“Kolmteist Eesti kirja”

“Tere!” – see on sõna, millega algasid päris paljud läinud aasta sügisel kahe kuu jooksul Maarja Kangro poolt saadetud meilid, nagu selgub Loomingu Raamatukogu selle aasta esimesest numbrist, kogumikust “Kolmteist Eesti kirja”, kuhu on koondatud naisautorite fiktiivsed “kirjad”, mis on mõeldud kajastama ajastu hetkeseisu.

Hiljuti riigikirjaniku staatuse saanud Kangro valis kõige kergema tee ehk panigi lihtsalt järjest kirja enda poolt kahe kuu jooksul saadetud meilide tervitussõnad või nende puudumisel esimesed kaks sõna. Kokku sai nii täis neli lehekülge. Lugejate jaoks muidugi “väga huvitav” informatsioon. Huvitav, kas leidub keegi, kes need leheküljed sõna-sõnalt läbi on lugenud (peale Kangro enda)?

Mina lähen nüüd veel kergema vastupanu teed: panen selle postituse suuremalt jaolt kokku ülejäänud kirjades leiduvatest lausetest (ise ei peagi midagi välja mõtlema), mis annavad loodetavasti aimu sellest, et kui Kangro tekst kõrvale jätta, siis kannatab see väike raamatuke isegi lugeda – oluline on nende esimeste lehekülgede peale mitte murduda, tülpinult käega lüüa, raamatut sulgeda.

“Ma ei usu eriti, et riik saab teha inimesi õnnelikumaks,” kirjutab Jelena Skulskaja saturnielanikule. “Hea riik on nagu värvitu ja lõhnatu keemiline ühend, mis ei lämmata ega kõrveta.”

“Sa olid esimene ja ainuke pagulane, keda ma olen lähemalt tundma õppinud. Aga see tutvus avardas meie mõlema maailmapilti,” kirjutab Anu Saluäär kurdi sõbrale. “Ja kõikvõimalikele pagulastele mõtlemine on praegu Eestis aktuaalne.”

“Kuidas saaksin sulle edasi anda seda, mida tahan öelda? Vist ei saagi, sest see aeg on möödas,” kirjutab Helga Nõu oma isale. “Siis kui oli võimalus, ma ei osanud.”

“Herneulm, kas taipad milles uba?” küsib Eda Ahi kirjas herneulmale.

“Miks Sa läksid veekeskuses üle pea sügavusse vette, kui Sa ujuda ei osanud? Mõtlen selle üle järjest rohkem,” kirjutab Triin Soomets uppunud Jelenale (nimi muudetud). “Usaldasid, et kui jääd hätta, siis Sind päästetakse. Tuuakse välja, elustatakse ja nii pääsed igal juhul eluga. Toodi välja ja elustati, aga eluga ei pääsenud.”

“Vanaema ja mina uskusime Jumalasse. Vanaema luges minule piiblit, aga me ei käinud kunagi kirikus. Meie Jumal oli noor Jeesus, kes päästis meid merel, pommivarjendites, ja kui olime ühel hirmsal ööl kesk pommirünnakut Hausberge pööningul, tõi ta meile kannutäie piima. Nägin teda ise,” kirjutab Elin Toona oma vanavanaisale Ernst Ennole. “Ema ei uskunud mind.”

“Enne Sinu sündimist nägin korduvalt unes, et Sul on suur süda. Kuna kipun sageli tõlgendama unenägusid (halbade) ennetena, seda enam, et Sinust üks aasta vanemal nõol oli kaasasündinud südamerike, kohkusin ja otsisin arstilt nõu,” kirjutab Tiina Ann Kirss oma armsale Linnea Elisabethile. “Ultraheli järgi oli Sinu füüsilise südamega kõik korras ja Sa sündisid täiesti tervena.”

“Ma saan neljakümneselt teada, et Sa oled juba kümme aastat maetud Rahumäe kalmistule, Peeteli koguduse poolele; mitte vanale ja väärikale, vaid kõige uuemale alale – sinna, kuhu maetakse neid, kes pole surmaks nii hästi valmistunud kui teised,” kirjutab Elo Viiding ühele oma lapsepõlve mängukaaslasele. “Sa ei sattunud kunagi Pariisi, Kaubamaja Toidumaailma ega Kadrioru parki. Ja Sa ei ole nüüd enam Sina, Elle.”

