Rubriik: kirjandus

Georges Simenon “Peaminister”

Belgia kirjanik Georges Simenon (1903–1989) on eestikeelsetele lugejatele tuntud eelkõige komissar Maigret loojana. Tänavu avaldati koguni juba teine tõlge esimesest romaanist, kus see tegelane lugejate ette astus, milles rahvusvahelise haardega sulina, keda Maigret jälitab, esineb tüüp, kes on käinud koolis Tartus. “Peeter Lätlane”, mille põhjal on tehtud lausa kolm telefilmi, on võib-olla üldse kõige laiema leviku saavutanud teos, milles esinevad nii tihedalt Eestiga seotud tegelased (kui mitte arvestada Hemingway viidet igas maailma sadamas leiduvatele päevitunud eestlastele, kes saadavad sealt koju ajalehtedele reisikirju, et saada raha oma teekonna jätkamiseks). Irooniline on seejuures, et Simenoni käsikiri lükati algselt tagasi viie kirjastuse poolt ja romaan ilmus 1930. aastal hoopis järjejutuna ühes Pariisi naljalehes.

“Peaminister” avaldati 1958. aastal, kui selle autor oli juba maailmakuulus kirjanik. Mõned aastad hiljem jõudis ekraanidele ka romaani ainetel tehtud Prantsuse-Itaalia koostööfilm, kus peaosa mängib Jean Gabin. Filmi süžee erineb kohati oluliselt raamatu omast, ka lõpp on teistsugune, kuid lugu üldjoontes siiski sama: kunagine kauaaegne riigitegelane ja mitmekordne Prantsusmaa peaminister elab tegevpoliitikast tagasitõmbununa oma maamajas, mõlgutab mälestusi, kui kuuleb raadiost, et president on teinud ettepaneku valitsuse moodustamiseks mehele, kes oli kunagi tema lähim abiline, kuid kuritarvitas siis usaldust, tekitades riigile (omakasupüüdlikest huvidest lähtudes) tohutut kahju. Juhtunu vaikiti maha, aga peaminister lasi kirjutada mehel ülestunnistuse, mida hoiab nüüd peidetuna oma maamajas. Selle avalikustamine hävitaks mehe karjääri.

Teose prantsuskeelne pealkiri “Le Président” tuleb sellest, et sel ajal oli Prantsusmaal valitsusjuhi tiitel veel président du Conseil des ministres ehk siis ministrite nõukogu president, alles 1959. aasta jaanuarist tuli selle asemele Premier ministre ehk peaminister. Mõeldud on aga sisuliselt just valitsusjuhti. Président de la République française ehk Prantsuse Vabariigi president on hoopis teine ametipost – meie mõttes president. Seetõttu ongi eesti keeles kindlasti sobivam kasutada sõna peaminister, sest president tekitaks siin lugejates lihtsalt segadust.

Kuna raamatu on kirjutanud kriminaalromaanide autorina tuntud Simenon, tekkis lugedes justkui lausa ootus, et millal asjad võtavad verise pöörde, keegi mõrvatakse või peategelast kimbutama tullakse, aga midagi sellist ei juhtu. “Peaminister”, mida peetakse üheks Simenoni parimaks teoseks, kujutab poliitikamaailma telgitaguseid läbi ühe vana riigimehe mõtiskluste, tagasivaate oma elule ja käidud teele. Jaan Martinson on hinnanud selle pigem psühholoogiliseks romaaniks, mitte krimkaks. Lugeda on soovitanud ka Tiina Tamman.

Martinson kirjutas oma arvustuses, et Simenon kribas selle teose paberile vaid ühe ööpäevaga. Tegelikult kulus selleks 1957. aasta oktoobris siiski terve nädal. Oluline taustainfo, mida siinkohal tasub mainida, on see, et romaani kirjutamise ajal oli Prantsusmaal parajasti ka päriselt valitsuskriis ning augustis oli rahandusminister Félix Gaillard, kellest sai novembris peaminister, viinud läbi frangi varjatud devalveerimise. Simenoni romaanis tekitatakse riigile suurt kahju just sellega, et kasutatakse ära siseinfot peatse devalveerimise kohta. Nii et omal ajal olid selles käsitletud teemad Prantsusmaal vägagi päevakajalised. Ka tegelaskujud sarnanevad kohati toonaste poliitikategelastega, kuigi päris täpselt kedagi vist otse elust maha ei ole kirjutatud.

