I. & G. V. Tomusk “Päästetud jõulud”

Mirjam, Taavet ja Naatan ei ole antud juhul tegelased Piiblist, kuigi kannavad sealt pärit nimesid, vaid hoopis lapsed, kes elavad koos emaga kusagil Viljandi kesklinnas. Isa selles loos ei mainita. Nad ootavad pikisilmi jõuluvana, kuid teda ei tule ega tule. Kui kell on saanud juba 11 öösel, selgub, et jõulumees ei ole käinud veel ka teiste laste juures. Lapsed lähevad pööningule ning avavad katuseluugi, ema sel hetkel nende kõrval ei viibi, kust välja küünitades märkavad vana veetorni otsas midagi kummalist. Nad räägivad sellest emale, kellega koos minnakse asja uurima.

Veetorni otsast leitakse jõuluvana, kelle nutitelefon, mida Mirjam agaralt näppima asub, pidi juhatama ta linna keskväljakule, kuid suunas eksikombel keset järve, kuhu teel olles ta jäi veetorni otsa kinni. Viga on tingitud sellest, et kuri päkapikk Holger-Polger Pomm, kellel jõuluvana on lubanud olla kuri ainult siis, kui ta on täiesti üksi ja teda ei näe mitte keegi, rikkus ära jõulusatelliidi – määris selle kokku pohlamoosi ja piparkoogitaignaga (jõuluvana oli pannud talle muu hulgas peale kohustuse armastada piparkooke ja pohlamoosi).

Loos figureerivad ka hea tehnopäkapikk Rain Gilg-Sonn ja veel mõned habemega mehikesed. Jõulusatelliit tehakse korda ja jõuluvana võtab lapsed koos nende emaga endaga kaasa. Kui kõik kingid on jagatud, maandutakse Lapimaal. Selgub, et jõuluvana tõi nad endale külla, sest vajas uusi abilisi maailm kõige tublimate laste hulgast, ja uut piparkoogiküpsetajat, kellel tuleb küpsetada iga päev igale päkapikule vähemalt kaks maailma kõige maitsvamat piparkooki. Ema on rõõmuga nõus. Mirjam abistab teda, poisid söövad samal ajal tainast ja piparkooke.

Naatan leiab jõuluvana töökojas ringi hulkudes ühest pimedast nurgast üksiku kössis päkapiku ja pakub talle kodust kaasa võetud šokolaadikommi (pildil kujutatud ümbrispaberi järgi äratuntavalt Mesikäpp). Holger-Polger Pomm on sellest nii liigutatud, et hakkab heaks. Selgub, et keegi ei ole talle kunagi varem kommi andnud, teised päkapikud kardavad teda ja isegi ei räägi temaga – just see oligi aga teinud ta vihast roheliseks. Ka jõuluvana on rahul ning silitab Naatani pead. Lõpuks viiakse lapsed koos emaga tagasi koju.

Teksti järgi peaks Mirjam olema kaheksane, Taavet kuuene ja Naatan neljane, kuid piltidel, mis on muidu päris head (joonistanud Karel Korp), näevad nad välja pea poole vanemad. Raamatut lastele ette lugedes meenus mulle oma lapsepõlvest Ellen Niidu “Nääriametid”. Mälu järgi otsustades oli ka see veidi imelik raamat, aga samas oli mul mingil ajal siiski tahtmine, et seda mulle ikka ja jälle ette loetaks. “Päästetud jõulud” kaheses ja neljases tüdrukus suurt vaimustust ei tekitanud. Näiteks erinevalt Elsa ja Anna lugudest, mis on neile juba pähe kulunud, ei ole selle uuesti lugemist minult nõutud.

Samas ongi see mõeldud (vähemalt Rahva Raamatu klassifikatsiooni järgi) hoopis nooremale koolieale, mitte koolieelikutele ja pisipõnnidele. Nii et võib-olla nad siis veel arenevad selle teose mõistmise ja hindamiseni. Või siis mitte, sest see kaob meil vahepeal nii ära, et me ei leia seda lõpuks enam kusagilt üles.

Agneta Pleijel “Kaksikportree”

Rootsi kirjanik Agneta Pleijel on eestikeelsetele lugejatele varasemast tuttav romaanidega “Talv Stockholmis” ja “Ennustus”. Mina ei ole lugenud neist kumbagi. “Kaksikportree” tekitas nüüd aga tahtmise lugeda temalt ka midagi muud, sest see on huvitav nii oma ülesehituselt kui ka sisult. Sellest tulenevalt lugesin “Ennustuse” kohta paari blogipositust – üks oli selle suhtes üsna kriitiline, teine mitte eriti. “Kaksikportree” võib tekitada lugejates ilmselt samuti vastakaid tundeid. Mina julgen seda siiski soovitada.

