Selle teosega on mul väga pikaajaline ja eriline suhe. Sain selle olemasolust teada juba umbes 14-15-aastaselt, kui lugesin kodus riiulist leitud kõrgkooliõpikust “XVIII sajandi väliskirjandus” (Valgus, 1973) ülevaadet Laurence Sterne’i elust ja loomingust, mis sisaldab muu hulgas järgnevat tsitaati kõnealusest meistritööst: “Kui ma eeldaksin, et te ise suudate midagi otsustada või arvata selle kohta, mis tuleb järgmisel leheküljel, siis rebiksin ma selle lehe oma raamatust välja.” Ma teadsin kohe, et pean seda raamatut kunagi lugema.
Kätte juhtus see mulle esimest korda mõned aastad hiljem Tallinnas, Pärnu mnt 10 asuvas raamatupoes, kus oli müügil 1996. aastal sarjas Wordsworth Classics avaldatud ingliskeelne väljaanne, mis maksis 25 krooni. See oli minu jaoks siis päris suur raha, rohkem mul sel hetkel taskus ei olnudki. Uurisin seda raamatut kaua ning olin lõpuks juba poest lahkumas seda ostmata, kuid pöörasin viimasel hetkel raske südamega uksel ringi – vihasena enda peale selle pärast, et kulutan kohe ära oma viimase raha, ent teades, et ma ei saa jätta seda tegemata, sest muidu võingi jääda sellest raamatust vaid unistama. Nii lahkusin siis poest ainsa eksemplariga, mis seal müügil oli.
Esialgu jäi see aga mõneks ajaks riiulile seisma. Esimesed katsed seda lugeda kulgesid vaevaliselt, sest ma ei olnud õppinud koolis päevagi inglise keelt (õppisin seal vene keelt ja saksa keelt) ning multikate, filmide, poplaulude ja arvuti kasutamise kaudu omandatu ei olnud selle mõistmiseks piisav. Lõpuks närisin ennast sellest teosest siiski aegamisi läbi. Ja selle mõju mulle oli toona mõõtmatu. Arusaamine sellest, mida kirjandus võib endast kujutada, avardus tohutult.
“Tristram Shandy” kaugeleulatuv mõju
“Tristram Shandy” inspireeris mind komponeerima teost, mille kohta varalahkunud Priit Kruus kirjutas 20 aastat tagasi: “Näiteks seni vapustavaimaks ja naerutavaimaks lugemiselamuseks oli minu jaoks Tundmatu Autori kreisi-romaan «Surmapalavik», mille laadisin alla minut.ee portaalist. Tegemist on totaalse tekstilise rajudiskoga, mille pohhuism ja genuiinne, mitte konstrueeritud absurdiloome ja -tunnetus sunnib kriitilise pilguga üle vaatama teosed, mida seni taoliste lennukate sõnadega kiidetud on.” Väike osa sellest romaanist sai avaldatud hiljem luulekoguna “Sterefooniline vaikus” (Loomepunkt, 2017), ülejäänu jääb nüüd igavesti varjatuks.
Ma ei üritanud väga jäljendada Sterne’i stiili, kuid võtsin mingil määral üle tema meetodi, jõudes tänu sellele välja paradoksismini. Seega võlgnen talle vähemalt osaliselt tänu selle eest, et minust sai an honorary member of the International Association of Paradoxism (2004) – suurim tunnustus (minu enda hinnangul), mis minu tegevusele on üldse kunagi osaks saanud.
Olen viidanud Sterne’i suurteosele korduvalt ka siin teisi raamatuid arvustades. Näiteks 2017. aastal, kui Loomingu Raamatukogus ilmus 19. sajandi Brasiilia kirjaniku Machado de Assisi “Hulluarst”, kirjutasin ma: “Harold Bloom on võrrelnud Machado de Assisi stiili Laurence Sterne’i omaga, öeldes, et kui ta loeb aeg-ajalt üle Sterne’i suurt meistriteost “Tristram Shandy”, siis võib ta vanduda, et Sterne, kes elas 18. sajandil, oli lugenud Machadot. Tabav võrdlus.”
Pikemalt väärib siinkohal tsiteerimist 2019. aastal avaldatud postitus, mis käis Otto Liivi tekstide kogu “Ajaloouurimise allikail” kohta: “Kõigi raamatus esinevate järelduste ja hinnangutega aga muidugi nõustuma ei pea. Näiteks artiklis “Märkmeid Johann Christoph Petri üle” sisaldub selline koht (juttu on Eestimaast 18. sajandi lõpus): “Üldiselt olevat vaimulikud puudulikult ette valmistatud ja kultuursete harrastuste suhtes sageli väga loiud. Näitena toob ta seekord kellegi vaimuliku raamatukogu, mis koosnenud kolmest raamatust: Piiblist, katekismusest ning igavesti loetavast ingliskeelsest romaanist “Tristram Shandy”. Kirikuõpetajate kohta arvab Petri ka teistes raamatutes palju kibedat.” (lk 188-189)
Liiv refereerib seal lihtsalt Petri hinnangut. Kui ei oleks nimetatud konkreetset romaani, võinuks sellega võib-olla isegi nõustuda, aga nüüd… “Tristram Shandy” ei ole ju mingi suvaline romaan. Pigem on üllatav, et siin tegutses toona mõni kirikuõpetaja, kes midagi sellist luges. Selleks pidi ta oskama väga hästi inglise keelt (eesti keelde ei ole suudetud seda tänini tõlkida, kuigi Hieronymuse abil selleni ehk lõpuks jõutakse), kuid olema kindlasti ka terava huumorimeele ja väga avatud mõtlemisega, et üldse selle teose lugemiseni jõuda.
