Rubriik: ajalugu

Andrus Kasemaa “Au kolhoosikorrale!” ilmselt enam suurt reklaami ei vaja, sest kirjastuse laost on see juba läbi müüdud, kauplustes on saadaval veel vaid viimased eksemplarid ning paljudest raamatukogudest on teos välja laenutatud. Seega tundub, et lugejaid leidub. Huvitav, kui paljud neist leiavad sellest seda, mida ootasid või otsivad?

Kui lugeda seni ilmunud arvustusi, võib öelda, et igaüks näeb asja ikka oma mätta otsast, nagu tavaliselt.

Poliitiliselt korrektne vaatepunkt

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl-Martin Sinijärv kuulutas, et “Au kolhoosikorrale!” rabas teda lausa jalust. See olevat “leebe, ent julm sissevaade inimeste siseilma, kes täiega ongi endile kolhoosiaja kuldseks muinasajaks kujutlenud,” kusjuures “ega Kasemaa saagi jo ealiste iseärasuste tõttu okupatsiooniaega mäletada – ta meenutab ja idealiseerib seda paljude inimeste kaudu, paljude mälestuste kaudu. Autori enesekõnet ei maksaks liialt usaldada, ses on küllitsi toda särasilmset kapitalismusevastalisust ja marksismusesõbralikkust – teadmisteta tundmusi ühesõnaga. Annan andeks suurepärase sõnaseade eest. Ise ei mäleta tost ajast peale lögase saepuru poodide põrandail midagi ilusat. No ma olin linnalaps. Ju maal oli korraks etem olu. Ikkagi ja ausalt saadan omas meeles kukele kogu kolhoosi- ja okupatsiooniaja.”

“Samas näen, et autor on sündinud tükike aega pärast Brežnevi surma. Ent minajutustaja väidab end Brežnevi lõpuaastaid mäletavat. Nii et väike lootus mul ikkagi on, et eesti kirjanik ise ei ole üksnes nunnu andekas totu, vaid hoopis kavalam ning kirjutanud raamatusse iseendaks, minajutustajaks sisse hoopis ühe teise iseenese. Natuke vanema ja tunduvalt napakama,” leebub ta aga kohe samas. “Aitab mõista inimesi, kel tolle ajastu suhtes kummalisi tundeid on. Õnneks kasvavad järjest peale põlvkonnad, kes okupatsiooniaegse jamaga sugugi suhestuda ei taha. Lugegu ja imestagu, mismoodi on võimalik mõelda.”

Minu arvates Kasemaa kolhoosikorra idealiseerimisega ei tegele. Minajutustaja võib temaga muidugi mingeid ühisjooni omada (ei tea, ma isiklikult ei tunne seda autorit), kuigi kannab teoses teist nime ja hekseldab tegelikult läbi ka möödaniku pahupooled. Sinijärvele võiks siinkohal soovitada võrdluseks tema enda vanaisa Erni Hiire luulekogusid 1940-ndatest ja 1950-ndatest, kuid usun, et ta on neid juba lugenud – eks see ole ilmselt ka üks põhjustest, miks kaldub nüüd ise teise äärmusse, aga see selleks.

Noorte vasakintellektuaalide vaatepunkt

Justkui vastusena Sinijärve kriitikale, mis oli Kasemaa suhtes kergelt üleolev ehk selgelt ülekohtune, rõhutasid noorema põlvkonna vasakintellektuaalid Hanna Linda Korp ja Joosep Norma oma Sirbis ilmunud arvustuses, et “Au kolhoosikorrale!” on eelkõige praeguse Eesti kõverpilt: “Tema raamatute tegelased on ilma jäänud või ilma jäetud taasiseseisvunud Eesti eduloost, nad elavad kusagil ääremaal koledates lagunevates majades, teenivad miinimumpalka või ei käigi tööl. Aina kasvavate elamiskulude valguses on aina vaesemaks jäävast eestlasest kirjutamine tõepoolest asjakohane, seda enam, et Kasemaa on üks vähestest autoritest, kes ultraliberaalse majanduspoliitika hammasrataste vahele jäänud inimestest üldse kirjutab.”

