Autor: Andres Laiapea

Ferrante “Minu geniaalne sõbranna”

Kui puhkeks kodusõda, mõtlesin ma, nagu Romuluse ja Remuse, Mariuse ja Sulla, Caesari ja Pompeiuse vahel, oleksid neil samad näod, samad pilgud, samad poosid. (lk 140)

Kui võrrelda Elena Ferrante romaani “Minu geniaalne sõbranna” selle põhjal valminud telesarjaga, ei saa öelda, et viimane näib esimese kahvatu varjuna, sest ka see seriaal on väga hea, aga… olles vaadanud ise kõigepealt telesarja, kujutan ette, et neile, kes on lugenud kõigepealt raamatut, ei pruugi see nii sügavat muljet jätta, sest tahtmatult tulevad ju kohe pähe võrdlused raamatuga, mida lugedes jääb rohkem tegevusruumi igaühe enda kujutlusvõimele.

Telesari põhineb küll raamatul, aga see loomulikult ei tähenda seda, et see kordaks seda igas üksikasjas – lugu on üldjoontes sama, kuid detailides on tegelikult palju erinevusi. Kui alustada raamatust, võivad need lahknevused seriaali vaatamist hiljem segada, kuid vastupidises järjekorras ei mõjunud need sugugi häirivalt, vaid aitasid pigem tekitada hoopis põnevust – on ju huvitav saada teada, kuidas asjad tegelikult olid või juhtusid.

Eesti Päevalehe raamatusaates Lappaja, kus lahati Ferrante Napoli-sarja fenomeni, märkis Daniele Monticelli, et ei ole vist ühtegi telesarja, mis oleks parem kui selle aluseks olev raamat. See ei tähenda seda, et telesari oleks antud juhul kuidagi halb või ebaõnnestunud, aga… pärast raamatu lugemist tundus see nagu mingi… suurepärane visand, millele värvi lisamiseks tuleb lugeda raamatut.

Loo keskmes on, nagu sai siin juba toodud välja seoses tetraloogia kolmanda osaga, kaks tüdrukut. Esimesest osast saame teada, et mõlemad sündisid 1944. aasta augustis, kui vabastati Pariis ja langes Petseri. Praegu peaksid järelikult olema, kui veel elavad, 76-aastased. Esimese osa lõpuks on nad 16-aastased. Päris varane lapsepõlv on jäetud välja, alustatakse esimesest klassist. Seega 1950-ndate Itaalia. Tuntav on neorealismi mõju (kiire guugeldamine näitab, et see mõtteavaldus ei olnud siin kaugeltki originaalne – seda tabavamaks võib seda järelikult pidada).

Metroo oli tuubil täis unevaevas poisse ja tüdrukuid, esimeste sigarettide tossu. Mina ei suitsetanud, ei rääkinud kellegagi. Mõneminutise sõidu ajal kordasin õpitu veel hirmunult üle, surusin paaniliselt pähe võõraid keeli, naabruskonnast erinevaid kõlasid. Kartsin kohutavalt läbi põruda… (lk 126)

Ma ei taha teha siia suurt ümberjutustust, kuid hoiatan igaks juhuks (lapsevanemaid), et see raamat ei ole väga sobilik alla 16-aastastele. “Minu geniaalne sõbranna” räägib küll kahest tüdrukust ning sisututvustuse põhjal võib tunduda, et see on kena lugu nende sõprusest, aga mina seda nende eakaaslastele sünnipäevaks ei kingiks. Samas oleks aga nende asemel ilmselt ise huvitatud selle lugemisest.

Lugu, mida keegi ei taha avaldada

Alljärgnev jutt valmis 27. juulil 2020. Tegu on teise osaga seeriast, mis oli kavandatud koosnema kolmest artiklist. Esimene, sissejuhatav osa sai pandud kirja 25. juunil – ilmus ajalehes Sakala nädal hiljem. Kolmanda, kus pidanuks saabuma kulminatsioon, jätan ilmselt kirjutamata, sest ma ei pea praegu võimalikuks kulutada nii palju aega jutu peale, mis läheb lõpuks vaid siia blogisse (parem mängin selle asemel lastega). Lisaks Sakalale jätsid selle nüüd avaldamata ka Objektiiv, Postimees, Uued Uudised ja ERR. Rohkem kuhugi pakkuda ei viitsi. Minu hinnangul on see, muide, üks parimaid (ja võib-olla ka sisuliselt olulisemaid) päevakajalisi tekste, mille ma olen käesoleval aastal ajakirjanduses avaldamiseks kirjutanud.