Lühidalt: mulle jääb sellest kirikuõpetajast tema raamatukogu põhjal hoopis teistsugune mulje sellest, mida sisendavad lugejatele Petri ja Liiv. Tõenäoliselt oli ta üsna suure lugemusega, sest “Tristram Shandy” hindamine eeldab selles osas siiski mõningast kogemust. Arvatavasti oli ta komplekteerinud oma isikliku raamatukogu lihtsalt nii, et selles ei oleks midagi üleliigset – olid vaid töö jaoks vajalikud baastekstid ja ammendamatu inspiratsiooniallikas Laurence Sterne’i surematu meistritöö kujul. Huvitav oleks kuulda või lugeda neid jutlusi, mida see kirikuõpetaja omal ajal pidas.”
“Tristram Shandy” on jõudnud eesti keelde
Viimase aastavahetuse paiku ilmuski “Tristram Shandy” viimaks Hieronymuse sarjas eesti keelde. Inglise keelest on selle tõlkinud Kersti Unt. Juba paar aastat varem kirjutas Lauri Pilter ajakirjas Looming: “Kuigi Kersti Undi peatselt ilmuv „Tristram Shandy” tõlge jääb oma nõudlikkuse tõttu hermeetiliseks, s.t mõistmatuks ja ligipääsmatuks lugemisvaraks enamikule eesti rahvast, tuleb siiski loota, et leidub neid, kes naudivad viisi, mismoodi raamatu autor on loonud „omaenese maailma, mis vähemalt matkib Jumala loodud maailma”.”
Jan Kaus märkis nüüd seda Sirbis arvustades: “Aastatel 1759–1767 valminud teoses on kasutatud läbivalt võtteid, mida seostatakse paarsada aastat hilisema postmodernismiga. Ise rõhutaksin ennekõike metafiktsionaalsust, mis võimaldab mitte ainult jutustada lugu, vaid jutustada lugu sellest loost, mida jutustatakse, sealhulgas jutustada loojutustajast, mis tähendab, et autorist võib kujuneda jutustuse objekt, tegelaskuju, kes tegevustikku sekkub, selle käivitab või seda häirib. Laurence Sterne on olnud selles võttes väsimatult leidlik.”
Olgu eelöeldu illustreerimiseks toodud siin lõpetuseks väike stiilinäide kõnealusest teosest endast: “Ma tean, et maailmas leidub lugejaid, kes, nagu paljud teised head inimesed, ei ole tegelikult üldse lugejad, – kes tunnevad end ebamugavalt, kui neid ei lasta kogu saladusest algusest lõpuni osa saada, saada osa kõigest, mis teil hingel on.
Puhtast vastutulekust nende sellisele meelsusele ning oma loomupärasest soovimatusest valmistada pettumust ükskõik millisele elavale hingele, olengi siiani olnud nii üksikasjalik. Kuna minu elu ja arvamused tõenäoliselt tekitavad maailmas mingit elevust, ja kui ma õigesti aiman, hakkavad levima inimeste kõigi seisuste, elukutsete ja mis tahes usutunnistuste vallas, – olles loetud mitte vähem kui “Palveränduri teekond” ise, — ning osutuvad viimaks sellekssamaks, milleks Montaigne kartis osutuvat oma esseesid, see tähendab, raamatuks elutoa aknal, – leian olevat tarviliku kõigiga järjekorras asja veidi arutada ja sellepärast pean paluma vabandust, kui jätkan veidi kauem just samal viisil, mistõttu olen üsna rõõmus, et alustasin seda lugu endast nõnda, nagu olen seda teinud, ja et võin iga asja sellest jälgida ab Ovo, nagu ütleb Horatius.
Tean küll, et ega Horatius sellist jutustamisviisi eriti ei soovita, kuid too härrasmees räägib ju vaid kas eetilisest luuleteosest või tragöödiast – (olen unustanud, kummast) – ja pealegi, kui see nii ei ole, pean küll härra Horatiuselt vabandust paluma, – sest pannes kirja, mida asusin kirja panema, ei piiritle ma end ei tema reeglite ega ühegi teise inimese reeglitega, kes eales on maamunal elanud.
Neile aga, kes ei soovi neis asjus nii kaugele tagasi minna, ei saa ma anda muud nõu, kui jätta selle peatüki ülejäänud osa lugemata, sest ütlen juba ette, et see on kirjutatud vaid huviliste ja teadmishimuliste tarbeks.” (lk 18–19)
Teisisõnu: kõnealune teos on mõeldud neile, kelle vaimseks kodumaaks on Respublica literaria – metafüüsiline kirjarahva vabariik, mis asub kusagil väljaspool aega ja ruumi, ühendades surnuid elavatega ja elavaid surnutega.