Carolina Pihelgas teatab kirjas kodust:

mu sõbrad arutavad:
kas praegu on nagu kolmekümnendad
kas pärast kolmekümnendaid tulevad neljakümnendad
kas meis kõneleb juba hirm
seesama hirm, mis katab silmad, kõrvad, suu
millest saab südame vangikong

“Sain hiljuti meilikasti anonüümkirja. Olen neid varemgi saanud, aga õnneks vähe. Tundmatutelt aadressidelt tulnud kirju ma üldiselt ei avagi,” pihib Kärt Hellerma.

“Siin hea tüdruk. Hea tüdruk on jumala halb olla. Hea tüdruk olemine hakkab tervise peale. Veel enam, see võib isegi tappa,” kirjutab Kätlin Kaldmaa (tüdrukutele). “Kui mul oleks veel üks laps, olgu ta poiss või tüdruk, ma kasvataksin temast täiesti metsiku tegelase.”

“Ma ei kahetse ühtki rida, mis Sulle kirjutatud. Ja parem oleks, kui ei tunneks kahetsust ka nende pärast, mis kirjutamata on jäänud. Ja jäävadki,” kirjutab Veronika Kivisilla kirjas pärast kõiki kirju.

Naiste kirjad, nagu toodud katkenditest näha, puudutavad valdavalt tõsiseid, süngeid ja kurbi teemasid. Kangro “Horisontaalne reipus”, mille pealkiri võiks sama hästi olla “Keep Smiling”, moodustab seega omamoodi kontrasti suurema osaga ülejäänust. See on halb, sest nii võibki jääda kokkuvõttes mulje, et elurõõm on sisutühi. Ja see on minu arvates väga vale lähtepunkt.

Ahh, et miks olen siin Kangro suhtes nii kriitiline?

Noh, tema tekst omaks mingit väärtust, kui see oleks originaalne, aga sama võtet on kasutatud ju kümneid, sadu, võib-olla tuhandeid kordi. Ma ise panin ühe sellise teksti kokku eelmisel sajandil, gümnaasiumis käies. Võin kinnitada, et see ei olnud midagi maailmas ainulaadset ja uut ka toona. Ja see ei ole tegelikult kirjandus – see on vaid sõnade järjestamine, automatiseeritud tekstiloome üks lihtsamaid vorme.

Ma saan muidugi aru, et “Horisontaalne reipus” valmis tal enne riigikirjanikuks saamist, aga see uus staatus lausa kohustab taset tõstma, mistõttu pean õigustatuks ka sellist kriitikat (muidu poleks sellele väikesele “teosele” siin võib-olla üldse tähelepanu pööranud).

Mõningaid muljeid eilsest

Eilsest päevakavast oli siin veidi juttu juba teisipäeval. Järgnevalt vaid mõningaid muljeid neist asjust, millest mõned lugejad veel huvitatud võivad olla, et otsustada, kas neid vaadata-kuulata.

Kadri Kõusaare “Ema” suhtes ei ole minu arvamus selgem kui pärast esimest vaatamist. Seal on liiga palju kihte, liiga palju erinevaid nurki ja teemasid, et need kuidagi lühidalt kokku saaks võtta. Veider film.

Lõpuks sain aru, et “Ema” koloriit meenutab mulle 17. sajandi Madalmaade maalikunsti, konkreetselt Pieter de Hoochi maale, näiteks “Ema kohus”, millel valitsev meeleolu on sügavas vastuolus filmis domineerivaga. Sellest tulenebki ilmselt teatav emotsionaalne dissonants, mida see film minus tekitab.

Peaks vaatama seda kunagi ka kolmandat korda, aga mitte kohe, vaid mingi aja pärast, kui esmased muljed on hajunud.

* * *

Tõnis Saadoja näituse avamisele Hobusepea Galeriis jõudsin siis, kui see oli juba avatud. See tähendab, et sissejuhatust ei kuulnud. Käisin ringi peale, aga ei hakanud isegi selgitavaid tekste lugema, vaid otsustasin lähtuda ainult muljest, mille jätavad pildid ise.