Rass kui sotsiaalne konstruktsioon

Kui rohelised tulid juunis Saksamaal välja üleskutsega eemaldada põhiseadusest sõna “rass”, sest rasse ei ole tegelikult olemas, tundus see Eestis absurdne paljudele neilegi, kes peavad ennast ise antirassistideks. Minu arvates võiks kaaluda seda ettepanekut aga tõsiselt ka meil.

USA kodanikuaktivist Walter Francis White (1893–1955), kes juhtis pikalt organisatsiooni nimega Värviliste Inimeste Edendamise Rahvuslik Assotsiatsioon (NAACP), alustas oma 1948. aastal avaldatud autobiograafiat sõnadega: “Ma olen neeger. Minu nahk on valge, minu silmad on sinised, minu juuksed on blondid. Minu rassi tundemärke ei ole minu peal kusagil näha.” Suurem osa tema esivanematest olid olnud heleda nahavärviga, mitte tumedanahalised, kuid White kirjutas: “Ma ei ole valge. Minu peas ja südames ei ole midagi, mis kallutaks mind arvama, et ma olen.”

Selgele äratundmisele, et ta on neeger, jõudis White ühel päeval 1906. aasta septembris, kui ta oli 13-aastane. Atlanta kohalikud ajalehed olid avaldanud tiraade neegrite (väidetavatest) kuritegudest, mis osutusid hilisemal kontrollimisel alusetuteks. Pooleli oli vihane valimisvõitlus, mille käigus käidi välja rassikaart. White elas oma vanemate, viie õe ja vennaga kahe maailma piiril. Ühele poole nende majast jäi tumedanahaliste, teisele poole valdavalt valgetega asustatud linnaosa. Tema isa oli postikoguja, ema õpetaja. Ajakirjanduse poolt ülesässitatud valged mehed olid hakanud juba eelmisel päeval kogunema kampadesse, kes asusid tänavatel juhuslikult kättesattunud neegreid lintšima. White oli siis õhtul isaga tööl kaasas. Nad nägid seda pealt, kuid pääsesid ise tänu oma heledale nahavärvile puutumatult koju.

Järgmisel päeval levisid kuuldused, et valged kavatsevad minna õhtul neegrite linnaossa, et see neegritest puhastada. Nende kodus ei olnud kunagi olnud tulirelvi, kuid ema pealekäimisel nõustus isa need nüüd muretsema. Kätte jõudis õhtu. Ema saadeti koos õdedega maja tagaossa, et nad oleksid paremini kaitstud kivide ja kuulide eest. Vanem vend ei olnud kodus. White jäi koos isaga valvesse esiakende juurde, mis avanesid verandale. Nad valmistusid halvimaks.

Lõpuks ilmus nähtavale tõrvikuid kandev eelsalk. Üks hääl karjus: “Seal elab see neegrist postikoguja! Põletame selle maha! See on liiga ilus, et neeger selles elada võiks!” White ja tema isa tundsid ära selle hääle omaniku. See kuulus ühe poemüüja pojale. Nad olid tema isa juurest aastaid sisseoste teinud. Isa ütles vaikselt: “Poeg, ära tulista enne, kui esimene mees astub meie murule, aga siis – ära mööda lase!”

Kamp peatus hetkeks. Kui see taas nende poole liikuma hakkas, jõudiski White selgele äratundmisele, et ta on neeger. Ta üritas sihtida, mõeldes samas, mis tunne võib olla, kui ta tapab mõne inimese. Kuid äkitselt kostusid lasud ühest läheduses asunud majast, kuhu olid barrikadeerunud mõned tema isa tumedanahalised sõbrad. Valged jäid seisma. Mõned neist tahtsid tulla edasi, kuid teised hakkasid kartma oma elu pärast. Kui kõlasid veel mõned lasud, hajus kamp laiali ja tõmbus tagasi.

Ameerika Ühendriikides lintšiti 1906. aastal 65 inimest, neist 62 neegrid, kolm valged. Veel hiljemgi tuli aastaid, mil need numbrid olid suuremad. 1920-ndatel hakkasid need siiski langema ning tänapäeval tuleb lintšimist Ameerikas ette väga harva.