“Napp retseptsioon on Kasemaa uue romaani puhul täheldanud mineviku­ihalust, mida ärgitab mõistagi ka teose bravuurikas pealkiri,” möönavad nad samas. “Hea tahtmise korral on “Au kolhoosikorrale!” võimalik lugeda ka vastulausena president Kersti Kaljulaidi palju kõmu ja pahameelt tekitanud tõdemusele, nagu Nõukogude Eestis ei oleks saanud olla helget lapsepõlve. Kasemaa näitab selle raamatuga – küll tublisti liialdades –, et sai küll! Veelgi enam: isegi okupatsiooni­ajal elanul võis olla ka tore noorus-, töö- ja pensionipõlv. Nagu öeldud, ei peaks “Au kolhoosikorrale!” assotsiatiivne ja elliptiline narratiiv ega absurdini ulatuv hüperboolsus Kasemaa pikaajalisemaid lugejaid eriti üllatama.”

Nojah, mina ühtegi tema varasemat raamatut lugenud ei ole. “Au kolhoosikorrale!” pealkiri kõlab mulle nagu (pehmelt öeldes) irooniline viide ühele kolhoosikorda propageerinud kunstilises mängufilmis “Valgus Koordis” (1951) kõlanud laulule (toodud allpool), mille sõnade autor on muide Juhan Smuul. Ühesõnaga: geniaalne!

Korp ja Norma kirjutavad, et “erinevalt eelmistest raamatutest ei puuduta Kasemaa siin peaaegu üldse identiteediga, eriti geiks olemisega seotud küsimusi – oluline on miski muu.” Mina, nagu märgitud, Kasemaa varasemaid raamatuid lugenud ei ole, seega võrdlusmoment puudub, aga kui jätta kõrvale pilkuköitev kaanepilt, kus tornide ja kraanade kohal kõrgub mingi Tom of Finlandi nõukogudelik vaste (tean, olen lugenud liiga palju Freudi!), siis tuleb gei-teema sisse juba esimesel leheküljel (täpsemalt on selleks lk 7, kust algab esimene peatükk) ja käib hiljem korduvalt läbi ka pikemalt, eriti rõhutatult peatükis “Kotkad”, mille eest kultuurkapitali Jõgevamaa ekspertgrupp võiks anda Kasemaale tänavu maakonna kultuuripreemia.

Lõpetuseks veel üks vaatepunkt

Toon mainitud peatükist välja kaks lõiku (hoopis teisel teemal), mis seda raamatut lugema võiksid meelitada: “Lähen bussijaama sisse ja sorin raamatute seas. Mulle meeldib alati bussijaamade reisiraamatukogust endale lektüüri saada. Seekord sain John Steinbecki “Teekond Charleyga”. See teos on mulle alati meeldinud. Räägib 1960ndate Ameerikast. Kirjanik läheb koeraga Ameerikat avastama ja teeb oma kodumaale ringi peale. Läheb nii-öelda nostalgialaksule. Steinbeckile tehakse suur auto tehases valmis. Ju mingi kerge selline sponsorleping. Eesmärk on teada saada, kui palju Ameerika on muutunud. Olen seda Steinbecki raamatut ikka ja jälle nautinud. Seekord jäi siis näppu. Heldimusest. Mõned raamatud jäävad aastateks meelde ja tekitavad ikka ja jälle häid mälestusi.

Mõnus muidugi lugeda ka neil vaestel. Kindlasti soovitaks, kui nad tasuta maakonnaliini bussiga koju sõidavad, Vooremaa mõnusaid mägesid võtavad, läbi Kuremaa, kauni Palamuse ja Luuani – see Steinbecki teos oleks neile mokkamööda. Kahjuks on see, mis neile rohkem mokkamööda näib olevat, viin ja õlu. Vaheldumisi.”

