Artikkel ilmus lühendatud kujul ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.
MALCOLM FRASER KOOS ABIKAASAGA. 1975. aastal Austraalia peaministriks saanud Malcolm Fraseri suhtumine Balti päritolu austraallastesse erines täielikult eelkäija omast. Suurt rolli võis seejuures mängida asjaolu, et tema abikaasa vanaisa oli lätlane.
Me ei saaks tähistada tänavu Eesti Vabariigi sajandat aastapäeva, kui selle riigi õiguslik järjepidevus ei oleks vahepeal paguluses edasi kestnud. Lääneriikide toetus Balti riikide de jure iseseisvusele ei olnud midagi iseenesestmõistetavat.
Kriitilisim hetk saabus 1974. aasta juulis, kui Austraalia peaminister Gough Whitlam otsustas loobuda mittetunnustamispoliitikast. Juba järgmisel kuul tegi sama Uus-Meremaa. Ähvardas vallanduda laviin, mis lööb pinna eksiilvalitsuste jalge alt.
Whitlam lähtus reaalpoliitikast: olukord oli püsinud juba aastakümneid muutumatuna ega paistnud, et see võiks muutuda. Baltikum oli olnud enne iseseisvumist aastasadu osa Venemaast ja siin loodud väikeste rahvusriikide iseseisvus oli kestnud suhteliselt lühikest aega. Seega võis tunduda, et see oligi vaid ajutine kõrvalepõige. Samas eeldas suhete arendamine nende piirkondadega de facto olukorra tunnistamist de jure.
Välisbaltlased mõistsid juhtunu tõsidust kohe. Whitlami samm seadis ohtu kogu Balti riikide õigusliku järjepidevuse edasikestmise idee. Algasid suured meeleavaldused mitte üksnes Austraalias, vaid ka Austraalia saatkondade juures teistes lääneriikides, mille valitsused jäid esialgu äraootavale seisukohale.
Malcolm Fraser väärib tunnustust
Whitlami sotsiaaldemokraatlik Austraalia Tööpartei ei olnud mittetunnustamispoliitikast loobumise küsimuses kaugeltki üksmeelne, aga päris üksmeelne ei olnud selles asjas ka järgmisel aastal võimule tulnud paremtsentristlik Austraalia Liberaalne Partei. Sellegi ridades leidus pragmaatikuid, kes soovisid Nõukogude Liiduga suhete arendamise nimel tüliküsimused kõrvale heita.
Uus peaminister Malcolm Fraser astus siiski pretsedenditu sammu, mille eest ta vääriks Eesti Vabariigilt kindlasti postuumset tunnustust, kui otsustas selle eelmise valitsuse otsuse tagasi pöörata, hankides selleks eelnevalt mandaadi valimistel. Määravaks võis seejuures saada üks üsna poliitikaväline asjaolu. Nimelt see, et tema abikaasa vanaisa oli lätlane.
Austraalias juhtunu järel ei tulnud ühelegi teisele lääneriigile enam pähegi mittetunnustamispoliitikast loobuda, sest võimalus, et järgmine valitsus selle otsuse tagasi pöörab, ei paistnud enam üksnes teoreetilise ulmana. Laviin oli pidama saadud.
Ajaloolased on seda ammu märganud
1947. aastal, kui hakati võtma vastu Balti riikidest pärit sõjapõgenikke, näitas rahvaloendus, et Austraalias elas 1102 Eestis sündinud inimest. 1974. aastaks oli eestlasi seal kümme korda rohkem. Lisaks veel enam kui 50 tuhat lätlast ja leedulast. Baltlased moodustasid siiski vaid ligi pool protsenti Austraalia elanikkonnast. On äärmiselt tähelepanuväärne, et vaatamata sellele suudeti mõjutada valitsuse poliitikat.
Põhjalikumalt on seda teemat käsitlenud Tõnis Märtson oma magistritöös “Balti riikide annekteerimise tunnustamine Austraalia poolt” (2009), mille põhjal ajakirjas Ajalooline Ajakiri (2011, nr. 1) ilmunud sama pealkirjaga artikkel on igaühele veebis vabalt kättesaadav.
Austraalia ajaloolane Brian Carroll pühendas neile sündmustele elulooraamatus “Whitlam” (2011) terve peatüki, keskendudes eriti kunagise peaministri sõnasõjale ühe Tasmaania kooliõpetajaga. See annab hea pildi sellest, kuidas Balti küsimus kirjutas ennast sisse Austraalia poliitikaajalukku, aga on meile ühtlasi praegugi väga ajakohaseks meeldetuletuseks sellest, kui oluline on demokraatia ning tavakodanike julgus seista tõe ja õiguse eest.
Peatükk Brian Carrolli raamatust “Whitlam”
Kui ta oli koolipoiss Canberras, siis oli Whitlamil kalduvus õpetajatega vaielda. Peaministrina oleks ta pidanud ehk ettevaatlikum olema. Aga 1975. aasta keskel oli tal laialdaselt kajastatud verbaalne kokkupõrge ühe õpetajaga Launcestonis küsimuses, kas Balti riigid – Leedu, Läti ja Eesti – olid 1930-ndatel fašistlikud. Punkte näis võitvat õpetaja.