Välja on pandud suureformaadiline minimalism (mitte kunstiteaduslikus, vaid kõnekeelses tähenduses), mis eeldab vaatajatelt kujutlusvõime, fantaasia olemasolu. Teema “Etüüdid klaverile ja lõuendile” viib mõtted muidugi sellele, et tegemist on illustratsioonidega helidele, kujutluspiltidega, mis on tulnud pähe klaveri taga istudes ja vaikselt klahve näppides.

Eriti jäi meelde üks kustunud küünal, mis seostus kohe mõningate noorte Eesti kunstnike omakäelise lahkumisega siit ilmast käesoleval sajandil, meie ajajärgul. Selle heliribaks sobiks hästi näiteks Mozarti “Requiem aeternam”, millest ta jõudis lõpetada enne surma ainult avamängu.

Plaadid, kook, jook #plaadiesitlus

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Kate & Ilona Aasvere esitlesid oma värsket plaati “Tallinn – Haapsalu” Perrooni Kohvikus. Hinnaklass: Tiramisu kook 2.50, mustsõstra-kama keefirijook 2.50 (valmistatakse loksutamise teel ning maitseb umbes nagu mustsõstramaitseline kama). Rohkem fotosid leiab Õhtulehest.

Rahvast oli suht palju ja kõlas hulk lisalugusid. Ma küll väga ringi ei vaadanud, aga paistis, et kohal olid siiski valdavalt minust vanemad inimesed. Ja eks see oli minu endagi jaoks väike nostalgialaks – Kate’i “Teisel pool” ja Folkmilli “Topeltrosin” olid mul nende ilmumise ajal päris aktiivses käibes helikassettidena, mistõttu tundus huvitav kuulda, mida nad nüüd koos teevad.

Laule on plaadil nii keskmisi, aeglasemaid kui ka hoogsamaid. Ja sihtgrupp umbes 35+, mis tähendab, et varsti võin hakata kuulama.

* * *

Päeva lõpuks, kui ette oli löönud juba tänane kuupäev, jõudsin äratundmisele, et peaks kirjutama iga päev vähemalt kolm rida luulet, sest…

kõik ütlemata jäetud sõnad
tulevad meie juurde tagasi
tuhandekordse vaikusena

Tallinna sõites lugesin läbi ka Loomingu Raamatukogu alanud aasta esimese numbri, aga sellest tuleb nädalavahetusel eraldi postitus, sest kui hakata siia kõiki eilseid teemasid kokku kuhjama, siis veniks see lihtsalt kohutavalt pikaks.

“Orgaaniline Hallutsinoos”

Ebastabiilne Element, tuntud ka nime all Kristel Mägedi, üllitas juba 2014. aastal luulekogu “Orgaaniline Hallutsinoos”, mille minagi eile õhtul lõpuks omandasin nii füüsilisel kui ka vaimsel kujul (st. ostsin raamatu ja lugesin läbi).

Ma olen jälginud pikemat aega Mägedi YT kanalit ja lühemat aega SC voogu, kuid pean häbiga tunnistama, et tema luuletusi ei olnud varem lugenud, kuigi võinuks – ikkagi ju kodulinna poeet, eakaaslane, kellest elan pealegi vaid 300-400 meetri kaugusel. Aga, noh, parem hilja kui mitte kunagi.

Orgaaniline hallutsinoos on psüühikahäirete klassifikatsiooni kohaselt “häire püsivate või korduvate, tavaliselt visuaalsete või akustiliste hallutsinatsioonidega, mis esinevad selge teadvuse foonil ja mida patsient ise ei pea haiguseks.” (Muide, see oli juba Sigmund Freud, kes märkis, et hullust ei tunne mitte kunagi ära keegi, kes on selles ise osaline.) Sellest lähtudes võiks arvata, et taolise pealkirja all ilmusid päris kreisid ja pöörased, lausa hullumeelsed värsid, aga nii see siiski ei ole.

