Rubriik: ajalugu

Läti iseseisvuse sünnivalud

Iseseisvate riikide sündimiseni viib sageli pikem protsess, mida ei saa taandada vaid ühele päevale. Nagu Eestis, nii on ka Lätis pakutud riigi nö. tegeliku iseseisvuspäevana välja teisi kuupäevi.

Eestis on vaieldud palju selle üle, kas Eesti iseseisvuspäevaks tuleks lugeda 1918. aasta 21., 23. või 24. veebruar või hoopis 1917. aasta 15. (ukj. 28.) november, mil Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu kuulutas ennast ainsaks kõrgema võimu kandjaks Eestis.

Need vaidlused ei ole veel praegugi täielikult vaibunud, kuid kuuluvad nüüd pigem ajaloolaste ja juristide erialase kiibitsemise valdkonda. Selge on see, et Eesti Vabariigi aastapäeva jäädakse tähistama 24. veebruaril, sest selline on juba väljakujunenud traditsioon. Pealegi, millisest kuupäevast ka ei räägitaks, nii või teisiti jäi sellest veel kaua aega Eesti reaalse iseseisvuse saavutamiseni.

Lätis tähistatakse iseseisvuspäevana 18. novembrit. Lätis nimetatakse seda ametlikult tegelikult Läti Vabariigi väljakuulutamise päevaks. Vahe pole esmapilgul suur, kuid on märkimisväärne, viidates sellele, et iseseisvumine ei alanud vabariigi väljakuulutamisega.

Läti alade ühendamine ei õnnestu

Vene impeeriumis oli tänapäeva Läti ala jagatud kolme kubermangu vahel: Kuramaa, Liivimaa ja Vitebsk. 1917. aasta veebruarirevolutsiooni järel läks Põhja-Liivimaa ehk Lõuna-Eesti kokku Eestimaa kubermanguga. Paljud lätlased soovisid samuti endi asualade ühendamist, aga liikumine selles suunas kulges vaevalisemalt, kuigi esimene vastav eelnõu esitati Venemaa Riigiduumale juba enne maailmasõda.

1917. aasta kevadel toimus eimene Latgale lätlaste kongress (Latgale kuulus siis Vitebski kubermangu alla), kus kuulutati, et Latgale, Liivimaa ja Kuramaa lätlased on üks rahvus ning Latgale tuleb ühendada teiste lätlaste asualadega. Ühtlasi valiti Latgale Ajutine Maanõukogu, mis pidi kohapeal võimu üle võtma. Venemaa Ajutine Valitsus seda paraku legitiimseks omavalitsusorganiks ei pidanud.

Kuramaa oli juba 1915. aastal okupeeritud Saksa vägede poolt, kuid enne nende saabumist oli suur osa sealsetest elanikest evakueeritud. Nii avanes nendegi esindajatel võimalus valida Kuramaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu. See oli Venemaa Ajutise Valitsuse silmis küll heas kirjas, aga ei omanud kontrolli mingi territooriumi üle. Kuramaa kubermanguvalitsus, mis tegeles evakueeritute probleemidega, tegutses alguses Tartus, hiljem Kaasanis.

Liivimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu kutsus 1917. aasta suvel, kui oli juba moodustatud autonoomne Eestimaa kubermang, tähtsamate ühiskondlike organisatsioonide esindajad suurele konverentsile Läti autonoomia arutamiseks, mille poolt vastuvõetud deklaratsioonis märgiti: “Läti rahval, nagu kõigil teistel rahvastel, on õigus täielikule enesemääramisele.”

Esialgu seadsid lätlastest poliitikud 1917. aastal sihiks läti alade ühendamise föderatiivse Venemaa (demokraatliku vabariigi) koosseisu kuuluvaks autonoomseks osariigiks. Venemaa Ajutine Valitsus oli tõrges, kuid käes oli kiirete muutuste aeg – arvati, et kolme ajutise maanõukogu ühendamise kaudu õnnestub lõpuks siiski eesmärgini jõuda.

