Andres Laiapea – Lehekülg 31

Rahvahääletused põhiseaduse muutmiseks

Venemaal aprillis toimuv üleriigiline hääletus põhiseadusmuudatuste heakskiitmiseks ei ole järgimist vääriv eeskuju. Seda otsides tasuks vaadata pigem Läti ja Itaalia poole.

Venemaa president Vladimir Putin algatas jaanuaris seaduseelnõu riigi põhiseaduse muutmiseks. Korraga viiakse sisse terve rida muudatusi. Nende hulgas leidub nii üsna mõistlikke ja mõistetavaid kui ka küsitavamaid. Riigiduuma, millel on praegu sisuliselt kõigest õigus nõustuda presidendi poolt nimetatud peaministriga (parlament võib esitatud kandidaadid küll kolmel korral tagasi lükata, aga pärast seda paneb president peaministri paika üksinda ning saadab Riigiduuma laiali, et toimuda saaksid uued parlamendivalimised; valitsuse saab ametist tagandada ainult president), peaks saama õiguse panna ametisse peaminister ja tema ettepanekul ka kõik teised ministrid, kusjuures presidendil puuduks õigus neid tagasi lükata. Üks isik võiks edaspidi olla president ainult kaks ametiaega (kokku, mitte vaid järjestikku).

Kriitikud on näinud nende muudatuste taga Putini plaani jätkata Venemaa, kui tema neljas ametiaeg presidendina 2024. aastal lõpeb, valitsemist peaministrina. Võib-olla on neil õigus. Putin on jätkuvalt Venemaa populaarseim poliitik. Küsitluste kohaselt usaldab või pigem usaldab teda 72-73% elanikkonnast. Need, kes teda ei usalda, moodustavad vähem kui veerandi kogu rahvast. Ükski teine tuntud poliitikategelane ei ole venelaste poolt nii kõrgelt hinnatud. Tema isiklik populaarsus on kõvasti suurem ka võimupartei Ühtne Venemaa reitingust. Selle erakonna kindlad toetajad moodustavad umbes kolmandiku elanikkonnast. 2024. aastal presidendiametist lahkudes on Putin küll juba 71-aastane, aga Ameerika Ühendriikides toimuvat vaadates ei ole selline vanus nähtavasti mingi takistus. Mina ei usu, et Putin kavatseb lahkuda riigitüürilt alles jalad ees, nagu tegid Juri Andropov ja Konstantin Tšernenko, kuid välistada seda muidugi ei saa.

Aga võimalik on ka teistsugune tõlgendus. Nimelt see, et Putin ongi alustanud riigi ettevalmistamist olukorraks, mis tekib pärast tema enda lahkumist. Sellest vaatepunktist on parlamendi rolli tugevdamine presidendi arvelt igati positiivne. Ei saa ju kuidagi lõpuni kindel olla, milline inimene selle ametikoha pärast Putini lõplikku lahkumist enda kätte haarab. Maailmas ringi vaadates tasub olla pigem ettevaatlik. Parlamendi tugevdamine peaks tõenäoliselt tagama edaspidi Venemaa stabiilsema arengu ehk vähendama tugeva isikuvõimuga kaasnevaid ohte.

Juriidiliselt ebaoluline hääletus

Üldiselt on Putini kavandatud muudatused põhiseaduses suunatud nn. suveräänse demokraatia kindlustamisele. Tahetakse panna paika, et Venemaa põhiseadus käib üle rahvusvahelisest õigusest. Peaminister, ministrid ja föderaalasutuste juhid, kubernerid, senaatorid, rahvasaadikud ning kohtunikud ei tohi omada välisriigi kodakondsust ega elamisluba. Jne. Märtsi alguses esitas Putin veel täiendavaid muudatusettepanekuid: määratleda abielu põhiseaduses liiduna mehe ja naise vahel, anda vene rahvale riigi põhirahvuse (riiki loova rahvuse) staatus, lisada esivanematelt saadud väärtuste loetellu usk Jumalasse. Kõiki punkte ei ole mõtet siin üles lugeda.

