Rubriik: ajalugu

Hitleri “Mein Kampf” ei olnud mõeldud kõigile rahvastele

Viimastel nädalatel on tekitanud omajagu furoori Adolf Hitleri peateose “Mein Kampf” uus eestikeelne tõlge. Suuremad raamatupoed keeldusid selle müüki võtmisest, aidates sel moel kaasa raamatu reklaamikampaaniale.

“Mein Kampf” on üheaegselt nii Hitleri autobiograafia kui ka tema poolt juhitud natsionaalsotsialistliku liikumise programmiline ja ideoloogiline alus. Esimese osa, mis ilmus trükist 1925. aastal, dikteeris Hitler pärast 1923. aasta ebaõnnestunud riigipöördekatset vangistuses viibides. Teise osa, mis jõudis lugejate ette 1926. aastal, dikteeris ta pärast ennetähtaegset vabastamist 1924. aasta detsembris.

Teos oli sisuliselt mõeldud natsionaalsotsialistliku liikumise kandepinna laiendamiseks, endale ustavate jüngrite kasvatamiseks. Hiljem olla Hitler öelnud, et kui ta oleks 1924. aastal teadnud, et saab tulevikus riigikantsleriks, ei oleks ta seda raamatut mitte kunagi kirjutanud.

Ja ometigi oli just tema võimule tulek see, mis tegi teosest tõelise bestselleri. Saksamaal muutus selle lugemine sisuliselt kohustuslikuks. 1933. aastal nõuti kõigepealt, et selles toodud ideed saaksid tooniandvaks ajakirjanike töös. Seejärel pidid ka kõik juristid andma allkirja, et on seda lugenud ning tunnistavad selles väljendatud põhimõtted õigeks. Haridusministeerium tõi samas välja lausa 50 teost, millega koolid pidid täiendama oma kogusid. Hitleri raamatule järgnes selles nimekirjas muide Alfred Rosenbergi “Der Mythus des zwanzigsten Jahrhunderts”.

1936. aastal jõudis asi koguni nii kaugele, et igale noorpaarile anti abielu registreerimisel pidulikult üle Hitleri raamat. Selline riigipoolne levitamine ja pealesurumine viis “Mein Kampfi” trükiarvu muidugi taevasse. Mõnel aastal müüdi seda saksa keeles isegi rohkem kui Piiblit. Lastele hakatigi Hitlerjugendi noortelaagrites rääkima, et see on “uus Piibel” saksa rahvale (natsionaalsotsialistide arvates kujutati juute Piiblis liiga positiivses valguses – üks neist oli ju Jeesus ise).

Mitmetes teistes riikides, kus saksakeelne elanikkond võis hakata Hitleri ideede mõjul probleeme tekitama, oli “Mein Kampf” siis vahepeal keelatud. Tema ideede levikut see aga ei peatanud. Ja nende mõjul hakati keelama lõpuks ära hoopis teisi autoreid. Austrias korjati näiteks Jaroslav Hašeki “Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil” müügilt ära just siis, kui Hitleri “Mein Kampf” taas lettidele lasti. See oli 1937. aastal. Saksamaal toimusid suured raamatute põletamised teatavasti juba 1933. aastal.

Hitler üritas takistada “Mein Kampfi” tõlkimist

Natside võimuletulek Saksamaal suurendas huvi Hitleri raamatu vastu ka teiste riikide mittesakslaste hulgas. Füürer nägi selles tõsist probleemi, sest oli olnud oma saksakeelsele publikule mõeldud kihutustöös kohati liiga avameelne.

Prantslastele ei andnud Hitler 1933. aastal luba “Mein Kampfi” tõlkimiseks just põhjendusega, et ei soovi lasta seda lugeda natsionaalsotsialismi vaenlastel. Selle peale andis üks Prantsuse kirjastus välja tema teose täieliku analüüsi koos võimalikult täielike tsitaatidega. Nii hiiliti mööda autorikaitseseadusest – seaduse silmis ei olnud see enam tõlketeos.

Juhtunust õpiti kiiresti. Edaspidi sõlmiti kokkuleppeid aatekaaslastest kirjastajatega, kes andsid välja mugandatud tõlkeid. 1939. aastal viis see New Yorgis omapärase kohtuprotsessini, kus Hitleri volituse alusel tegutsenud kirjastus nõudis “Mein Kampfi” poodidest ärakorjamist.