Esmalt, veidi tausta. 1700-ndatest kuni Esimese maailmasõja lõpuni olid need kolm riiki olnud osa tsaristlikust Vene impeeriumist. 1920-ndal võitsid nad iseseisvuse. See kestis kuni 1939-ndal lepiti Saksamaa ja Venemaa paktiga kokku, et neist saab osa Nõukogude “mõjusfäärist”. 1940-ndal okupeerisid Nõukogude väed kõik kolm riiki ning Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit (NSVL) annekteeris need kui vabariigid sellesse liitu. See olukord jätkus pärast Teist maailmasõda, mille jooksul oli neid kolme riiki okupeerinud Saksamaa. Enamik lääneriike aktsepteeris Nõukogude annektsiooni de facto, tuginedes sellele, et tõsiasi on tõsiasi. Aga enamik keeldus tunnustamast seda olukorda de jure, tuginedes sellele, et sellel tõsiasjal ei olnud mingit seaduslikku alust. Austraalia lahkus rivist 1974-nda keskel.
Varsti pärast peaministriks saamist, ja ajal kui ta oli välisminister, hakkas Whitlam tegema sõbralikke lepituskatseid erinevate kommunistlike riikide suunas. Ta eemaldas strateegilised piirangud kaubavahetuselt Nõukogude Liidu, Ida-Euroopa riikide, Hiina, Põhja-Korea, Põhja-Vietnami ja Kuubaga.
Kuigi Whitlam valis enda järglaseks välisministrina 30. novembril 1973 senaator Don Willesee, olid need kaks meest välispoliitika pärast sageli vastakuti. Kui see juhtus, ootas Whitlam kuni Willesee oli Austraaliast eemal, nagu tema amet sageli nõudis, tegi siis ühe või teise sammu, mille kohta ta teadis, et Willesee ei oleks seda toetanud. Üks selline juhtum puudutas Balti riike.
Balti päritolu Austraalia kodanikud küsisid Willesee kinnitust, et Austraalia jätkab selle tunnistamist, et Balti riigid on Nõukogude Liidu ebaseadusliku okupatsiooni all. Tema ütles: “Austraalia valitsuse poliitika on sama, mis meie eelkäijatel… Me tunnistame Eesti, Läti ja Leedu riigi olemasolu de jure.”
See ei olnud enam nii, teatas ajaleht Sun-Herald 4. augustil 1974. Austraalia suursaadik Nõukogude Liidus oli külastanud hiljuti Eestit ja Austraalia oli seega “saanud esimeseks Läänele-orienteerunud riigiks, mis tunnustas formaalselt Balti vabariikide inkorporeerimist Nõukogude Liidu koosseisu.” See “visiit oli mõeldud lööma pitserit Canberra tunnistusele, et need vabariigid on seaduslik osa Nõukogude Liidust.” Whitlam oli otsustanud tegutseda Willesee või valitsuskabinetiga konsulteerimata, ja avalikku teadaannet tegemata.
Balti päritolu austraallased olid peagi meelt avaldamas. Parlamendihoone juures toimusid Balti päritolu austraallaste vaiksed ja väärikad meeleavaldused põlevate küünaldega. Ühel kogunemisel kandis üks eesti naine plakatit kirjaga “Väike vassiv Gough”. Kui Tööpartei toetajad selle puruks rebisid ja tükid talle andsid, siis jooksis ta Whitlami juurde ja ulatas need temale. Ta võttis need vastu ja sosistas naisele kõrva. Rahva poole pöördudes, karjus naine: “Teate kelleks ta mind just nimetas? Ta ütles: sa kuramuse natsimõrd.” Whitlam eitas seda. “Mina ei räägi daamidega kunagi nii,” ütles ta.
1930-ndatel olid nad kõik fašistid
26. juunil 1975 esines Whitlam umbes seitsmesajale õpilasele ja õpetajale Launcestoni eelkolledžis. John Horak, tšehhoslovaki päritolu õpilane, küsis Whitlamilt, miks Austraalia oli tunnustanud kolme Balti riigi annekteerimist Nõukogude Liidu poolt.
“1930-ndatel olid nad kõik fašistid,” ütles Whitlam. Mis tähtsust see omas 1970-ndate keskel, võinuks keegi küsida. Õpetaja Tom McGlynn hõikas seevastu vahele.
“Nemad ei olnud.”
“Neil oli siis fašistlik valitsus, nagu te väga hästi teate,” ütles Whitlam.
“Teie ajalooteadmised on küsitavad, härra,” jäi McGlynn kindlaks.
“Ma eeldan, et te olete õpetaja, ja ma ei arva, et te peaksite oma õpilasi eksitama,” ütles Whitlam.
McGlynn ütles Whitlamile, et ta on geograafiaõpetaja.
“Te olete häbiks oma ametile,” ütles Whitlam talle.