White märkis oma autobiograafias, et selle kirjutamise ajal haihtus USA-s igal aastal umbes 12000 neegrit, kelle kadumist ei saanud seletada surma või emigratsiooniga. Need olid inimesed, kes muutusid ametlikus statistikas valgeteks (“läksid üle”). Tema ise langetas teadliku valiku identifitseerida ennast neegrina, kuigi võinuks samuti muutuda valgeks, sest nägi välja nagu valge.

Kui tänapäeva teadlased räägivad, et rass on sotsiaalne konstruktsioon, millel puudub bioloogiline alus, peavad nad silmas seda, et ei ole mingeid selgeid eraldusjooni, mis eristaksid ühte rassi teisest – sellised piirid eksisteerivad ainult inimeste peades – geneetika ei anna vastust sellele, kus lõpeb üks rass ja algab teine.

Terves reas USA osariikides on kehtinud seadused, mille kohaselt loeti neegriteks kõik, kellel oli vähemalt üks tumedanahaline esivanem. Brasiilias võis seevastu pidada valgeks inimeseks igaüht, kellel oli vähemalt üks valge esivanem. Nii ongi jõutud maailmas tänaseks olukorda, kus mustadele mõeldud kvootide alusel võivad pääseda osadesse USA ülikoolidesse inimesed, kelle nahavärv ei ole tumedam keskmise eestlase omast, aga Brasiilias võib kohata valgeid, kelle kakaopruun nahavärv ei ole tingitud päevitusest.

Praegu elame ajal, mil identiteedipoliitika jookseb amokki. Mitte ainult Ameerika Ühendriikides, vaid ka meil. Isamaa ideoloog Lauri Vahtre avaldas arvamust (“Jätke jama, tulge mõistusele”, Objektiiv, 9. juuli 2020), et USA rassipingeid aitaks ehk vähendada see, kui igale kultuurilisele või rassilisele grupile tagataks legaalne võimalus soovi korral isekeskis olla. See idee ei ole uus. Sama taotlesid omal ajal juba Malcolm X ja Mustad Pantrid. Praktikas on üritanud seda nüüd kohati teostada ka liikumine Black Lives Matter (Mustad Elud Loevad) oma autonoomsete tsoonide loomise kaudu, mis on leidnud ju mõnel pool aset ametivõimude nõusolekul. Arvatavasti jäävad need eksperimendid siiski lühiajalisteks.

Geeniteadlaste poolt tehtud uuringud on näidanud, et enam kui pooltel nn. afroameeriklastest on vähemalt mõni Euroopa päritolu esivanem ning ligi kolmandike USA valgete soontes voolab aafriklaste verd. Selles osas on toimunud seal tegelikult ulatuslik segunemine, mis jätkub üha kiirenevas tempos. Mingit tagasiteed segregatsioonipoliitikasse ei ole.

Rassilise diskrimineerimise keelustamine levis maailmas laialdaselt pärast Teist maailmasõda, kui see oli otsene vastus poliitikale, mida sõja kaotanud riigid olid ajanud oma rassiteooriatele tuginedes. Eelmisel aastal kiideti Saksamaa Zooloogiaühingu aastakoosolekul aga heaks deklaratsioon, millega kutsuti üles loobuma mõiste “rass” kasutamisest, sest rassi kontseptsioon on ise rassismi tulemus, mitte selle eeldus. See ongi arusaam, millest lähtudes on hakatud seal arutama põhiseaduse muutmist.

Aminata Touré, tumedanahaline sakslanna, kes on üks roheliste üleskutse autoritest, leiab, et see on oluline just rassismi vastu võitlemiseks. Sotsiaaldemokraadist parlamendisaadik Karamba Diaby, kes on sündinud Senegalis, pakkus välja, et “rassi” asemel võiks kasutada põhiseaduses mõistet “etniline päritolu”.

Eesti põhiseaduses on juba praegu öeldud, et kedagi ei tohi diskrimineerida ka rahvuse, nahavärvuse ja päritolu alusel. Sõna “rass” on seal täiesti üleliigne.