Nimelt oli inglise keeles juba antud välja ametlik, autoriseeritud tõlge, aga selles oli teksti ingliskeelset publikut silmas pidades muudetud ja pehmendatud. Üks teine kirjastus andis omavoliliselt välja täpse, sõnasõnalise tõlke – raamatu müügist saadav tulu pidi minema Saksamaalt saabunud pagulaste toetuseks. Kirjastus leidis, et autori luba ei olnud vajalik, sest Hitler oli oma raamatu kirjutamise ajal kodakondsuseta isik, aga USA autorikaitseseadus ütleb, et see kehtib nende riikide kodanike suhtes, kes on sõlminud Ameerika Ühendriikidega vastava lepingu.

Kohus asus siiski seisukohale, et Hitleri autoriõigust tuleb austada, sest vastasel korral jäetaks autoriõigusteta kõik kodakondsuseta isikud. Nii kõrvaldati “Mein Kampfi” autentne tõlge Hitleri ülesandel USA-s müügilt.

Eestikeelne tõlge oli valmis juba 1934. aastal

Eesti keelde tõlkis Hitleri peateose esimesena Frithjof Hallman (1913-2000).

Berliinis sündinud, aga Viljandis üles kasvanud Hallman oli ise üsna laialivalguva rahvusliku identiteediga tüüp. Tema isa Johannes oli Viljandi tuletikuvabriku direktor, rahvuselt rootslane. Ema oli riigisakslane. Kodus rääkis Frithjof isaga rootsi, emaga saksa ja vennaga inglise keelt. Koolis käis ta alguses eestikeelses maagümnaasiumis, lõpetas aga Viljandi saksa gümnaasiumi.

Pärast gümnaasiumi lõpetamist läks ta 1932. aasta suvel leeri Rootsi, kus oli suvitanud ka varem. Seejärel oli tal kavas sõita Austraaliasse, et hakata seal farmeriks, kuid ei pääsenud Inglismaalt edasi. Nii jõudis Frithjof sügisel hoopis Berliini, kus talle oli kindlustatud hea äraelamine, et asuda õppima ajakirjandust ja diplomaatiat.

Berliinis vaimustus noor Hallman natsionaalsotsialismist. Eestis elades oli ta määratlenud ennast rahvuselt rootslasena, aga seal hakkas pidama sakslaseks. Ta oli Hitleri võimuletuleku tunnistajaks. Eesti ajalehtedele saadetud kirjades ilustas ja õigustas Frithjof siis natside tegevust kodanikuvabaduste piiramisel, kasutades seejuures pseudonüümi Frank Hall, millest pidanuks nähtavasti saama tema uus nimi Austraalias.

1933. aasta suvel viibis Hallman taas Viljandis, lävides tihedalt vapside kohaliku juhi Johannes Hollandiga, keda tundis juba varasemast. Aasta lõpus kirjutas Rahvusliku Keskerakonna häälekandja Vaba Maa sellele viidates, et Hallman sai Hollandilt ülesande otsida Berliinist toetust Eesti vabadussõjalastele. Ja olla selle ülesande ka täitnud.

Hallman kirjutas kohe vastulause, milles tõrjus selliseid väiteid. “Ma ei ole ühtegi rahvussotsialistide juhti siin külastanud Teie lehes ilmunud artikli volituste põhjal, mis ma olevat saanud vabadussõjalastelt,” teatas ta Berliinist. “Vabadussõjalus ja rahvussotsialism on nii isesugused liikumised, et koostööst nende vahel ei saaks rääkidagi. Rahvussotsialism on Saksa ja vabadussõjalus Eesti produkt.”

Kuidas oli lugu tegelikult, pole teada, aga samal ajal oli Hallman juba usinasti ametis Hitleri “Mein Kampfi” tõlkimisega eesti keelde. Raamatu ilmumist lootis ta siin näha pärast vabadussõjalaste võimuletulekut. 1934. aasta suveks oli käsikiri valmis.

Loa teose tõlkimiseks küsis Hallman kirja teel Hitlerilt endalt. Pärast tõlke valmimist olevat Hitler talle isegi tänu avaldanud. Vahepeal oli Eestis toimunud aga meie poliitilise ladviku poolt korraldatud riigipööre vabadussõjalaste peatamiseks. Saksa natsionaalsotsialistide kohalikud organisatsioonid olid keelustatud ja “Mein Kampfi” eestikeelse tõlke ilmumine ei saanud tulla enam kõne allagi.