See, et ka mulle meeldivad bussijaamades olevad reisiraamatukogud ja Steinbecki “Teekond Charleyga” (sellest tõukudes võib ehk öelda, et Kasemaa eesmärk on näidata, kui palju Eesti on muutunud), ei ole ainsad asjad, mis minajutustajaga kergesti ühisosa leida võimaldavad. Rustikaalne element, millele on viidanud ka näiteks Mae Lender, seob samuti. Oli päris üllatav lugeda, et see tegelane on kunagi lapsepõlves, kuid siiski juba pärast kolhoosikorra kadumist, isegi kusagil vanas viljakuivatis toimetanud. Huvitav, kas Kasemaa kirjutas selle koha peal endast?

Pealkiri “Au kolhoosikorrale!” on eksitav selles mõttes, et suuremas osas räägib see raamat tegelikult kolhooside kadumisele järgnenud ajast (tänapäevani välja), millest osa, kuid tõesti vaid osa moodustavad ka inimeste mälestused eelnenust. Meie põlvkond (1980-ndate algupoolel sündinud) leiab sellest kindlasti palju tuttavat.

Kasemaa minajutustaja kasutab sageli vabade assotsiatsioonide meetodit, mis võimaldab teha tekstis ootamatuid pöördeid, luua ettearvamatuid seoseid. Olulisel kohal on ka tema mõtisklused endast kui kirjanikust. Iseloomulik on selle juures, et inspiratsiooni ammutab ta mitte uudistest, vaid päästeameti operatiivinfost (võsareporteriks see siiski ära ei kisu, üldmulje jääb nii soliidsem kui ka siiram).

PS. Lihtsalt nalja pärast panin siia lõppu veel ühe laulu.

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv leidis seda teost tutvustades, et “sääne köide on uhke koduriiulis, isegi kui teda ealeski ei loeta või vast väheke sirvitakse. Kunagi osteti entsüklopeediaid ega avatud neid ealeski, täna soovitan mereraamatut. No on väärt nii lugemist kui omamist.”

Jah, raamat on kena, kaalub 1.585 kg ja sobib riiulis hästi mõne aasta eest ilmunud kaheköitelise mammuti “Eesti Vabadussõja ajalugu” kõrvale. Mõlema koguteose koostamine kestis aastaid ning vaevalt leidub palju neid, kes oleks need päris rida-realt läbi lugenud. “Eesti merenduse ajalugu” on minu hinnangul siiski kergemini loetav, sest see käsitlus hõlmab pikemat perioodi, mistõttu on jutt tunduvalt vaheldusrikkam ja kokkuvõtlikum – piisavalt detailne, aga mitte nii üksikasjadesse laskuv. Vaheldurikkust lisab seegi, et kaasatud autoreid on rohkem. Nende tase on üldiselt ühtlaselt hea, kuid käekiri kohati erinev.

Tarmo Soomere märgib saatesõnas, mille avaldas ka ajaleht Sirp, et see koguteos on suur samm adekvaatse enese­positsioneerimise poole: “Juba siis [st. tuhat aastat tagasi] oli meie kant – nagu praegugi – kogu Läänemere piirkonda hõlmavate kaubanduslike, poliitiliste ja ühiskondlike sidemete võrgustiku osa. Siin ei olnud (ja tõenäoliselt pole kunagi olnud) läbi­sõiduala, vaid tsoon, kus tuli arvestada kohalike ühiskondlike ja poliitiliste oludega.”

Tänavu avaldatud I köide hõlmab perioodi Eesti randade asustamisest kuni Teise maailmasõja alguseni. See on jagatud viieks osaks: Eesti merenduse esiajalugu; Eesti merendus keskajal – muistsest vabadusvõitlusest Vene-Liivi sõjani; Uusaeg: Vene-Liivi sõjast kuni esimeste aurulaevadeni; Eesti merendus 19. sajandi keskpaigast Esimese maailmasõjani; Iseseisva riigi merendus 1918–1940. Iga osa koosneb hulgast peatükkidest, milles oma ala eksperdid annavad asjatundlikke, kuid samas ka laiemale lugejaskonnale sobivaid ülevaateid kitsamatest alateemadest (näiteks Marika Mägi kirjutab sellest, mida räägivad eesti meresõitjatest Põhjala saagad ja keskaegsed kroonikad).

