Otto Liiv (1905-1942) kuulus professionaalsete eesti ajaloolaste esimesse põlvkonda – teerajajate hulka. Kui ta 1942. aasta detsembris vähki suri, teatas Postimees, et lahkunud on “eesti noorema põlve silmapaistvamaid ja teeneterikkamaid arhivaare ja ajaloolasi,” üks “silmapaistvamaid kujusid” meie ajaloolaste ja arhivaaride peres.
Tema elu jäi küll üsna lühikeseks, aga selle jooksul jõudis Liiv teha päris palju. Juba 1929. aastal asus ta juhtima Riigi Keskarhiivi tööd. 1937. aastast oli ta ühtlasi väljaande Ajalooline Ajakiri peatoimetaja.
Eesti mõtteloo sarjas avaldatud kogumik Liivi tekstidest algab tema elulooga, mille on pannud paberile Peep Pillak. Lühem versioon Liivi eluloost ilmus sama autori sulest Liivi 100. sünniaastapäeva puhul ajakirjas Tuna (veebis vabalt saadaval). Nagu selles kirjutatakse, jõudis ta avaldada oma väheste eluaastate jooksul hämmastavalt suurel hulgal algallikatel põhinevaid uurimusi. Käesolev kogumik kõiki neid loomulikult ei sisalda, vaid koondab Liivi lühemaid tekste, sealhulgas tavalisi perioodikas avaldatud artikleid alates koduloolistest ülevaadetest (Liiv oli pärit Narvast, seega puudutavad need peamiselt ajaloolist Virumaad) ja lõpetades reisikirjade, juubelijuttude (Heinrich Prants, Arno Rafael Cederberg, Hendrik Sepp) ja järelehüüetega (Liivi eakaaslased Nigulas Käbin ja Nigolas Loone surid juba enne teda).
Samas leidub ka rida akadeemilisemaid töid. Neis on käsitletud enamasti Rootsi aega. Kõige huvitavam ja üllatavam oli minu jaoks “Maakaubandusest ja ülesostust Eestis Rootsi aja lõpul”, mis ilmus algselt väljaandes Ajalooline Ajakiri (vastava numbri saab selle lingi tagant). Seda lugedes tekkis vahepeal lausa küsimus, kas allikatest saab ikka tõesti kõike seda välja lugeda, mis seal kirjas on, aga no küllap siis saab.
Kõigi raamatus esinevate järelduste ja hinnangutega aga muidugi nõustuma ei pea. Näiteks artiklis “Märkmeid Johann Christoph Petri üle” sisaldub selline koht (juttu on Eestimaast 18. sajandi lõpus): “Üldiselt olevat vaimulikud puudulikult ette valmistatud ja kultuursete harrastuste suhtes sageli väga loiud. Näitena toob ta seekord kellegi vaimuliku raamatukogu, mis koosnenud kolmest raamatust: Piiblist, katekismusest ning igavesti loetavast ingliskeelsest romaanist “Tristram Shandy”. Kirikuõpetajate kohta arvab Petri ka teistes raamatutes palju kibedat.” (lk 188-189)
Liiv refereerib seal lihtsalt Petri hinnangut. Kui ei oleks nimetatud konkreetset romaani, võinuks sellega võib-olla isegi nõustuda, aga nüüd… “Tristram Shandy” ei ole ju mingi suvaline romaan. Pigem on üllatav, et siin tegutses toona mõni kirikuõpetaja, kes midagi sellist luges. Selleks pidi ta oskama väga hästi inglise keelt (eesti keelde ei ole suudetud seda tänini tõlkida, kuigi Hieronymuse abil selleni ehk lõpuks jõutakse), kuid olema kindlasti ka terava huumorimeele ja väga avatud mõtlemisega, et üldse selle teose lugemiseni jõuda.
