Mirjam, Taavet ja Naatan ei ole antud juhul tegelased Piiblist, kuigi kannavad sealt pärit nimesid, vaid hoopis lapsed, kes elavad koos emaga kusagil Viljandi kesklinnas. Isa selles loos ei mainita. Nad ootavad pikisilmi jõuluvana, kuid teda ei tule ega tule. Kui kell on saanud juba 11 öösel, selgub, et jõulumees ei ole käinud veel ka teiste laste juures. Lapsed lähevad pööningule ning avavad katuseluugi, ema sel hetkel nende kõrval ei viibi, kust välja küünitades märkavad vana veetorni otsas midagi kummalist. Nad räägivad sellest emale, kellega koos minnakse asja uurima.
Veetorni otsast leitakse jõuluvana, kelle nutitelefon, mida Mirjam agaralt näppima asub, pidi juhatama ta linna keskväljakule, kuid suunas eksikombel keset järve, kuhu teel olles ta jäi veetorni otsa kinni. Viga on tingitud sellest, et kuri päkapikk Holger-Polger Pomm, kellel jõuluvana on lubanud olla kuri ainult siis, kui ta on täiesti üksi ja teda ei näe mitte keegi, rikkus ära jõulusatelliidi – määris selle kokku pohlamoosi ja piparkoogitaignaga (jõuluvana oli pannud talle muu hulgas peale kohustuse armastada piparkooke ja pohlamoosi).
Loos figureerivad ka hea tehnopäkapikk Rain Gilg-Sonn ja veel mõned habemega mehikesed. Jõulusatelliit tehakse korda ja jõuluvana võtab lapsed koos nende emaga endaga kaasa. Kui kõik kingid on jagatud, maandutakse Lapimaal. Selgub, et jõuluvana tõi nad endale külla, sest vajas uusi abilisi maailm kõige tublimate laste hulgast, ja uut piparkoogiküpsetajat, kellel tuleb küpsetada iga päev igale päkapikule vähemalt kaks maailma kõige maitsvamat piparkooki. Ema on rõõmuga nõus. Mirjam abistab teda, poisid söövad samal ajal tainast ja piparkooke.
Naatan leiab jõuluvana töökojas ringi hulkudes ühest pimedast nurgast üksiku kössis päkapiku ja pakub talle kodust kaasa võetud šokolaadikommi (pildil kujutatud ümbrispaberi järgi äratuntavalt Mesikäpp). Holger-Polger Pomm on sellest nii liigutatud, et hakkab heaks. Selgub, et keegi ei ole talle kunagi varem kommi andnud, teised päkapikud kardavad teda ja isegi ei räägi temaga – just see oligi aga teinud ta vihast roheliseks. Ka jõuluvana on rahul ning silitab Naatani pead. Lõpuks viiakse lapsed koos emaga tagasi koju.
Teksti järgi peaks Mirjam olema kaheksane, Taavet kuuene ja Naatan neljane, kuid piltidel, mis on muidu päris head (joonistanud Karel Korp), näevad nad välja pea poole vanemad. Raamatut lastele ette lugedes meenus mulle oma lapsepõlvest Ellen Niidu “Nääriametid”. Mälu järgi otsustades oli ka see veidi imelik raamat, aga samas oli mul mingil ajal siiski tahtmine, et seda mulle ikka ja jälle ette loetaks. “Päästetud jõulud” kaheses ja neljases tüdrukus suurt vaimustust ei tekitanud. Näiteks erinevalt Elsa ja Anna lugudest, mis on neile juba pähe kulunud, ei ole selle uuesti lugemist minult nõutud.
Samas ongi see mõeldud (vähemalt Rahva Raamatu klassifikatsiooni järgi) hoopis nooremale koolieale, mitte koolieelikutele ja pisipõnnidele. Nii et võib-olla nad siis veel arenevad selle teose mõistmise ja hindamiseni. Või siis mitte, sest see kaob meil vahepeal nii ära, et me ei leia seda lõpuks enam kusagilt üles.