Kaptenleitnant Ott Laanemets oli Sirbis kõnealust teost arvustades kohati üsna kriitiline, märkides, et see raamat näitab ka meie merendusajaloo uurimise hetkeseisu. Seda kindlasti. Inimesena, kelle isiklik kokkupuude merendusega piirdub ajateenistusega Eesti mereväes, kuid keda mereajalugu on väikest viisi ikka huvitanud, leidsin mina sellest teosest enda jaoks küllaltki palju uut infot – hea, et senised uuringud sedasi kokku on võetud, sest vaid vähesed fanaatikud suudavad ja jõuavad ennast ju neist kõigist ise läbi närida. Minu meelest ei ole ka kronoloogiline ülesehitus sellise ülevaate puhul puudus – teemade terviklikud käsitlused (näiteks Läänemere kaubalaevandus ja/või meresõjad läbi kogu ajaloo jms.) sobivadki paremini hoopis omaette raamatuteks, mis ehk loodetavasti kunagi ilmuvad.

Tekstist käisid küll läbi mõned minu kauged sugulased, näiteks Jakob Prei, aga perekonnaloo uurimiseks see teos, sarnaselt kaheköitelisele Vabasussõja ajaloole, ilmselt üldiselt hästi ei sobi, sest üldistusaste on liiga suur. Samas annab see hea ülevaate laiematest arengutest, aitab mõista sündmuste taustu ning võib pakkuda kohati ka selliseid detaile, millest on kasu perekonnaloo uurijatelegi. Eriti muidugi neile, kelle poolt uuritavad on olnud kuidagi seotud merendusega.

“Kuigi raamat on mahukas ja sisutihe, ei suuda see kajastada kõiki sündmusi meie merenduse tormisest ajaloost, need peatükid tuleb kirja panna noorematel ajaloolastel. Ees seisab suur töö koguteose II köitega,” rõhutatakse raamatu ümbrispaberil. Jah, selle ilmumiseni võib kuluda veel päris kaua aega, sest korralikult läbiuurimata ala on suur.

Harvardi Ülikooli Ukraina-uuringute instituudi direktor Serhi Plohhi (sünd. 1957) alustas oma karjääri ajaloolasena Ukraina NSV-s. 1983–1991 töötas ta õppejõuna Dnipropetrovski Ülikoolis, jõudes välja professori ametikohani. 1991. aasta augustiputši ajal lendas ta Kanadasse, kus asus pidama Alberta Ülikoolis külalisprofessorina loenguid rahvusküsimusest NSV Liidus. Hiljem jäigi Ameerikasse. Oma uurimistöös on Plohhi keskendunud Ida-Euroopa, eriti Ukraina ajaloole.

Tema teostest oli mul varem loetud “Viimane impeerium. Nõukogude Liidu lõpp” (2014, e.k. 2016), milles ta keskendub NSV Liidu viimastele elukuudele. Plohhi teesi kohaselt oli NSV Liidu saatuse jaoks ülioluline see lühike periood, mis jäi augustiputši ning NSV Liidu esimese ja viimase presidendi Mihhail Gorbatšovi tagasiastumise vahele, kusjuures NSV Liidu saatuse määrasid ära kahe suurima liiduvabariigi Venemaa ja Ukraina omavahelised suhted. NSV Liidu lagunemise “peasüüdlasena” kujutas ta Ukraina toonast presidenti Leonid Kravtšukki, kes keeldus siis uue liidulepingu sõlmimisest.

