Rubriik: kirjandus

Jonathan Schneer “Lockharti vandenõu”

James Bondi üheks prototüübiks peetav Bruce Lockhart (1887–1970) oli enne 1917. aasta oktoobrirevolutsiooni Suurbritannia peakonsul Moskvas. Bolševike korraldatud võimupööre viis siis diplomaatiliste suhete katkestamiseni, kuid Lockhart leidis, et Suurbritannial oleks mõistlik tunnustada Venemaa uut bolševistlikku valitsust, sest selle konkurendid olid nõrgad ja lõhestatud, ning püüda suunata seda Saksamaa vastu. 1917. aasta detsembris sai ta peaministrilt ülesande naasta Suurbritannia mitteametliku saadikuna Venemaale, et veenda bolševikke jätkama sõda Saksamaaga. Kui see missioon ebaõnnestus, asus ta lõpuks kavandama hoopis bolševike kukutamist.

“Ajaloolased määratlevad Lockharti vandenõu, mida ta nüüdsest peale [1918. aasta suvel] asus kavandama, toonases revolutsiooniliste sündmuste keerises väiksema tähtsusega ettevõtmiseks, sest seda ei saatnud edu. Selle peaarhitekti peetakse naiivseks ja kogenematuks, mistõttu olevat kogu üritus määratud läbi kukkuma, tema peamist abilist Reillyt aga suurushulluks ja eluvõõraks, koguni tolaks,” kuulutab Schneer, Suurbritannia ajaloole pühendunud USA ajaloolane. “Niisugused arvamused on ekslikud. 1918. aasta suvel rippus bolševike saatus juuksekarva otsas ja bolševikud ise teadsid seda, nagu teadsid ka Lockhart ja Reilly.”

Kuidas aga kirjutada raamat vandenõust, mille kohta ei ole täpselt teada peaaegu midagi ja milles osalemist Lockhart ise omal ajal eitas? Eks ikka nii, et tuleb avada põhjalikult tegelaste taustu ja sündmuste konteksti.

Ootasin pikalt, millal jõutakse lõpuks selle kurikuulsa vandenõu endani. Võib öelda, et väga täpset ja selget pilti juhtunust see raamat ei anna, kuid seda ilmselt põhjusel, et see oligi üks väga segane värk.

Pole teada mingeid tõendeid selle kohta, et Briti valitsus oleks andnud kunagi Lockhartile otseseid juhtnööre bolševike kukutamiseks, kuid Schneeri hinnangul võis ta eeldada, et seda temalt oodati. Lockharti vandenõu toetasid väidetavalt nii ameeriklased kui ka prantslased. Idee oli tekitada Venemaal toiduainekriis, mis suurendaks rahva rahulolematust bolševikega, osta ära neid toetanud läti kütid ning kasutada ka põrandaaluseid valgekaartlasi ja õigeusu kirikut, et viia läbi kontrrevolutsiooniline pööre. Kui kaugele selle plaani teostamisega jõuti ehk mis sellest välja tuli, võib igaüks ise lugeda.

Eesti selles loos suurt rolli ei mängi

Schneeri teekond selle raamatu kirjutamiseni algas 1986. aastal, kui ta sai ühe sõbra soovitusel Londonis peavarju naise juures, kelle ema oli olnud Lockharti armuke. Schneer oli sellest vandenõust kuulnud juba varem, kuid just Tania Alexanderi (sünninimega Tatiana von Benckendorff) mälestusteraamat “Lapsepõlv Eestis”, milles on juttu peamiselt autori emast, andis talle sellest parema ettekujutuse, mida täiendasid veelgi järgnenud kümnenditel peetud vestlused. “Aastate jooksul Taniaga vesteldes sain veelgi rohkem teada, rohkem kui üheski seni avaldatud töös on räägitud,” märgib Schneer.

Seega on üheks oluliseks tegelaseks selles raamatus ka Maria Budberg/Benckendorff (sündinud Zakrevskaja), tuntud kui lihtsalt Mura (1893–1974), kes oli pärit Harkivist, kuid kelle elu tänu tema seotusele Eestiga siinsetele lugejatele ikka huvi on pakkunud, olles ilmselt ka peamiseks põhjuseks, miks see raamat, mis ilmus inglise keeles alles 2020. aastal, nii kiiresti eesti keelde tõlgituna kättesaadavaks on muutunud.

