile ka mitmed Vikerkaare ringküsitlusele vastanud arvustajad. Aule nimetas seda aasta kõige olulisemaks raamatuks. Ivar Sild pidas seda enda jaoks aasta parimaks raamatuks. Jne.

“Lootuse” avaluuletuse “Wana maailma lapsed” viimasest reast on võetud ilmselt ka koondkogu pealkiri “Kahel lahtisel käel”, mis võib eraldivõetuna kõlada ju iseenesest veidi kummaliselt, kuid omandab sel moel sügavama tähenduse. Künstler kirjutas oma arvustuses, et Ojamaad varem iseloomustanud suhe oma põlvkonnaga, jumalaotsingud jms. on kadunud, kuid tegelikult on need siiski täiesti leitavad. Aule, kelle kommentaare “Kahel lahtisel käel” sisaldab, toob välja, et kunagi mingis tõotatud kofikus yhe maailma lõpus (“Puudutus”) võib viidata Vennaskonna laulule “Maailma lõpus on kohvik, kus kunagi kohtume kõik” (albumilt “Rockpiraadid”, 1992). Omamoodi haakub sellega aga ka luulekogu lõpp:

Wahetult pärast maailma lõppu
kusagil unustust õhkuwas paaris
istud & pikkade kyyntega korjad
kõikide kadunud elude kilde…

Meeleolult meenutab Ojamaa “Lootus” samas isegi rohkem ühte teist Vennaskonna laulu, mis avaldati 1993. aastal ilmunud kauamängival “Usk. Lootus. Armastus”. Huvitav, kas see võis teda kuidagi inspireerida?

“Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm, aga suurim neist on armastus,” kuulutanud apostel Paulus kusagil meie kristliku ajaarvamise alguses. Ojamaa lootus tõukub selgelt samast kultuuritraditsioonist, ulatudes mässust Jumala vastu (Kui ka Jumal ise mind keelax / ma loodaxin ikka veel) peaaegu lootusetu fatalismini (Mis siis weel edasi saab / teab ainult Jumal taewas / Meie käia on kõigest / lootuse lyhike tee), mis ei peida endas kibedust möödunu pärast (Ära arwa, et ma kahetsen midagi, sest syndinud asjad on möödas.), kuid kõlab kohati siiski morbiidselt (Juba jälle on kewad ja jälle / keha kiwi all ärgata ihkab). Sarnaseid eksistentsialistlikke kujundeid leiab sealt palju (minu lemmik: Juba on öösiti jääkirme maas / kylma käes lõhkewad huuled, luuletusest “Kustunud kiwide linn”), kuid lootus siiski päriselt ei kao, sest on jäänud weel midagi muud pääle kehtiwa hetke (“Puudutus”).

Ärasaatmata kirjad

2002. aastal ilmunud kogu, mille trükikulude katteks eraldas kultuurkapital 18 tuhat eurot (toona päris suur summa), sisaldas nii varem avaldatud kui ka avaldamata tekste. Ühes neist, mis polnud varem trükivalgust näinud, jõudis Ojamaa juba viidatud armastuse ülemlaulu otsese tsiteerimiseni (aga suurim nendest on armastus / anna mulle pilet pimedusse), ühes teises aga kirjutab:

Mina olen hämarus.
Sina oled pimedus & walgus; Sina oled
maailma määratlew selgus, wahetegemise
nugateraw piirjoon, nagu alati taldadesse lõikaw.

Mina olen Lootus. Paljajalu & naerdes
ma tantsin Surma wikatiteral; tantsin
sest ma olen näinud walgust; ma olen
tõesti näinud Su nägu.

Siinkohal olgu märgitud, et koondkogu “Kahel lahtisel käel” viimane osa, mis sisaldab varem avaldamata luuletusi, kannab pealkirja “Hämara hääl” – see oli nüüd siis nö. võti selle mõistmiseks. “Ärasaatmata kirjad” veabki samas järjest enam väljapoole kombatavat reaalsust (jätame maha need kehad & hakkame laulux), mis näib muutuvat autori jaoks siis üha ebaolulisemaks (Enam ei olegi tähtis, kes me oleme, kas me yldse oleme praegu ja siin.), vähemalt luules, kuigi kuri kriitik ütleks muidugi (küüniliselt), et ta põgenes lihtsalt (talumatu) reaalsuse eest fantaasiamaailma.