“Tohin ma teid parandada?” küsis McGlynn, ja jäi püsti seisma, et oodata võimalust rääkida, kui Whitlam oma valangut jätkas.
Kui McGlynn võimaluse sai, siis ta ütles: “Leedu oli fašistlik riik. Eesti ei olnud demokraatliku ilmega, aga seal olid demokraatlikud institutsioonid, ning Läti oli toimiv demokraatia kuni selle allaneelamiseni.”
“Nad olid sama palju demokraatiad nagu Hitleri Saksamaa oli demokraatia,” vastas Whitlam.
Seda kokkupõrget kajastati laialdaselt.
Tom McGlynn väitis, et ta ei olnud eelnevalt rääkinud ega õpetanud John Horakit, seda õpilast, kelle küsimus sõnasõja vallandas.
McGlynn sai enda seisukoha toetuseks nii “hoomamatu koguse posti”, et ta pidi vastama 8. juulil 1975 avalikult. Tal ei olnud enda sõnul mingeid sidemeid Liberaalse Parteiga ja ta oli tavaliselt valinud Tööparteid ning tal ei olnud mingeid usulisi vaateid. Ta oli õppinud tsaaririigi, Osmanite ja Hapsburgide impeeriumite alade ajalugu neli aastat Londoni, Viini ja Bukaresti ülikoolides, ning tal ei olnud enne seda kokkupõrget Whitlamiga mingit kokkupuudet Austraalia Balti kogukonnaga.
“Minu vastus peaministrile oli ajendatud üksnes vastuolust selle vahel, mida ta ütles ning mida mina teadsin olevat tõde,” selgitas ta.
McGlynn vabandas leedulaste ees selle pärast, et oli kirjeldanud nende riiki ebatäpselt kui fašistlikku aastatel 1926 kuni 1940.
“Loomulikult ühinesid paljud Balti riikide kodanikud natsiparteiga, peamiselt pärast 1941. aastat, ning said isegi Waffen-SSi liikmeteks. Aga see juhtus ka Norras, Belgias, Hollandis, ja NSV Liidus … Ma mõistan tunnete sügavust … teatud leedulaste ja lätlaste vastu, aga mul ei ole vaja [öeldagi], et SSi tegevuse tagajärjel sai surma ka suur hulk sakslasi, eestlasi, lätlasi ja leedulasi … Vabade Balti riikide põhiseadused ja tegevus, eriti Eesti ja Läti omad, paistavad soodsalt silma võrdluses enamike teiste toonaste riikidega.”
Kui peaministriks sai Malcolm Fraser, pärast Whitlami ametist vabastamist, pööras ta kolme Balti riigi Nõukogude Liidu poolt annekteerimise de jure tunnustamise Austraalia poolt tagasi.
Balti riigid said lõpuks iseseisvaks, nii de facto kui de jure, 6. septembril 1991, kui Nõukogude Liit tunnustas nende iseseisvust.
Aasia-baltlased Vietnamist
Whitlam kasutas mõistet “baltlased” halvustavas tähenduses umbes sel ajal, kui Saigon langes Põhja-Vietnami vägede kätte, 30. aprillil 1975.
Tuhanded lõunavietnamlased, kellest paljud olid olnud seotud USA ja Austraalia sekkumistega Vietnami kodusõtta, kartsid tõsiselt oma elu pärast, pärast seda kui Põhja-Vietnam alistab Lõuna. Räägiti sellest, et kommunistide võit tähendab veresauna, miljonite tapmist.
Austraalia evakueeris neist vaid väikese osa, aga Whitlami välisminister, senaator Don Willesee, ning tema tööjõu ja immigratsiooniminister, Clyde Cameron, tahtsid teha seda palju suuremas ulatuses.
Whitlam vetostas selle mõtte. “Me ei hakka looma Aasia-baltlaste getosid, et nad Tööpartei vastu hääletaksid,” ütles ta.
[ Paljud Balti päritolu austraallased olid tulnud Austraaliasse esimese sõjajärgse immigratsioonilainega. Arthur Calwell, toonane immigratsiooniminister, eelistas neid, sest oli teada, et nad on üldiselt heledanahalised, sirgete juuste ja siniste silmadega ning seega ei saa neid pidada “krantsideks”, kes tulid Vahemeremaadest ja olid tumedama naha, tumedate juuste ja tumedate silmadega, mis ei sobinud kokku tema ideega valgest Austraaliast. Mõistet “baltlased” kasutati sel ajal enamike immigrantide kirjeldamiseks, olenemata sellest, kas nad olid Balti päritolu või mitte. Aja jooksul muutus see aga halvustavaks ja vahetati välja “uusaustraallase” vastu. Whitlami empaatia puudumine Balti päritolu austraallaste vastu tulenes väidetavalt tõsiasjast, et kommunismi eest põgenenutena ei valinud enamik neist Tööparteid. ]
Võimas mälestusmärk väikesele rahvakillule, kes on jätnud Eesti ajalukku suure jälje. Kirjastuselt Argo, esitlusest kirjutas detsembris Lääne Elu.