Geni andmetel oli Mura esimene abikaasa ehk Tania Alexanderi isa Hans von Benckendorff (1882–1919) minu isapoolse vanaema isaema vennapoja poja abikaasa emaema õepoja Rummu Jüri ühe (väidetava) partneri Marie von Lilienfeldi ema vennapoja poeg. Mingil sarnasel moel on temaga seotud tõenäoliselt peaaegu kõik eestlased. Nii võib ehk isegi tunduda, et tegu on lausa lähedase sugulasega, kui võrrelda näiteks Vladimir Putini või mõne varasema Vene tsaariga.

Schneeri kohaselt meeldis kõrgkultuuri armastanud Murale oma abikaasale kuulunud mõisas Jänedal küll puhata, kuid mitte elada. See tekitanud ka pingeid suhetes mehega, kes tahtnuks kogu aeg seal olla, mitte Peterburis viibida. Mura hilisem abielu Nikolai von Budbergiga olnud aga täiesti fiktiivne, mõeldud vaid selleks, et saada Eesti pass, mis võimaldas tal Euroopas reisida. Nii et Eesti on selles loos ikkagi vaid kõrvaline provints, kust inimesed läbi sõidavad, mitte üks suure eluteatri pealavadest.

Huvitavaid tegelasi leidub piisavalt

Lockhartist põnevam mees on selles raamatus üks teine James Bondi prototüüp, nimelt tema kaastööline Sidney Reilly, kellesse autor näib suhtuvat kohati lausa varjamatu antipaatiaga. Kunagi ka ETV poolt näidatud Briti telesari, kus seda nn. spioonide kuningat kehastas Sam Neill, jättis temast palju meeldivama, positiivsema mulje. Samas ei alahinda Schneer vähimalgi määral Reilly rolli Lockharti vandenõus ning toob tema kohta välja mitmesuguseid huvitavaid fakte.

Muu hulgas mainib ta seda, et Reilly põgenes Lockharti vandenõu nurjumise järel Venemaalt ilmselt Tallinna kaudu, mis oli toona sakslaste poolt okupeeritud. Schneer sellel seigal pikemalt ei peatu ja peab Reilly enda tunnistusi üldiselt ebausaldusväärseteks, kuid siinkohal tasub tuua siiski välja, et Reilly enda sõnul pääses ta Kroonlinnast minema toona Baltikumist pärit inimestele väljastatud spetsiaalse tunnistuse abil, kasutades ühtlasi ühe Peterburi tööliste komitee poolt väljastatud passi (vene nimega). Tallinnas peatus ta Harju tänaval asunud hotellis Petrograd, kus kasutas nime George Bergmann, liikudes kümne päeva pärast edasi Helisingisse ja sealt Stockholmi kaudu Londonisse.

Briti ajaloolane Andrew Cook kirjutab oma raamatus “Ace of Spies: The True Story Of Sidney Reilly”, et Tallinnas viibides lõunatas Reilly hotellis korduvalt Saksa ohvitseridega, suhtles nendega vabalt. Reilly lõi ise enda kohta müüte sakslaste rindejoone taha toimunud julgetest missioonidest, kuid Cooki sõnul oli see Tallinnas viibimine tegelikult ainuke kord, mil ta sõja ajal päriselt Saksa sõjaväelastega kokku puutus. Need tema kümme päeva Tallinnas vajaks ilmselt põhjalikumat uurimist.

Reilly päritolu kohta liigub mitmeid veidi erinevaid versioone. Schneer toetab seda, mille kohaselt oli tegemist Bedzinis (tänapäeva Poola aladel, toona Vene impeeriumis) sündinud juudiga, kes kandis algselt nime Shlomo ben Hersh Rozenbluim. Miks ta peab seda usutavamaks versioonidest, mille kohaselt oli tegemist Odessas või hoopis Hersonis (nagu arvab Cook) sündinud Rosenblumiga, jääb paraku selgusetuks.

Väga ajakohane lugemismaterjal

Värvikate tegelaste plejaadist väärib siin esiletõstmist veel Maria Spiridonova, vasakesseeride juht, kes kavandas 1918. aastal Saksa saadiku Wilhelm von Mirbachi tapmise Moskvas. Schneer märgib, et “selle eesmärk oli lüüa Venemaa ja Saksamaa suhetesse parandamatu mõra, tagada sõja jätkumine, millele järgneks Ukraina vabastamine ja revolutsioon kogu Euroopas.” Ukrainat ei maini ta selles kontekstis sugugi juhuslikult. Viiendal nõukogude kongressil süüdistas Spiridonova bolševikke just Ukraina talurahva reetmisest ning nõudis sõja jätkamist, et vabastada Ukraina sakslaste võimu alt.