“Lootuse” peale oli Märt Väljataga kuulutanud Loomingus avaldatud luuleaasta kokkuvõttes vaid: “Kardan, et Liisi Ojamaa butafoorseid kujundeid sisaldavat loitsiva rütmiga luulet teistsugusesse meediumi tõlkida ei anna.” Paul-Eerik Rummo, kes kirjutas Loomingule ülevaate 2002. aastal avaldatud eesti luulekogudest, leidis tema olemasolu markeerimiseks veelgi vähem sõnu: “Oma muutumatust hipi-rollist ei välju Liisi Ojamaa (“Ärasaatmata kirjad”).” Samas avaldati seal selle kohta siiski ka eraldi arvustus, mille autor Mihkel Oja märkis, et “Ärasaatmata kirjad” sisaldab nii palju juba varem avaldatud tekste, et tekib küsimus, kas seda saab üldse pidada uueks koguks.

“Saab ja ei saa ühteaegu. Vahel tundub, et kaante vahel on kaks või koguni neli raamatut. Siiski, et seirata Poetessi teekonda ning märgata uusi paiku (kas ka seal räägitakse linnalegende?) tuleb uudishimulik pilk suunata vaid uuemate tekstide kihile,” kirjutas Oja. “On märgatav, kuidas kümne või enama aasta lõikes liigub luuletaja järjest lähemale iseendale, kehale üldse. Varasemas loomingus olid piirjooned pigem õrnad, tütarlapselik-delikaatsed. /—/ Nüüdseks on tulnud teadlikkust. /—/ Uuemaks saanud keel aitab sisemist ja välist täpsemalt riivata, plahvatab üksikuis kohtades enneolematult jõuliseks ja ilusaks. /—/ Siiski ei ole hilisemais luuletustes füüsiline tunnetus tooniandev, Liisi Ojamaa luule pole juba algloomuselt säärane. Praeguses kontekstis pigem isegi vanamoeline, materiaalsust pelgav ja endiselt väga isiklik. Selle kõige tõttu nauditav. /—/ Kahju, et uusi luuletusi pole täis terve raamat.”

Vikerkaare ringküsitlusele vastanud kriitikutest mainis “Ärasaatmata kirju” ainult Jürgen Rooste, kes nimetaski seda siis Ojamaa senise luuleloomingu valikkoguks. Sirbis ilmunud arvustuses oli Rooste kirjutanud: “Kui ma suvel 1997 vanalinnas ülal rippusin ja sain sääl tuttavaks inimestega, kellest nii mõnigi on musse sügava jälje jätnud, kellest nii mõnigi on praegu kirjanduses see, keda arvatakse 1997. aasta generatsiooni hulka, siis oli Liisi Ojamaa meie jaoks mingis erilises staatuses. Tal oli just selline elusa luuletaja aura: tüdruk tänavakividelt, kes elab oma luulet, selline, nagu meiegi tahtsime olla, mitte kirjanik kabinetisügavustest… /—/ Hiljem on mind korduvalt jahmatanud, kuidas suure jao veidi vanemate kirjanduses olijate jaoks Ojamaa luule ei näikski nagu midagi tähendavat, et tema hingus ja sõnad ei jõua neile kohale.”

Rooste töötas sel ajal Sirbi kirjandustoimetajana. Möödunud kirjandusaastale tagasi vaadates oli ta kirjutanud: “Ojamaa peaks nüüd küll tõusma oma põlvkonna seas väärilisse staatusesse, teda on siiamaani miskipärast kohati maha vaikitud (“Varjatud ilus haigus”) või vääriti mõistetud…”

