Veidi lühem ja toimetatud versioon järgnevast artiklist ilmus 4. augustil 2023 ajalehes Sirp.
XXX Viljandi pärimusmuusika festival 27. – 30. VII.
Juubelihõnguline festival möödus kaunis väärikalt, aga see ei tähenda seda, et taevas Viljandi pärimusapeo kohal on pilvitu.
25 aasta tagasi oli Viljandi pärimusmuusika festivali soojenduseks ETV eetris 5-osaline saatesari “Aja kõlad”, kus Ando Kiviberg, Ants Johanson ja nende huvitavad saatekülalised tutvustasid eesti tuntumaid rahvapille: kannel, torupill, viiul, lõõtspill ja hääl. Tänavu festivalil kõlanut kuulanud võivad tunnistada, kui kaugele on nende instrumentide kasutamise oskus Eestis nüüdseks arenenud.
Kohati tundus, et Viljandi folk võiks toimida omamoodi katusfestivalina väiksematele festivalidele. Pärast avatseremooniat suundusin Ruhnu viiulilaagris osalenutest moodustatud Ruhnu viiuliorkestri kontserdile. Mõned päevad varem oli lõppenud I Ruhnu viiulifestival. Loetud tunnid hiljem tutvustas kontsertprojekt “Kandlelumm” erinevaid kandleid, nende kõla ja võimalusi. Selgus, näiteks, et osta.ee-st leitud katkine kannel sobib pärast kordategemist väga hästi vanamuusika esitamiseks. Sellel kontserdil seda, kui mälu mind ei peta, vist ei mainitud, aga septembris tuleb Tartus XV rahvusvaheline kandlefestival, kus kandlehuvilised saavad veel sügavamalt sellesse maailma sisse minna.
Samal ajal kui mina kuulasin, kuidas kanneldel esitatakse klavessiinidele mõeldud repertuuarist pärit lugusid ja tehakse mitmesuguseid muid trikke, kogunesid ühe teise lava ümber lõõtsahullud. Järgmisel päeval esinesid ühel laval Cätlin Mägi & Viljandi kultuuriakadeemia torupillimängijad, teisel toimus samal ajal muusikalaagris Eesti ETNO 2023 osalenute kontsert ja kolmandas kohas sarja “Regilaulu podcast” uue osa läbimängimine elavas esituses. Kuhu küll minna tuleks, kui nii keerulise valiku ette seatakse!?
Viljandi folgilt võis saada tänavu päris korraliku nostalgialaksu. Festivali juubeli puhul tuli hetkeks uuesti kokku mitu tegevuse lõpetanud bändi, mis on hästi tuntud selle pikast ja kuulsusrikkast ajaloost: Alle-aa, Vägilased, Paabel. Tagasi oli tippvormis Trad.Attack! “Nad on nii head, et edasi saab tulla ainult allakäik! Rahvas, nautige, sest paremaks ei lähe folk enam kunagi!” hõikas nende tõesti võimsal kontserdil publiku hulgas üks kergete joobetunnustega, kuid ilmselt väga avameelne ja siiras fänn. Võib-olla tõesti. Elame-näeme. Oleks iseenesest loogiline, kui nad veidi hoogu maha võtaksid, sest selline kütmine tegelikult kulutab. Äkki teevad järgmise plaadi hoopis vaiksete lastelauludega vms. Vanadele fännidele oleks see kindlasti paras ehmatus.
Uus lava: baptistikirik. Viljandlastele on see juba tuntud kontserdipaik, aga folgifestival jõudis Viljandi baptistikoguduse viie aasta eest avatud kirikusaali esimest, loodetavasti mitte viimast korda. Seal toimus kaks suurepärast kontserti. Tuulikki Bartosik ja Sander Mölder viisid helirännakule läbi maailma (linnulaulust, metsakohinast ja meremühast tänavamüra, lennukite ja kiirrongideni). Pärt Uusbergi suurvormi “Regiväli”, mille esiettekanne oli paar nädalat varem Rapla kirikumuusika festivalil, esitusele kogunes nii palju inimesi, et kõik ei pääsenud kirikusse. Päris suur hulk kuulas seda kiriku kõrval õues, kuhu helid kandusid läbi avatud akende. Veelgi rohkem oli muidugi neid, kes said seda teha Klassikaraadio vahendusel (vihje: “Regiväli” on veebis järelkuulatav).
Viljandi folk, nagu festivali pealik Ando Kiviberg avamisel rõhutas, aitab traditsioonidel olla päriselt elus – korraldajad juhinduvad põhimõttest, et pärimusmuusika on igaüheõigus, mitte väljavalitute privileeg. Ruhnu viiulilaagri korraldajad märkisid, et tegelevad sisuliselt traditsiooni taaselustamisega. Eelmisel aastal eelnes Viljandi folgile mentorprogramm, mille raames toetati viie noore ansambli arengut. Tänavu olid neist kaks, EHALE ja Triuka, tagasi festivali põhiprogrammis. Tundub, et nad on leidnud oma publiku – kuulajaid kogunes mõlemale arvukalt. EHALE solist tunnistas publikule, et ta on juba väiksest saadik unistanud, et saaks esineda kunagi Viljandi folgil täispika kontserdiga suurel laval.