Märtsis sakslastega sõlmitud Brest-Litovski rahulepinguga oli Venemaa kohustunud sõlmima rahu Ukraina Rahvavabariigiga, viima Ukraina territooriumilt välja oma väed ja punakaardi ning lõpetama igasuguse Ukraina Rahvavabariigi valitsus- või riigiasutuste vastu suunatud agitatsiooni ja propaganda. Vasakesseerid pidasid seda sealsete elanike reetmiseks ega suutnud seda bolševikele andestada. Schneeri hinnangul olidki nende aktsioonid, sealhulgas Fanny Kaplanile omistatud katse tappa Leninit, mis “tulid liiga vara”, üks neist põhjustest, miks Lockharti vandenõu bolševike kukutamiseks ebaõnnestus.

Martin Gayford “Michelangelo”

Briti kunstikriitik ja -ajaloolane Martin Gayford ei keskendu oma monumentaalses teoses kitsalt Michelangelo (1475–1564) elule ja loomingule, vaid maalib lugejatele huvitava pildi kogu teda ümbritsenud maailmast ja ajastust, kuhu ta kuulus.

Selles paksus raamatus on kõigest üks koht, mis mind kergelt kulme kergitama pani – nimelt väidab Gayford, et Firenze, kust Michelangelo pärit oli, oli 15. sajandil “väike koht isegi tolle aja Euroopa mõõdupuude järgi” (lk 47). Sellega on raske nõustuda. Võrreldes 14. sajandi keskel Euroopat laastanud “mustale surmale” eelnenud ajaga oli Firenze elanike arv kõvasti langenud ning see oli väiksem kui Napolis, Milanos, Veneetsias või isegi Genovas, aga Euroopa mõõdupuude järgi kuulus see 15. sajandi lõpul jätkuvalt väga suurte linnade hulka.

Firenze elanike arv oli siis võrreldav Rooma omaga, suurem kui näiteks Londonil. Itaalia oli sel ajal Euroopa kõige linnastunum piirkond. Seda, et Firenze ei mänginud selles kontekstis kaugeltki tähtsusetut rolli, kinnitab tegelikult kogu Gayfordi ülejäänud käsitlus.

Firenze üheks valitsevaks suguvõsaks olid sel ajal Medicid, kelle õukonnast sai tuule tiibadesse ka noor Michelangelo. František Jíleki “Mees Vincist” kohaselt olla tema suur kaasaegne Leonardo da Vinci (1452–1519) kirjutanud oma elu lõpul: “Medicid mu lõid … Medicid mu hävitasid.” Michelangelo kohta viimast ilmselt öelda ei saa, kuid temagi tõus üheks oma ajastu silmapaisvaimaks esindajaks oli tihedalt seotud Medicite perekonnaga.

Keskajal oli suurimaks kunstiteoste tellijaks katoliku kirik. Neist kaheksast paavstist, kelle heaks Michelangelo oma pika elu jooksul töötas, kolm olid pärit Medicite hulgast ja veel mõni tõusnud sellele kõrgele kohale nende toetusel.

Aastal 1513 nime all Leo X paavstiks saanud Giovanni de’ Medici oli küll “piisavalt rikas, et võinuks paavstiameti endale osta”, aga tal ei olnud “vaja seda teha: ta valiti, sest loodeti, et Itaalia tähtsa linnriigi Firenze tõhusa valitsejana on tal poliitilist kaalu ja tarkust tüürida Prantsusmaa ja Hispaania ähvardava võimu vahel” (lk 276). Nii et Firenze olulisust toonasel poliitilisel maastikul tunnistab siiski selgelt ka Gayford. Michelangelo sündis õigel ajal ja oli pärit õigest kohast. Nii tema mõistus kui ka maitse kujunesid Lorenzo de’ Medici õukonnas (lk 111).

Lorenzo poeg Giovanni ei pidanud ennast hiljem paavstiks ostma, kuid nimetati juba 13-aastaselt kardinaldiakoniks tänu sellele, et toonane paavst oli võlgu suure summa Medicite pangale. Raha oli siis see, mille abil Euroopa jõukaim perekond oma võimu kindlustas, aga mis võimaldas neil ühtlasi toimida heldekäeliste metseenidena, kelle toetusest ja tellimustest sõltusid paljud Euroopa kultuurilukku läinud suured loojad, nende hulgas Michelangelo.

Keskaja Itaalias mängis religioon sellist rolli, mida on tänapäeva Eestis isegi raske ette kujutada. 1527. aastal suri epideemia tagajärjel veerand Firenze elanikkonnast ning jumalakartlikud kodanikud tõstsid Medicite vastu mässu – järgmisel aastal valiti suurkogul, millest võttis osa 1100 inimest, Firenze vabariigi kuningaks Jeesus Kristus (vastu hääletas vaid 18 osalejat). Jumala pojast sai linna ametlik valitseja.