Peaminister ise kehastab muu hulgas aga nähtavasti ka Simenoni enda ettekujutust sellest, milline peaks olema üks õige riigimees: “Äkki tabas peaminister end rääkimas teraval, käskival toonil, sest ta polnud kunagi sallinud pisaraid ja tundepurskeid, nagu ta ei talunud ka ebaviisakust ja lollust.” 1958. aastal, kui see romaan ilmus, võitis parlamendivalimised Liikumine Uue Vabariigi Poolt, peaministriks tõusis Charles de Gaulle ning juba sügisel toimus rahvahääletus uue põhiseaduse vastuvõtmiseks, millega loodi Viies Vabariik, see tähendab mindi parlamentaarselt süsteemil üle poolpresidentaalsele. Sellele eelnenud meeleoludest, mis nende muutusteni viisid, annab see romaan minu meelest üsna hea ettekujutuse – aitab seega ehk mõista paremini ka Prantsusmaa poliitilist ajalugu.

Agatha Christie “Mõrv päikese all”

Minust sai küll juba üsna ammu Agatha Christie loomingu austaja (see on mulle tuntud peamiselt siiski mängufilmide, teleseriaalide ja -lavastuste kaudu, paberkandjal olen lugenud kunagi läbi vaid umbes tosinkond tema kirjutatud romaani), aga mitte fanaatiline fänn, kes seda üksipulgi tunneks. Viimastele ei pruugi see jutukogu, mis on tõlge paari aasta eest ilmunud ingliskeelsest väljaandest, midagi väga uut ja huvitavat pakkuda, sest selles avaldatud lood ei ole seisnud ju kusagil suletud arhiivis, vaid nägid kõik trükivalgust juba enne viimast ilmasõda (aastatel 1926–1939) ning on jõudnud erinevate varasemate kogumike kaudu ka eestikeelsete lugejate ette (ühtegi päris uut tõlget selles vist ei olegi). Minusuguse tavalugeja jaoks leidus aga nii mõndagi uut ja huvitavat.

Kogumikus on avaldatud 13 lühijuttu. Esimese peategelane on James Bond. Lugedes võib jääda kergesti mulje, et Christie viskab lihtsalt nalja Ian Flemingi loodud samanimelise tegelaskuju üle, aga tegelikult valmis see jutt ammu enne viimase sündi – nagu teada, pani Fleming oma tegelasele nime ühe reaalselt eksisteerinud ornitoloogi järgi, kuid Christie puhul olnud see täiesti juhuslik kokkusattumus.

Kaheksa loo peategelane on Parker Pyne, kellest mina ei olnud varem midagi kuulnud. Üks neist lugudest on “Surm Niilusel”, mis erineb oluliselt hiljem kirjutatud samanimelisest romaanist, kus tegutseb hoopis Hercule Poirot. Tundub, et ka mõned teised selles kogumikus avaldatud lühijutud on kirjutatud hiljem ümber romaanideks. Kuna ma ei ole Christie loomingu alal väga suur asjatundja ja mingit põhjalikumat uurimistööd nüüd tegema ei hakanud, ei oska selles osas aga praegu midagi täpsemat öelda. Kolmes loos on peategelane Poirot.

Raamatu pealkiri on “Mõrv päikese all”, kuid kõigis lugudes mõrvani ei jõuta, osades on tegemist hoopis muude asjadega. Üldiselt hea kerge lugemine. Huvitav oli veel see, et kui tavaliselt ma oma unenägusid ärgates ei mäleta, siis neid jutte õhtul enne uinumist lugedes juhtus korduvalt, et hommikul ärgates oli veel meeles, kuidas need vahepeal unes edasi läksid või lihtsalt mingi visuaalse vormi said, erinedes samas aluseks olnud tekstist kohati muidugi umbes sama palju nagu alltoodud ХОССП tõlgendus Агата Кристи kuulsast laulust.

Elena Ferrante “Lugu kadunud lapsest”

Tänasel hommikul peletan väsimuse eemale ja istun uuesti laua taha. Nüüd, kus ma lähenen meie loo kõige valusamale osale, püüan paberi peal leida enda ja tema vahel tasakaalu, mida ma elus ei suutnud leida isegi minu ja iseenda vahel. (lk. 13)

Elena Ferrante neljaosalise Napoli-sarja viimane raamat. Heili Sibrits@Postimees kirjutas, et võib loota ja oodata ka täiendust, sest autor, kellele Sibrits heitis samas ette liigset järeleandmist oma fännide nõudmistele, jätab peategelaste elust veel piisavalt varju, aga mina seda küll kuigi tõenäoliseks ei pea, sest minu arvates ei ole seda sarja kirjutatud ärilistel eesmärkidel, läbimüüki silmas pidades, ning ka see, et otsad lõpuks veidi lahti jäetakse, ei ole mõeldud selleks, et jätta endale võimalus kirjutada raamatule järg. Tegelikult moodustavad need neli osa lõpetatud terviku, ühe loo. Viimane lõpeb seal, kus esimene algab, ring saab täis, jutustus läbi.