Üksikutesse muudatustesse võib suhtuda kuidas tahes, aga hääletusele lähevad need paketina, mitte ükshaaval. Liberaalne (parlamendiväline) opositsioon on kogu seda protsessi teravalt kritiseerinud, pakkudes samas alternatiivseid muudatusi, kuid ei oma üksmeelt selles, kas kutsuda inimesi üles hääletust boikoteerima või koonduda hoopis loosungi “Ei!” taha, et muuta see umbusaldusavalduseks võimudele. Kommunistid hääletasid (parlamendis) juba põhiseaduse muutmise poolt. Enese sõnul tegid nad seda vastumeelselt, kuid lihtsalt ei saanud hääletada nüüd kuidagi sellise paketi vastu, mis hõlmab muu hulgas punkte, mille järgi alampalk ei tohi olla Venemaal madalam elatusmiinimumist ja tuleb minna üle pensionide korrapärasele indekseerimisele. Tegemist on tõesti tõelise ühepajatoiduga.

Küsitlused näitavad, et rahvahääletusel kiidetakse see pakett samuti heaks. Nende kohaselt ei jää põhiseaduse muutmise toetajate osakaal alla presidendi enda reitingule. Ka siis, kui küsitakse üksikute muudatuste kohta, ei leidu ühtegi sellist, mille puhul oponendid oleksid ülekaalus. Isegi ettepanekut anda põhiseaduslik staatus ja roll Riiginõukogule (praegu tegutseb see presidendi juures nõuandva organina; sellegi muudatuse taga näevad kriitikud Putini soovi luua endale mingi eluaegne ametikoht, kust jätkata Venemaa juhtimist) toetab 58%, ei toeta 28% küsitletutest. Seega võib olla juba ette üsna kindel, et rahvas kiidab Putini paketi heaks.

Nali seisneb selles, et kogu see üleriigiline hääletus on juriidiliselt täiesti ebaoluline. Tuntud poliitikavaatleja Viktor Hamrajev tõi ajalehes Novaja Gazeta välja, et Putini poolt parlamendile esitatud eelnõu sõnastuse kohaselt pannakse see rahvahääletusele alles siis, kui sellest on juba saanud seadus. “Teiste sõnadega, hääletamise ajal annavad venelased hinnangu muudatustele, mis on de jure juba saanud kehtiva põhiseaduse uuteks normideks,” märkis Hamrajev. “Mingit juriidilist vajadust selleks hääletuseks ei ole.” Tegemist on sisuliselt enneolematu arvamusküsitlusega, mis leiab aset väljaspool olemasolevat õigusraamistikku – põhiseaduse tegelik muutmine toimub juba enne rahvahääletust Riigiduuma, Föderatsiooninõukogu ja Venemaa regioonide seadusandlike kogude otsustega.

Miks oli Putinil üldse vaja tulla välja mõttega korraldada selline rahvahääletus, millest midagi ei sõltu? Peamine põhjus on tõenäoliselt see, et nii saab ta suruda soovitud muudatused kergemini läbi nendes ülalnimetatud kogudes, kus asi võinuks muidu venima jääda. Kui tema plaan ei sisaldaks kogu paketi saatmist rahvahääletusele, oleks see seal ilmselt juppideks lahti võetud.

Vaadakem Itaalia ja Läti poole!

Putini plaani Eestis matkida ei maksa. Kui korraldada siin mõni rahvahääletus põhiseaduse muutmise küsimuses, võiks nii selle juriidiline alus kui ka küsimus ise olla väga selge. Näiteks on nüüd Itaalias ootel (algselt pidi see toimuma 29. märtsil, kuid koroonaviirusega seoses lükati määramata ajaks edasi) rahvahääletus põhiseadusmuudatuse kohta, millega seal vähendatakse parlamendisaadikute arvu. Parlamendi mõlemad kojad kiitsid selle küll juba heaks, aga osa saadikuid kasutas võimalust kutsuda esile tagasilükkav referendum.