Lühidalt: mulle jääb sellest kirikuõpetajast tema raamatukogu põhjal hoopis teistsugune mulje sellest, mida sisendavad lugejatele Petri ja Liiv. Tõenäoliselt oli ta üsna suure lugemusega, sest “Tristram Shandy” hindamine eeldab selles osas siiski mõningast kogemust. Arvatavasti oli ta komplekteerinud oma isikliku raamatukogu lihtsalt nii, et selles ei oleks midagi üleliigset – olid vaid töö jaoks vajalikud baastekstid ja ammendamatu inspiratsiooniallikas Laurence Sterne’i surematu meistritöö kujul. Huvitav oleks kuulda või lugeda neid jutlusi, mida see kirikuõpetaja omal ajal pidas.
Nii et ajalugu, nagu öeldakse, on tõlgendamise küsimus.
Norra Keskerakonna juht Trygve Slagsvold Vedum oma värske saagiga
Norra Keskerakond sai septembris kohalikel valimistel parema häältesaagi kui kunagi varem ning tõusis esmakordselt pärast 1995. aastat erakondade arvestuses kolmandaks. Mis on nende edu saladus?
Nagu teised põhjamaade keskerakonnad, sündis ka Norra Keskerakond agraarparteina. 1920. aastal võttis Norra Põllumeeste Liit oma kongressil vastu otsuse asutada poliitiline erakond, et osaleda järgmisel aastal parlamendivalimistel. Nii sündiski siis Maapartei, mis nimetati 1959. aastal ümber Keskerakonnaks.
Mõte luua eraldi põllumeeste erakond käidi välja juba Norra Põllumeeste Liidu asutamisel 1896. aastal, aga siis ei leidnud see piisavalt toetajaid. Põllumeeste liidust kujunes Norras üks tugevamaid poliitilisi survegruppe, kuid mõningaid võtmetähtsusega nõudmisi ei suudetud siiski läbi suruda. Just seetõttu asutatigi lõpuks ikkagi oma erakond. Esialgu olidki kaks organisatsiooni omavahel seotud väga tihedalt, umbes nagu sotsid tööliste ametiühingutega. Põllumeeste liidul oli kaks esindajat isegi erakonna juhatuses.
Tänapäeval ei ole Norra Keskerakond enam otseselt seotud sealse põllumeeste ühendusega, vaid esineb täiesti sõltumatu organisatsioonina, kuid selle liikmeskond ja valijabaas asub endiselt peamiselt maapiirkondades ja väiksemates linnades. Norra pealinnas Oslos saadi nüüd 2,2% häältest, mis andis linnavolikogus kõigest ühe koha 59-st (ja see oli nende jaoks suur saavutus, sest seni ei olnud Keskerakonnal seal ühtegi esindajat).
Kokku saadi tänavu kohalike omavalitsuste volikogude valimisel 14,4% kõigist Norras antud häältest. 1975. aastast alates valitakse seal otse rahva poolt ka maavolikogud ehk maakondade volikogud (varem nimetati sinna esindajad kohalike volikogude poolt). Nendel valimistel sai Keskerakond nüüd 14,5% häältest. Kõige tugevamad oldi Põhja-, Ida- ja Kesk-Norra maakondades, kus neid toetas umbes veerand valijatest. Seal jäädi üldiselt alla ainult valimised võitnud vasaktsentristlikule Norra Töölisparteile.
Maapartei tõus ja langus
1921. aasta parlamendivalimised olid Norras esimesed, mis toimusid proportsionaalsuse põhimõtte alusel. Põllumehed said 13,1% häältest. See andis parlamendis 17 kohta 150-st. Nõuti paremaid tingimusi teraviljakasvatajatele, toetust uudismaade ülesharimiseks, talunike madalamat maksustamist, kaitsetolle ja eksporditoetusi.
Norras olid sel ajal kombeks kodanlikud ehk mittesotsialistlikud (sisuliselt üheparteilised) vähemusvalitsused, kuhu kuulusid seni poliitilisel maastikul domineerinud konservatiivid või liberaalid, kes hoidusid koostööst sotsidega. Maapartei jäi 1930. aasta sügisel parlamendivalimistel neljandaks, seda toetas 15,9% valijatest, kuid sai sellele vaatamata 1931. aastal valitsusohjad paariks aastaks enda kätte.