Minu jaoks olid need ootamatult, rabavalt rahulikud, sest eeldasin midagi hoopis teravamat. Mõned valitud stiilinäited…

avaneb järgemööda uksi
mille taga keegi ei oota

*

ära kauaks vaatama jää
kui kardad kaduda endasse

*

vahel ei loe kui valmis on tiivad
vaid kui tugevad on kandvad tuuled

*

tahaksin joosta ära
kuid kuhu põgeneda
iseenda eest

*

mõtted on lihtsad ja tavalised
aastatega tajud nende
korduvust

Sellised meeleolud, sekka muidugi ka teisi ja segasemaid, kuid üldiselt minoorsed teemad. Luulekogu on sobilik lugejate laiemale ringile, aga hankida saab seda ainult autori enda käest.

Vahepeal jälle Kafkast

Tõelise oportunistina kirjutan vahelduseks taas praegu blogosfääris ülipopulaarsel kirjandusteemal, et pöörata inimesi Kafka-usku. Ma saan ise väga hästi aru, et näin selles osas mõnele juba nagu mingi Jehoova tunnistaja, kes räägib kogu aeg sama juttu, aga lugemine ei ole ju kellelegi kohustuslik.

Tänases postituses vaatan veidi neid kirju, mille Kafka kirjutas 1917. aastal ehk “kolmekümne nelja aastaselt, ülimalt küsitavate kopsude ja veelgi küsitavamate inimsuhetega”.

1917. aasta augustis sai Kafka teada, et põeb tuberkuloosi. Alles juulis oli ta kihlunud uuesti Felice Baueriga, kellega oli juba korra kihluse katkestanud, kuid pärast diagnoosi saamist ei näinud ta oma elul enam pikemat perspektiivi ja detsembri lõpus katkestas taas kihluse.

“Igatahes suhtun ma täna tuberkuloosi nagu laps ema seelikusabasse, millest ta kinni hoiab,” kirjutab Kafka septembris Max Brodile. “Alalõpmata otsin ma haigusele seletust, sest ise ma seda haigust endale ju ei hankinud. Mõnikord paistab mulle, nagu oleksid aju ja kopsud minu teadmata kokkuleppele jõudnud. “Nii see edasi ei lähe,” ütles aju ja viie aasta pärast olid kopsud valmis kaasa aitama.”

“Kummaline, mida ma võiksin lõpuks siiski tähele panna, on see, et kõik inimesed on minu vastu üle igasuguse määra head, ja kui tahan, siis kohe ohvrivalmis, minu jaoks kõige alamaist kuni kõrgeimateni välja. Ma tegin sellest järelduse inimloomuse kohta üldiselt ja tundsin end seeläbi veelgi rusutumalt. Kuid tõenäoliselt pole see õige, nad on sellised läbinisti vaid nende vastu, keda inimesed üldse aidata ei saa. Eriline haistmismeel juhatab neile sellise juhtumi kätte,” mõtiskleb ta ühes teises samal kuul Brodile saadetud kirjas.

“Kas ma pean tänama selle eest, et ei saanud abielluda? Ma oleksin siis otsekohe saanud selleks, milleks nüüd lähen aegamööda: hulluks. Ikka lühemate puhkepausidega, mil mitte mina, vaid see teine kogub jõudu,” teatab ta samas.

Kafka kirjeldab pikalt raviprotseduure, kuid poetab ühes septembri lõpus Brodile saadetud kirjas muu hulgas ka järgmise lause: “Kindel on ainult see, et pole midagi, millele ma võiksin anduda täielikuma usaldusega kui surmale.”

1917. aastal saadetud kirjad võtavad selles kogumikus enda alla ligi 70 lehekülge, neis on palju juttu toidust ning hiirtest. Tuberkuloosi diagnoosimisest jäi Kafka surmani pea seitse aastat, kuid kirjade põhjal tundub, et ta oli selleks valmis juba järgmisel kuul.

PS. Postituse alguses on toodud eile surnud David Bowie repertuaarist üks laul, mis ei ole minu arvates kaugeltki tema parim, aga sobib selle postituse meeleoluga vist paremini kui ükski teine.