Maurer, Oja, Rooste kuulusid kõik sellesse nooremasse põlvkonda, keda Ojamaa looming oli tugevalt puudutanud. Nendele nimedele tuleb siinkohal kindlasti lisada Ivar Sild, kes kirjutas 2004. aastal üht Triin Soometsa luulekogu arvustades: “Soometsa kaaskassetlane Liisi Ojamaa on mitmel korral maininud, et just teismelistele on olnud tema looming väga suureks toeks. Oli toonane kassett minugi puberteedi saatjaks… Nagu siis, nõnda ka praegu võib leida mõningast mässumeelsust ja maailmavalu mõlema poetessi kogudest.” Ojamaa ja Sild sattusid neil aastatel ikka ja jälle esinema ühistel luuleõhtutel. Ühest sellisest kirjutas Sirbis siis Peeter Helme, kes oli toona alles hakanud endale kirjanduskriitikuna nime tegema. Temale tundus Ojamaa “võltspaatosliku, kohati ärritavalt noor-ja-popp-olla-tahtvana oma laulusõnu meenutavate reakorduste ja osalt ingliskeelsete pealkirjadega.”

Nii et ka noorema põlvkonna hinnang Ojamaale ei olnud siiski üksmeelselt tunnustav. Varem oli teda rappinud 18-aastane Juku-Kalle Raid, nüüd võttis teatepulga üle 25-aastane Helme.

Jan Zielonka “Vasturevolutsioon”

Poola päritolu politoloog Jan Zielonka (sünd. 23. veb. 1955) emigreerus 1982. aastal, kui kommunistid olid kuulutanud tema sünnimaal oma autoritaarse režiimi päästmiseks välja sõjaseisukorra, Hollandisse, keskendudes sealsetes ülikoolides töötades peamiselt Poola küsimuste, NSV Liidu välispoliitika ning 1980-ndate teisel poolel Ida-Euroopas tekkinud liikumiste ja toimunud muutuste käsitlemisele. 1990-ndatel nihkus fookus Euroopa uuringutele, eriti laienemispoliitika väljakutsetele, ning 1996. aastal sai temast professor Firenzes asuvas Euroopa Ülikool-Instituudis. Tegemist on 1972. aastal Euroopa Majandusühenduse liikmete poolt asutatud institutsiooniga, mille eesmärk on aidata kõrgeimal ülikoolitasemel õppetöö (doktoriõppe) ja teadustegevuse kaudu kaasa “Euroopa kultuuri- ja teaduspärandi arendamisele selle ühtsuses ja mitmekesisuses” (Eesti Vabariik ühines vastava konventsiooniga 2005. aastal). 2004. aastal sai Zielonkast aga Euroopa poliitika professor Oxfordi Ülikoolis, kuhu ta jäi kuni eelmise aastani. Praegu töötab ta Ca’ Foscari Ülikoolis Veneetsias, mis on tuntud kui üks Itaalia parimaid ülikoole.

“Vasturevolutsioon. Liberaalne Euroopa taganemisteel” ilmus eestikeelses tõlkes (tõlkinud Kalev Lattik) küll alles eelmise aasta detsembris, kui seda esilteti ühtlasi aastalõpu veebiseminaril, mille korraldasid Euroopa Komisjoni esindus Eestis, Riigikantselei ja Euroopa Liidu sekretariaat, kus selle autoriga vestles (alljärgnev video) Tallinna Ülikooli professor Marek Tamm (Riigikantselei ja Euroopa Komisjoni esindus Eestis toetasid ka raamatu väljaandmist), kuid inglise keeles 2018. aastal, ja tekst ise valmis tegelikult juba 2017. aasta sügiseks. Zielonka kirjutas selle raamatu seega ajal, mil koroonakriisist polnud veel haisugi. Emmanuel Macron oli alles valitud Prantsusmaa presidendiks, Angela Merkel ei olnud veel alustanud poliitikast taandumist, Briti peaministriks oli Theresa May. Brexit, põgenikekriis ja euroala riikide võlakriis näisid Euroopa Liitu aga juba siiski tükkideks rebivat.

