LSE professor Vladislav Zubok (sünd. 1958) on ekspert NSV Liidu ajaloo, külma sõja ja rahvusvaheliste suhete alal. Ta alustas oma akadeemilist karjääri amerikanistina. 1980. aastal lõpetas ta Moskva Riikliku Ülikooli ajalooteaduskonna, käsitledes lõputöös Trumani administratsiooni sisepoliitikat. 1985. aastal kaitses NSV Liidu Teaduste Akadeemia USA ja Kanada uuringute instituudis väitekirja teemal “USA poliitilise eliidi kujunemise eripärad J. Carteri administratsiooni näitel”. 1991. aasta augustis, kui algas nõukogude impeeriumi kokkuvarisemise viimane vaatus, lendas Zubok aga tööle Ameerika Ühendriikidesse ning kogu tema hilisem akadeemiline karjäär ongi möödunud juba mainekates Lääne uurimisasutustes.
Väärib mainimist, et tema vanaisa Lev Zubok (1894–1967) oli töölisklassist pärit Odessa juut, kes emigreerus enne esimest maailmasõda Ameerika Ühendriikidesse, astus USA Kommunistliku Partei liikmeks, lõpetas Pennsylvania Ülikooli ning pöördus 1924. aastal vabatahtlikult tagasi Venemaale, pannes aluse Ameerika uuringutele NSV Liidus. 1949. aastal, kui Stalinil käis juutide vastu suunatud nn. kosmopolitismivastane kampaania, peatati tema loengute andmine kõrgemas parteikoolis ja Moskva Riikliku Ülikooli ajalooteaduskonnas, aga samas sai ta jätkata oma tegevust välisministeeriumiga seotud Moskva Riiklikus Rahvusvaheliste Suhete Instituudis.
Vladislav Zuboki isa Martin (1926–2009) oli Ostankino telekeskuses töötav heliinsener, kelle kaudu poiss puutus juba varakult kokku Lääne popkultuuriga, mille mõju all olles ta langetaski valiku amerikanistika kasuks. Elades ja töötades hiljem Läänes on uurimistöö fookus kandunud aga NSV Liidu ajaloole ja külmale sõjale. Nii palju siis autorist ja tema taustast.
Zubok usub, et NSV Liit oli päästetav
Zubok väidab selles raamatus sisuliselt seda, et NSV Liidu kokkuvarisemiseni viis täiuslik torm, mille puhul peamist, kuid sageli alahinnatud osa mängis viimastel aastatel kriis majanduses, mis aitas (koos kommunistide poolt minevikus toimepandud kuritegude avalikustamisega) suurendada üleüldist rahulolematust ning mobiliseerida kõiki keskvõimu vastu. Erilisi teeneid omistab ta selle juures Mihhail Gorbatšovile, kelle iseloom ja seisukohad olnud oluline tegur NSV Liidu enesehävituslikus tegevuses. Eriti heidab Zubok Gorbatšovile ette otsustamatust ja võimetust tunnistada oma vigu, aga ka vastumeelsust jõu kasutamise suhtes.
Leninist vaimustunud Gorbatšovi iseloomustanud (Zuboki kohaselt) primitiivne ideoloogiline messianism, aga samas eitanud ta “järjekindlalt meetodeid ja iseärasusi, mis moodustasid Lenini revolutsioonilise edu tuumiku. Ta eelistas kõnesid tegudele, parlamentaarset konsensust vägivallale ja võimu laialijaotamist diktatuurile,” kirjutab Zubok. “Ainult paadunud determinist võib uskuda, et Gorbatšovi poliitikale polnud mingit alternatiivi. Nõukogude süsteemile olnuks palju loogilisem Andropovi stiilis autoritaarse korra jätkumine, mida toetasid laiad massid, koos turu radikaalse liberaliseerimisega…”
Poliitilise süsteemi liberaliseerimist kujutab Zubok mingi tohutu veana, mis võimendas Gorbatšovi ebaõnnestunult läbiviidud majandusreformide tagajärgesid. “Partei diktatuur oli vähemalt suuteline käivitama ning kontrollima vaevaliste ja raskete reformide käiku,” kuulutab Zubok. “1990. aasta alguses oli Gorbatšovil suur ja arvatavasti viimane võimalus rebida võit hävingu lõugade vahelt: tema majandusnõunik Nikolai Petrakov koostas väga hea radikaalsete majandusreformide programmi. Gorbatšovil oli presidendina veel võimu ja partei oli veel tema kontrolli all. Leedu mässas avalikult, aga Liidu venelastest tuumik oli endiselt keskuse kontrolli all. Gorbatšov oleks võinud määrata ametisse uue valitsuse, kehtestada presidendivõimu, kärpida liiduvabariikide õigusi varasemale tasemele ja minna edasi turumajandusliku reformiga.”
Lühidalt: NSV Liit võinuks minna enam-vähem sama teed, mille valis Hiina Rahvavabariik. Nojah, meie vaatepunktist on muidugi hea, et see nii ei läinud. Zubok tsiteerib aga mõnuga Deng Xiaopingi poega, kes ütles 1990. aastal ühele USA ajakirjanikule: “Minu isa arvates on Gorbatšov idioot.” – idioot selles mõttes, et ei kasutanud NSV Liidu lagunemise ärahoidmiseks piisavalt jõudu. Ma isiklikult kahtlen sügavalt, kas see oleks enam aidanud, aga see selleks – ajalugu olekseid ei tunne.
Palju huvitavaid detaile, aga…
Raamatust leiab palju huvitavaid detaile, eriti NSV Liidu majanduse kohta, korduvalt on juttu ka otseselt Eestiga seonduvast ning tegelastena käivad läbi näiteks Arnold Rüütel, Edgar Savisaar ja Lennart Meri.