“Lugu kadunud lapsest” räägib kadunud lapsest mitte üksnes ülekantud tähenduses, kujundlikult, vaid ka otseses mõttes. Lugedes meenus Samanta Schweblini “Nähtamatu niit”. (Blogija) Marca sõnul on Ferrante raamat puhas äng. Jah, seal on vahepeal ka helgemaid kohti, aga kokkuvõttes üsna masendav, rusuv ja kurb.

Ma ei suuda seda ise ka uskuda. Olen lõpetanud selle loo, mis ei näinud iialgi otsa saavat. Lõpetasin selle ja lugesin kannatlikult uuesti üle, mitte niivõrd selleks, et kirjutamise taset pisut paremaks teha, vaid tegemaks kindlaks, et üheski reas ei leiduks tõendust selle kohta, et… (lk. 393)

Siia vahele sobis hästi see Ladytroni laul.

Huvitav fakt: minajutustaja Elena “Lenù” Greco noorim tütar on minust vaid paar päeva vanem, sündinud 22. jaanuaril 1981. Hiljem on seal üks koht, kus tema sõbranna, teine peategelane Raffaella “Lina/Lila” Cerullo ei luba lapsi õue mängima, sest toimunud on Tšernobõli tuumakatastroof, kardetakse radioaktiivset saastet. Mäletan oma lapsepõlvest selgesti ühte ilusat päikesepaistelist päeva, kui minugi ema mul samal põhjusel õue mängima ei lubanud minna. Võib-olla oli see täpselt samal päeval, kes teab.

Nii et kokkupuutepunkt on täiesti olemas. Ilmselt võib kohata midagi tuttavat pea igaüks, kes seda raamatut lugema juhtub. Olulisem kuupäev on seal 16. september 1984.

See oli 16. september 1984. Mina ja Lila olime just nelikümmend saanud, Tina ja Imma olid peaaegu neljased. (lk. 266-267)

Täpselt kaks aastat varem algas Sabra ja Šatila massimõrv, mitu päeva kestnud veresaun, mille käigus Liibanoni kristlikud paremäärmuslased tapsid sel hetkel Iisraeli relvajõudude kontrolli all olnud põgenikelaagrites sadu või tuhandeid (hinnanguid on erinevaid) palestiinlasi, sealhulgas naisi ja lapsi, neid enne hukkamist kohati jõhkralt piinates. Käimas oli verine kodusõda. See oli tegelikult vaid üks episood vastastikuste kättemaksude lõputus jadas, mis kandus kaugele üle Liibanoni piiride. Mõned aastad hiljem viskas üks noor palestiinlane Sabra ja Šatila massimõrva aastapäeval Roomas kaks käsigranaati USA saatkonna lähedal asunud kohvikusse Café de Paris, mis oli täis turiste. Üks granaat ei lõhkenud ja keegi ei hukkunud, aga viga sai 39 inimest. Vahistatud palestiinlasele mõisteti selle eest 17 aastat vabadusekaotust.

Mulle ei ole teada, kas 16. september omab Ferrante romaanis mingit sügavamat tagamõtet, millistel kaalutlustel ta valis sinna just selle kuupäeva. Liibanoni sisemistest konfliktidest ja nende kajast ta ei kirjuta, küll aga analoogilistest vastasseisudest Itaalias. Poliitika ei ole tema raamatus esiplaanil, kuid mängib üllatavalt suurt rolli.

Ferrante lugejateks olevat valdavalt naised. Tal leidub ka selliseid meestegelasi, kes ei ole täistropid ning enamasti on poogitud neilegi külge mõni positiivsem joon, kuid üldiselt ei jää seal meessoo silmapaistvamatest esindajatest kuigi positiivne mulje. Seetõttu oleks nüüd eriti huvitav lugeda, mida arvavad tema Napoli-sarjast Mihkel Kunnus, Alvar Loog ja teised sellised meeskriitikud, kellel on tekkinud mingeid ütlemisi feministidega.

PS. Varem on olnud siin veidi juttu ka sarja kolmandast ja esimesest osast. Teist ei ole ma veel lugenud, aga see ootab juba järjekorras.