Hallman tegutses ilmselt omal initsiatiivil, siira sooviga vapse ja natse lähendada (tema isa saadeti pärast 1934. aasta riigipööret vapside toetamise pärast Hiiumaale asumisele). Tema tõlke edasine saatus on teadmata. Tema ise töötas hiljem Saksa välisministeeriumis, kus tegeles Skandinaavia küsimustega. 1935. aastal võttis meie valitsus temalt ära Eesti kodakondsuse.

Teise maailmasõja ajal tegi Hallman natside propagandasaateid rootsikeelses Königsbergi raadios. Pärast sõda asus ta elama Rootsi, kus esines eestirootslasena. 1968. aastal ilmus temalt rootsikeelne luulekogu “Pilgrim till Helios”. Hiljem sai ta tuntuks labürintide ajaloo uurijana, aga tegi ühtlasi kuni kõrge vanaduseni kaastööd rootsi-, saksa- ja ingliskeelsetele paremäärmuslikele väljaannetele. Sõpru leidus tal ka väliseestlaste hulgas.

Miks eestikeelne “Mein Kampf” ei ilmunud Saksa okupatsiooni ajal?

Vastuse sellele küsimusele annab raamat ise. Natside propaganda kohaselt tungiti Nõukogude Liidule kallale rünnaku ennetamiseks. “Mein Kampfis” kuulutab Hitler aga otsesõnu, et rääkides sakslaste uuest eluruumist Euroopas tuleb mõelda eeskätt Venemaast ja sellega piirnevatest riikidest. Hiljem sündis sellest mõttest kurikuulus “Generalplan Ost”, mis nägi muu hulgas ette Eesti täieliku saksastamise.

Natside võimuletuleku ajal ei olnud need plaanid veel muidugi nii detailsed. Toona kirjutasid mõned Eesti ajalehed, aga ka näiteks The Manchester Guardian just “Mein Kampfile” viidates, et natside võimuletulek Saksamaal ei tõota Ida-Euroopa rahvastele midagi head – natside vallutamistung on suunatud eelkõige sinna. Kui sõda alles käis, ei saanud seda siinsetele rahvastele nii otse näkku visata, sest see oleks kahtlemata suurendanud vastupanu ja vähendanud kollaborantide hulka. Sel ajal tuli siin rõhutada, et käimas on võitlus bolševismiga.

Tänapäeval “Mein Kampf” enam suurt poliitilist tähtsust ei oma, aga selle lugemine aitab kindlasti saada paremini aru sellest, millist ettekujutust maailmast suruti inimestele peale natsionaalsotsialistlikul Saksamaal. Ühtlasi aitab see muidugi näha selgemalt ka seda, millised tänapäeva poliitikud, parteid ja poliitilised liikumised natsionaalsotsialistide tegevusest innustust on saanud, neis sisuliselt enda eeskuju näevad.

Artikkel ilmus 31. juulil 2019 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Céline “Surm järelmaksuga”

Louis-Ferdinand Céline (1894–1961) oli geniaalne kirjanik, aga täiesti pöörane antisemiit. Tema romaanide kolekirjanduslik stiil on avaldanud tugevat mõju maailmakirjanduse arengule, aga Teise maailmasõja ajal ajakirjanduses üllitatud antisemiitlik propaganda oli nii räige, et osad natsid pidasid seda lausa kontraproduktiivseks – olukorra tõsidust ilmestab näiteks see, et 1944. aastal kuulutas ta ühel Saksa suursaatkonnas Pariisis toimunud õhtusöögil veendunult, et Hitler on mõrvatud ja asendatud juudist teisikuga. Céline oli natside innukas kollaborant.

“Surm järelmaksuga” on tugevalt autobiograafiliste sugemetega teos, mis ilmus prantsuse keeles 1936. aastal, kuid muidugi mitte päris täpselt elust maha kirjutatud. Minajutustaja räägib selles (“Ma jutustan selliseid lugusid, et nad tulevad kasvõi maailma otsast, et mind maha tappa. Ja siis on kõigel lõpp ja minu hing saab lõpuks rahu.”) oma vastikust lapsepõlvest (ema “tegi kõik selleks, et ma elada saaksin, aga ma poleks üldse pidanud sündima”), elust enne sõjaväkke minekut. See on kohati väga haige, jälk, jõhker ja perversne lugu.