Kriipsu tõmbas neile plaanidele peale Riia okupeerimine sakslaste poolt 1917. aasta septembris, millega hakkas kaduma lootus, et Venemaa võib sõja võita. Tuli leida uus tee.

Valkas pannakse alus Läti omariiklusele

Oktoobris kogunesid Peterburis läti demokraatlike erakondade esindajad, kes otsustasid moodustada Ajutise Läti Rahvusnõukogu, mille avakoosolek pidi toimuma 11. novembril Valmieras. Kuna vahepeal puhkes oktoobrirevolutsioon, lükati see edasi 16. (ukj. 29.) novembrile ja Valka, kus enamlaste mõju oli siis väiksem.

Rahvusnõukogu esimene istungjärk toimus 16.-19. novembril (ukj. 29. novembrist 2. detsembrini) 1917. Sinna olid kutsutud kõigi ajutiste maanõukogude, läti sõdureid ja põgenikke ühendavate organisatsioonide ning poliitiliste erakondade esindajad. Läti enamlaste keskkomitee ning Liivimaa Maanõukogu, kust kodanlike erakondade esindajad oktoobris lahkusid (sellega langes see täielikult enamlaste kontrolli alla), keeldusid küll osalemisest, kuid saatsid oma vaatlejad.

Valkas otsustati, et Rahvusnõukogu peamisteks ülesanneteks on kutsuda kokku Läti Asutav Kogu, koostada autonoomiaseaduse eelnõu, ühendada lätlaste asualad ning jagada informatsiooni välisriikidele. Rahvusnõukogu kuulutas ennast ühtlasi 19. novembril (ukj. 2. detsembril), kuni Läti Asutava Kogu kokkuastumiseni, ainsaks ja täieõiguslikuks lätlaste ja Läti elanike kõrgeimaks esindajaks.

Välisriikide poole tehtud pöördumises väljendati protesti Läti alade jagamise, eriti Kuramaa või kogu Läti mingis vormis Saksamaaga ühendamise vastu, ning kuulutati, rahvaste enesemääramisõigusele tuginedes, et “Läti, mille koosseisu lähevad Liivimaa, Kuramaa ja Latgale, on autonoomne riik, mille seisundi, suhted välismaailmaga ja sisemise korralduse määrab selle Asutav Kogu ja rahvahääletus.”

Päris iseseisva riigi väljakuulutamist küll veel otseselt ei toimunud, aga Lätis leidub ajaloolasi, kelle arvates tuleks just 19. novembrit või uue kalendri järgi 2. detsembrit lugeda riigi sünnipäevaks. Seda enam, et samas loodi Rahvusnõukogu juhatuse alluvusse siis kaheksa ametkonda, mis pidid baseeruma Valkas. Ainult välisamet otsustati avada Peterburis, lähemal teiste riikide saatkondadele. Samuti otsustati saata välja välisdelegatsioon, et hakata looma diplomaatilisi kontakte.

19. detsembril (ukj. 1. jaanuaril 1918) keelustasid Läti enamlased küll Rahvusnõukogu tegevuse, kuid selle juhatuse koosolekud jätkusid Valkas ühes erakorteris. Rahvusnõukogu teine istungjärk toimus 15.-18. (ukj. 28.-31.) jaanuaril 1918 Peterburis.

Peterburis kuulutatakse välja Läti iseseisvumine

17. (ukj. 30.) jaanuaril kiideti pärast pikki vaidlusi häältega 23 poolt ja üks vastu heaks resolutsioon, millega Rahvusnõukogu, tuginedes rahvaste enesemääramisõigusele, “tunnistab, et Lätist peab saama iseseisev, demokraatlik vabariik, mis ühendab Kuramaa, Liivimaa ja Latgale; protesteerib igasuguste katsete vastu Lätit jagada, rõhutades eriti, et läti rahva esmane ja järjekindel nõudmine on Läti territoriaalne ja etnograafiline jagamatus.” Leidub neid, kelle arvates on just see Läti tõeline iseseisvuspäev.