“Ema” groteskne sotsrealism

Eile õhtul, kui Kadri Kõusaare uus mängufilm “Ema” esilinastus Jõhvi kontserdimajas, vaatasin seda Männimäe Külalistemaja salongkinos.

Saal oli rahvast täis, aga ekraan siiski väike, mistõttu kavatsen vaadata filmi tuleva kolmapäeva ennelõunal ikkagi ka Sakala Keskuses, kus see on vaid veidi suurem. Loogiline, eks?!

Kuna plaan hakata korrapäraselt magama on viinud selleni, et magan praegu umbes viis tundi ööpäevas, siis ei ole kindel, et filmi tajumist ei mõjutanud eile liiga palju õhtuks minu pähe saabunud “higher state of consciousness”.

Ma ei suuda veel otsustada, mida sellest filmist kokkuvõttes arvata.

Alguses tundus, et lugu ei saa hästi vedama, aga siis läks käima ja lõpus sai päris järsult pidama. Puänt ei olnud täiesti ootamatu, sest vihjeid sellele anti juba ette, aga see oli loole hea punkt õigel hetkel, et see pikemalt venima ei jääks.

Tegijad on määratlenud “Ema” thrilleriks, kuid mulle tundus, et teha üritati hoopis mingit omapärast komöödiat. Kahjuks need naljad alati hästi ei toiminud, jätsid kuidagi osavõtmatuks. Ei tekkinud sellist tunnet, et elan filmi sisse, vaid jäingi nagu kõrvaltvaatajaks.

Samas oli see stiilselt tehtud ning läbi käidi terve rida olulisi ja ka valusaid teemasid. Kui võtta kokku ainult kahe sõnaga, siis oleks minu määratlus: groteskne sotsrealism. Selles mõttes, et üle vindi keeratud sotsiaalne realism, mitte sotsialistlik realism vms.

Võimalik, et hommikul puhanud peaga vaadates jääb teistsugune mulje. Eks järgmisel nädalal paistab.

Teemavahetus: instagrameerusin.

#koolijazz #jazzikool #viljandi #udupilt

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Põhiliselt selleks, et teiste pilte vahtida, aga ka selleks, et panna aeg-ajalt üles fotosid, mida toppida seejärel siia postitustesse, nagu see kolmekordne Koolijazz-Jazzikooli lõpetamiselt. Võtke luup kätte ja vaadake lähemalt, sest paljusid neist võib näha muusikalavadel kindlasti ka edaspidi. Publikule meeldis see kontsert hästi 🙂

Jazzikooli staaresinejad

Koolijazz=Jazzikooli raames esinesid eile sellest osavõtjatele ja teistele huvilistele Iñaki Sandoval ja Trump Conception. Järjest, eraldi, kuigi väga huvitav võiks olla muidugi ka see, kui nad teeksid midagi koos, ühiselt.

Sandoval (kui keegi veel ei tea, siis tegemist kultuuriakadeemia uue rektoriga, kes on pärit Hispaaniast) mängis klaveril oma loomingut, sealhulgas paar värsket pala, kirjutatud siin, üks nimega “Viljandi”.

Veidi kummaline asi juhtus seoses ühe tema vanema looga, mis meeldis mulle isegi kõige rohkem. Seda kuulates torkas kohe pähe New York ja mõtisklesingi suurema osa ajast selle linnaga seonduvast.

Pärast teatas Sandoval, et see oli inspireeritud Paul Austeri romaanist “The Brooklyn Follies”.

Mul lihtsalt ei ole sõnu, väga hästi tabatud, soovitan nii lugu, millel nimeks “Hotel Existence” (siin toodud loomulikult plaadil leiduv versioon), kui ka raamatut.

Tegelikult ikkagi hämmastav, et muusika kaudu võib anda ühe linna meeleolu edasi nii hästi, et kuulates tulebki mulle pähe just see linn. Andekas tegelane see Sandoval, kuigi “Viljandi” mulle selle pealkirja teadmata ilmselt siiski Viljandiga seostunud ei oleks.

* * *

Vähem kui aasta eest tegevust alustanud Trump Conception annab tänu Hooandjale aprillis välja juba oma debüütplaadi, kuid esinenud olid nad varem ainult kahel õhtul augustis Philly Joe’s. Sellest on ka mõned salvestused veebis. Kuulake oma kõrvaga!