Meie lõunanaabrite juures Lätis saab teatavasti algatada rahvaalgatuse korras mitte üksnes tühistamisreferendumeid ja seaduseelnõusid, vaid isegi rahvahääletuse parlamendi tagasikutsumiseks. Rahvahääletuse toimumiseks peab seal sellist algatust toetama vähemalt 10% valijaskonnast. Vastava võimaluse loomine algatati rahvaalgatuse korras. Kuna parlament lükkas selle esialgu tagasi, läks asi 2008. aastal rahvahääletusele – 97% hääletanutest toetas rahvale sellise võimaluse andmist, kuid põhiseadus jäi siiski muutmata, sest kokku ei saadud vajalikku kvoorumit. Põhiseaduse muutmiseks pidanuks seda toetama vähemalt pool valijaskonnast, aga valimisaktiivsuseks kujunes ainult 42%, sest rahvavõimu laiendamise vastu olnud poliitilised jõud otsustasid seda rahvahääletust boikoteerida. Läti president Valdis Zatlers märkis aga tulemusi kommenteerides, et neid silmas pidades peaks parlament nõutud muudatused võimalikult kiiresti ise ära tegema. Ja nii Lätis lõpuks tehtigi.

Rahvahääletus parlamendi tagasikutsumiseks on toimunud seal seni vaid korra. 2011. aastal, kui selle algatas president Zatlers (Lätis on ka presidendil selline õigus). 94% hääletanutest toetas parlamendi tagasikutsumist. Järgnenud ennetähtaegsetel valimistel kogus Zatlersi juhitud uus erakond 21% häältest. Zatlers oli saanud presidendiks poliitikute tagatoakokkuleppe tulemusel, aga osutunud selles rollis liiga sõltumatuks tegijaks. Teiseks ametiajaks teda seetõttu enam ei kinnitatud. On selge, et rahvahääletuse parlamendi tagasikutsumiseks algataski ta selleks, et saaks sinna ise sisse purjetada. Tema poliitiline karjäär ei jätkunud siiski enam kuigi kaua ja ka tema erakonna tähelend lõppes varsti.

Eestis võiks president omada õigust algatada rahvahääletus parlamendi tagasikutsumiseks minu arvates ainult juhul, kui ta ka ise valitaks otse rahva poolt ja parlamendil oleks samasugune õigus algatada rahvahääletus presidendi tagasikutsumiseks. Küll aga peaks olema õigus parlamendi tagasikutsumiseks rahval (nagu Lätis), kes on selle ametisse pannud. Ja vähemuste õiguste tagamiseks võiks meiegi parlamendis (nagu Itaalias) olla vähemalt viiendikul saadikutest õigus saata muudatused põhiseaduses, mille parlament on heaks kiitnud, lõpuks ikkagi ka rahvahääletusele. Mitte sellisele (nagu Venemaal), millest midagi ei sõltu, vaid sellisele, kus langetatav otsus omab ka mingit juriidilist kaalu.

Artikkel ilmus 18. märtsil 2020 ajalehes Kesknädal. Kirjutatud sai see märtsi alguses, kui ei olnud veel teada, et Putin laseb oma presidendi ametiajad nullida. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Tõnu ja Viktoria Tuulas “Karjala kauge kutse”

Raamatu üks autoritest Viktoria Tuulas oli aastatel 2013-2016 Eesti peakonsul Peterburis. Kui ta töötaks endiselt diplomaadina, ei oleks see raamat sellisel kujul tõenäoliselt ilmunud. Teos räägib küll Karjalast, kuid on ühtlasi väga selgelt ka hoiatus Venemaa, ümberrahvastumise, kultuurilise ja poliitilise allaneelamise eest.

2010. aasta rahvaloenduse andmetel moodustasid karjalased Venemaa Föderatsiooni kuuluva Karjala Vabariigi elanikest vaid 7,4%, soomlased 1,4% ja vepslased 0,5% – kokku seega vähem kui 10% rahvastikust. Kusjuures Soomes tegutsevate karjala kultuuriaktivistide hinnangul näitavad need numbrid olukorda tegelikust ilusamana.

Tuulased vaatlevad oma raamatus, mis sisaldab rohkesti pildimaterjali, ajaloolist Karjala piirkonda laiemalt. Peatutakse näiteks Viiburis, mis oli kunagi Soome suuruselt teine linn, aga kuulub nüüd Leningradi oblasti alla, ning teistes väljaspool Karjala Vabariigi piire asuvates paikades.