Brest-Litovski rahulepingu sõlmimise järel saatis Rahvusnõukogu aprillis Saksamaa riigikantslerile Georg von Hertlingile ametliku kirja, milles viitas, et oli langetanud 30. jaanuaril (vahepeal võeti kasutusele uus kalender) otsuse Läti iseseisvumise kohta. Rahvusnõukogu taotles võimu üleandmist endale Läti aladel Kuramaal, Liivimaal ja Latgales.

Kuna sakslased seda taotlust ei rahuldanud, otsustati 26.-28. juunil 1918 Peterburis toimunud Rahvusnõukogu kolmandal istungjärgul pöörduda Euroopa ja USA rahvaste ja valitsuste poole palvega, et nad toetaksid Läti iseseisvumist. 23. oktoobril saavutaski Läti välisameti juht Briti välisministri Arthur Balfouri de facto tunnustuse Läti iseseisvusele ning Rahvusnõukogule kui Läti valitsusele. Just Rahvusnõukogu välisameti baasil loodi hiljem Läti välisministeerium.

Samal kuul lasti Venemaal maha Rahvusnõukogu juhatuse esimees Jānis Palcmanis, kes oli vahistatud ilmselt juba veebruaris. Tema hukkamise rahvusvaheliseks taustaks oli augustis Berliinis sõlmitud Brest-Litovski rahulepingu täiendusleping, millega Saksamaa kohustus mitte toetama Nõukogude Venemaa suhtes vaenulikke jõude ning Venemaa loobus suveräänsetest õigustest Eesti ja Liivimaa üle ning kohustus mitte sekkuma nende siseasjadesse.

Iseseisvusmeelsed jõud koondatakse ühte

Samal ajal, kui Rahvusnõukogu tegutses Valkas (selle juhatus pidas seal kokku ligi poolsada koosolekut), Venemaa pealinnas Peterburis ning oma esindajate kaudu ka välisriikides, moodustati Saksa okupatsiooni ajal Riias põraandaalune demokraatlik blokk, mis ühendas sinna jäänud lätlastest poliitikuid eri erakondadest. See ühendus seadis samuti sihiks iseseisvuse saavutamise, pöördudes 1918. aasta oktoobris vastava taotlusega Saksamaa riigikantsleri poole.

Novembris, kui Saksamaa oli Läänerindel lüüa saanud, alustasid Rahvusnõukogu ja Riia demokraatlik blokk läbirääkimisi tegevuse koordineerimiseks. Läti tulevase riikliku korralduse osas ei suudetud kokkulepet saavutada (sotsiaaldemokraadid tahtsid sotsialistlikku riiki, teistele ei olnud see vastuvõetav), aga 17. novembril toimunud koosolekul lepiti kokku moodustada Rahvanõukogu nime kandev ajutine parlament.

Järgmisel õhtul, 1918. aasta 18. novembril leidiski ühes Riia teatrihoones viimaks aset Läti riigi pidulik väljakuulutamine Rahvanõukogu poolt, mis oli nüüd kõrgeima võimu kandjaks Lätis. Istungit juhatas Gustavs Zemgals (Läti Radikaaldemokraatlik Partei), kes oli juhtinud Rahvusnõukogu läbirääkimisi demokraatliku blokiga. Ametisse nimetati ajutine valitsus, mille juhiks sai Kārlis Ulmanis (Läti Talurahva Liit), kes oli olnud üks demokraatliku bloki eestvedajatest.

