Kirjaniku sõna jõud

Jaan Kaplinski juba 1. oktoobril tehtud väikesest blogipostitusest puhkes Eesti meedias eelmisel nädalal järsku mingi hull poleemika, nagu oleks taevas maa peale kukkumas.

Huvitav, et poliitikutest asusid nö. vasturünnakule just Reinsalu, Paet ja Mikser (hoope jagasid ka ajakirjanikud Uustalu ja Taevere), kes on kõik üsna hiljuti oma erakondade sees võimuvõitluses lüüa saanud. Kas need tüübid nägid nüüd võimalust sellise kõvatamisega enda positsioone parandada vä?

Rein Veidemann märkis eile teleuudistes, et Kaplinskil on õigus arvata mida tahes ja selle pärast ei pea kohe hüsteeriasse langema. Aga… kui tegelik elu nii ilmekalt näitab, et seda siiski tehakse, siis kuidas peaks olema tulevikus võimalik vältida selliseid “rahvuslikke kambakaid” nende suhtes, kes hakkavad riigilt seda nn. kirjaniku- või kunstnikupalka saama?

On ju selge, et kui need inimesed eksivad milleski valitseva doktriini vastu, siis järgneb samasugune või veelgi hullem kiun, petitsioonid neile raha maksmise lõpetamiseks jne. Nii ähvardavad nendest toetustest kujuneda ikkagi kuldsed ahelad, mis piiravad inimeste eneseväljendust.

Ilmselt ainus viis selle vältimiseks oleks viia palgasaajate valimine edaspidi loomeliitudelt otse rahva kätte, et valituks osutunutel oleks tugev demokraatlik mandaat. Konstruktiivne ettepanek on viia see läbi mingi nn. tõsieluseriaali kujul (“Eesti otsib rahvakirjanikke/-kunstnikke”), telefonihääletuse teel – igas osas langeb keegi välja, kuni alles jääb viis kirjanikku ja viis kunstnikku.

Jah, see oleks muidugi täiesti jabur. Aga ma ei kujuta hästi ette, kuidas oleks võimalik teisiti vältida nende kirjanike ja kunstnike verbaalset lintšimist, kui nad siis riigipalgal olles mingitest (ükskõik millistest) üldlevinud tõekspidamistest kõrvale peaksid kalduma. Kui nad valitaks välja otse rahva poolt, siis annaks see neile ju tugevama seljataguse, palju suurema vabaduse enese väljendamiseks.

Elvise tagasitulek & HH

Hämmastav uudis: sel nädalal tõusis Briti albumimüügitabelis esimeseks Elvis Presley, kes suri juba enam kui 38 aastat tagasi.

Minu valik 1969. aasta Briti singlitabelitest sisaldab koguni kahte tema esitatud laulu, nende hulgas “Suspicious Minds”, mis on minu arvates üldse üks parimaid tema repertuaari kuulunud palu.

Ülal esineb sellest aastast aga hoopis tänapäevani tuuritav Herman’s Hermits looga “My Sentimental Friend”, mis oli nende jaoks viimane tõeliselt suur hitt.

Päris mitmed vanad melomaanid, nagu näiteks Vello Salumets oma raamatus “Rockrapsoodia”, on olnud HH suhtes üsnagi kriitilised ja seda kindlasti paljuski õigustatult, aga mulle mõned nende laulud siiski meeldivad, sealhulgas see.

Upa-upa ubinakõnõ nähtud

Upa-upa ubinakõnõ esitles täna Viljandi rahvale oma uut plaati võrukeelsete lastelauludega, mida sobib täiesti vabalt kuulata ka täiskasvanutel.

Publik oli suht tagasihoidlik, kuid lapsed lõid siiski tantsu lahti ja plaksutati kõvasti.

Võrukeelsed laulusõnad peaks olema enam-vähem arusaadavad ka puht eestikeelsetele inimestele. Või vähemalt neile, kes on puutunud kokku mulgi murdega, sest paljud sõnad näivad olevat sarnased. Kui esimese kuulamisega kõigest ehk kohe aru ei saagi, siis teisega jõuab tähendus juba paremini kohale.

Ma ei tea, kui palju võrukeelseid kauamängivaid on seni üldse kokku ilmunud, aga see oli nüüd esimene, mis sai endale hangitud (kunagi ammu-ammu ostetud Ummamuudu kassett “Kõne Võrust” ei lähe arvesse, sest selle peal on enamik laule eestikeelsed).

Praegu siin kirjutades just kuulangi seda ja täitsa tore on, kuulan ka edaspidi, kusjuures laule on selle plaadi peal küllaltki erinevaid. Kui keegi tahab neid nüüd nö. elusast peast kuulama minna, siis seda on võimalik teha veel homme Pärnus.