Palju on muidugi juttu ajaloost, alustades 5000-6000 aastat tagasi valminud petroglüüfidest ehk kaljupinnale uuristatud ja/või söövitatud piltidest, mida on leitud Karjalast umbes 2500. Huvitav fakt: esimesed 80 neist avastas 1848. aastal baltisaksa geoloog ja arheoloog Constantin Grewingk, kes oli sündinud Viljandis, hilisem kauaaegne Tartu Ülikooli professor.

Tõnu Tuulas on harrastuskunstnik. Viis aastat tagasi oli tal Haapsalus raamatuga samanimeline näitus, kus väljas olnud maalid olid inspireeritud just petroglüüfidest. Üks peatükk sellest raamatust on pühendatud Ilja Repinile ja tema majamuuseumile. Juttu on ka Karjala kivimitest, mida on kasutatud palju Peterburi vanade, võimsate hoonete rajamisel, aga ka näiteks Napoleoni sarkofaagi valmistamisel.

Pikemad peatused on veel Petroskois (Äänislinnas), mis on Karjala Vabariigi pealinn; Kižis, kus asub omapärane 22 kupliga puukirik, mida näeb ka raamatu kaanepildil; Solovetsi saartel, kus on võimas klooster, mida kasutati kahe ilmasõja vahel sunnitöölaagrina; Sandarmohis, kus toimub igal aastal suur protsessioon stalinliku terrori ohvrite mälestuseks – seal hukati 1930-ndatel ka eestlasi, üks neist oli näiteks Artur Vallner; jne. Lugemist on kokku 3-4 tundi.

Palju on vaateid linnadest, arhitektuurimälestistest ja monumentidest, aga ka kaunitest looduspaikadest. Käiakse ära Paanajärvi rahvuspargis, sõidetakse ümber Laadoga, vaadatakse Kivatši koske. Lühidalt: korralik teejuht turistidele.

Samas leidub muidugi ka hulgaliselt olmelisi ja kultuuriloolisi tähelepanekuid nüüdisajast, näiteks kontserdilt, millega tähistati Karjala Vabariigi 95. aastapäeva, kus Tuulased pandi koos teiste diplomaatidega istuma VIP-alale. Huvitaval kombel oli seal üheks peaesinejaks Anne Veski.

Karjala Vabariik loeb oma alguseks Karjala Töörahva Kommuuni asutamist, mis leidis aset 1920. aastal. Seega võib tänavu suvel oodata seal ilmselt veelgi suurejoonelisemaid pidustusi.

Karjala oli see kant, kust korjatud runodest (või vähemalt suuresti nende ainetel) pani Elias Lönnrot kokku soome rahvuseepose “Kalevala”. Tuleb välja, et see on antud nüüd välja ka põliskarjala keeles. Karjala ise on aga ilmselt pöördumatult muutunud. Kohalike põlisrahvaste kultuurilist omapära üritatakse seal tänapäeval kohati isegi rõhutatult esile tuua, sest see aitab meelitada ligi rohkem Soome ja teiste maade turiste, aga venestumine on juba nii ulatuslik, et mingid Suur-Soome ideed seal enam ei lenda.

PS. Raamatu ametlik esitlus toimub 20. märtsil algusega kell 18:00 Viimsi raamatukogus.

Vabadussõja ajaloost

Vabadussõjaga seostub mul varasest lapsepõlvest kaks asja: minu vanaisa, kes oli sündinud 1912. aastal, rääkis, et ta nägi kuidas Eesti sõdurid tulid, nende talus peatusid ja edasi läksid, ning Ernst Proosa hauatähis Helme surnuaias.

Ernst oli vanaisa onupoeg. Ma ei mäleta, et vanaisa oleks öelnud kunagi midagi täpsemat nende sõdurite kohta, keda ta oma lapsepõlves nägi, aga tundub tõenäoline, et üks neist võis olla Ernst – ainus perepoeg talus (tema noorem vend August suri neljaselt), kuhu asusid palju aastakümneid hiljem elama minu vanaisa ja vanaema, kelle juures maal sai lapsepõlves nii suvel kui talvistel vaheaegadel pikalt viibitud. Tema hukkumise täpsematest asjaoludest lugesin alles hiljem, kui minu vanavanemad olid juba surnud, vanast ajalehest, mis tänu Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiivile kättesaadavaks osutus.