18. novembrit hakati tähistama Läti Vabariigi aastapäevana, sest just sel kuupäeval kuulutati see riik 1918. aastal Läti pealinnas Riias pidulikult välja. Varem ei olnud kõik ka veel veendunud, et õige hetk on käes. Näiteks jaanuaris Peterburis vastuvõetud resolutsioonile hääletas seetõttu vastu Jānis Zālītis (Läti Radikaaldemokraatlik Partei), kellest sai hiljem Läti esimene kaitseminister. Kuid suur töö oli iseseisvuse nimel tehtud juba varem; sisuliselt alustati sellega Valkas.

Artikkel ilmus 14. novembril 2018 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Uus-Kaledoonia püssirohutünn

Uus-Kaledoonia põliselanikud kanakad said pühapäeval toimunud rahvahääletusel lüüa. Enamik hääletamas käinutest oli selle Prantsusmaa meretaguse ala iseseisvumise vastu. Küsimus ei saanud aga veel kaugeltki lahendatud.

Vaikse ookeani edelaosas, Austraalia ja Uus-Meremaa lähistel asuva Uus-Kaledoonia saarterühma avastas eurooplaste jaoks Briti meresõitja James Cook aastal 1774. Cook andis suurimale nähtud saartest nimeks Uus-Kaledoonia, sest selle rannik meenutas talle Šotimaad, mida nimetasid ühe seal elanud hõimu järgi Kaledooniaks (Caledonia) juba vanad roomlased.

Teatavasti said Šotimaa iseseisvumise toetajad 2014. aastal iseseisvusreferendumil küll lüüa, kuid sealgi ei ole teema päevakorrast maas. Kui paar aastat hiljem langetati rahvahääletusel otsus Suurbritannia lahkumiseks Euroopa Liidust, oli kõigis Šotimaa omavalitsustes valdav enamus elanikest euroliitu jäämise poolt. Šotimaad valitsev vasaktsentristlik Šoti Rahvuslik Partei andis selle peale teada soovist korraldada, kui Suurbritannia päriselt Euroopa Liidust lahkub, lõpuks uus iseseisvusreferendum. Millal see toimub, pole täna teada.

Uus-Kaledoonias on asi selles osas veidi selgem. 1998. aastal sõlmitud Nouméa leping, mis viis ka äsjase rahvahääletuseni, näeb seal ette võimaluse korraldada veel kaks iseseisvusreferendumit, üks aastal 2020 ja teine 2022, kui seda tahab vähemalt kolmandik Uus-Kaledoonia Kongressi liikmetest. Just sellise võimaluse olemasolu võib aga vallandada nüüd dramaatilised arengud, mille eesmärgiks on muuta elektoraadi hoiakuid ja koosseisu.

Kanakad jäid vähemusse omal maal

18. sajandi lõpus ja 19. sajandi algupoolel sattusid valged inimesed Uus-Kaledooniasse juhuslikult ja väga harva. Sealse põlisrahva kanakade algne päritolu ei ole teada, kuid arvatavasti elasid nende esivanemad saartel juba 1500-3000 aastat eKr. Võõraste huvi selle paiga vastu hakkas kasvama 1840-ndatel aastatel.

Uus-Kaledooniast hangiti toona sandlipuud, aga ka inimtööjõudu, sealhulgas lapsi, keda kasutati sunnitöölistena mujal asunud suhkrurooistandustes, kaevandustes ja muudel töödel. Samas saabusid saartele esimesed misjonärid. Koos valgetega jõudsid kohale ka rõuged, leetrid, düsenteeria, gripp, süüfilis ja leepra, mis tapsid palju kanakasid, kellel puudus nende vastu immuunsus. Võõraid ei suutnud peletada eemale isegi see, et kohalikud tegelesid inimsöömisega, näiteks tapeti ja söödi 1849. aastal ära ühe USA laeva kogu meeskond.

