Pühapäeval toimuvad Kreekas parlamendivalimised, mille tulemusel läheb võim tõenäoliselt tagasi paremtsentristide kätte. Praegune peaminister Alexis Tsipras võib loota vaid imele.
Valimised leiavad nüüd aset ennetähtaegselt. Korralised parlamendivalimised pidanuks tulema sügisel. Need nihkusid ettepoole, sest Tsipras otsustas teha eurovalimistest oma valitsuse usaldushääletuse, ja kukkus läbi.
See ei olnud tema poolt ilmselt valearvestus. Pigem võib selles näha kavalat käiku kahjude minimeerimiseks. Küsitlustes läks paremtsentristlik Uus Demokraatia selgelt juhtima juba mõned kuud pärast 2015. aasta septembris toimunud parlamendivalimisi.
Laenuleib ei kesta kaua, võlg on võõra oma
Kreekas tegutseb väga palju erakondi, kuid pärast sõjaväehunta langemist 1974. aastal jagasid võimu aastakümneid käest kätte Uus Demokraatia ja vasaktsentristlik Panhellenistlik Sotsialistlik Liikumine (PASOK). Kord valitses riiki üks, kord teine.
Mõlema partei juhtimisel kaldus valitsus võtma kõvasti laenu – riigi võlakoorem üha kasvas.
2009. aasta sügisel tuli võimule PASOK, mis oli jaganud taas heldelt lubadusi. Pärast valimisi teatati, et nende täitmiseks ei ole raha. Selgus, et valitsussektori eelarvedefitsiit oli juba neli korda suurem euroalas lubatust. Rahvusvahelised reitinguagentuurid langetasid Kreeka riigireitingut. See raskendas laenuraha kaasamist.
2010. aasta veebruaris ja märtsis alustati palkade kärpimise, pensionide külmutamise ning maksude tõstmisega, et eelarvedefitsiit kontrolli alla saada. Aprillis taotles peaminister Georgios Papandreou ametlikult rahvusvahelist abi. Seda nõustuti andma tingimusel, et riik jätkab meetmete rakendamist eelarvedefitsiidi vähendamiseks.
Kreekas järgnesid sellele kohe suured streigid ja meeleavaldused, mis muutusid kohati ka vägivaldseteks, kuid need ei suutnud peatada üha uute kärpepakettide vastuvõtmist. Olukord riigis nende mõjul aga ei paranenud.
Peaminister Papandreou, keda survestasid ühest küljest rahvusvahelised partnerid ja võlausaldajad ning teisest küljest omaenda rahvas tänavatel, astus 2011. aasta sügisel lõpuks ametist tagasi. Võimule tuli ajutine valitsus, mida juhtis parteitu Lucas Papademos (Kreeka Panga president 1994-2002, Euroopa Keskpanga asepresident 2002–2010), kus olid koos Uus Demokraatia ja PASOK.
2012. aasta mais toimusid ennetähtaegsed parlamendivalimised. Enim hääli kogus Uus Demokraatia, kuid valitsuse moodustamine ei õnnestunud kellegil, mistõttu leidsid juba järgmisel kuul aset uued valimised.
Vasakradikaalide kohtumine reaalsusega
2012. aastal toimunud valimistega tõusis parlamendis suuruselt teiseks jõuks Radikaalsete Vasakpoolsete Koalitsioon (SYRIZA), mis oli kolm aastat varem ületanud valimiskünnise kõige viimasena. 2009. aastal toetas seda 4,6% valijatest – see andis parlamendis kõigest 13 kohta 300-st.
SYRIZA tõus oli tingitud sellest, et nad esitasid poliitilisel tasandil nõudmisi, mis kõlasid Kreeka tänavatel. Seda juba 2008. aasta detsembris, kui puhkesid suured noortemässud, mille vallandas ühe 15-aastase nooruki tapmine korravalvurite poolt. 2011. aasta kevadel kuulutas SYRIZA juht Alexis Tsipras, et vasakpoolsed peaksid kärpepoliitika vastu suunatud meeleavaldusi toetama, nõustumine Kreeka rahvusvaheliste partnerite poolt seatud tingimustega tuleks aga otsustada rahvahääletusel.
2012. aasta juunis toimunud valimiste järel keeldus SYRIZA kärpepoliitikat toetava valitsusega ühinemisest. Paremtsentristide juht Antonis Samaras moodustas valitsuse, kuhu kuulus ka vasaktsentristlik PASOK. 2014. aasta detsembris jäi aga koalitsiooni esitatud kandidaat parlamendis presidendiks valimata, mistõttu toimusid 2015. aasta jaanuaris erakorralised parlamendivalimised. Need võitis SYRIZA.
Vasakradikaalid tulid võimule lubadusega mitte austada varem Kreeka poolt sõlmitud kokkuleppeid ja nõuda suurema osa võlgade kustutamist, sest oli selge, et riik ei suuda neid mitte kunagi ära maksta. Koalitsioon tehti rahvuspopulistliku erakonnaga Iseseisvad Kreeklased, mis esindas sama suunda – nende programmi kuulus ka sõjakahjude väljanõudmine Saksamaalt.