Veel üks kurioosne fakt. Uus aasta algas Firenzes 25. märtsil, sest firenzelased leidsid, et “maailm muutus põhjalikult juba inkarnatsiooni hetkel, kui Jumal sai inimeseks; et ajaloo pöördepunkt oli hetk, mil Kristus lootena Maarja üsas kasvama hakkas, mitte sünnitus Petlemma laudas” (lk 42-43). Sellest tulenevalt sündis Michelangelo toonaste arvestuste kohaselt aastal 1474, mitte 1475, nagu on teada tänapäeval. Hiljem tekitas see tema vanuse osas pikka aega segadust.

Kunstiajaloolasena lahkab Gayford muidugi põhjalikult Michelangelo teoste saamislugu. Tema saavutused olid suured, aga plaanid veel suuremad. Tema kaasaegne Giorgio Vasari, kes kujundas ka Michelangelo haua, märkis, et “veidi enne surma põletas ta suure hulga oma joonistusi, visandeid ja kartoone, et keegi ei näeks tema töövaeva ega seda, kuidas ta oma geniaalsust proovile pani, et ta ei paistaks vähem kui täiuslikuna” (lk 526).

Selle loo keskmes on küll Michelangelo looming ning tema keeruline ja vastuoluline isiksus, kuid raamat annab sellest ajast ja inimestest siiski palju laiahaardelisema pildi. Kõrvaltegelastena käivad läbi mitte ainult ilmalikud ja vaimulikud võimukandjad ning Leonardo da Vinci, Raffael ning teised Michelangelo kolleegid ja konkurendid, vaid ka näiteks Niccolò Machiavelli, Vittoria Colonna ning terve rida teisi sel ajal elanud silmapaistvaid tegelasi. Huvitavat ja tähelepanuväärset leiab sellest raamatust palju (tegin endale ise lugemise ajal kümme lehekülge märkmeid).

Liisi Seili luulekogudest

Kuigi tema esimene luulekogu nägi trükivalgust alles mõne aasta eest, ei ole Liisi Seil enam esimeses nooruses, vaid võis tähistada hiljuti juba oma 50. sünnipäeva. Seega on tegemist üsna hilise debütandiga Eesti luulemaastikul.

See ei tähenda seda, et ta oleks jõudnud luuletuste kirjutamiseni alles viimastel aastatel (esikkogus avaldatud “Algus” on dateeritud aastasse 1989), aga vähemalt laiema lugejaskonna ette lastu on pärit siiski valdavalt viimasest kümnendist. Sellest tulenevalt ei ole põhjust imestada, et tema tekstid mõjuvad üldiselt täiskasvanulikumalt nendest, mida võib lugeda näiteks ajakirjast Värske Rõhk. Selles mõttes teda päris noorluuletajaks ilmselt nimetada ei saa. Võiks võrrelda ehk hoopis inimestega, kellest saavad keskikka jõudes pühapäevamaalijad – nii mõnestki neist võib kujuneda lõpuks tähelepanuväärne kunstnik.

“Kevad on juba õhus” (2019) sisaldab valdavalt aastatel 2011–2018 sündinud tekste, arvuliselt 45. “Need kirjeldavad hetki, mil autori emotsioonid on kasvanud suuremaks kui südameruum. Paberile maalitud sõnad on aidanud tundeid kirjeldada, talletada ja vabastada,” ütleb kiri teoses endas. Luuletuste kõrvalt leiab ohtralt fotosid (peamiselt loodusest, aga mitte ainult), mis näivad olevat nendega kuidagi ideeliselt seotud. Ligi poole kogust võtab enda alla looduslüürika, neljandiku armastusluule. Kolmanda osa aga moodustavad mõtisklused aja kulgemisest, elu möödumisest jms. Just sellest viimasest on toodud siia järgnev stiilinäide, esimene salm luuletusest “Poolel teel”.

On palju nähtud, kuuldud juba,
kui käidud pool on sellest pikast teest.
Kuid ikkagi ei tea, mis ootab käänu taga,
ja ikkagi ei näe, mis ootab kaugel ees.

Väga head on ka järgmised kaks salmi ning see luuletus tervikuna – kui keegi peaks valima neist kahest kogust kunagi ühe teksti mõnda antoloogiasse, soovitaksin ma just seda. Looduslüürika, kus kõige sagedamini esinevad tegelased on vist tuul, pakane ja päike, aga läbi käivad ka toomingad ja sirelid, punetavad pihlamarjad, karge vihmapiisk ning teised sellised asjad, pole küll päris minu tassike teed, aga ei kujuta endast antud juhul lihtsalt ilmailu kirjeldust, vaid asetab need nähtused enamasti mingisse suhtesse inimese ehk autori ja tema maailmaga – loodus annab jõudu, aitab leida tasakaalu, aga on ka lihtsalt ümbritsev keskkond, millele toetudes saab kujutada midagi muud.