1853. aastal haaras Uus-Kaledoonia enda valdusesse Prantsusmaa, mille imperaatoriks tõusnud Napoleon III üritas jäljendada Briti imperialiste, kes olid hõivanud varem Austraalia ja Uus-Meremaa. 1864. aastal, kui Uus-Kaledoonias avastati niklit, hakati sinna saatma Prantsusmaal kurjategijatena süüdimõistetud isikuid, ja sellest kujuneski prantslaste suurim meretagune kinnipidamiskoht. Enne seda elas seal vaid umbes 350 kolonisti.

Uus-Kaledooniasse saadeti ka poliitvange, näiteks ligi neli tuhat 1871. aastal Pariisi kommuunist osavõtnut. Nemad pöördusid peaaegu kõik tagasi kodumaale, kui neile 1879/80 amnestia anti, aga tuhanded kriminaalkurjategijad jäid pärast oma karistusaja kandmist elama Uus-Kaledooniasse. Samal ajal kasvas ka tavaliste asustuskolonistide ja Uus-Kaledoonias paiknevate Prantsuse sõjaväelaste arv.

On teada, et kommunaarid said kanakadega läbi üsna hästi. Seal sõlmiti isegi mõned segaabielud, enne kui 1874. aastal kehtestati rangemad reeglid, millega nende omavaheline läbikäimine muudeti võimatuks.

Kanakad suruti reservaatidesse. Neile see loomulikult ei meeldinud. 1878. aastal alustasid mitmed hõimud relvastatud ülestõusu, mille tulemusel kaotas elu paarsada prantslast ning hinnanguliselt 800-1600 kanakat. Umbes 1000-1500 kanakat saadeti asumisele teistele saartele. Need arvud ei pruugi tunduda esmapilgul väga suured, aga tuleb arvestada sellega, et kanakasid oli sel ajal kokku vaid umbes 60 tuhat.

Ja nende arv kahanes järgnenud kümnenditel väga kiiresti. 1887. aastal toimunud esimese rahvaloenduse ajal elas Uus-Kaledoonias kõigest 42519 kanakat, 1891. aastal 35000, 1897. aastal 30304, 1901. aastal 27768. Allasurutud ja rõhutud, traditsioonilistest elatusvahenditest ilma jäetud põlisrahvas oli sisuliselt määratud väljasuremisele.

Võitlus iseseisvuse eest

“Lääs võitis maailma mitte oma ideede või väärtuste või religiooni üleoleku tõttu (mille võtsid vastu vähesed teised tsivilisatsioonid), vaid pigem oma üleoleku tõttu organiseeritud vägivalla rakendamisel. Läänemaailma inimesed kipuvad seda asjaolu tihtipeale unustama; mitte-läänlased ei unusta seda kunagi,” märkis Samuel P. Huntington oma “Tsivilisatsioonide kokkupõrkes”.

1917. aastal puhkeb kanakade järgmine suurem ülestõus, mis saab alguse ühe hõimupealiku katsest viia sisse oma ehk nn. must raha. Kõlab üleskutse võidelda prantslaste vastu samal moel, nagu kanakad pidid võitlema ilmasõtta aetuna sakslaste vastu. Aasta aega kestva sissisõja tulemusel hukub umbes 200-300 kanakat. Asja eestvedajad saadakse lõpuks kätte, neil lüüakse pead maha.

Põliselanike suhtes hakatakse ajama “rahustamispoliitikat”, mis seisneb elanikkonna ümberpaigutamises, nende külade ja esivanemate kultusega seotud väliste atribuutide hävitamises, ristiusu pealesurumises, jaga-ja-valitse poliitika rakendamises. Kinnipeetavaid Uus-Kaledooniasse enam ei saadeta, aga kaevandustesse tuuakse tööle asiaate ja jätkub ka prantsuse tsiviilkolonistide saabumine.

Teise maailmasõja ajal baseerub saartel USA merevägi. Ameeriklasi on seal siis sama palju nagu kohalikke elanikke – 50 tuhat. Nende mõjutusel saavad kanakad 1946. aastal lõpuks Prantsuse kodanikeks. Nende eluolu paraneb, kuid staatus jääb siiski madalaks.