Vabadussõja lõpust on möödunud nüüdseks juba 100 aastat. Manalasse on varisenud isegi need, kelle mälestused sellest ajast olid lapse omad. Aja möödudes muutub rahva ajalooteadvuse kujundamisel suulisest pärimusest järjest olulisemaks kirjasõna. See asetab erilise vastutuse ajaloolastele, kelle tööks on muuta minevik inimestele hoomatavaks.

Tartu rahu 100. aastapäevaks ilmunud kaheosaline “Eesti Vabadussõja ajalugu” on tõeline mammutteos, mille kallal hulk autoreid töötas pikki aastaid. Seda arvestades tunduks ilmselt üsna kohatu ühe asjaosalise väide, et see on tegelikult lihtsalt pinnapealne kratsimine, kui ta ei oleks lisanud, et andmestikku on lihtsalt tohutult palju. Jah, need lahingute kirjeldused võivad muutuda järjest lugedes küll vahepeal tüütuks, aga kui otsida midagi väga konkreetset, ei pruugi leida selle kohta midagi.

1919. aasta suvel Postimehes ilmunud teadete kohaselt langes Ernst Proosa enamlaste kätte vangi 1918. aasta 31. detsembril Roobe mõisas ning hukati järgmise aasta 24. mail Smiltenes. Roobet on selles raamatus mainitud vaid korra: “Edu arendades sunniti vaenlane [30. jaanuari] õhtuks lahkuma ka Roobe ja Hummuli piirkonnast.” Lõve mainitakse samuti ainult seoses jaanuari teises pooles, kui oli alanud Eesti vägede vastupealetung, toimunud lahingutega Helme ja Tõrva all. Samas on aga kirjas, et Tõrva hõivasid punased 1. jaanuaril, jätkates sealt liikumist Viljandi suunas. Nendest aktsioonidest, mille käigus Ernst detsembri lõpus vangi langes, juttu ei ole.

Vabadussõja Ajaloo Seltsi veebilehel avaldatud Vabadussõjas langenute koondnimekirjas on tema surmapaigana mainitud hoopis Stackelni, mida tuntakse tänapäeval rohkem lätikeelse nimega Strenči (kena väike kohake, mis asub Smiltenest umbes 30 kilomeetri kaugusel). Strenči ja Smiltene vallutamisest on selles raamatus veidi kirjutatud. Strenči langes Eesti vägede kätte 25. mai õhtuks, Smiltene 29. mail. Ajaliselt sobiks seega mõlemad.

Rahvusarhiivi digiteeritud kogudest õnnestus leida Ernst Proosa kohta täidetud Eesti Rahvaväe Viljandi maakonna komisjoni vastuvõtte leht, mis pärineb 1918. aasta 18. detsembrist. Seal on kirjas, et ta oli usutunnistuselt luterlane, perekonnaseisult poissmees, lõpetanud kihelkonnakooli, ametilt põllumees ja kirjutaja ning olnud varasemalt sõjaväeteenistuses kolm aastat. Samas ei olnud märgitud seda, kuhu ta 1918. aasta detsembris teenistusse määrati.

See viimane asjaolu on kutsunud veel 1922. aastal esile väikese kirjavahetuse sõjaväevõimude ja Lõve vallavalitsuse vahel. Vallavalitsuselt on palutud infot selle kohta, kas 1919. aastal enamlaste poolt tapetud Ernst Proosa teenis kusagil Eesti väeosas ja nimelt missuguses.

Vallavalitsusest on pöördutud selles küsimuses tema vanemate poole, kelle andmetel saadeti Ernst teenistusse Eduard Kubbole allunud Kärstna gruppi, langes teenistuskohustuste täitmisel vangi ja selle tagajärjel tapeti. Teistes Eesti väeosades ta ei teeninud.

Helmest pärit Kubbo oli 3. jalaväepolgu ülem (hukati 1941. aastal nõukogude julgeolekuorganite poolt). Ta juhtis ka jaanuari alguses toimunud Kärstna lahinguid, millega enamlaste pealetung lõpuks seisma pandi. 3. jalaväepolgu materjalid on küll digiteeritud kujul kättesaadavad (ERA.542), aga need on väga mahukad ning täpsem arvepidamine kaotuste ja koosseisu üle näib seal algavat 1919. aasta jaanuarist. Ernst Proosa kohta ei õnnestunud mul kiire sirvimisega midagi leida, põhjalikuks süvenemiseks ei ole praegu aega.