Sellist ajalookäsitlust, mida “Viimane impeerium” väljendas, võib nimetada ukrainotsentristlikuks. Rodric Braithwaite, kes oli 1988–1992 Briti suursaadik Moskvas, märkis seda raamatut arvustades, et Plohhil on küll õigus, et NSV Liit võinuks elada üle Balti riikide lahkumise, kuid muutunuks poliitiliselt mõttetuks ilma Ukrainata, aga NSV Liidu viimased elukuud, millele ta keskendub, “polnud enamat kui viimane vaatus pikaleveninud, mitmetahulisest ja eepilisest draamast. Selleks ajaks ei olnud enam küsimus kas, vaid kuidas NSV Liit viimaks laiali laguneb.”

Sellises kitsamalt Ukraina ajaloole keskenduvas teoses nagu “Euroopa väravad”, mis hõlmab ajaliselt märksa pikemat perioodi, on ukrainotsentrism muidugi õigustatum. Plohhi alustab 5. sajandil eKr elanud Herodotosest, kelle “kirjeldus sküütidest ning maadest ja rahvastest, keda nad valitsesid, tegi temast mitte ainult Ukraina esimese ajaloolase, vaid ka esimese geograafi ja etnograafi” (lk 30), kuigi ise ei külastanud “ajaloo isa” Herodotos seda piirkonda ilmselt kunagi, ja jõuab välja aastasse 2020, mil Ukraina presidendiks on Volodõmõr Zelenskõi, tema erakond Rahva Teener on võitnud parlamendivalimised ning pärast seda peaministriks saanud Oleksi Hontšaruki valitsus juba ametist lahkunud, aga konflikt Venemaaga ei ole veel muutunud täiemahuliseks sõjaks.

Inglise keeles avaldati “Euroopa väravad” juba 2015. aastal, aga 2021. aastal ilmus selle täiendatud väljaanne, mis tõlgiti nüüd siis ka eesti keelde.

Plohhi toob hästi välja, et 2014. aastal alanud relvakonflikt muutis kiiresti Ukraina ühiskonna geopoliitilist orientatsiooni. Varem kõiguti ida ja lääne vahel, aga seejärel saavutasid selge ülekaalu läänemeelsed jõud, enamik riigi elanikest asus toetama ühinemist Euroopa Liidu ja NATO-ga. Toetus lähedaste suhete arendamisele Venemaaga kukkus kolinal. Samas on aga kogu tema eelnev käsitlus Ukraina varasemast ajaloost tegelikult kinnitus sellele, et välispoliitiline orientatsioon võib muutuda kiiresti mitte üksnes suuremate inimühenduste, vaid ka üksikisiku tasandil. Ja mitte üksnes poliitiline orientatsioon, vaid ka kultuuriline identiteet.

Plohhi annab sisuliselt ülevaate pikast arengust, mille saaduseks oli sõjaeelne Ukraina, kus kakskeelsusest ja multikultuurilisusest oli saanud norm, inimesed võisid määratleda ennast üheaegselt venelaste ja ukrainlastena ning isegi need, kes määratlesid ennast ainult venelastena, olid sageli vastu Venemaa sekkumisele Ukraina asjadesse ning võisid kuulutada nagu üks Kiievis elav venelane Facebookis (lk 409): “Ukraina on mu kodumaa. Vene keel on minu emakeel. Ja ma tahaksin, et mind päästaks Puškin. Ning vabastaks kurbusest ja rahutusest samuti Puškin. Puškin, mitte Putin.”

Eelmisel aastal, kui Putin sõja käima tõmbas, ei kulunud siiski kaua, et Ukrainas hakkaksid langema Puškini monumendid ning põlu alla langeksid ka Gogol, Lermontov, Tolstoi, Dostojevski ja teised vene kirjandusklassikud (Kiievis eemaldati isegi mälestustahvel hoonelt, kus õppis kunagi Mihhail Bulgakov), keda tänapäeva ukraina rahvusluse ideoloogid hakkasid süüdistama vene imperialismi toetamises.