Teos on vormistatud kirjana Ralf Dahrendorfile (1929–2009), keda Zielonka ise nimetab enda mentoriks, kuid on suunatud sisuliselt laiemale liberaalsele lugejaskonnale, et äratada seda arrogantsusest ja intellektuaalsest laiskusest, mis aitab kaasa nn. vasturevolutsiooniliste jõudude tugevnemisele. “Kummatigi ei ole see raamat populismist. See on raamat liberalismist. Populismist on saanud liberaalsete ringkondade lemmikteema ning keegi ei ole paljastanud populistide pettusi ja ohte liberaalidest paremini. Ent liberaalid on osutunud etemaks näpuga näitamises kui enesekaemuses. Nad kulutavad rohkem aega populismi tõusu kui liberalismi languse selgitamisele. Nad keelduvad heitmast pilku peeglisse ja tunnistamast oma vigu, mis kutsusid esile populismipalangu terves Euroopas,” teatab Zielonka sissejuhatuseks. “Kavatsen oma raamatus säärase tasakaalutusega tegelda – tegu on eluaegse liberaali enesekriitilise raamatuga.”

Zielonka käsitluse kohaselt tähistas Berliini müüri langemine 1989. aastal liberaalsete ideaalide sümboolset võitu, millega liberalismist sai kogu maailmajaos ainumõeldav arengutee, kuid nüüd on kerkinud esile erinevad vasturevolutsioonilised jõud, keda nimetatakse sageli populistideks, kellel puudub küll selge tulevikuvisioon, kuid kes õõnestavad senist maailmakorda. Samas märgib ta, et valitsev poliitiline ja intellektuaalne eliit on liiga varmas nimetama igasugust kriitikat populistlikuks. Selle asemel peaks hoopis endalt küsima: miks on nii paljud inimesed hakanud liberaale vihkama? Zielonka näeb probleemi juurena uusliberaalset majandusdoktriini, nõustudes Thomas Piketty tuntud analüüsiga, mille kohaselt see tekitab jätkusuutmatut ebavõrdsust. Liberalismist on kujunenud tema sõnul kõikehõlmav võimuideoloogia, mille vastu mässajad ei tee vahet headel/halbadel liberaalidel, tõelistel ja võltsliberaalsetel ideaalidel. Sellest võimuideoloogiast juhinduvad peavooluparteid, nii parem- kui vasaktsentristlikud, on jätnud valijaskonna poliitilise sõnaõiguseta (valimiste mõju aetavale poliitikale on marginaalne; avalikkuse survele allumist peetakse kas vastutustundetuks või lausa ohtlikuks; erakondadest on saanud nn. riigiparteid, mis toetuvad rohkem avalike vahendite kasutamisele, töökohtade jagamisele, mitte oma liikmeskonna poliitiliste huvide esindamisele).

“Kummatigi peavad liberaalid möönma, et vabadusi tagavad enamjaolt riigid, täpsemini rahvusriigid. Ka demokraatia on toiminud hästi üksnes rahvusriikides, nagu Te meile tihti meenutasite, Ralf. Ja nõnda võib rahvusriikidest vabanemine tähendada demokraatia, õigusriigi ja isikuvabaduste aluste hävitamist. Enamik liberaalse ühiskonna väärtusi on olnud võimalikud tänu rahvusriikidele,” märgib Zielonka, rõhutades vajadust vabaneda uusliberaalide poolt levitatud liberalismi ja kogukondlikkuse võltsvastandusest. “Liberaalid ei tohi mõelda ja rääkida pelgalt üksikisikutest ja nende vabadusest. Nad peavad hakkama mõtlema ja rääkima kogukondlikest sidemetest, ühiskondlikust vastutustundest ja oma võimest seista liberaalsete vabaduste eest.” Tänapäeva liberaalsetes demokraatiates on jäänud kodanike osalusele tema hinnangul liiga vähe ruumi, valimised on aga muutunud karnevaliks, poliitika meelelahutuseks. Euroopa Liit on (oma praegusel kujul) tugevdanud turgude kestvat domineerimist demokraatia üle, viies sisuliselt liberaalse demokraatia mandumiseni, millele viidates tugevdavadki positsioone vasturevolutsioonilised jõud, kes kasutavad ära inimestes tekkinud ebakindlust, esitledes ennast ainsatena, kes suudavad turvatunde taastada.