1931–1933 võimul olnud Maapartei valitsusse kuulus kaitseministrina Vidkun Quisling, kes omandas hiljem lausa rahvusvahelise kurikuulsuse Saksa natside kollaborandina, mõisteti pärast sõda süüdi riigireetmises ja lasti maha. Quisling ei astunud kunagi Maapartei liikmeks, aga 1940. aastal astus tema poolt loodud kohaliku natsipartei liikmeks Jens Hundseid, kes oli 1932/33 peaminister, 1930–1938 Maapartei esimees, juhtides erakonna fraktsiooni parlamendis kuni 1940. aastani.
Hundseid nimetas oma toonast sammu hiljem “argpükslikuks”, põhjendades seda talle avaldatud survega. Ta keeldus küll pakkumisest hakata juhtima põllumeeste ümberorganiseerimist uue režiimi teenistusse, kuid õhutas neid sellele siiski lähenema. Buskerudi maavanemana üritas ta survestada ka enda alluvaid astuma Quislingi parteisse. Samuti kutsus ta selleks üles ajakirjanduse kaudu. Ühel põllumeeste liidu koosolekul selgitas ta siis oma lähenemist sellega, et “tee vabadusele ja iseseisvusele peitub selles, et me läheme kaasa selle ideoloogiaga, mille eest sõdib võitja.”
Kuna natsi-Saksamaa sõda ei võitnud, mõisteti Hundseid 1945. aastal süüdi kollaboratsionismis. Karistuseks määrati talle 12 aastat sunnitööd, kuid ülemkohus kahandas selle kümnele. Tegelikult vabanes ta juba nelja aasta pärast, elades kogu oma ülejäänud elu täiesti tagasitõmbunult.
Maapartei ise rõhutas 1930-ndatel, et ei poolda fašismi ega natsionaalsotsialismi. Hundseidi ja mitmete teiste järgnenud valikud kahjustasid erakonna mainet aga nii ulatuslikult, et pärast sõda langes selle toetus valimistel järsult. Just see oli üks põhjustest, miks juba 1950-ndate alguses hakati arutama erakonnale uue nime võtmist. Teine põhjus oli muidugi see, et hoogne linnastumine vähendas valijaskonnas maarahva osakaalu ning hääbumisest pääsemiseks üritati laiendada oma valijabaasi. Nii saigi Maaparteist lõpuks Keskerakond.
Keskerakonna tsentristlikud juured
Maapartei sündis sisuliselt selle tõttu, et konservatiivid ja liberaalid pooldasid täielikku turumajandust ja vabakaubandust, aga põllumehed soovisid riiklikke toetusi ja siseturu kaitsmist. Töölispartei, millest sai 1927. aasta valimistega Norras suurima toetajaskonnaga erakond (seda positsiooni on sotsid hoidnud kogu järgnenud perioodi), läks veel 1930. aastal valimistele revolutsiooniliste loosungitega.
Põllumeeste saadikud, keda mõjutasid John Maynard Keynes ja teised sama koolkonna majandusteadlased, hakkasid propageerima segamajandust, mille puhul oli riigile nähtud ette tugev regulatiivne roll. 1933. aasta valimiste eel loobus ka Töölispartei lõpuks sotsialistliku revolutsiooni ideest, võttes omaks revisionistliku sotsiaaldemokraatia. See sai aluseks, mille pinnalt Maapartei sõlmis 1935. aastal sotsidega kriisikokkuleppe; lasi moodustada neil valitsuse, mis hakkas sekkuma aktiivselt majandusellu.
Sama valitsus jätkas ametis pärast 1936. aasta valimisi. 1938. aastal langetas parlament otsuse pikendada oma ametiaeg kolmelt aastalt neljale. Järgmised valimised pidid toimuma 1940. aastal, aga jäid ära, sest maa langes Saksa okupatsiooni alla. Valitsus baseerus seejärel Londonis, kuhu põgenesid ka Norra kuningas ja kroonprints.