Céline’i ema oli selle raamatu ilmumise ajal veel elus (huvitav, mida arvas sellest tema?), aga isa juba surnud. Samuti oli selleks ajaks surnud Henry de Graffigny (1863–1934), kelle järgi on loodud tegelaskuju nimega Courtial des Pereires. Nimetatud tegelane esineb selles romaanis teise isakujuna, aga tegelikult tutvusid Céline ja Graffigny alles 1917. aasta sügisel, mil Céline oli juba sõjaväeteenistusest vabastatud.

Mis põhineb selles raamatus tõsielul, olles kantud vaid ajaliselt ja geograafiliselt teise kohta ning omandanud jutustuse huvides uusi värve ja detaile, ja mis on täielik väljamõeldis, seda teadis ilmselt üksnes autor ise. Vähemalt minajutustaja, nii palju kui teada, omas suurt ühisosa inimesega, kes oli tema prototüübiks. Järgnevalt on toodud mõned stiilinäited, mis iseloomustavad tema üldist hoiakut ja suhtumist.

“Ma tahaks, et torm märatseks veel hullema jõuga, et katused kukuksid kokku, et kevad enam ei tuleks mitte kunagi, et meie maja kaoks.”

“Tõeline viha, see imbub sügavusest, see tõuseb lapsepõlvest, kui sind kaitsetuna tööle heideti. See viha on võimeline su tapma. Seda on nii palju, et seda jääb alati kõikjale. Seda purskab üle ilma, nii et see mürgitab kõik, nii et selle peal kasvab ainult kurjust, keset surnuid, keset elavaid.”

“Kõige tähtsam ei ole mitte teada, kas sul on õigus või mitte. Sellel pole tegelikult erilist tähtsust… Kõige tähtsam on, et inimesed su rahule jätaks… Kõik ülejäänu, see on sitt.”

See oli vist Balzac (võib-olla ka mitte, ma ei mäleta enam, kuid tema suhu see sobiks), kes märkis, et looming õitseb inimlikul viletsusel. “Surm järelmaksuga” on selle mõttetera suurepärane kinnitus – see raamat on päris hea (tegelikult osavalt komponeeritud ja kirjutatud), aga samas üsna eemaletõukav (õudne lugu; hakkab kohati nii vastu, et tahaks selle käest panna ja enam mitte kunagi avada).

Arvatavasti valiti see uue tõlkekirjanduse sarja Hieronymus üheks avateoseks sooviga tõmmata projektile rohkem tähelepanu (skandaalne autor, väga emotsionaalne tekst). Paistab, et see soov ei ole seni täitunud. Väike uudis esitlusest ja Sirbis ilmunud intervjuu tõlkijaga on kõik, mis siin viitamist väärib. Ühtegi eestikeelset arvustust ei õnnestunud leida.

Tõlkija Heli Allik avaldas viidatud intervjuus arvamust, et Céline’i antisemitism oli mitte läbimõeldud seisukoht, vaid “pigem mingit laadi luul, mille juures see, et tema neurooside fokuseerimisobjektiks sai juut, oli peaaegu juhuslik.”

Võib-olla andis selle luulu avaldumiseks tõuke see, et Céline oli meeletult armunud ühte USA tantsijannasse, kellele ta pühendas oma esikromaani “Reis öö lõppu” (1932, e.k. 2010), kuid kes abiellus hoopis ühe teise mehega, kes oli juhtumisi juut. “Surm järelmaksuga” üldiselt juudivihast ei nõreta, kuid kujutab ilmekalt kogu seda sotsiaalset ja moraalset olustikku, millest see võis võrsuda. Isa, keda minajutustaja vihkab, kipub ikka ja jälle siunama juute, araablasi, neegreid ja vabamüürlasi. See päritud hoiak, mille Céline ilmselt oma isalt üle võttis, võimendus hiljem temagi puhul groteskini.