1958. aastal toetab Uus-Kaledoonias 98,1% rahvahääletusel Prantsusmaa uue põhiseaduse vastuvõtmist. Kui ülekaalu oleks saavutanud oponendid, oleks see tähendanud iseseisvumist. Iseseisvusmeelsed kanakad ei ole selleks ajaks veel poliitiliselt organiseerunud, nende osavõtt rahvahääletusest on väga tagasihoidlik.

Uue tõuke annab iseseisvusliikumisele 1970-ndatel niklibuum, mis toob Uus-Kaledoonia kaevandustesse palju tööjõudu Aasiast ja Euroopast, kahandades veelgi põliselanike osakaalu rahvastikus. Puhkeb terve rida relvastatud vastuhakke, mis kulmineeruvad sellega, et Kanakade Vabastamise Sotsialistlik Rahvusrinne moodustab 1984. aastal kanakade endi ajutise valitsuse.

Seda valitsust juhib Jean-Marie Tjibaou, ühe 1917. aasta ülestõusus hukkunu lapselaps. Tjibaou on hõimupealiku poeg. Ta ordineeriti preestriks, kuid hülgas selle ameti poliitika kasuks. Ta on õppinud isegi Sorbonne’is. 1989. aastal ta tapetakse.

Vahepeal toimub aga veel paar rahvahääletust. 1987. aastal küsitakse otse, kas Uus-Kaledoonia peaks jääma Prantsusmaa koosseisu või saama iseseisvaks. 98,3% hääletanutest toetab Prantsusmaa koosseisu jäämist, kuid selle protsendi taustaks on taas see, et kanakad boikoteerivad rahvahääletust. Nemad võitlevad siis iseseisvuse eest relvastatud aktsioonidega, näiteks pantvange võttes.

Rahu on väga habras ja õrn

Tjibaou mõrvati ühe kanaka iseseisvuslase poolt, kes oli vastu 1988. aastal sõlmitud Matignon’ lepingutele, millega lõpetati kodusõjalaadne olukord ning nähti ette kümneaastane üleminekuaeg, mille järel korraldatakse rahvahääletus enesemääramise küsimuses. 1988. aastal toimunud rahvahääletusel kiitis need lepingud heaks 57% hääletanutest.

1998. aastal pandi aga rahvahääletusele hoopis Nouméa leping, mis nägi sisuliselt ette üleminekuaja pikendamise veel kahekümne aasta võrra. Seda toetas 72% hääletanutest. Paljud kanakad lootsid, et selle aja jooksul viiakse ellu reformid, mis valmistavad Uus-Kaledoonia ette iseseisvumiseks. Kuid nüüd tundub paljudele, et nii võideti aega, mille jooksul nende osatähtsust veelgi kahandada.

2014. aasta rahvaloenduse ajal moodustasid kanakad 39,1% Uus-Kaledoonia elanikest. Enam kui pooled ülejäänutest on sündinud kusagil mujal. Sellega kombineeruvad suured sotsiaal-majanduslikud lõhed, mis jooksevad paljuski mööda inimeste päritolu. Kanakad on sageli vaesed, vähese haridusega ja töötud. Nende emakeeled on madalama staatusega kui prantsuse keel, mida kasutatakse haridussüsteemis ja asjaajamises.

Kanakade hulgas on levinud ka alkoholism ja ohvrimentaliteet, kõigis oma hädades valgete süüdistamine. Olukorra tõsidust näitab see, et toimunud rahvahääletuse ajal ja järel oli keelatud alkoholi müümine ning relvadega ringi liikumine, et tulemustes pettunud ennast täis ei jooks ja kedagi tapma ei hakkaks. Rahvahääletuse ajaks saadeti Uus-Kaledooniasse juurde ka 350 märulipolitseinikku.