1945. aastal moodustati Norras demokraatia taastamiseks laiapõhjaline koalitsioonivalitsus, kuhu kuulusid Töölispartei, Maapartei, konservatiivid, liberaalid ja kommunistid. Samal aastal toimunud valimistel sai Töölispartei parlamendis üksinda absoluutse enamuse, mis kaotati seal alles 1961. aastal. Sotside pikal valitsusajal lähenes Maapartei/Keskerakond konservatiividele, liberaalidele ja kristlikele demokraatidele. Nendega liite sõlmides jõuti kanda valitsusvastutust aastatel 1963, 1965–1971, 1972–1973, 1983–1986, 1989–1990 ja 1997–2000.
2005. aastal läks Keskerakond aga valimistele lubadusega teha valitsus Töölispartei ja Sotsialistliku Vasakparteiga. Punaroheline koalitsioon oli Norras võimul aastatel 2005–2013.
Põhjalik sisekaemus tõi partei august välja
2013. aasta parlamendivalimistel sai Keskerakond oma ajaloo halvima tulemuse. Seda toetas vaid 5,5% valijatest. Pärast seda viidi erakonnas läbi juhtunu põhjalik analüüs ja olukorra kaardistamine. Leiti, et erakonna organisatsioon on küll endiselt tugev, kuid juhtkonna ja liikmete vahel on palju usaldamatust ja asju on vaja korraldada teisiti.
Järgmisel aastal valiti Keskerakonna juhiks Trygve Slagsvold Vedum (sünd. 1978), kes oli kuulunud varem ka survegrupi “Ei Euroopa Liidule” juhatusse. See asjaolu ei ole sugugi ebaoluline, sest Keskerakond tegi nii 1972 kui ka 1994 rahvahääletuste eel kampaaniat Euroopa Liitu astumise vastu ning peab ennast Norra suveräänsuse garandiks. Vedum on keskendunud Euroopa Liiduga seotud teemadele ka erakonna järgnenud valimiskampaaniates.
Kohalike omavalitsuste pädevusse kuuluvate asjade kõrval rõhutas Keskerakond nüüd, et Norra ei tohi lõimuda Euroopa Liidu loodava energialiiduga. Energialiidu üheks eesmärgiks on tagada elektrienergia vaba liikumine, mis peaks (idee poolest) muutma selle kättesaadavaks võimalikult taskukohase hinnaga üle kogu Euroopa. Vedumi hinnangul tooks see aga Norras kaasa hoopis hinnatõusu – seal muutuks elekter inimestele kallimaks. Tema sõnul eksivad ka need, kelle arvates võiks Norra toimida Euroopa Liidu “rohelise patareina”, sest Norra ületootmine katab vaid 0,3% Euroopa Liidu energiavajadusest.
Keskerakond on tugevalt energialiiduga lõimumise vastu. Rõhutatakse, et Norra huvides on säilitada täielik suveräänsus oma energiaressursside ja energiapoliitika üle. Vedum tõi välja, et eelmise sajandi alguses kuulus väliskapitalile enam kui kolm neljandikku Norra hüdroelektrijaamadest. Kui võeti vastu seadused, mis võimaldasid saavutada riigil selles vallas toimuva üle parema kontrolli, nimetasid konservatiivid neid naeruvääristavalt “paanikaseadusteks”, kuid riiklik kontroll energiaressursside ja energiapoliitika üle osutus väga oluliseks Norra tööstuse ja heaoluriigi arengu jaoks. Nüüd on konservatiivid, kes juhivad praegu Norra valitsust, energialiiduga lõimumise peamised eestvedajad.
Keskerakonna uus tõus algas juba 2017. aasta parlamendivalimistel, mil kogutud 10,3% häältest tõstis nad erakondade arvestuses neljandaks ja andis parlamendis 19 kohta 169-st. Sellest parem tulemus saadi viimati aastal 1993. Praegu toetaks neid parlamendivalimistel küsitluste kohaselt 16–17% valijatest. Sellega platseeruksid nad erakondade arvestuses Töölispartei ja konservatiivide järel kolmandaks. Seegi juhtus parlamendivalimistel viimati aastal 1993.
