Autor: Andres Laiapea

Liisi Ojamaa “Kahel lahtisel käel” 3/5

Alustades eelmise aasta detsembris postituste seeriat Liisi Ojamaa postuumselt ilmunud koondkogust “Kahel lahtisel käel”, mis sisaldab pea kogu tema luuleloomingut, oli plaanis avaldada iga kuu üks osa, aga kahjuks või õnneks ei ole ma suutnud sellest graafikust kinni pidada. Esimeses osas oli juttu tema esimesest kahest, teises kolmandast ja neljandast luulekogust. Nüüd siis on järg jõudnud viienda ja kuuenda kätte, mida sai äsja loetud juba kolmandat korda viimase poole aasta jooksul. Iga kord olen avastanud neist enda jaoks midagi uut, mis jäi varem märkamata, aga… mingil hetkel olen kritseldanud raamatu vahele pistetud paberilehele, kuhu tegin märkmeid loetu kohta ja panin kirja muid lugemise ajal pähe tulnud mõtteid, järgmised read:

elu on ime
mis ootab juhtumist
kui liiga kaua ootab
läheb mööda vist

Kahtlustan (ma tõesti ei mäleta), et see võis olla poolenisti inspireeritud hoopis mõnest Facebooki uudisvoost läbi lipsanud ingliskeelsest mõtteterast (esimene pool kõlab lihtsalt tõlkena), mida mõni tuttav seal oma ajajoonel jagas, kuid sobib siinkohal illustreerima vajadust see postitus lõpuks ikkagi valmis teha, et saaksin liikuda edasi järgmise juurde.

Jõgi asfaldi all (2008)

Ojamaa viies luulekogu, mille pealkiri viitab Härjapea jõele, aga võib-olla mitte ainult sellele, viib meid juba tuttavatele radadele. Jürgen Rooste iseloomustas seda siis Sirbis ilmunud tagasivaates lõppevale kirjandusaastale sõnadega esoteeriline, romantiline, religioosne, naiselik. Varem aga oli kirjutanud, et “tegelikult seisab tema jumalikku olekusse pürgiv maailm koos ikka peaasjalikult mateeriast, linnalikust ja ihulikust ja inimlikust.” Maarja Kangro leidis Loomingus avaldatud luuleaasta ülevaates, et “Ojamaa luule on justkui rituaal, millega püütakse saavutada mingit lunastust, laulda maailma asjad soovitud korda.”

Pikem arvustus ilmus Loomingus siis Kätlin Kaldmaa sulest. Tema sõnul oli Ojamaa luule eesti uusaegse linnaluule tekkimise eeldus ja juba klassikaks saanud. Kaldmaa hinnangul astus Ojamaa selle koguga siiski ka pika sammu edasi seni tema pärusmaaks peetud (Tal)linnaluulest. Raamatu mitmekordsel lugemisel jäi talle kumama eelkõige selguse motiiv, leppimine ja rahutegemine igapäevaelu, aga ka olnu ja tulevaga. “Pärast Liisi Ojamaa raamatu lugemist nägin väga seiklusrikast unenägu Tallinnas hulkumisest,” kirjutas Kaldmaa. “Võib-olla oli paik, kuhu uni mind viis, luuletaja järgmiste raamatute linn.” Samas märkis ta, et “Jõgi asfaldi all” on selline raamat, mille igast luuletusest võiks kirjutada omaette loo.

Mõtlesin kaua, millised lõigud sealt siia selle näitlikustamiseks valida. Valisin need…

Linn laugleb õhtusse & hinges kriibib miski
& loojuw päike peatub pargivõrades
ma istun aknal, olen weidi ära
& mõtlen ammukuuldud laulu sõnades

/—/

Isegi kui see, mida me lastena arwasime armastusex,
oli ainult mõistmine, lugupidamine, sõprus –
see tunne ei olnud tarbetu. See tunne
olex wäärinud karjumist katuseharjadelt.

/—/

Seal teiselpool teadmist, yxkõik siis kui tarka,
on nimeta lootus & uutmoodi usk.
& teiselpool armastust, usku & lootust
on lõpux ehk ometi – unustus.