On tähelepanuväärne, et rahvaväkke astus Ernst samal päeval (18. detsembril), kui enamlased hõivasid Valga, kust sakslased olid eelmisel päeval lahkunud. Sundmobilisatsiooni alla tema aastakäik siis ei kuulunud, seega pidi minema vabatahtlikult. Tõuke selleks võis nähtavasti anda soov peatada enamlased enne, kui nad jõuavad tema kodutaluni.

Vabadussõjas tapetud rahvaväelasi maeti Helme kalmistule vähemalt 47, lisaks aga veel kümneid punase terrori ohvriks langenud ümbruskonna elanikke. Tõrva oli sel ajal, nagu ajalehed hiljem kirjutasid, läbi ja läbi punane – terrori teostamisel etendasid suurt osa kohalikud enamlased. Ka Ernsti langemine vangi, nagu Postimehe artiklis märgitakse, teostus Roobes tänu kohalikele.

“Eesti Vabadussõja ajalugu” hõlmab lisaks lahingutele muidugi ka palju muud (sõda algab esimeses köites alles leheküljelt 177). Selles hoiatatakse nõukogudeliku ajalookäsitluse kallutatuse eest ning märgitakse, et teos ise on kirjutatud ajaloolise tõe poole püüeldes, kuid siiski selgelt Eesti vaatepunktist. Tunnistatakse ka rahva suurt lõhestatust Vabadussõja alguses, kuigi selle täit ulatust ja põhjuseid on tänapäeval ilmselt raske mõista.

Jäin silmitsema selles raamatus tabelit 1919. aasta aprillis toimunud Eesti Asutava Kogu valimiste tulemuste kohta, kus on toodud eraldi välja ka sõjaväes antud häälte arv. Tavaliselt ongi nende valimiste tulemused esitatud häälte ja kohtade arvu, mitte protsentidena, aga tekitasin häälte arvu põhjal nüüd uue tabeli, kus on toodud häälte jaotus nii kokkuvõttes kui ka eraldi sõjaväes ja väljaspool seda.

Mida nende numbrite põhjal järeldada? Üldiselt on arvatud, et sotside tugev esinemine Asutava Kogu valimistel oli tingitud sellest, et nende taha koondusid varem enamlasi toetanud vaesemad kihid. Tuleb aga välja, et sõjaväes oli nende toetajate osakaal veel palju suurem kui väljaspool seda.

August Rei kirjutab oma mälestustes, et kohalike tööliste kaldumine enamlaste tagant sotside toetajateks tulenes Lenini otsusest vabrikud Eestist evakueerida. See tundub üsna usutav. Rahvaväelaste puhul võis mängida määravat rolli arvatavasti see, et sotsid pooldasid sõja kiiret lõpetamist (separaatrahu) ja radikaalset maareformi.

Punaarmee vastas seisis siis rahvavägi, mis oli sisuliselt poolenisti punane. Ilmselt olid sellised tulemused ka põhjus, miks pärast Asutava Kogu valimisi hoogustus eestlastest punaväelaste ületulek.

Nii et ainet mõtisklusteks pakub “Eesti Vabadussõja ajalugu” küllaga. Kui keegi hangib selle lootusega saada teada midagi täpsemat oma esivanemate või kaugete sugulaste võitlustee ja saatuse kohta, tuleb aga võib-olla pettuda, sest nii detailidesse ei minda, et iga väike operatsioon ja kõik tegelased ning nende käigud kirja oleks pandud.

Rahvusarhiivi digiteeritud kogudest leiab juba väga palju Vabadussõjaga seotud allikaid, aga paraku on neist raske kellegi kohta midagi üles leida, kui ei ole täpselt teada, kust otsida. Juhtumisi on just praegu käimas projekt, ühisloomealgatus, mille käigus nüüd vabatahtlike abil need allikad vähemalt osaliselt konkreetsete nimedega seotakse. Kel aega, soovitan kindlasti panustada!