Vedumi liini on nimetatud kriitikute poolt muidugi ka “populistlikuks”. Sellega võib nõustuda. Selles mõttes, et see on kahtlemata rahvalähedane. Samas ei ole see Norra Keskerakonna jaoks midagi põhimõtteliselt uut. Suveräänsus on olnud seal selle poliitilise voolu jaoks alati oluline teema. Eesmärgina isegi siis, kui seda kandis edasi vaid Londonis baseerunud eksiilvalitsus, mille naasmisse ei usutud.
Artikkel ilmus 16. oktoobril 2019 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.
EKRE juht Mart Helme kuulutas hiljuti Eesti Päevalehele antud intervjuus, et ta ei osalenud laulvas revolutsioonis, sest on väga iseseisvalt mõtlev inimene, kes ei lähe kaasa massipsühhoosidega. Selle asemel võitlevat ta toonaste ideaalide eest nüüd.
On kerge heita see jutt kõrvale kui ühe ennast ise senjööriks ja alfaisaseks tituleeriva karakternäitleja (Martin Helme kunagise määratluse kohaselt on poliitika meelelahutusäri koledatele inimestele – järelikult võib vähemalt EKRE poliitikuid pidada lihtsalt näitlejateks, kes mängivad etteantud rolle) järjekordne luul. Hoopis huvitavam on aga mõelda selle peale, mille eest toona siis ikkagi võideldi.
Minu mälestused ühiskondlikest protsessidest algavadki juhtumisi enam-vähem sellest ajast. 1981. aastal sündinuna jõudsin just laulva revolutsiooni ajal ikka, mil inimestel kujunevad välja põhilised maailmavaatelised ja poliitilised hoiakud.
Fosforiidisõjast ja öölaulupidudest isiklikud mälestused puuduvad, sest nende epitsenter ei asunud Viljandis. Eelnenud Tšernobõli katastroofi ajast on jäänud meelde, et ema ei lubanud minna mul ilusa ilmaga õue mängima, sest kartis, et võib hakata sadama radioaktiivset vihma. Õnneks läks see pilv Eestist suuresti mööda, riivates vaid Ida-Virumaad. Tuumakatastroof, mille toimumist võimud üritasid alguses maha vaikida, andiski ilmselt otsustava tõuke järgnenud arenguteks. Selle mõjul hakati rääkima Nõukogude Liidus tõsiselt keskkonnaprobleemidest.
Avalikustamine ei jäänud kõigest kauniks loosungiks, vaid muutus mõne aastaga tegelikkuseks, hõlmates järjest uusi valdkondi: plaanimajanduse ja tsentraliseeritud juhtimise allakäik, sõda Afganistanis, ajateenijate olukord Nõukogude armees jne. Tsensuuri kadudes valgustati muidugi kohe läbi ka ajaloo mustad augud, stalinlike repressioonide ulatus.
Tõeline murrang toimus 1988. aastal, kui liikumine läks massidesse, vabastati poliitvangid ning Eesti NSV Ülemnõukogu võttis vastu deklaratsiooni Eesti NSV suveräänsusest. Pärast seda ei olnud enam taganemisteed. Küsimus oli ainult selles, kuidas see asi edasi läheb ja kuhu see kõik lõpuks välja viib.
Mina kui alles nooremasse kooliikka jõudnud laps osalesin toonastes sündmustes muidugi kõigest pealtvaataja ja kaasajooksikuna, sörkides vanemate sabas. 1989. aastal seisin Orika silla lähedal Balti ketis. Noorem õde, kes oli saanud alles paari kuu eest aastaseks, oli emal süles. 1991. aasta märtsis, kui toimus referendum Eesti iseseisvuse taastamise küsimuses, sõitis isa valimiskastiga ringi mööda inimeste kodusid. Olin temaga pool päeva kaasas. Rahva meeleolu oli ülev. Vanemad inimesed kippusid mälestusi heietama, aga kahjuks ei olnud sel päeval aega neid pikalt kuulata.
Meenuvad suved ja talvised vaheajad maal vanaema ja vanaisa juures. Nende jutud vanast Eesti ajast, sõjast ja Siberist andsid hea ettekujutuse meie keerulisest ajaloost. Kui ma kooli läksin, vaatas Aabitsat avades vastu Lenin, aga peagi said pioneeridest elokad ja komparteilastest sinimustvalged poliitikud. Oli kiirete muutuste aeg. Kui laviin liikuma läks, ei suutnud seda lõpuks enam miski peatada.