Teoreetiliselt võib Ukraina derussifitseerimine aidata kaasa sõjalise konflikti lahenemisele, sest kui ühendada Ukraina lahti n-ö vene maailmast, siis ei saa see kujutada endast ka mingit poliitilist alternatiivi Venemaa jaoks – järelikult ei ole Putini režiimil vaja enam karta, et demokraatia sealt sinna leviks ning võib leppida iseseisva Ukraina riigi olemasoluga. Veidi sarnane lugu sellele, kuidas jõuti pärast teist maailmasõda ukrainlaste ja poolakate suhete normaliseerimiseni – ulatuslike küüditamiste abil ehk inimesi segarahvastikuga piirkondadest massiliselt ümber asustades, rahvuste vahele selgemaid piire tõmmates, mille ekvivalendiks on nüüd siis kultuuriline eraldumine.

Eestis on Plohhi “Euroopa väravad” võetud vastu suure lugupidamisega (Sinijärv, Tarve, Haav, Vseviov, Pääbo jt.). Selles on nähtud vajalikku raamatut, mis aitab mõista praegu Ukrainas toimuvat. Täiesti nõus. Muu hulgas peaks see aga aitama mõista ka seda, et ajaloos tagasi vaadates ei ole olemas sellist asja nagu Ukraina loomulikud piirid, ning on üsna naiivne loota, et Venemaa võiks nüüd Krimmist loobuda.

Krimmi viimine Ukraina NSV koosseisu toimus 1954. aastal NSV Liidu juhi Nikita Hruštšovi algatusel majanduslikel põhjustel, et korraldada paremini selle piirkonna majandust (lk 342). Kui Saksa impeeriumi relvajõud ja Ukraina Rahvavabariigi väed vallutasid 1918. aastal Krimmi bolševike käest, kes olid sooritanud sealt nende vastu rünnakuid, ei olnud Keskraada nendele aladele üldse pretendeerinudki ja Krimmi annekteerimist Ukraina Rahvavabariiki ei toimunud (lk 247). Kuidas üldse kujutada ette valdavalt venelastega asustatud piirkondade tagasivõitmist olukorras, kus Ukrainas hoogustub just selline derussifitseerimispoliitika, millega hirmutades need nüüd Venemaa poolt anastati? Selles mõttes ajalugu optimismiks küll põhjust ei anna.

Heiko Pääbo kirjutas Plohhi teost arvustades: “Selle raamatu lugemisel tekkis mul aga tunne, et ehk on aeg küps Eesti autori kirjutatud Ukraina ajaloo käsitluseks, et tuua sealne areng meile lähemale. Erinevalt USA auditooriumist on meil Ukraina ajalooga mitmeid kokkupuutepunkte (nt viikingid, Russi riik, Põhjasõda või venestamine) ja samamoodi kulgenud ajalooprotsesse, mille võrdlemine või tutvustamine Eesti paralleelidega teeks Ukraina ajaloo siin veelgi mõistetavamaks.”

Täiesti nõus. Üksikuid kilde võib selles osas leida siiski ka kõnealusest raamatust, näiteks seoses juba 18. sajandil keisrinna Katariina II reformide taga valitsenud mõtlemisega (lk 166). “Väikevene, Liivimaa ja Soome on kubermangud, mida valitsetakse kinnitatud privileegide järgi,” kirjutas Katariina 1764. aastal. “Need kubermangud ja ka Smolensk tuleks kõige hõlpsamal võimalikul moel venestada, et nad lakkaksid vaatamast nagu hundid metsa poole.” Ligi 260 aastat hiljem on Venemaa katse hoida Ukrainat enda mõjusfääris viinud muu hulgas selleni, et Tartu Ülikooli esitati vene keel võõrkeelena õpetaja erialale sisseastumiseks 25-le kohale kaks avaldust – tundub, et Putini poliitika “vene maailma” edendamiseks naabermaades on osutunud veidi kontraproduktiivseks. Samas oleks aga raske kujutada ette Ukraina või Eesti ajalugu ilma Venemaata.