Raamatu üks autoritest Viktoria Tuulas oli aastatel 2013-2016 Eesti peakonsul Peterburis. Kui ta töötaks endiselt diplomaadina, ei oleks see raamat sellisel kujul tõenäoliselt ilmunud. Teos räägib küll Karjalast, kuid on ühtlasi väga selgelt ka hoiatus Venemaa, ümberrahvastumise, kultuurilise ja poliitilise allaneelamise eest.
2010. aasta rahvaloenduse andmetel moodustasid karjalased Venemaa Föderatsiooni kuuluva Karjala Vabariigi elanikest vaid 7,4%, soomlased 1,4% ja vepslased 0,5% – kokku seega vähem kui 10% rahvastikust. Kusjuures Soomes tegutsevate karjala kultuuriaktivistide hinnangul näitavad need numbrid olukorda tegelikust ilusamana.
Tuulased vaatlevad oma raamatus, mis sisaldab rohkesti pildimaterjali, ajaloolist Karjala piirkonda laiemalt. Peatutakse näiteks Viiburis, mis oli kunagi Soome suuruselt teine linn, aga kuulub nüüd Leningradi oblasti alla, ning teistes väljaspool Karjala Vabariigi piire asuvates paikades.
Palju on muidugi juttu ajaloost, alustades 5000-6000 aastat tagasi valminud petroglüüfidest ehk kaljupinnale uuristatud ja/või söövitatud piltidest, mida on leitud Karjalast umbes 2500. Huvitav fakt: esimesed 80 neist avastas 1848. aastal baltisaksa geoloog ja arheoloog Constantin Grewingk, kes oli sündinud Viljandis, hilisem kauaaegne Tartu Ülikooli professor.
Tõnu Tuulas on harrastuskunstnik. Viis aastat tagasi oli tal Haapsalus raamatuga samanimeline näitus, kus väljas olnud maalid olid inspireeritud just petroglüüfidest. Üks peatükk sellest raamatust on pühendatud Ilja Repinile ja tema majamuuseumile. Juttu on ka Karjala kivimitest, mida on kasutatud palju Peterburi vanade, võimsate hoonete rajamisel, aga ka näiteks Napoleoni sarkofaagi valmistamisel.
Pikemad peatused on veel Petroskois (Äänislinnas), mis on Karjala Vabariigi pealinn; Kižis, kus asub omapärane 22 kupliga puukirik, mida näeb ka raamatu kaanepildil; Solovetsi saartel, kus on võimas klooster, mida kasutati kahe ilmasõja vahel sunnitöölaagrina; Sandarmohis, kus toimub igal aastal suur protsessioon stalinliku terrori ohvrite mälestuseks – seal hukati 1930-ndatel ka eestlasi, üks neist oli näiteks Artur Vallner; jne. Lugemist on kokku 3-4 tundi.
Palju on vaateid linnadest, arhitektuurimälestistest ja monumentidest, aga ka kaunitest looduspaikadest. Käiakse ära Paanajärvi rahvuspargis, sõidetakse ümber Laadoga, vaadatakse Kivatši koske. Lühidalt: korralik teejuht turistidele.
Samas leidub muidugi ka hulgaliselt olmelisi ja kultuuriloolisi tähelepanekuid nüüdisajast, näiteks kontserdilt, millega tähistati Karjala Vabariigi 95. aastapäeva, kus Tuulased pandi koos teiste diplomaatidega istuma VIP-alale. Huvitaval kombel oli seal üheks peaesinejaks Anne Veski.
Karjala Vabariik loeb oma alguseks Karjala Töörahva Kommuuni asutamist, mis leidis aset 1920. aastal. Seega võib tänavu suvel oodata seal ilmselt veelgi suurejoonelisemaid pidustusi.
Karjala oli see kant, kust korjatud runodest (või vähemalt suuresti nende ainetel) pani Elias Lönnrot kokku soome rahvuseepose “Kalevala”. Tuleb välja, et see on antud nüüd välja ka põliskarjala keeles. Karjala ise on aga ilmselt pöördumatult muutunud. Kohalike põlisrahvaste kultuurilist omapära üritatakse seal tänapäeval kohati isegi rõhutatult esile tuua, sest see aitab meelitada ligi rohkem Soome ja teiste maade turiste, aga venestumine on juba nii ulatuslik, et mingid Suur-Soome ideed seal enam ei lenda.
PS. Raamatu ametlik esitlus toimub 20. märtsil algusega kell 18:00 Viimsi raamatukogus.
Vabadussõjaga seostub mul varasest lapsepõlvest kaks asja: minu vanaisa, kes oli sündinud 1912. aastal, rääkis, et ta nägi kuidas Eesti sõdurid tulid, nende talus peatusid ja edasi läksid, ning Ernst Proosa hauatähis Helme surnuaias.