Augustis 2002 astus Ojamaa erakonda Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööpartei (2004. aasta detsembrist Eesti Vasakpartei, 2008. aasta juunist Eestimaa Ühendatud Vasakpartei). 2003. aastal kandideeris Riigikokku, 2005. aastal Tallinna linnavolikokku. 2003–2008 kuulus ka erakonna juhatusse. See poliitilise aktiivsuse periood jäi kahe luulekogu vahele, aega, mil valmis suurem osa selles kogus leiduvast, kuid midagi otseselt või isegi kaudselt parteipoliitilist sellest silma ei jäänud.

Poliitilist laadi sõnavõttudega esines Ojamaa meedias küll veel hiljemgi ja erakonna liikmeks jäi kuni surmani, kuid näib, et tema luule käis ikkagi hoopis oma rada ega olnud allutatud mingitele parteipoliitilistele eesmärkidele. 2011. aastal andis ta Sirbi ringküsitlusele (küsimus: mida ootate Eesti kultuuripoliitikalt pärast valimisi?) järgmise vastuse:

Tema vanaema Lii Ojamaa (1892–1979) oli sõjaeelses Eestis silmapaistev riigiametnik, 1938. aastast Riigivolikogu protokollitoimkonna juhataja, kes viibis ka selle juures, kui Konstantin Päts andis presidendi ametivande. Varem oli juhtinud muu hulgas riikliku propagandatalituse kantseleid, avaldanud näiteks emadepäeva puhul artikli emaduse ülistuseks. Riigiteenistusse jäi aga ka pärast 1940. aasta juunipööret ja Eesti viimist NSV Liidu koosseisu, kirjutades Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu Asjadevalitseja (tänapäeva mõistes riigisekretäri) asetäitjana siis alla ka mitmetele Eesti NSV valitsuse otsustele, nagu näiteks kesk- ja kutsekoolides õppemaksu kaotamise ning kõrgkoolides stipendiumite sisseseadmise kohta.

Pikemalt on neid kaugeid ning keerulisi aegu meenutanud Liisi Ojamaa tädi Mai-Maria Ojamaa, kellest endast sai pärast Moskva Riikliku Ülikooli lõpetamist 1956. aastal, kui ta astus ka NLKP liikmeks, dialektilise materialismi õppejõud Tartus. Ilmselt võis perekondlik taust mõjutada ka Liisi Ojamaa poliitilisi hoiakuid ja erakonnavalikut.

Ajalaulud (2011)

Kuuendas kogus avaldatud “Kurja päewa laul” jõuab juba siiski nö. poliitilise luule piirimaile. See on kirjutatud aastal 2010 ehk enne seda, kui president Kersti Kaljulaid vallandas üldrahvaliku arutelu selle üle, kas nõukogude ajal võis lastel üldse olla õnnelik lapsepõlv, aga eks see ju üksnes kinnita, et teema vaevas paljusid juba varem.

Ma olen syydi oma synnimaas.
Ta yhe jaox on nii & teisel naa…
ta oli esimene, mida mina teadsin.

/ – – – /

Ma olen syydi oma synnimaas.
Ma peaxin kustutama mälust, kuni Eesti –
ma peaxin kustutama terwe lapsepõlwe
& oma wanemate elud yleyldse
& tundma rõõmu, et meil wäike riik on taas.

Ma olen syydi oma synnimaas –
wõib-olla synniaastas, hirm ei ole uus –
& järjest tihemini miskipärast meenub
see synnimaa. Wõi riik. Noh, samõi tot … sajuz.

Mine võta nüüd kinni, kas see oli siis mõtisklus minevikust või rohkem hoopis päevakajaline ühiskonnakriitika!? Teisal kirjutas Ojamaa, et “Meile ei antud teistsugust elu. / Meile ei antud teistmoodi aega. / Kyllap me isegi tegime wigu.”, aga ka “kuidas me midagi mäletame, / on meie ainuke looming.” #mälupoliitika

Rein Tootmaa leidis Sirbis avaldatud arvustuses, et “Ajalaulud” oli Ojamaa seni küpseim kogu. Mathura kirjutas Loomingus ilmunud luuleaasta ülevaates, et see ei pakkunud midagi enneolematut ja uuenduslikku ega olnud läbinisti ühtlase tasemega, kuid saavutas kohati harukordse sisendusjõu ja veendumuse – parimatel hetkedel meenutasid Ojamaa luuletused talle mitte niivõrd luuletusi, vaid loitse või palvesõnu. Ta paigutas selle siis aasta jooksul avaldatud luulekogude hulgas kõige olulisemasse ossa.