Rahu on väga habras ja õrn, kui suur osa põlisrahvast tunneb ennast Prantsusmaa koosseisus olles nurkasurutuna, endiselt justkui väljasuremisele määratuna. Radikaalsed meeleolud on sellises olukorras kerged levima.

Artikkel ilmus 7. novembril 2018 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Hölderlin “Hyperion”

Oo, taevane vihm! Oo, vaimustus! Sina tood meile tagasi rahvaste kevade. Riik ei saa sind käskida.

Friedrich Hölderlini (1770-1843) romaan “Hyperion ehk Üksiklane Kreekamaal” (saksa keelest tõlkinud Mati Sirkel), mis ilmus saksa lugejate ette juba 1797/99, kuulutab (ja valmistab) justkui ette 1848. aasta rahvuslikke revolutsioone.

Ma olin täis kirjeldamatut igatsust ja rahu. Mingi võõras vägi valitses mind. “Lahke vaim,” ütlesin ma omaette, “kuhu kutsud sa mind? Kas Elüüsiumi või kuhu?”

Kohe, kui ta oli oma peateose kirja pannud, diagnoositi Hölderlinil skisofreenia. Hiljem varises ta vaimselt täiesti kokku.

Aga pelgast arust pole kunagi tulnud midagi arukat, pelgast mõistusest pole kunagi tulnud midagi mõistlikku.

“Hyperion” ei ole lugu sellest ilmast – see on lugu fantaasiamaailmast, kuhu saksa romantikutel oli 18. sajandi lõpus kombeks põgeneda – ja võib mõjuda nagu hullumeelse sonimine.

Seisin nüüd Ateena varemete kohal nagu põllumees kesanurmel. Leba aga rahulikult, mõtlesin ma, kui me taas laevale läksime, leba aga rahulikult, suikuv maa!

Nagu unistus millestki enamast kui lihtsalt vegeteerimine.

Ela hästi, kallis nooruk, mine sinna, kus sulle tundub väärt olevat anda ära oma hing. Peab ju maailmas olema üks lahinguväli, üks ohvripaik, kus sa võid vaevast lahti saada. Oleks kahju, kui kõik need head jõud leiaksid otsa nagu unelm.

Vaimustav nägemus harmoonilisest maailmast, kus valitseb vabade olendite täielik kooskõla.

“Kas tead, miks ma pole kunagi surmast hoolinud?” küsis ta muu hulgas. “Ma tunnen endas elu, mida pole loonud mõni jumal ega sigitanud ükski surelik. Ma usun, et me oleme olemas tänu iseendale ja ainult vabast lõbust nii tihedalt seotud kõiksusega.”

“Midagi sellist pole ma sinult veel kunagi kuulnud,” vastasin ma.

“Mida see maailm olekski,” jätkas ta, “kui ta poleks vabade olendite kooskõla, kui elusad olendid ei toimiks temas algusest peale üheskoos omaenda rõõmsal ajel Ühe täiehäälse elu heaks? Kui puine ja külm ta muidu oleks! Milline südametu käkerdis ta oleks!”

Lõpuks häirib kogu seda ülevoolavat fantaasialendu vaid teadmine, et reaalsus on teine.

Need on karmid sõnad ja ometi ütlen ma nii, kuna see on tõsi: ma ei suuda ette kujutada ühtki rahvast, mis oleks lõhestatum kui sakslased. Sa näed käsitöölisi, aga mitte inimesi, mõtlejaid, aga mitte inimesi, preestreid, aga mitte inimesi, isandaid ja sulaseid, poisse ja vanemas eas rahvast, aga inimesi mitte – kas pole see nagu lahinguväli, kus käed ja jalad ja kõik ihuliikmed lebavad tükkideks raiutult läbisegi ja valatud eluveri nõrgub liiva?

Tõepoolest, mine või hulluks!