Armastusluule on peenetundeline ja õrn, aga sellega on lugu ikkagi pahasti selles mõttes, et vastava osa lõpuks “sõrmed haaravad vaid tühjust”, “hing karjub”, “voolab tühjaks tunnete peeker”, toimub lahkumine, jääb vaid “mina ja mu maailm” ning igatsus. Ühesõnaga: kurb.

Kui autori esimene luulekogu mõjub väga isiklikult (märksõnadeks: loodus, tunded ja mõtted), kujutades maailma, mis asub justkui peaaegu väljaspool laiemat ühiskonda või sellest kuidagi eraldi, siis teises sõidab täiega sisse koroonakriis. “Märkmed kahe aja piirilt” (2021) algab 2019. aasta detsembris ja jõuab välja 2021. aasta detsembrini. “Kui neid luuletusi kirja panema hakkasin, ei teadnud ma veel, et maailm muutub,” kirjutab autor, kes on pühendanud selle luulekogu oma sõpradele. “Sellesse aega jäi ka meie juubelite aasta. Seega: palju õnne, meile kõigile!”

Lugu algab hetkest, mil autor lendab Saksamaale, külla kunagisele pinginaabrile. Ajakirjanikuna kannab ta alati kaasas väikest märkmikku, kuhu saab teha ka niisama ülestähendusi, näiteks kirjutada luuletusi. Neid ta siis kirjutabki. Lennukis, rongis, hiljem Tallinnas ning mujal Eestis. Nüüd figureerivad neis varasemast hoopis sagedamini teised inimesed. Looduslüürika ei ole kadunud, aga tooniandvamaks on muutunud linn, tehiskeskkond, rahvarohked paigad ja üritused. Läbivaks teemaks on koroonakriisi mõju inimestele ehk meid ümrbitsevale maailmale – rabad on muutunud ülerahvastatuks, seal ei ole enam vaikne, aga vaikne vanalinn on muutunud normiks. On eraldi luuletused nii maskidest, proovi andmisest kui ka matusest, kuhu vähesed on julgenud tulla. Mainitud on isegi meeleavaldusi.

Luulekogu on vormistatud märkmikuna, kus luuletusi saadavad mitte üksnes fotod, vaid ka kõrvaltekstid, milles on võetud lühidalt kokku samal ajal Eestis laiemalt toimunu, näiteks: “18.-24.12.2020 Tallinn – Viljandi Suured jõulupeod jäid ära. 14. detsembrist 10. jaanuarini olid taas kõik koolid suletud. Peatati huvi- ja sporditegevus nii noortele kui ka suurtele, suleti meelelahutusasutused Harjumaal ja Ida-Virumaal. Jumalateenistusi tohtis pidada vaid pooltühjale kirikule.” Lugu jõuab välja peagi lõppeva aasta detsembri algusesse, kuid ei saa sellega veel läbi – lugejatele on jäetud tühjad lehed, et nad saaksid jätkata märkmete tegemist, võtta üle autori rolli.

Mõtlesin seda luulekogu lugedes, et kui lapsed, kes on praegu veel liiga väikesed, et seda aega tulevikus mäletada, umbes 15 aasta pärast küsivad, mis nüüd juhtus, kuidas see kõik algas ja mis siis toimus, siis saab soovitada neil seda lihtsalt lugeda. See luulekogu ei ole väga mahukas, kuid annab viimastel aastatel aset leidnud ühiskondlikest arengutest ja valitsenud meeleoludest päris hea ülevaate.

Samas ei nõustu ma lõpuni autori teesiga, et maailm on muutunud. Minu meelest on viimased aastad hoopis kinnitanud tuntud tõdemust, mille kohaselt ainus konstant on muutus – see tähendab, et maailm on jäänud oma põhiolemuselt samaks. Koroonakriis on muidugi äärmiselt tähelepanuväärne, oma tagajärgede ehk globaalsete mõjude poolest võrreldav võib-olla isegi selliste sündmustega nagu NSV Liidu kokkuvarisemine, 2001. aasta 11. septembri terrorirünnakud ja Araabia kevad, kuid ikkagi vaid reeglit kinnitav nähtus – maailm muutub pidevalt, mõnikord ehk järsemalt kui tavaliselt, aga mõnikord ka vaid ajutiselt või näiliselt.