Mida aeg edasi, seda vähem arvustusi Ojamaa luulekogud pälvisid. Osalt võib seda seletada tema vastuolulise mainega, mida ta tajus nähtavasti isegi (“Sõbranna sõimas mind juhan liivix.”), teisalt kindlasti eestikeelse luulekriitika üldisema kokkutõmbumisega trükimeedias, kuid viimaste kogude puhul tõenäoliselt ka sellega, et Ojamaa parteipoliitiline tegevus mõjus osadele kirjutajatest ärritavalt nagu punane rätik, mis ei tõmmanud ligi, vaid peletas eemale. Teisi sõnu: vaikime maha, ja ta lakkab olemast.

Samas kujunes temast järgnenud aastatel siiski ka omamoodi referentspunkt hilisemate naissoost luuletajate käsitlemisel, nagu seda tegi 2018. aastal Andrus Kasemaa, arvustades üht Andra Teede luulekogu: “Tegelikult tõi moodsa Tallinna-teema luulesse hoopis Liisi Ojamaa, edasi tulid juba Rooste, Teede ja paljud teised. Ja lõpuks tuleb öelda, et ongi üks tõeline Talinna poetess, tõeline kuninganna – Liisi Ojamaa – , teised on kõik paažid või õuedaamid.” Siinkohal on muidugi kohustuslik tsiteerida Silvia Urgase, kes on lugejana hinnanud ka Ojamaad, “näpunäiteid kirjanduskriitikule” (kogust “Siht/koht”):

ma mõistan
kui kasutad paar korda sõna
naisluuletaja
ma annan sulle andeks

aga mind ainult mu soo tõttu
teiste naistega võrrelda
oleks ka nõme
internetis on nüüd inimesed
kes sellest aru saavad
ja su avalikult ribadeks tõmbavad

Et lõpetada selle järjejutu tänane osa siiski veidi positiivsemal toonil, mitte nii ähvardavalt, toon nüüd välja veel paar kohta Ojamaa “Ajalauludest”.

Et nii kerge wõib olla headus
& ometi raskem weel,
sest me teame, kust oleme tulnud,
teame, kuhu oleme teel.

/—/

Jääma peab, kui jälle tahax minna,
lahkuma, kui tahax pysida.

Neeme Kuningas “Ooperinovellid”

Kena väike raamatuke, mis sobib lugemiseks nii rannas, rongis, trammis kui ka trollis (jätate sellega endast kaasreisijatele, kes näevad vaid kaanele trükitud pealkirja, kindlasti väga kultuurse mulje), sisaldab üle paarikümne jutukese, mis moodustavad kokku sidusa lühiromaanikese. Kui äsja lõppenud lausest jäi mulje, et kõnealune teos on kuidagi kerge või kerglane, siis võib seda kinnitada vaid selles mõttes, et aeg lendab lugedes kiiresti, igav ei hakka. Seda on väga oluline rõhutada, sest esmapilgul jääb seda raamatut nähes või kätte võttes paljudele kindlasti mulje, et tegemist on tõenäoliselt mingi süvakaga, mis võib pakkuda midagi huvitavat ainult tõelistele ooperifännidele, kes kuulavad päevad läbi Klassikaraadiot – see aga ahendab kõvasti raamatukese potentsiaalset lugejaskonda, sest tegelikult on see nii mitmekihiline, et läheks ilmselt hästi peale ka neile, kelle silmis ooper on nagu lihtsalt mingi boooring stuff. Lühidalt: tõeline rahvakas, mida võib samas soovitada ka intellektuaalselt nõudlikumatele lugejatele.

Ma seda siin väga ümber jutustada ei taha, sest muidu ei ole pärast enam äkki nii huvitav lugeda. Mitte mingil juhul ei tasuks kuulata-vaadata salvestust raamatu esitlusel toimunud vestlusest selle autoriga. Ma ise kuulasin seda pärast lugemist. Sealt saab muidugi teada nii mõndagi (näiteks selle, kes oli peategelase prototüüp, nimeliselt), aga just seetõttu ongi see kokkuvõttes üks täielik spoiler, sest võtab päris paljude raamatus kirjeldatud seikade osas lugejalt võimaluse jäädagi igavesti mõistatama, kas midagi sellist leidis kunagi aset ka päriselt või sünnitas selle vaid autori fantaasia. Nimelt on Kuningas seganud tõsielu, sealhulgas enda ja teiste eluloolist materjali, ja ilukirjanduslikke ulmasid kokku nii hoogsalt, et lugedes ei ole sugugi selge, kas mõni asi on algusest lõpuni väljamõeldis või vaid veidi ülepingutatud, kergelt üle võlli keeratud mälestuskild.