Nostalgia ei ole aga omane muidugi üksnes neile ja nende toetajatele. “Muist inimesi on rahul, kui miski ei muutu, või siis soovib pääseda tagasi müütilisse möödanikku. See ei kehti ainuüksi konservatiivsete ringkondade kohta. Paljud liberaalidki igatsevad liberaalse valitsemisaja “vanu häid aegu” ja kurvastavad mis tahes muutusi nähes. Pean silmas ettevõtjaid, kes lõikavad kasu uusliberaalsest poliitikast, ajakirjanikke, kes ihkavad vallata monopoli inimeste maailmataju mõjutamisel, ja poliitikuid, kes pääsevad ligi külluslikele riiklikele ressurssidele,” kirjutab Zielonka. “Minul on sääraste liberaalidega vähe ühist. Ma pole kindel, kas nad ülepea väärivad liberaali nimetust.” Teda köidavad hoopis “liberaalsed ideed, mida on väljendanud rühm intellektuaale, kes on sündinud minu Euroopa kodukandis Hannoveri, Viini ja Riia vahel. Pean silmas Hannah Arendtit, Isaiah Berlinit ja Karl Popperit. Need ehedaimad liberaalid keelitasid meid püüdlema avatud ühiskonna poole, kui kasutada Popperi loodud mõistet, aga pidama ka meeles, et teekond sihtpunkti on sama tähtis kui lõpptulemus. Nad suhtusid kriitiliselt nii revolutsiooni kui ka vasturevolutsiooni, nad tahtsid liikuda edasi arutlemise, mõttevahetuse ja kokkuleppimise teel, mitte jõudu kasutades.”

Kokkuvõttes võib öelda, et selle raamatu üldfilosoofiline alus on mulle päris meelepärane, mistõttu tahaks seda kohe kõigile soovitada, Zielonka probleemitõstatusega ma paljuski nõustun, tema kriitikat teatud osa liberaalide aadressil pean täiesti õigustatuks, aga samas tuleb märkida, et detailides esineb muidugi erimeelsusi, konkreetseid retsepte olukorra parandamiseks ta palju ei paku ning isegi need vähesed jäävad kohati üsna ebaveenvateks. Seega, jah, äratuskirjandusena 5+, aga tegevusjuhisena 3-, sest mingit selget visiooni ja tulevikuplaani see teos küll ei sisalda. “Kriiside loetelu on pikk ja aina kasvab. Meil on paganduskriis, võlakriis, rahakriis, kasvukriis, ebavõrdsuskriis, töökriis, aga ennekõike kujutlusvõimekriis, mis tähendab, et meil ei ole ühtki ideed, kuidas Euroopa riikide majandus praegusest segadusest välja aidata,” kirjutab Zielonka. Paraku piirdubki ka ta ise suuresti olukorra kirjeldamisega, lahendusi pole mõtet sellest raamatust otsida – Zielonka on päris hea analüütik, aga mitte visionäär.

Raamatud Eesti filmiloost

Kristiina Davidjants “Eesti filmi 100 aastat” (Post Factum, 2019)
Tristan Priimägi “101 Eesti filmi” (Varrak, 2020)

Mõlemad on laiemale lugejaskonnale suunatud ülevaated, mis avaldati Eestile pühendatud raamatusarjades. Autorid on peaaegu eakaaslased, üks sündinud 1974 ja teine 1976, mõlemad tuntud filmikriitikute ja -ajakirjanikena, üks õppinud dokumentaalfilmide režissööriks ja teine filmisemiootikat.

Davidjantsi raamat on väiksem nii formaadilt kui ka lehekülgede arvult, aga samas kasutatakse selles veidi suuremat fonti. Tõnu Virve kuulutas seda kritiseerides, et vaja oleks alternatiivset teost, sest raamatus esineb ebatäpsusi ja paljud olulised asjad on jäänud käsitlemata. Priimäe raamat ongi justkui see oodatud alternatiiv. Eesti Filmiajakirjanike Ühing kuulutas ta selle eest (kahtlemata õigustatult) lausa aasta filmiajakirjanikuks. Kui peaks valima neist kahest raamatust ühe, soovitaks isegi viimast, sest see on tõesti ka sisuliselt kaalukam, kuid täielikku ülevaadet kõigest ei suuda loomulikult anda seegi, ja mõnes osas on Davidjantsi käsitlus siiski põhjalikum.