Pärast valimisi jätkati ühtlasi läbirääkimisi raha saamiseks rahvusvahelistelt partneritelt. 2015. aasta suvel pandi rahvahääletusele küsimus, kas tuleks nõustuda Euroopa Komisjoni, Euroopa Keskpanga ja Rahvusvahelise Valuutafondi viimase pakkumisega.
SYRIZA ja Iseseisvad Kreeklased ise tegid kampaaniat selle pakkumise tagasilükkamise poolt. EI-leeri kuulusid ka mitmed rahvusvaheliselt tuntud majandusteadlased (Thomas Piketty, Paul Krugman, Joseph Stiglitz). Riigi lahkumist euroalast propageeris parlamendierakondadest samas ainult Kreeka Kommunistlik Partei. Opositsiooni langenud Uus Demokraatia ja PASOK olid pakkumisega nõustumise poolt.
Uued valitsusparteid lootsid, et neil õnnestub kaubelda rahvahääletusele tuginedes välja Kreeka jaoks kasulikumad tingimused.
Referendumist võttis osa 62,5% hääleõiguslikest kodanikest. 5,8% sedelitest rikuti. Ülejäänutest 38,7% toetas pakkumise vastuvõtmist, 61,3% seda ei teinud. Vaatamata nii selgele tulemusele ja omaenda varasemale jutule sõlmis Tsiprase valitsus vaid loetud päevad hiljem kokkuleppe, mis sisaldas esialgu pakutust veelgi karmimaid kärpemeetmeid, sest kuklasse hingas riigi muutumine maksejõuetuks.
SYRIZA läks selle kannapöörde peale lõhki. Juba päev pärast rahvahääletust astus rahvusvaheliste partnerite survel ametist tagasi rahandusminister Yanis Varoufakis, majandusteadlane, kärpepoliitika häälekas oponent, kes oli nõudnud võlgade kustutamist. Kui uus kokkulepe augustis parlamendis ratifitseeriti, juhtus see tänu opositsioonile. Enam kui 40 SYRIZA saadikut oli hääletusel selle vastu.
Kuna valitsus kaotas SYRIZA lõhenemise tõttu parlamendis enamuse, toimusid 2015. aasta septembris ennetähtaegsed valimised. Nende tulemusel jäi võimule sama koalitsioon. Valimisaktiivsus langes jaanuariga võrreldes 7,1%, aga valijad ei olnud veel valmis laskma tagasi võimule varem domineerinud parteisid, mille juhtimisel oli riik jõudnud nii väljapääsmatusse olukorda.
SYRIZA jääb vasaktiiva juhtivaks jõuks
Eurovalimistel ei olnud SYRIZA häältesaak nüüd tegelikult palju halvem kui viie aasta eest. Neid toetas 23,8% valijatest – vaid 2,8% vähem kui eelmine kord. Vahe oli selles, et Uus Demokraatia tõusis riigis selgelt juhtivaks jõuks. Nemad said eurovalimistel 33,1% häältest ning tegid ühtlasi peaaegu puhta töö samal ajal toimunud valimistel regioonides ja kohalikes omavalitsustes.
Paremtsentristide kätte läks 12 regiooni 13-st. Nende ridadest tuli ka Ateena uus linnapea.
Liikumine Muutuste Poolt, mille kandvaks jõuks on PASOK, sai eurovalimistel 7,7%. Iseseisvad Kreeklased kukkusid täiesti läbi ja enam valimistel ei osale. Varoufakise uus erakond kogus eurovalimistel 2,99% – Kreeka parlamendivalimistel on künnis 3%. Noateral kõigub ka uus paremkonservatiivne erakond Kreeka Lahendus.
Kindlalt pääsevad taas parlamenti Kreeka Kommunistlik Partei ja paremäärmuslik Kuldne Koidik, aga nemad koalitsioonide tegemises ei osale. Küsimus on praegu selles, kas Uus Demokraatia saab parlamendis absoluutse enamuse üksinda (valimissüsteem soosib võitjat, kes saab boonusena 50 kohta) või tuleb koalitsioon, kuhu kaasatakse Liikumine Muutuste Poolt.
Tsipras kuulutas eurovalimised valitsuse usaldushääletuseks nähtavasti just sooviga jõuda ennetähtaegsete parlamendivalimisteni. Sügisel, kui turismihooaeg on möödunud ja sellega kaasnenud ajutised töökohad kadunud, oleks SYRIZA langus kindlasti järsem. Opositsioonis olles saab ajada siis hädad uue valitsuse kaela. Ja see oleks tegelikult täiesti õigustatud, sest selle moodustavad tõenäoliselt jõud, kes selle supi Kreekas kunagi kokku keetsid.
Artikkel ilmus 3. juulil 2019 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.