Kui lugeda seda raamatut autori eneseanalüüsina, aitab see tegelikult näha tema pöörase antisemitismi ja natsivaimustuse juuri. Kogu teose finaaliks on minajutustaja otsus minna sõjaväkke, mis peaks kujutama endast justkui vastuhakku vanematele, kogu tema elu muutvat pööret – pääsemist maailmast, mis teda seni ümbritses – nii vastandub silmapiiril terendav range distsipliin Céline’i käsitluses kaootilisele lapsepõlvele, kus valitses alaline hirm ja ebakindlus. Tema ühiskondlikud hoiakud peegeldasid nähtavasti seda isiklikku kogemust.

Nädala juubilar: Carl Bildt 70

On vähe mujalt pärit riigimehi, kes oleksid käinud Eestis nii sageli nagu Carl Bildt. Esimest korda juhtus see 1989. aasta jaanuaris, kui ta oli üldse esimene pärast 1988. aasta suveräänsusdeklaratsiooni vastuvõtmist Eestisse visiidi teinud Lääne poliitik. Bildt viibis siin terve nädala. Ametliku küllakutse esitas talle EKP Tartu linnakomitee I sekretär Tõnu Laak, kuid selle taga olid uuendusmeelsed jõud laiemalt. Visiidi käigus kohtus ta ka Eesti NSV valitsusjuhi Indrek Toomega. Bildt oli sel ajal küll veel alles suhteliselt noor opositsioonipoliitik, kuid siiski juba üsna kogenud, silmapaistev ja rahvusvaheliselt tuntud kuju.

Sündinud vanasse aadlisuguvõssa, mille juured ulatuvad keskaega, kuulus Bildt muidugi algusest peale antikommunistide leeri. 1968. aastal, kui Stockholmi Ülikooli vasakpoolsed üliõpilased otsustasid okupeerida (prantslaste eeskuju järgides) valitsuse survestamiseks üliõpilasliidu hoone, oli ta üks neist, kelle algatusel loodi üliõpilasliidu sees vastukaaluks kodanlik fraktsioon. 1970. aastal osales ta Euroopa konservatiivsete ja kristlik-demokraatlike üliõpilaste liidu esindajana Soome erakondade noorteühenduste korraldatud suurel rahvusvahelisel julgeolekukonverentsil Helsingis, kus võeti vastu deklaratsioon, milles nõuti muu hulgas Euroopa toonaste piiride tunnustamist. Vastu hääletasid ainult Lääne-Saksa kristlike demokraatide ja Rootsi moderaatide noorteühendused ning see liit, mida seal esindas Bildt.

Teleuudistesse jõudis ta Rootsis esimest korda aga juba 1966. aastal seoses õpetajate üleriigilise streigiga. Bildt, kes oli siis oma koolis õpilasesinduse esimees, aitas tagada seda, et õppetöö saaks streigi ajal jätkuda õpilaste poolt korraldatuna. Iroonilisel kombel jäi tal endal hiljem ülikool lõpetamata, sest tähelepanu koondus täielikult poliitikale. 1968. aastal astus ta erakonda, mis kandis siis veel nime Parempoolne Partei, kuid nimetati järgmisel aastal ümber Mõõdukaks Koonderakonnaks (üldiselt tuntud lihtsalt moderaatidena).

1971. aastal sai temast moderaatide üliõpilasühingu aseesimees, 1973. aastal esimees. 1973–1976 oli ta selle üliõpilasühingu häälekandja Svensk Linje toimetaja ning ühtlasi moderaatide poliitikasekretär, kuuludes erakonna esimehe Gösta Bohmani lähikonda. Bildtis, kelle esivanemate hulgas on terve rida suuri poliitikuid ja diplomaate, nähti juba toona moderaatide võimalikku tulevast juhti. Esialgu kogus ta tuntust publitsistina. Näiteks kirjutas ta 1973. aastal Rootsi juhtivas päevalehes Svenska Dagbladet unustatud vabastusliikumistest Ida-Euroopas. Bildt märkis, et nõukogude võimu alla langenud maades on jätkuvalt olemas vaikne režiimivastane enamus, kuigi relvastatud vastupanu seal enam ei osutata.

1976. aastal toimunud parlamendivalimiste järel moodustasid Rootsis valitsuse Keskerakond, moderaadid ja Liberaalne Rahvapartei. Bildt aitas koostada selle valitsuse programmi ja asus tööle poliitikakoordinaatorina majandusministriks tõusnud Bohmani alluvuses. 1979. aasta valimiste järel jätkas sama koalitsioon. Bildt valiti esmakordselt parlamenti. Temast sai poliitika koordineerimise eest vastutav riigisekretär. 1981. aasta kevadel lahkusid moderaadid valitsusest. Bildist sai parlamendis nende kõneisik välis- ja julgeolekuküsimustes.