Väliskülalisi ei hakka loetlemagi. Märgin vaid seda, et lisaks nende muusikatraditsioonide tutvustamisele Eesti kuulajatele, aitab Viljandi folk tutvustada siinset traditsiooni neile. Mitte ainult turistidele, vaid ka väljastpoolt saabunud esinejatele. Nii mõndagi neist võis näha päris paljudel kontsertidel publiku hulgas. Ja kus mujal saaksid nad kuulda kuidas kõlavad Veljo Tormise regilaulud kontserdikülastajatest endist moodustatud ühendkoori esituses? Teist sellist festivali vist küll ei leidu. Huvitavalt kõlasid aga ka rahvusvahelised koostööprojektid, nagu Iiri-Eesti Lauluvägi ja Soome-Eesti Varispäivätrio. Võib-olla andis tänavunegi festival tõuke mõne sarnase koosluse tekkimiseks.
Tõenäoliselt oli see juhuslik kokkusattumus, mitte mingi salajase repertuaarinõukogu töö tulemus, et vana rahvaviisi “Esimene tüürimees” (rohkem tuntud refrääni järgi: “Jää jumalaga, Mann, sest tuules oli ramm ja reisisihiks oli meile Rotterdam.”) õnnestus kuulda nüüd lausa viies erinevas seades ja esituses. Midagi samalaadset saaks aga teha ka teadlikult, olgu siis mõne vähemtuntud rahvalaulu taaselustamiseks või hoopis festivali teemaga haakuva värske tunnusloo lansseerimiseks laiadesse massidesse. Oleks huvitav näha ja kuulda, milliseid tulemusi sellised eksperimendid annavad.
Viljandi folk ei ole küll otseselt poliitiline üritus ning publiku hulgas võis nüüd näha pea kõigi Eesti erakondade liikmeid, kuid selle maailmavaateline suunitlus on siiski üsna selge. Tundus loomulik, et laste etnolaagris osalenute esituses kõlas Untsakate repertuaarist tuntud rahvuslik-patriootlik “Mehed metsas on ühendanud jõu” (Tauno Rahnu sõnadele), aga mitte itaaliakeelne “Bella ciao” või mõni teine punaste partisanide laul. Juhan Smuuli või Debora Vaarandi tekstidele kirjutatud laule sellelt festivalilt otsida ilmselt ei maksa ning täiesti kohatult kõlaks seal isegi John Lennoni “Imagine”.
“Putler mine…!” laulsid Naised Köögis julgelt, kuid see on ju praegu kogu eesti ühiskondliku mõtte peavool. Mis juhtuks, kui lavalt hõigataks hoopis “Aivo Peterson vabaks! Да здравствует мир и дружба народов!” – kas vilistataks välja või järgneksid samuti kestvad ovatsioonid? Vaevalt keegi sellel festivalil kunagi selliseid sotsiaalseid eksperimente tegema hakkab. Selles mõttes on see väga etteaimatav, see tähendab publiku jaoks turvaline koht, kus inimesi oma mugavustsoonist vägisi välja ei raputata. Suurimaks šokiks võib mõnele osutuda see, kui näeb lava ees tantsimas kleiti riietunud noormeest, aga neidki oli eelmisel aastal rohkem kui tänavu. Mood on vist muutunud.
Statistikaameti kolme aasta eest tehtud uuringu kohaselt oli siis aasta jooksul mõnel folkmuusika kontserdil käinute osakaal kõige suurem Viljandimaal. Selle seostamiseks suvise festivaliga ei pea olema raketiteadlane. Kuigi palju kontserte ja muud tegevust toimus nüüd tasuta sissepääsuga alal, võis tänavu kuulda tavapärasest rohkem kurtmist kõrgete hindade pärast. Viljandi folgi lahutamatuks osaks on saanud kõnniteede ääres pilli mängivad inimesed, kes üritavad sel moel raha teenida. Mõni neist, kelle jaoks see ei olnud esimene kord, tunnistas kurvalt, et teenistus on varasemast tunduvalt tagasihoidlikum.
Viljandi festivali loomisel eeskujuks olnud Faluni festival (1986–2005) suri välja, sest ei suutnud enam rahuldada vastandlikke ootusi. Tekkinud rahalised raskused viisid Falunis süveneva kommertsialiseerumiseni, mis kutsus omakorda esile avaliku rahastuse lõpetamise. Järgnes pankrot. Viljandi festivali korraldav Eesti pärimusmuusika keskus tegutseb praegu kahjumiga ja on pöördunud riigi poole palvega suurendada saadavat tegevustoetust. Festivali jätkumine küll väidetavalt ohus ei ole, aga keskuse muu tegevuse kärpimine mõjutaks kindlasti ka seda. Lisaks tõstatub iga sarnase festivali puhul ühel hetkel möödapääsmatult küsimus, kas see suudab elada üle enda ellukutsujate lahkumise. Maailm on täis näiteid, mis optimismiks põhjust ei anna, aga leidub ka erandeid. Tuleb loota, et Viljandi folk osutub üheks neist.
LISAKS: Parema osa sellest (YT), mida ma olen kuulanud nüüd pärast Viljandi folki, leiab selle lingi taga asuvast esitusloendist.