Lugu saab alguse 1969. aasta aprillis. Kui ühes Londoni galeriis on väljas Austria maalikunstniku Oskar Kokoschka (1886–1980) retrospektiiv, pöördub noormees nimega Mathew Prichard (sünd. 1943) galeristi poole küsimusega, kui palju võiks minna maksma Kokoschka maalitud portree tema vanaemast.

Proua Mallowan, laiemalt tuntud kui viljakas krimikirjanik Agatha Christie (1890–1976), ise ei ole sellest ideest vaimustuses, kuid annab lõpuks järele oma tütrepoja ning abikaasa pealekäimisele. Mehed tahavad, et tema 80. sünnipäevaks valmiks portree, mille autor on just Kokoschka, kelle näitust nad on käinud vaatamas. Kokoschka, kes tahab sõita juba ära koju Šveitsi, nõustub lõpuks samuti selle ettepanekuga, sest raha on ju vaja. Pealegi on vanaproua temaga umbes üheealine.

Eelsoojendusele järgneb kuus seanssi (kokku ca 80 tundi), pildi avamine ja lühike epiloog.

Agatha Christie portree, mis andis Pleijelile nähtavasti tõuke selle raamatu kirjutamiseks, valmis 1969. aastal ka päriselt.

Millest Christie ja Kokoschka nendel seanssidel täpselt rääkisid ja mõtisklesid, see on tõenäoliselt siiski suuresti ilukirjanduslik rekonstruktsioon ehk fiktsioon. Pleijel on kasutanud seda tõsielulist seika ära selleks, et anda lugejatele ülevaade nende mõlema elukäigust ja loomingust, kujutanud nende elus ette tulnud dramaatilisemaid sündmusi, ümbritsenud maailma ja selle muutumist, aga ka nende erinevat lähenemist loomingule.

Või siis vahendanud enda ettekujutust sellest, milline see võis olla, ja/või kasutanud oma tegelasi vahendina, kelle abil neid erinevaid lähenemisi kirjeldada. Mina ei tea, mida arvasid neist asjust päris-Christie ja päris-Kokoschka, aga Pleijel laseb oma tegelastel öelda näiteks järgmist.

Christie: “Nad otsivad minu raamatutest mind. Ilmaasjata. Ma kirjutan selleks, et iseendast pääseda. Kui ma kirjutan, siis pole mind ennast olemas.”

Kokoschka: “Keegi ei saa iseennast vältida, proua Christie. Te kujutate uskumatuid sündmusi, nagu te neid nimetate, et miski teile endale haiget ei teeks.”

Kokoschka arvab, et kunst ise ongi elu, aga… “Elu ja kunst ei ole üks ja seesama, ütleb proua Christie härra Kokoschkale, aga me kirjutame mingil moel ise oma elu. Seda võib teha rohkema või vähema fantaasiaga. Ise otsustad.”

Sellise filosofeerimiseni jõutakse siiski alles üsna raamatu lõpus. See kujutab seal endast omamoodi kulminatsiooni, milleni viib tegelaste eelnevalt kirjeldatud elukäik. Sisuliselt on selle romaani näol tegemist Agatha Christie ja Oskar Kokoschka ilukirjandusliku kaksikportreega. Kui täpselt see peegeldab kunagist tegelikkust, seda ei oska mina hinnata, aga mingi ettekujutuse see neist loomulikult annab – nagu ka see Christie portree, mille maalis Kokoschka.

Georges Simenon “Peaminister”

Belgia kirjanik Georges Simenon (1903–1989) on eestikeelsetele lugejatele tuntud eelkõige komissar Maigret loojana. Tänavu avaldati koguni juba teine tõlge esimesest romaanist, kus see tegelane lugejate ette astus, milles rahvusvahelise haardega sulina, keda Maigret jälitab, esineb tüüp, kes on käinud koolis Tartus. “Peeter Lätlane”, mille põhjal on tehtud lausa kolm telefilmi, on võib-olla üldse kõige laiema leviku saavutanud teos, milles esinevad nii tihedalt Eestiga seotud tegelased (kui mitte arvestada Hemingway viidet igas maailma sadamas leiduvatele päevitunud eestlastele, kes saadavad sealt koju ajalehtedele reisikirju, et saada raha oma teekonna jätkamiseks). Irooniline on seejuures, et Simenoni käsikiri lükati algselt tagasi viie kirjastuse poolt ja romaan ilmus 1930. aastal hoopis järjejutuna ühes Pariisi naljalehes.