Kavas on neil veel palju muud, sealhulgas uuemat kraami.

Vaatasin statistikast järgi, et enamik selle blogi lugejatest tuleb Tallinnast. See tähendab, lugupeetud kodanikud, et teil on võimalik neid täna õhtul ise kaema minna. Nad esinevad asutuses nimega Kivi Paber Käärid.

Kollektiivi nimimees Janno Trump ütles eilsel üritusel, et tuleks Viljandisse hea meelega ka kevadel plaadiesitluskontserdile, kuid mingit kindlat lubadust siiski selles osas veel ei andnud.

Eks see väikelinnades esinemine ole, jah, kümneliikmelise orkestri puhul üsna riskantne ettevõtmine. Praegu oli kuulamas küll suht palju jazzikooli tulnud noori ja kutluuriakadeemia tudengeid, aga mõnel teisel korral ei pruugi piletituludest isegi sõidukulusid tagasi saada, rääkimata muust.

Nii et ka nendel viljandlastel, kes eile võimalust ei kasutanud, tasuks hoida silmad lahti suuremates linnades toimuvate kontsertide suhtes, mitte oodata, et Trump Conception kohe jälle, kui nende plaat kevadel ilmub, koju kätte tuleb.

* * *

Sandoval oli andnud jazzikoolis noortele soovituse kirjutada rohkem oma muusikat. Täiesti õige mõte, aga soovitaks kuulata lisaks hästi palju teiste loomingut. Seda ei ole mõtet hakata matkima, aga see kindlasti on arendav ja õpetlik.

Ma ise kuulasin pärast õhtul veel plaaditäie Gershwini – see NY-teema jäi nii kummitama, et ei saanud teisiti.

Uudiseid Viljandist

Viljandi Vibes, mille missiooniks on “tutvustada digitaalsete live-muusikavideode kaudu erinevate muusikastiilide esindajaid Eestist” (pikemalt saab ettevõtmise tausta kohta lugeda selle lingi tagant), tegi eile otsa lahti. Nähtavasti üritatakse teha midagi sarnast, kuigi mitte päris sellist nagu BalconyTV ja Sofar.

Hea, et ei tehtud lihtsalt nende kohalikku osakonda. Ma kuulusin vahepeal isegi mõlema vaatajate hulka, aga siis loobusin, sest need kasvasid liiga suurteks (vahest võis tulla mõlemast kuni kümme video päevas) ja esinejate tase muutus väga ebaühtlaseks, mistõttu lihtsalt ei jõudnud ega viitsinud neid enam jälgida.

Ilmselt ei olnud ma ainus, sest kui varem oli seal videodel vaatajaid tavaliselt tuhandetes, siis nüüd paistab, et sadades – tundub, et need kanalid on langenud oma edukuse ohvriks: muutusid populaarseks ja hakkasid tänu sellele kiiresti haaret laiendama, kuid see viis vaatajate huvi langemiseni.

Viljandi Vibes, mis piirdub Eesti artistide tutvustamisega, nüüd sellist saatust tõenäoliselt kartma ei pea. Vähemalt algus on neil suht hea. Ja selleks, et edasi läheks sama hästi või veel paremini, saab Hooandja kaudu hoogu anda, et nad saaksid soetada endale oma videotehnika ega peaks seda edaspidi enam rentima.

Teine uudis on see, et Viljandis käib praegu Koolijazz=Jazzikool, kuhu on sõitnud kokku hulk noori kogu meie suurelt ja laialt kodumaalt. Käisin eile kuulamas nende ansamblite võistumängimist ja juba homme algusega kell 16 toimub Pärimusmuusika Aidas tasuta lõppkontsert, kuhu muidugi kõigil minna soovitan.

See on harukordne võimalus näha-kuulda varakult nii Eesti tulevasi professionaalseid muusikategelasi kui ka neid andekaid noori, kes lähevad hiljem mõnda teist teed ega pruugi tulevikus enam üldse muusikaga tegeleda. Ja samuti tasub käia vaatamas kooliteatrite festivale, kui see on vähegi võimalik.