Esimene osa (kaheksa lugu), mis võtab enda alla ligi poole kogu tekstist, lõpeb sellega, et 17-aastane minajutustaja lahkub oma sünnilinnast, milles võib tunda ära autori enda sünnilinna Kilingi-Nõmme. Kuigi linna nime kordagi ei mainita, kannavad paljud sealsed elanikud veel kinoseansil puhkenud põlengu arme ning leidub ka muid selliseid ühisjooni, mis seovad seda just selle äsja nimetatud paigaga. Kilingi-Nõmmes, selle ümbruses ning sealt kandist pärit inimeste hulgas leidub tõenäoliselt ka neid, kes võivad tuvastada selles osas figureerivate tegelaste prototüüpe. Mina seda loomulikult teha ei suuda, sest olen peatunud seal vaid läbisõidul viibides.

Toon sellest osast ka asjakohase stiilinäite: “Teismelisena sai minu uueks harrastuseks õhtupimeduses majaakendest sisse piilumine. Akende taga luuramine muutus igaõhtuseks harjumuseks, erutavaks sõltuvuseks, mis kestis seni, kuni lõpetasin kooli ja läksin pealinna.

/—/

Igal õhtul olin vaatajaks umbes tosinale etendusele. Draamad ja melodraamad, salongi- ja tragikomöödiad, mononäidendid ja tummfilmid. Milliseid võimalusi see kujutlusvõimele pakkus! Hiljem oli eriti pikantne näha minu etenduste tegelasi näiteks postkontoris või saunas hoopis teisi rolle esitamas. Mind nad aga petta ei suutnud, sest ma teadsin nende tõelist olemust ja palet, olin neid näinud olukordades, kus nad ei näidelnud, vaid olid teesklemata nemad ise, spontaansed ja siirad.

Aastaid hiljem oli mul juhus jutustada oma lummavast meelelahutusest ühele tuntud kirjanikule. Ta vaimustus sellest ning kirjutas populaarse raamatu, mille järgi tehti ka väga hea ja edukas film.”

Eks ole ju nii mõnigi meist lapsepõlves või juba noorukina vahest vaatama jäänud, kui mõne võõra akna taga toas järsku midagi pilkuköitvat juhtub, kuid selles raamatus saab sellest tõesti lausa haiglane kalduvus. Pealinnas asub jutustaja lõpuks tööle ooperiteatris, kus esinevad värvikad kujud tema loos endale samuti kohad leiavad. Autor ise seletas küll esitlusel, et ta ei hakanud täpselt kirjutama, mis teatriga on tegemist, kuid tekstis on tegelikult korra mainitud, et see on rahvusooper. Nii mõnelegi tegelasele, kes esines raamatus nimetuna, sai mul isegi lugedes kohe nimi juurde pandud (täiesti automaatselt, sellele kuidagi eraldi mõtlemata), kusjuures mina tunnen seda seltskonda ju vaid juhuslike meediakajastuste kaudu, omamata selle vastu mingit spetsiifilist huvi. Nii et tõsistele ooperihuvilistele on see raamat kindlasti korralik suutäis, kuigi võib mõjuda kohati ilmselt ärritavalt, sest tekst on vürtsitatud vahepeal päris teravaks.

Annan sellest teisest osast siin nüüd lõpetuseks maitsta siiski ühe leebema lõigu: “Teater on üks imeline ja imelik asutus. Publik näeb vaid murdosa sellest keerukast ja põnevast maailmast, näeb sisseharjutatud etendust, mille ettevalmistamiseks on tohutult aega, energiat ja raha kulutatud. Publik tuleb vaatama-kuulama artiste, kes astuvad üles laval ja orkestrisüvendis, et luua illusoorne ja maagiline õhustik, mõtte-, vaimu- ja hingeenergiate pendeldamine üle rambi lavalt saali ja vastupidi. Publik näeb hoolikalt ette valmistatud pettust ja maksab selle eest, et petetud saada.”