Ernst oli vanaisa onupoeg. Ma ei mäleta, et vanaisa oleks öelnud kunagi midagi täpsemat nende sõdurite kohta, keda ta oma lapsepõlves nägi, aga tundub tõenäoline, et üks neist võis olla Ernst – ainus perepoeg talus (tema noorem vend August suri neljaselt), kuhu asusid palju aastakümneid hiljem elama minu vanaisa ja vanaema, kelle juures maal sai lapsepõlves nii suvel kui talvistel vaheaegadel pikalt viibitud. Tema hukkumise täpsematest asjaoludest lugesin alles hiljem, kui minu vanavanemad olid juba surnud, vanast ajalehest, mis tänu Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiivile kättesaadavaks osutus.
Vabadussõja lõpust on möödunud nüüdseks juba 100 aastat. Manalasse on varisenud isegi need, kelle mälestused sellest ajast olid lapse omad. Aja möödudes muutub rahva ajalooteadvuse kujundamisel suulisest pärimusest järjest olulisemaks kirjasõna. See asetab erilise vastutuse ajaloolastele, kelle tööks on muuta minevik inimestele hoomatavaks.
Tartu rahu 100. aastapäevaks ilmunud kaheosaline “Eesti Vabadussõja ajalugu” on tõeline mammutteos, mille kallal hulk autoreid töötas pikki aastaid. Seda arvestades tunduks ilmselt üsna kohatu ühe asjaosalise väide, et see on tegelikult lihtsalt pinnapealne kratsimine, kui ta ei oleks lisanud, et andmestikku on lihtsalt tohutult palju. Jah, need lahingute kirjeldused võivad muutuda järjest lugedes küll vahepeal tüütuks, aga kui otsida midagi väga konkreetset, ei pruugi leida selle kohta midagi.
1919. aasta suvel Postimehes ilmunud teadete kohaselt langes Ernst Proosa enamlaste kätte vangi 1918. aasta 31. detsembril Roobe mõisas ning hukati järgmise aasta 24. mail Smiltenes. Roobet on selles raamatus mainitud vaid korra: “Edu arendades sunniti vaenlane [30. jaanuari] õhtuks lahkuma ka Roobe ja Hummuli piirkonnast.” Lõve mainitakse samuti ainult seoses jaanuari teises pooles, kui oli alanud Eesti vägede vastupealetung, toimunud lahingutega Helme ja Tõrva all. Samas on aga kirjas, et Tõrva hõivasid punased 1. jaanuaril, jätkates sealt liikumist Viljandi suunas. Nendest aktsioonidest, mille käigus Ernst detsembri lõpus vangi langes, juttu ei ole.
Vabadussõja Ajaloo Seltsi veebilehel avaldatud Vabadussõjas langenute koondnimekirjas on tema surmapaigana mainitud hoopis Stackelni, mida tuntakse tänapäeval rohkem lätikeelse nimega Strenči (kena väike kohake, mis asub Smiltenest umbes 30 kilomeetri kaugusel). Strenči ja Smiltene vallutamisest on selles raamatus veidi kirjutatud. Strenči langes Eesti vägede kätte 25. mai õhtuks, Smiltene 29. mail. Ajaliselt sobiks seega mõlemad.
Rahvusarhiivi digiteeritud kogudest õnnestus leida Ernst Proosa kohta täidetud Eesti Rahvaväe Viljandi maakonna komisjoni vastuvõtte leht, mis pärineb 1918. aasta 18. detsembrist. Seal on kirjas, et ta oli usutunnistuselt luterlane, perekonnaseisult poissmees, lõpetanud kihelkonnakooli, ametilt põllumees ja kirjutaja ning olnud varasemalt sõjaväeteenistuses kolm aastat. Samas ei olnud märgitud seda, kuhu ta 1918. aasta detsembris teenistusse määrati.
See viimane asjaolu on kutsunud veel 1922. aastal esile väikese kirjavahetuse sõjaväevõimude ja Lõve vallavalitsuse vahel. Vallavalitsuselt on palutud infot selle kohta, kas 1919. aastal enamlaste poolt tapetud Ernst Proosa teenis kusagil Eesti väeosas ja nimelt missuguses.
ERA.675.2.517
Vallavalitsusest on pöördutud selles küsimuses tema vanemate poole, kelle andmetel saadeti Ernst teenistusse Eduard Kubbole allunud Kärstna gruppi, langes teenistuskohustuste täitmisel vangi ja selle tagajärjel tapeti. Teistes Eesti väeosades ta ei teeninud.
