Autor: Andres Laiapea

Miliuse mälestusnäitus

Kondase Keskuses avati täna Matti Miliuse mälestusnäitus, mis jääb avatuks 13. detsembrini ehk kuuks ajaks. Üles on pandud väike valik nendest tema kunstikogust pärit teostest, mille Tartu Kunstimuuseum endale ostis.

Päris huvitav oli kuulata tema vanade sõprade ja teiste temaga kokku puutunud inimeste meenutusi Miliuse küllaltki kirevast elust, neist igasugustest juhtumustest ja seikadest.

Muu hulgas räägiti üks naljakas lugu Riiast, millega seoses tuli mõte, et peaks nüüd kah kunagi jälle sinna minema, pole ammu käinud.

Oli tegelikult ka veidi veider tunne näha seal mõnda sellist pilti, mida olen aastaid tagasi juba kusagil näitusel näinud.

Mõtlesin siis, et peaks ikkagi ka ise uuesti maalima hakkama. Värvid peaks kusagil veel alleski olema, vaja ainult lõuendit ja mõnda head kohta, kus seda rahulikult teha saab.

Mis puudutab üldse kunstinäitusi, siis vaatamas soovitan ma käia neid tavalistel päevadel, kui inimesi eriti ei ole ja saab keskenduda teostele, aga avamistel tasub käia just selleks, et kuulda igasuguseid huvitavaid lugusid, mida on kombeks sellistel puhkudel rääkida.

Fakte Läti kohta

Eelmisel aastal imunud teatmeteos “Läti: 1000 küsimust ja vastust”, mille sai sooduskampaania raames hinnaga 4.90, sisaldabki just seda, mida pealkiri ütleb.

Küsimused on jagatud viide kategooriasse, alustades ajaloost ja lõpetades Eesti-Läti sidemetega. Ligi kolmandiku raamatu mahust moodustavad arvukad lisad, mis ulatuvad Läti valitsejate ning filmi- ja laulufestivalide võitjate loeteludest läti ja liivi nimede tähenduste selgitamiseni.

Küsimuste-vastuste kaudu võib saada teada näiteks seda, et enne ristiusu tulekut oli Läti aladel kombeks matta surnuid lävepaku alla ning nõiad lendasid seal pärimuse kohaselt ringi mitte luudade, vaid hoopis tammetüvede seljas.

Esimene vabamüürlaste loož Eesti- ja Liivimaa aladel asutati 1750. aastal Riias ning kandis nime Põhjatäht, aga 1993. aastal asutati seal Lollide Partei, mis tahtis muu hulgas luua ülemkuninga ametikoha ja nimetada omavalitsusjuhid kuningateks, pannes neile ka ülesande valida ülemkuningas.

1960. aastal tegi Aadu Hint ettepaneku asustada liivlased Ruhnu saarele (selleks, et nad rahvusena püsima jääksid). Imants Ziedonis algatas 1970-ndate lõpus aga liikumise “Tammede vabastajad”, mille liikmed käisid puhastamas põlispuude ümbrust võsast.

Lühidalt: see raamat sisaldab väga palju selliseid fakte, millega ei ole eriti midagi praktilist peale hakata, aga millest moodustubki kokku ajalugu ja kultuur.

Välja on toodud ka rida lätikeelseid sõnu ja fraase, mida eestlased võiks autorite arvates teada. Sellega seoses pean vajalikuks märkida, et nende lätikeelsetes fraasidega ei tasu Lätis alati väga keksida, kui tegelikult läti keelt ei osata.

Minuga juhtus 12-13 aastat tagasi seal näiteks selline lugu, et üks seltskond energilisi noormehi, kes olid ilmselt tarvitanud amfetamiini või midagi sellist, hakkas minuga läti keeles rääkima. Ja mina vastasin neile alguses automaatselt läti keeles, sest selles nad mind kõnetasid, aga kuna ma seda tegelikult ei valda, siis üritasin viia jutu juba pärast paari lauset üle inglise või vene keelele. See ajas nad väga närvi, sest nad arvasid, et ma narrin neid. Nad nimelt ei uskunud, et ma ei ole lätlane. Keretäiest päästis ainult see, kui oma passi ette näitasin. Selle peale rahunesid tüübid maha ja olukord lahenes.

Seega, kui ise tegelikult läti keelt ei osata, aga tahetakse ikkagi lätikeelseid fraase kasutada, siis tasub teha seda teadlikult mingi aktsendiga, et oleks kohe aru saada, et te ei ole lätlane. Muidu võib nende kasutamine tekitada lihtsalt segadust, sest ei ole selge, mis keeles teiega rääkida tuleks.

“Armastuse assortii”

Kogumik “Armastuse assortii”, mis pakub kirjastaja väitel noppeid eesti kirjanike armastusnovellide paremikust, on umbes kaheksa korda paksem kui eelmisel nädalal loetud Maria Jotuni “Armastus”, aga sisaldab kaks novelli vähem, kokku seitse.

Kahjuks on need novellid väga erineva pikkusega (pikim 115, lühim 15 lehekülge), mistõttu on raamatut lugeda äärmiselt ebamugav – kui kõik oleks enam-vähem ühepikkused, siis saaks need kenasti nädala peale ära jagada (iga päev üks novell), kuid erinev pikkus lööb rütmi segamini.

Jotuni “Armastus” sai mul loetud kohe korraga otsast lõpuni, aga “Armastuse assortii” kaante vahelt lugesin otsast lõpuni läbi üksnes Oskar Lutsu “Kirjad Maariale”, mis oli järjekorras esimene. Teisi küll hiljem sirvisin, lugesin siit ja sealt, kuid ei hakanud ennast nendega pikalt piinama.

Lutsu novell oli täiesti loetav. Aga tema tekste lugedes meenub alati, kuidas vanaema tavatses rääkida, et kord küsinud Luts tema isalt, kes oli arst, mida ta peab tegema, et ei näeks lauanurgal tantsivaid kuradeid, saades vastuseks, et tuleb vähem juua.

See varases lapsepõlves korduvalt kuuldud õpetlik lugu on mõjutanud (kusagil alateadvuse tasandil) kindlasti ka minu suhtumist alkoholi. Ja iga kord, kui Lutsu loen, tuleb see jälle meelde.

Kas oli mõtet osta selle ühe novelli pärast terve raamat?

Noh, nii hea see nüüd kah ei olnud. Kui arvestada, et kampaania raames sai selle raamatu hinnaga 1.70, siis läks üks lehekülg Lutsu maksma küll vähem kui lehekülg Jotunit, mis oli samuti päris odav, aga väga keskkonnateadlik see minust ei olnud, et omandasin ka umbes 250 lugemata jäänud lehekülge.

Mis puudutab armastust, siis sel teemal soovitaksin lugeda hoopis Ine Viidingu jutukest “Unenäod” (kogus “Kümme käsku kaaskodanikele”). Võib-olla seetõttu, et olen siin seda kirjutades veidi unine.

Või siis midagi välisautoritelt, näiteks Hanns Heinz Ewersi “John Hamilton Llewellyni ots” (ilmunud eesti keeles ulmeantoloogias “Olend väljastpoolt meie maailma”), mis on minu arvates üks parimaid armastusjutte üldse. (Võib-olla oli see praegu lihtsalt mingi nali, aga võib-olla ka mitte – ma tõesti ei tea, kust see nüüd järsku sedasi pähe kargas.)

PS. Novembri lõpuni saab tellida Loomingu Raamatukogu järgmiseks aastaks soodushinnaga 25 eurot (kogu aasta).