Samas ei saa olla alati kindel selles, et Zubok faktiväidetes ei eksi, näiteks on ta ühes kohas (lk 92) kirjutanud, et Balti riigid iseseisvusid 1920. aastal (tõlkija on lisanud joonealuse paranduse), teisal aga (lk 94) teatab: “Gorbatšov määras Jakovlevi juunis 1988 tööd alustanud stalinlike repressioonide uurimiskomisjoni kaasesimeheks. Balti liiduvabariikides pärast nende inkorporeerimist Nõukogude Liitu toime pandud kuritegude uurimine oli osa selle tööst. Koguni Balti liiduvabariikide parteijuhid, Karl Vaino Eestis ja Boriss Pugo Lätis, keelitasid poliitbürood “andma oma poliitiline hinnang” seal 1940. ja 1949. aastal toime pandud massilistele küüditamistele.”
Tegelikult alustas selline komisjon tööd jaanuaris (otsus selle moodustamise kohta võeti NLKP KK poliitbüroo poolt vastu 1987. aasta septembris), küüditamine toimus 1941. aasta, mitte 1940. aasta juunis, ning vastav kiri kandis küll veel Karl Vaino allkirja, kuid see läks teele samal päeval, mil ta parteijuhi kohalt maha võeti, ning asjakohased taotlused esitati selles EKP KK büroo nimel. Vaino enda käsitluse küüditamistest leiab pigem tema poolt oktoobrirevolutsiooni 70. aastapäeval peetud ettekandest: “Inimesed olid sõjast väsinud, nad tahtsid rahulikult töötada ja uut elu ehitada, nõudes õiglaselt, et võetaks tarvitusele resoluutsed abinõud bandiitide ja nende toetajate vastu. Neid abinõusid rakendatigi. /—/ Me ei pea kunagi süütuteks ohvriteks õiglaselt karistatud hitlerlaste kannupoisse, bandiite, nõukogude võimu tõelisi vaenlasi.” Sellised väikesed nüansid on Zubokil kohati kaduma läinud.
Päevakajaline lõpetus
Detsembris kirjutas Zubok väljaandes Foreign Affairs, vastates muide Kaja Kallasele, et pikast sõjast Ukrainas ei võida keegi. Zubok märkis, et veniv kurnamissõda kahjustab eelkõige Ukrainat ning Lääs peaks tulema välja korraliku poliitilise plaaniga sõja lõpetamiseks. Rahuni jõudmine eeldab, et venelased tunnistaksid kaotust, aga ukrainlased ja nende toetajad aktsepteeriksid, et täielik võit on saavutamatu. Zuboki kohaselt peaks see plaan hõlmama Venemaa integreerimist Euroopa julgeolekuarhitektuuri ning kinnitusi, et Lääne valitsused tunnustavad ja respekteerivad sealset poliitilist juhtkonda, kui see järgib rahvusvahelist õigust, peab kinni sõlmitud kokkulepetest, aga ka külmutatud varade järkjärgulist tagastamist Venemaale, kui venelased on täitnud oma vägede tagasitõmbamise ja demilitariseerimisega seotud nõudmised. Pärast sõja lõppu tuleks kaotada ka kõik majandussanktsioonid. Toimuma peaks seega mitte Venemaa karistamine, vaid Lääne ja Venemaa lähenemine, sest üksnes see võib hoida ära sõjategevuse taaspuhkemise.
“Krimm on probleem. Ukrainlased on kindlalt otsustanud võtta tagasi see poolsaar, mida nad peavad, õigustatult, Ukrainalt varastatud territooriumiks ja Vene agressiooni sillapeaks. Läänel, seevastu, on tõsiseid põhjuseid karta, et Putin teeb kõik, mida annab teha, et hoida ära Krimmi langemist. See poolsaar on suurim takistus igasugustele läbirääkimistele Moskva ja Kiievi vahel. Lääne selgesõnaline nõudmine anda Krimm tagasi, kui eeltingimus rahuläbirääkimisteks, koondab aga ainult rohkem venelasi sõda toetama. Mõnikord on arukas strateegia jätta mõni keeruline teema tulevastele põlvkondadele,” leidis Zubok. “Mida kauem see sõda jätkub, seda hullemad on selle tagajärjed. Esimene maailmasõda… /—/ Selle asemel, et reageerida Moskva ja Kiievi viimastele ettevõtmistele või loota Putini peatset langemist, peab Lääs viimaks initsiatiivi haarama.”
Tõenäoliselt on tal õigus, et praegusel kursil jätkates kujuneb Ukrainas välja pikalt veniv kurnamissõda, mida on ohvrite kasvades mõlemal poolel järjest raskem lõpetada. Ootused Venemaa peatsest ja täielikust lüüasaamisest näivad olevat ülemäära optimistlikud, põhinevad soovmõtlemisel või asjatundmatusel. Pikemas perspektiivis kindlustaks rahu kõige paremini ilmselt tõesti Lääne ja Venemaa lähenemine, mitte igavene vaen, mille tõttu võib sõda kunagi kusagil uuesti puhkeda. Aga kas nüüd see Zuboki poolt rahuni jõudmiseks pakutav plaan on üldse realistlik? Oleks see nüüd tõesti praktikas teostatav, arvestades täna mõlemal pool rindejoont valitsevaid meeleolusid? Minu arvates mitte. Ja sama häda on ju tegelikult ka selle alternatiivse arenguteega, mida mööda minnes saanuks tema arvates päästa NSV Liidu – see tundub lihtsalt täiesti ebarealistlik, praktikas teostamatu.