Helmest pärit Kubbo oli 3. jalaväepolgu ülem (hukati 1941. aastal nõukogude julgeolekuorganite poolt). Ta juhtis ka jaanuari alguses toimunud Kärstna lahinguid, millega enamlaste pealetung lõpuks seisma pandi. 3. jalaväepolgu materjalid on küll digiteeritud kujul kättesaadavad (ERA.542), aga need on väga mahukad ning täpsem arvepidamine kaotuste ja koosseisu üle näib seal algavat 1919. aasta jaanuarist. Ernst Proosa kohta ei õnnestunud mul kiire sirvimisega midagi leida, põhjalikuks süvenemiseks ei ole praegu aega.
On tähelepanuväärne, et rahvaväkke astus Ernst samal päeval (18. detsembril), kui enamlased hõivasid Valga, kust sakslased olid eelmisel päeval lahkunud. Sundmobilisatsiooni alla tema aastakäik siis ei kuulunud, seega pidi minema vabatahtlikult. Tõuke selleks võis nähtavasti anda soov peatada enamlased enne, kui nad jõuavad tema kodutaluni.
Vabadussõjas tapetud rahvaväelasi maeti Helme kalmistule vähemalt 47, lisaks aga veel kümneid punase terrori ohvriks langenud ümbruskonna elanikke. Tõrva oli sel ajal, nagu ajalehed hiljem kirjutasid, läbi ja läbi punane – terrori teostamisel etendasid suurt osa kohalikud enamlased. Ka Ernsti langemine vangi, nagu Postimehe artiklis märgitakse, teostus Roobes tänu kohalikele.
“Eesti Vabadussõja ajalugu” hõlmab lisaks lahingutele muidugi ka palju muud (sõda algab esimeses köites alles leheküljelt 177). Selles hoiatatakse nõukogudeliku ajalookäsitluse kallutatuse eest ning märgitakse, et teos ise on kirjutatud ajaloolise tõe poole püüeldes, kuid siiski selgelt Eesti vaatepunktist. Tunnistatakse ka rahva suurt lõhestatust Vabadussõja alguses, kuigi selle täit ulatust ja põhjuseid on tänapäeval ilmselt raske mõista.
Jäin silmitsema selles raamatus tabelit 1919. aasta aprillis toimunud Eesti Asutava Kogu valimiste tulemuste kohta, kus on toodud eraldi välja ka sõjaväes antud häälte arv. Tavaliselt ongi nende valimiste tulemused esitatud häälte ja kohtade arvu, mitte protsentidena, aga tekitasin häälte arvu põhjal nüüd uue tabeli, kus on toodud häälte jaotus nii kokkuvõttes kui ka eraldi sõjaväes ja väljaspool seda.
Mida nende numbrite põhjal järeldada? Üldiselt on arvatud, et sotside tugev esinemine Asutava Kogu valimistel oli tingitud sellest, et nende taha koondusid varem enamlasi toetanud vaesemad kihid. Tuleb aga välja, et sõjaväes oli nende toetajate osakaal veel palju suurem kui väljaspool seda.
August Rei kirjutab oma mälestustes, et kohalike tööliste kaldumine enamlaste tagant sotside toetajateks tulenes Lenini otsusest vabrikud Eestist evakueerida. See tundub üsna usutav. Rahvaväelaste puhul võis mängida määravat rolli arvatavasti see, et sotsid pooldasid sõja kiiret lõpetamist (separaatrahu) ja radikaalset maareformi.
Punaarmee vastas seisis siis rahvavägi, mis oli sisuliselt poolenisti punane. Ilmselt olid sellised tulemused ka põhjus, miks pärast Asutava Kogu valimisi hoogustus eestlastest punaväelaste ületulek.
Nii et ainet mõtisklusteks pakub “Eesti Vabadussõja ajalugu” küllaga. Kui keegi hangib selle lootusega saada teada midagi täpsemat oma esivanemate või kaugete sugulaste võitlustee ja saatuse kohta, tuleb aga võib-olla pettuda, sest nii detailidesse ei minda, et iga väike operatsioon ja kõik tegelased ning nende käigud kirja oleks pandud.
Rahvusarhiivi digiteeritud kogudest leiab juba väga palju Vabadussõjaga seotud allikaid, aga paraku on neist raske kellegi kohta midagi üles leida, kui ei ole täpselt teada, kust otsida. Juhtumisi on just praegu käimas projekt, ühisloomealgatus, mille käigus nüüd vabatahtlike abil need allikad vähemalt osaliselt konkreetsete nimedega seotakse. Kel aega, soovitan kindlasti panustada!
Millal siis Viljandis uus koalitsioon tehakse? See küsimus tekitas minus esimese hooga hämmingut. Misasja? Kas on olnud mingeid märke sellest, et Viljandi võimuliit hakkab lagunema?