“Peaminister” avaldati 1958. aastal, kui selle autor oli juba maailmakuulus kirjanik. Mõned aastad hiljem jõudis ekraanidele ka romaani ainetel tehtud Prantsuse-Itaalia koostööfilm, kus peaosa mängib Jean Gabin. Filmi süžee erineb kohati oluliselt raamatu omast, ka lõpp on teistsugune, kuid lugu üldjoontes siiski sama: kunagine kauaaegne riigitegelane ja mitmekordne Prantsusmaa peaminister elab tegevpoliitikast tagasitõmbununa oma maamajas, mõlgutab mälestusi, kui kuuleb raadiost, et president on teinud ettepaneku valitsuse moodustamiseks mehele, kes oli kunagi tema lähim abiline, kuid kuritarvitas siis usaldust, tekitades riigile (omakasupüüdlikest huvidest lähtudes) tohutut kahju. Juhtunu vaikiti maha, aga peaminister lasi kirjutada mehel ülestunnistuse, mida hoiab nüüd peidetuna oma maamajas. Selle avalikustamine hävitaks mehe karjääri.

Teose prantsuskeelne pealkiri “Le Président” tuleb sellest, et sel ajal oli Prantsusmaal valitsusjuhi tiitel veel président du Conseil des ministres ehk siis ministrite nõukogu president, alles 1959. aasta jaanuarist tuli selle asemele Premier ministre ehk peaminister. Mõeldud on aga sisuliselt just valitsusjuhti. Président de la République française ehk Prantsuse Vabariigi president on hoopis teine ametipost – meie mõttes president. Seetõttu ongi eesti keeles kindlasti sobivam kasutada sõna peaminister, sest president tekitaks siin lugejates lihtsalt segadust.

Kuna raamatu on kirjutanud kriminaalromaanide autorina tuntud Simenon, tekkis lugedes justkui lausa ootus, et millal asjad võtavad verise pöörde, keegi mõrvatakse või peategelast kimbutama tullakse, aga midagi sellist ei juhtu. “Peaminister”, mida peetakse üheks Simenoni parimaks teoseks, kujutab poliitikamaailma telgitaguseid läbi ühe vana riigimehe mõtiskluste, tagasivaate oma elule ja käidud teele. Jaan Martinson on hinnanud selle pigem psühholoogiliseks romaaniks, mitte krimkaks. Lugeda on soovitanud ka Tiina Tamman.

Martinson kirjutas oma arvustuses, et Simenon kribas selle teose paberile vaid ühe ööpäevaga. Tegelikult kulus selleks 1957. aasta oktoobris siiski terve nädal. Oluline taustainfo, mida siinkohal tasub mainida, on see, et romaani kirjutamise ajal oli Prantsusmaal parajasti ka päriselt valitsuskriis ning augustis oli rahandusminister Félix Gaillard, kellest sai novembris peaminister, viinud läbi frangi varjatud devalveerimise. Simenoni romaanis tekitatakse riigile suurt kahju just sellega, et kasutatakse ära siseinfot peatse devalveerimise kohta. Nii et omal ajal olid selles käsitletud teemad Prantsusmaal vägagi päevakajalised. Ka tegelaskujud sarnanevad kohati toonaste poliitikategelastega, kuigi päris täpselt kedagi vist otse elust maha ei ole kirjutatud.

Peaminister ise kehastab muu hulgas aga nähtavasti ka Simenoni enda ettekujutust sellest, milline peaks olema üks õige riigimees: “Äkki tabas peaminister end rääkimas teraval, käskival toonil, sest ta polnud kunagi sallinud pisaraid ja tundepurskeid, nagu ta ei talunud ka ebaviisakust ja lollust.” 1958. aastal, kui see romaan ilmus, võitis parlamendivalimised Liikumine Uue Vabariigi Poolt, peaministriks tõusis Charles de Gaulle ning juba sügisel toimus rahvahääletus uue põhiseaduse vastuvõtmiseks, millega loodi Viies Vabariik, see tähendab mindi parlamentaarselt süsteemil üle poolpresidentaalsele. Sellele eelnenud meeleoludest, mis nende muutusteni viisid, annab see romaan minu meelest üsna hea ettekujutuse – aitab seega ehk mõista paremini ka Prantsusmaa poliitilist ajalugu.