Meenuvad siiski mõned muusikaüritused. Rock Ramp, kus Villu Tamme jagas poisikestele autogramme. Punk oli sel ajal kõva sõna ning J.M.K.E. “Tere perestroika” suurim kodumaine hitt. Paar aastat hiljem hullutas Viljandi lauluväljakul rahvast juba Rootsi kristlik rockbänd Charizma. Nende “Join Hands” (iseenesest lihtsakoeline lauluke sellest, et käes on aeg ühendada Eestil ja Rootsil käed igaveseks sõpruseks) väljendas samuti ajastu vaimu. Lõpuks veel üks Rock Summer, kuhu vanem õde mind kaasa võttis, aga selleks ajaks oli laulev revolutsioon juba läbi.
Mina ei mäleta sellest ajast hirmu, aga kindlasti oli vahepeal õhus ärevust. Ei saa kuidagi nõustuda Helme väitega, et inimestel polnud siis enam põhjust midagi karta. 1989. aastal peksti Tbilisis meeleavaldajaid sapöörilabidatega. 1991. aasta jaanuaris leidis aset Vilniuse veresaun. Sellised sündmused kummitasid kõigil alati kuklas. Keegi ei teadnud, kuidas kogu see asi lõppeda võib. Kui intrid piirasid 1990. aastal Toompead, oli Eestigi lähedal vägivaldsete kokkupõrgete puhkemisele. Rääkimata augustiputšist. Asjad võinuks võtta siis hoopis verisema pöörde, aga õnneks nii ei läinud.
Kui kõik olnuks nii suured isemõtlejad ja dissidendid nagu Mart Helme, püsiks Nõukogude Liit võib-olla tänini. Lihtsalt veidi muutunud kujul, umbes nagu Hiina riigikapitalistlik punaimpeerium. Seal ei ole poliitiline režiim liberaliseerunud, sest teisitimõtlejad ei ole suutnud kunagi saavutada kriitilist massi. Avalik opositsioon on jätkuvalt marginaalne ja mahasurutud. Väga hea, et suurem osa meie rahvast ikkagi vooluga kaasa läks.
Minu meelest võis toona iga lapski aru saada, isegi kui ei osanud seda veel nii hästi sõnades väljendada, mille nimel see kõik toimus. Selle nimel, et me saaksime elada vabade inimestena vabal maal, õigusriigis, kus kehtivad isikuvabadused ja kodanikuõigused, valitseb sõnavabadus ning võimude lahusus, kus igaühel on õigus ise enda saatust juhtida. Maailmas on üldiselt kombeks nimetada sellist riigikorraldust liberaalseks demokraatiaks.
Oluline oli kahtlemata ka soov peatada Eesti venestamine. Sellega kaasnes aga selgelt ümberorienteerumine või õigemini öeldes tagasipöördumine Läände, mille poliitliseks vormiks on meie maailmajaos tänapäeval Euroopa Liit. Loomulikult ei ole see moodustis täiuslik. Minu arvates vajaksid paljud asjad selle juures muutmist. Euroopa Liidu võrdlemine Nõukogude Liiduga, mida armastavad teha ekrelased, on aga sama hea nagu võrrelda seda Ameerika Ühendriikide, Hiina või Indiaga – kõik on küll geopoliitilised suurruumid, kuid täiesti erineva ajaloo, sisemise ülesehituse ja poliitilise korraldusega.
Hea eestikeelse ülevaate Euroopa ühendamise ajaloost ja probleemidest annab Anikatsist pärit Ants Piip oma raamatus “Nüüdne maailmapoliitika ja Eesti” (1932). Usun, et Balti ketis seisnute ideaalid kattuvad siiski rohkem tema omade, mitte selliste tegelaste ideaalidega, kes nutavad taga tsaariaega ja peavad kõige paremaks valitsemisvormiks valgustunud monarhiat.
Artikkel ilmus 21. augustil 2019 ajalehes Sakala. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Sakala veebilehel.