1982. aastal tõstatus eriti teravalt nõukogude allveelaevade tegevus Läänemerel. Rootsi üritas sõlmida NSV Liiduga kokkulepet merepiiri osas, kuid Moskva kasutas survestamiseks piiririkkumisi, et saavutada suuremaid järeleandmisi. Bildt kuulus parlamendis komisjoni, mis uuris võõraste allveelaevade tegevust. Ühtlasi koostas moderaatide spetsiaalne töörühm siis tema juhtimisel raporti “Rahu ja vabadus Euroopas”, milles rõhutati: “Oluliseks eelduseks rahule on vabadus Ida-Euroopas. Nõukogude dominants Ida-Euroopas on otsustav takistus kestva rahu saavutamisele Euroopas.”

1982. aasta sügisel toimunud valimised tõid Rootsis taas võimule sotsiaaldemokraadid. Moderaadid jäid opositsiooni, kuid olid tõusnud juba 1979. aastal parlamendis suuruselt teiseks erakonnaks – esimest korda pärast 1958. aasta valimisi. Nende häältesaak tõusis tagasi 1932. aasta tasemele.

Bildt rõhutas siis vajadust tugevdada Rootsi kaitsejõude, kritiseeris teravalt sotside välis- ja julgeolekupoliitikat ning tuumadesarmeerimisele keskendunud rahvusvahelist rahuliikumist, kuid see loomulikult ei tähenda seda, et ta oleks soovinud sõda. “Tuumasõda areneb konventsionaalsest sõjast ja viimane poliitilistest konfliktidest. Kes tahab ära hoida tuumasõda, peab katsuma ära hoida igat laadi sõda. See on võimalik ainult riikidevaheliste konfliktide lahendamisega,” märkis ta 1983. aastal Svenska Dagbladetis. “Rahu Euroopas ei olene relvadest vaid lahendamata poliitilistest konfliktidest ja kiusatusest neid “lahendada” vägivallaga.”

1985. aasta suvel käis Bildt visiidil Moskvas. Temas nähti Rootsi võimalikku tulevast välisministrit. Venelased tahtsid temaga lähemalt tutvuda. Bildt rõhutas seal, et normaalne suhtlemine eeldab Rootsi piiride respekteerimist. Sügisel toimunud valimistega siiski võimupööret ei kaasnenud – võimule jäid sotsid. 1986. aastal valiti 37-aastane Bildt aga moderaatide juhiks.

1988. aastal esines Bildt, kes oli Välis-Eesti ringkondades hästi tuntud juba varem, Stockholmis kõnega Eesti Vabariigi 70. aastapäeva pidulikul tähistamisel. “Pealetulevate sugupõlvede ülesandeks on ehitada vabaduse ja rahu Euroopa, mis ka Eestile annab uue vabaduse,” rääkis ta, lõpetades oma rootsikeelse kõne eestikeelse hüüatusega: “Elagu vaba Eesti!”

1989. aasta jaanuaris toimunud visiidi tähtsust meie jaoks oskavad kõige paremini hinnata ilmselt need, kes Eesti iseseisvuse taastamise protsessi juhtisid – selge on see, et tegemist oli ühe olulise lüliga ahelast, mis viis lõpuks soovitud tulemuseni. “Olen näinud hulgaliselt samasuguseid poliitilisi situatsioone kui teil. Soovin teile vaprust ja sihikindlust. Ettevaatlikkuse ja julguse õige vahekorra leidmine pole sugugi lihtne ülesanne,” rääkis Bildt siis Eestis. “Küllap laabub lõpuks kõik.”

Ja laabuski. Bildti poliitilise karjääri silmapaistvam osa seisis alles ees. Temast sai Rootsi peaminister (ametis 1991–1994), hiljem rahuvahendaja Balkanil, välisminister (2006–2014) jne. Eestis käis ta viimati käesoleva aasta kevadel, Lennart Meri konverentsil.

Artikkel ilmus 10. juulil 2019 ajalehes Kesknädal. Carl Bildt sündis 1949. aasta 15. juulil. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.