Elena Ferrante “Lugu sellest…”

“Ühel päeval kahandan ma ennast diagrammideks, minust saab perforeeritud lint ja sa ei leia mind enam üles.” (lk 281)

On alati huvitav lugeda raamatuid, mille autoriks on ilukirjanduslik fiktsioon, antud juhul siis Elena Ferrante, kelle tagant ei paista kellegi võltstagasihoidlikkuse taha varjunud edevust, vaid võib aimata, et ka see autor ise on kellegi looming – mitte pseudonüüm, vaid hoolikalt konstrueeritud tegelaskuju, kelle taha on varjunud tundmatuks jääda sooviv autor või autorid. Tunnen viimastega suurt hingesugulust ega pruugi seetõttu olla oma hinnangutes kaugeltki objektiivne. Mõtlesin, kas minu arvamus sellest raamatust oleks teistsugune, kui Elena Ferrante oleks kellegi kodanikunimi või tavaline pseudonüüm, mitte fiktsioon. Ei usu, kuid kindel selles muidugi olla ei saa.

“Lugu sellest, kes läheb, ja sellest, kes jääb” on kolmas osa tetraloogiast, mille esimese kahe osa põhjal valminud telesari “Minu geniaalne sõbranna” sai mul vaadatud ära koos abikaasaga, kes võrdles seda alguses seebikaga. Pärast kolmanda osa lugemist ütles ta, et ei saanud enne aru, kuidas sai ühe raamatu põhjal teha terve hooaja seriaali, aga seda lugedes ei jäänud see enam arusaamatuks. Teisi sõnu: tegemist on üsna dramaatilise, emotsionaalse jutustuse, sisutiheda tekstiga. Ladina-Ameerikas oleks vorbitud samast ainest tõenäoliselt vähemalt kümme korda pikem telenovela ja kirjutatud selle põhjal kokku ka kõvasti rohkem raamatuid.

Inimesed surid hoolimatuse, korruptsiooni, võimu kuritarvituste tõttu, kuid iga kord andsid nad valimistel innukalt oma hääle poliitikutele, kes nende elu põrguks tegid. (lk 13)

Eelmisest lõigust võib jääda mulje, et tegemist on mingi lihtsakoelise meelelahutusega, aga selline tõlgendus on küll eelarvamuslik ja eksitav. Ühes intervjuus lasti Ferrantel vastata küsimusele, mida ta ise raamatuid lugedes kõige rohkem hindab, järgmiselt: “Ootamatuid sündmusi, tähendusrikkaid vasturääkivusi, äkilisi pöördeid keeles, tegelaskujude psühholoogias.” See vastus võtab tegelikult ilusti kokku ka meetodi, mida on lastud kasutada temal endal.

“Mul on palju peegeldusi, aga puudub nägu,” kirjeldab ühes essees oma korduvat õudusunenägu Elena Greco, selle fiktiivse kirjaniku – Ferrante – teoses jutustajana esinev fiktiivne kirjanik, kes on hakanud elama oma elu autorina ka väljaspool tema – Ferrante – loomingut. Greco näib esmapilgul olevat Ferrante alter ego, aga… Franco Baldasso on toonud hästi välja, et sügavamal tasandil sarnaneb autoriga rohkem hoopis teine peategelane Lila Cerullo, kellega meil lastakse tutvuda üksnes Greco jutustuse kaudu.

“Sina oled tugev,” vastas ta minu jahmatuseks, “mina ei ole seda kunagi olnud. Mida kaugemale sina sest paigast lähed, seda rohkem oled sa sina ise, seda paremini sa end tunned. Minul…” (lk 139)

Ann Goldstein, kes on tõlkinud Ferrante nime all ilmunud teoseid inglise keelde, ütles ühes intervjuus, kui temalt uuriti, kas ta on olnud ühenduses ka otse Ferrante endaga, et ta arvab omavat kõigi nende raamatute põhjal ettekujutust “sellest isikust, kes neid raamatuid kirjutab. Ma ei pea silmas seda tegelaskuju, vaid isikut, kes kirjutab. Seega ei oma mina mingit soovi temaga kohtuda.” Goldstein lisas, et “aastate jooksul on ta [st. Ferrante suu läbi] öelnud palju asju selle kohta, miks ta ei taha olla avalikult tuntud. Ma austan seda.”

Lila ei teinud minu soovist välja. Nagu alati, oli tal tunne, et ta võib muretult minu ellu sisse ja sealt välja astuda, nagu oleksime endiselt üks ja sama asi, ja meil ei oleks vaja küsida, et kuidas… (lk 341)

Sissejuhatus ferranteloogiasse on nüüd tehtud. Kõnealusel teosel endal peatun pikemalt pärast seda, kui ma olen lugenud läbi ka tetraloogia esimese osa.

(Järgneb.)