Mängufilmid, sealhulgas lühimängufilmid, moodustavad Priimäe valikust vaid poole. Kui arvestada, et Eestis on toodetud umbes 300 täispikka mängufilmi, võinuks panna sellise raamatu kokku ka üksnes neist, kuid Priimägi läks teist teed. Kuskil neljandiku moodustavad dokumentaalfilmid, teist sama palju joonis- ja nukufilmid. Iga filmi kohta on toodud lühike sisututvustus, põhjalikumalt aga avatud konteksti. Nii on filme, millest raamatus rohkemal või vähemal määral juttu, tegelikult kõvasti rohkem kui 101 – registrist leiab ligi pooltuhat pealkirja. Davidjantsi raamatul on ainult isikunimede register, filmiregistrit seal ei ole. Kuna kohati, eriti lõpupoole, kaldub ta lihtsalt loetlema valminud filme, neil sisuliselt peatumata, pole see võib-olla puudus. Tema käsitlus on ehitatud üles enam-vähem kronoloogilise ülevaatena, mis algab juba 19. sajandist, kui äsja sündinud kinematograafia jõudis ka Eestisse. Priimäe valikus on esimene film “Karujaht Pärnumaal” (1914), sellele eelnenust ta palju ei kirjuta. Sõjaeelsest vabariigist on tema valikus viis filmi. Davidjantsi raamatust saab selle aja kohta veidi avarama ülevaate.

Teisest maailmasõjast hüppavad mõlemad autorid üle. Davidjants kirjutab, et see pani Eesti filmitööstuse pausile, kinokroonika hakkas elavnema alles pärast Eesti taasokupeerimist Nõukogude vägede poolt 1944. aastal, esimene mängufilm valmis 1947. aastal. Üldjoontes on see kahtlemata õige, kuid tuleb siiski märkida, et Eesti sündmusi kajastati ka Saksa kinokroonikates Ostland Woche ja Die Deutsche Wochenschau. Riias baseerunud Ostland Film GmbH valmistas 1942. aastal isegi mingi lühimängufilmi, millest tehti Juhan Kuslapi juhtimisel ka eestikeelne versioon. Priimäe kohaselt oli esimene kolme Balti riigi koostöös valminud mängufilm alles “Teesklejad” (2016). Tinglikult võib selleks pidada ehk siiski seda 1942. aastal valminud linateost, milleni jõuti ilmselt tänu juba enne 1940. aasta juunipööret kohalike filmitegijate poolt arutatud koostööplaanidele.

“Eesti ja Läti filmimeeste vahel tekkis kohe mõte ühisfilmi lavastamise kohta. Samuti tekkis mõte Leedu kaasa tõmmata, kuna Eesti, Läti ja Leedu filmiturg on ühine,” kirjutas Postimees 1940. aasta aprillis “ühe Tartu filmitegelase” kohtumisest Läti filmitootmise toonase juhi Jānis Sīlisega, kes oli varasemalt olnud ka Eesti filmi “Esimese öö õigus” (1925) operaator. “Lätlased olid väga päri sellega, kui käsikirjaks oleks eesti autori teos ja seda linastada korraga kolmes keeles. Tehniliselt sünniks see nii, et seadeldis oleks ühine, samuti massistseenid ja kõrvalised tegelased, kuid peaosalised igalt maalt eraldi. Nii korduks iga üksik stseen kolm korda, s.o. kui eestlased on omas keeles lõpetanud, astuks asemele läti näitlejad ja siis leedulased. Sellega oleks suur kokkuhoid lavastus-kuludes ja muus seadeldises. Säärasest ühistööst on ka lätlased väga huvitatud…”