Selgus aga, et küsimus oli ajendatud mitte niivõrd meie kohalikest oludest, vaid Eestis laiemalt toimuvast. Tartut valitsev Reformierakond vahetas Keskerakonna, mille sisemised kemplused olid hakanud kahjustama linna mainet ja häirima töörahu, koalitsioonis Sotsiaaldemokraatliku Erakonna (SDE) vastu. Valgas võeti keskerakondlastest vallajuhid maha ning Reformierakond alustas läbirääkimisi uue koalitsiooni tegemiseks SDE ja Isamaaga. Pärnus andsid Reformierakonna, Isamaa ja SDE saadikud sisse avalduse linnapea umbusaldamiseks. Tõenäoliselt läheb seegi läbi ning opositsiooni langevad nii praeguse linnapea valimisliit Pärnu Ühendab kui ka Keskerakond. Nii võib tõesti jääda mulje, et rinne läheneb, piiramisrõngas Viljandi ümber tõmbub koomale.
Leviva vandenõuteooria kohaselt on Reformierakond, mis ei ole suutnud haarata taas enda kätte keskvalitsust, otsustanud vastata sellele lõpuks Keskerakonna tõrjumisega opositsiooni kohalikes omavalitsustes. See loovat neile parema lähtepositsiooni kohalikeks valimisteks, sest võimaldab mängida taas vana head vastandumismängu. Esmapilgul ju üsna loogiline, usutav skeem. Täiesti võimalik, et kusagil Reformierakonna tagatubades on midagi sellist arutatud. Ei tea. Viljandi oludes seda minu arvates aga rakendada ei saa.
Esiteks, see mõjuks naeruväärselt. Keskerakond on siin Reformierakonda kohalikel valimistel küll mõned korrad edestanud, aga viimati juhtus see 2002. aastal ja pärast seda on keskerakondlased Viljandis valimistel iga korraga kõvasti valijaid kaotanud, sest nende vanad toetajad surevad järjest ära ja uusi piisavalt peale ei tule. Tallinnas võivad Reformierakond ja Keskerakond rajada oma valimiskampaaniad teineteisele vastandumisele, aga kui sama teeksid Madis Timpson ja Helmut Hallemaa, paneks see viljandlasi pigem muigama.
Teiseks, milline oleks alternatiiv praegusele koalitsioonile? 2017. aasta kohalike valimiste järel tehti ju Viljandis Reformierakonna juhtimisel sotsidega sama, mida Keskerakonna juhtimisel viimaste parlamendivalimiste järel Reformierakonnaga: valimiste võitja jäeti opositsiooni. Kas sotsid peaksid minema nüüd koalitsiooni, kus Viljandi linnapea koht kuulub Reformierakonnale? Või peaks Reformierakond loobuma praegusest koalitsioonist, et see neile loovutada? Reformierakonna ja sotside koalitsioon võinuks sündida Viljandis vahetult pärast valimisi, aga nüüd oleks see ühele osapooltest vältimatult nii alandav, et jääb ära. Samal põhjusel ei maksa praegu enam oodata Reformierakonna ja Keskerakonna koalitsiooni riigi tasandil – see rong on ammu läinud.
Aritmeetiliselt on võimalik ka selline muudatus, et Keskerakond visatakse Viljandi võimuliidust lihtsalt välja või vahetatakse EKRE vastu. Aga see ei muudaks siin Reformierakonna jaoks ilmselt midagi paremaks, vaid oleks lihtsalt üks arusaamatu käik, millele puudub (vähemalt hetkel) hea põhjendus. Või teab keegi tuua välja midagi sellist, mille pärast keskerakondlased nüüd Viljandis opositsiooni tuleks saata? Minu meelest on neist mugavamaid koalitsioonipartnereid raske kujutleda.
Kolmandaks, see ei oleks Viljandi huvides. Tegelikkuses, kus valitseb reaalpoliitika, tuleb ju linnale siiski kasuks, kui koalitsiooni kuuluvad ka parajasti riigis võimul olevad erakonnad, kelle esindajad mängivad teatavat rolli riigi poolt ümberjagatavate rahavoogude suunamisel, pealinnast välja viidavate asutuste regioonidesse paigutamisel ning muude selliste väga praktiliste küsimuste otsustamisel. On raske mõista, kuidas selle olukorra muutmine nüüd Viljandile kasuks võiks tulla.
Kokkuvõttes näib Viljandi praeguse võimuliidu lagunemine olevat ülimalt ebatõenäoline. Ei saa küll välistada võimalust, et Reformierakond on tõesti alustanud süstemaatilist Keskerakonna opositsiooni tõrjumist kohalikes omavalitsustes, aga Tartu, Valga ja Pärnu puhul aitasid sellele kõvasti kaasa ikkagi ka sealsed kohalikud jõuvahekorrad ja lahkhelid. Viljandis tuleks see praegu nagu välk selgest taevast.
Toimetatud versioon sellest artiklist ilmus 27. veebruaril 2020 ajalehes Sakala. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Sakala veebilehel.