Seoses oma filmi “Kaluri poeg” (1939) linastumisega oli käinud 1940. aasta märtsis Eestis filmirežissöör Vilis Jānis Lapenieks, kes arutas siinsete filmitegijatega ühtlasi ka võimalusi Eesti-Läti ühisfilmide valmistamiseks ja filmikroonikate vahetamiseks. Eesti Kultuurfilm haaras sellest Balti koostöö mõttest kohe kinni. Lapenieksi lahkudes saabus Tallinna läbirääkimisi pidama Sīlis, kes arvas, et ühisfilmi aluseks võiks võtta mõne Tammsaare teose, sest pärast “Tõe ja õiguse” esimese osa tõlkimist läti keelde oli Tammsaare seal populaarne kirjanik. Seega võinuks isegi juhtuda, et selle ainetel valminuks mängufilm juba 1940-ndatel koostöös lätlastega. Kuna sõda tuli peale, need plaanid kavandatud kujul ei teostunud, kuid sisuliselt toimis Ostland Film GmbH hiljem siiski sakslaste poolt okupeeritud Balti riikide filmitegijaid ühendava asutusena, millega seonduv vajaks muidugi hoopis omaette põhjalikku uurimust.

Selles reaalsuses, kus meie elame, valmis Tammsaare “Tõe ja õiguse” esimese osa põhjal mängufilm alles 21. sajandil. Davidjants ja Priimägi lõpetavadki oma raamatud just sellega. Davidjants kirjutab, et see “pakub teatud mõttes sümboolset kokkuvõtet meie 100-aastasele filmiloole: oleme lõpuks jõudnud niikaugele, et pista rinda Eesti kultuuri tähtsaima tüvitekstiga.” Priimägi märgib aga, et “selline voolujooneline narratiivne ajalooline draama sobib riikliku tellimusena ideaalselt kaunistama meie paraadkultuuri kuuerevääri, aga kinematograafiliselt peaks Eesti film rajama endale tee kuskile käimata padrikusse, mitte teiste jälgedesse, peavoolusängi keskele. Uus filmisada võiks tuua selle hästi omandatud tehnilise ja kunstilise käsitööoskuse tõlkimise mingisse kummalisemasse dialekti, millest arusaamine poleks nii üksühene, aga mis kõlaks siiski täiesti meie oma keeles.”

Davidjantsi hinnangul oli Eesti filmiajaloos ainulaadne ajajärk, millele ei leia võrdset enne ega pärast, 1960-ndate lõpp. Priimäe valikus on samuti kõige tugevamalt esindatud 1960-ndate teine pool, kuid kümnendeid tervikuna vaadates hoopis 1970-ndad ja 1980-ndad. 1940-ndatest pääses tema valikusse ainult “Elu tsitadellis”, 1950-ndatest “Valgus koordis”, “Tagahoovis” ja “Vallatud kurvid”, 1960-ndate esimesest poolest “Ott kosmoses”, “Põrgupõhja uus vanapagan” ja “Operaator Kõps seeneriigis”. Eesti iseseisvuse taastamisele järgnes mõlema autori kohaselt 1990-ndatel järsk langus, mõõnaperiood, kuid käesoleval sajandil on sellest väljutud.

Lugedes süvenes järjest arusaam, et tegelikult oleks nüüd vaja ka eraldi põhjalikumaid käsitlusi filmidest, mis on valminud Eesti filmitegijate osalusel või kuidagi muul moel Eestiga seotud, kuid mida ei loeta Eesti filmideks. Need on jäänud meie kohalikel filmiloolastel vaatluse alt välja, mistõttu on lipsanud kohati sisse ka ebatäpsusi. Näiteks Lembit Ulfsak debüteeris Priimäe sõnul Tuisu Taavina filmis “Tuulevaikus” (1970). Davidjants kirjutab, et see oli “Ulfsaki esimesi filmirolle. Tema üleliidulist kuulsust tuli veel mõni aasta oodata, kuid juba oli näitleja potentsiaal täiesti hoomatav.” Tegelikult debüteeris Ulfsak hoopis aasta varem Vladimir Mjullerina Odessa kinostuudio filmis “Повесть о чекисте”, mida käidi NSV Liidus kinodes vaatamas rohkem kui ühtegi tema hilisemat filmi. “Моонзунд” (1987), mis on minu meelest üldse üks parimaid sõjafilme, ei liigitu samuti Eesti filmiks, kuigi tegevus leiab olulises osas aset tänapäeva Eesti aladel – selliste filmide jaoks oleks vaja ilmselt üht täiesti omaette raamatut või vähemalt mingit korralikku loetelu neist kusagil veebis.