Leidub seega ka selliseid rahulikke mõtisklusi. Üldiselt on tekst tugev. Ainult lõpp valmistas väikese pettumuse, muutus nagu liiga selgelt väljamõelduks. Autor võinuks ikkagi jätta otsad lahtiseks, et tekitada lugejates maksimaalset segadust, et pärast raamatu lugemist jäädaks mõtlema: kas järsku tõesti…

PS. Kuna kõnealuse raamatu autorit on selgelt mõjutanud Gaston Leroux’ tuntud romaan, mis on tõlgitud eesti keelde pealkirjaga “Ooperikummitus”, kasutan nüüd võimalust, et soovitada lugeda ka ühte tema vähem tuntud teost, “Äraneetud aukoht”, mis võib mõjuda samuti päris inspireerivalt.

Rutger Bregman “Inimkond. Paljutõotav ajalugu”

Läinud aastal jagasid mitmed inimesed Eestiski sotsiaalmeedias viidet Guardianis ilmunud Rutger Bregmani artiklile, mis põhines ühel peatükil tema nüüd ka eesti keeles avaldatud raamatust “Inimkond. Paljutõotav ajalugu”. See oli lugu sellest, mis juhtus pärast seda, kui kuus poissi sattusid 1965. aastal asustamata saarele, kust nad pääsesid alles enam kui aasta hiljem. Tegelikkus, nagu autor rõhutas, erines tunduvalt sellest, mida William Golding kirjeldas oma romaanis “Kärbeste Jumal” (1954, e.k. 1964), kus oli kujutatud samalaadset olukorda. Tuginedes sellele ja reale teistele juhtumitele, mis näivad olevat vastuolus levinud ettekujutusega inimloomuse isekusest, üritab Bregman näidata, et inimesed on tegelikult loomu poolest head.

“Inimkond. Paljutõotav ajalugu” algab sellega kuidas nii Saksa kui ka Briti kõrgem juhtkond pani Teise maailmasõja ajal mööda, kui üritas murda vastase võitlustahet tsiviilobjektide pommitamisega. Tulemus oli täiesti vastupidine oodatule: rahuliku elanikkonna terroriseerimine ei tekitanud vaenlase tagalas paanikat, vaid viis hoopis tugevama mobiliseerumiseni rinde toetuseks. Sama viga kordasid ameeriklased hiljem Vietnamis.

Hiroshima ja Nagasaki ei käi Bregmani arutluskäigust läbi kordagi, aga minu meelest on oluline neid siinkohal mainida. Jaapani alistumine pärast seda, kui ameeriklased olid heitnud sinna tuumapommid, näitab, et sellise ülekaaluka jõu ees, mis ähvardab kõik elava maapinnalt pühkida, kaldutakse siiski alistuma, sest peale jääb inimeste ellujäämisinstinkt, millega saab samas muidugi seletada ka vastupanu tugevnemist olukorras, kus täielik kaotus ei näi olevat veel vältimatu. Sellisel juhul ongi igati loomulik, et tsiviilobjektide pommitamisele järgneb tugevam mobiliseerumine, sest suured inimkaotused ja purustused veenavad inimesi vastase elajalikkuses, vajaduses ennast tema eest kaitsta.

Bregman toob välja, et enamik sõduritest on tegelikult hoidunud lahingutes oma relvade kasutamisest, sest tunneb vastumeelsust inimeste tapmise suhtes: suurema osa kaotustest on sõdades põhjustanud väike vähemus, viimasel ajal aga pommitamine, mille puhul vastane on justkui umbisikulisem, talle ei ole vaja otse silma vaadata. Wehrmachti võitlusvõimekust, mis ületas oluliselt lääneliitlaste võitlejate oma, seletab ta lihtsalt võitlejate vahel valitsenud sõprusega (Kameradschaft), mida teadlikult kultiveeriti, mitte ideloogia või muude asjaoludega – võideldi rohkem oma relvavendade, võitluskaaslaste eest, mitte Suur-Saksamaa nimel. See on Bregmani käsitluses näide sellest, kuidas positiivseid tundeid on kasutatud ära halbadel eesmärkidel.

Samas võib aga muidugi väita, et Wehrmachti liikmed toimisid suuremate tapjatena siiski ka selle tõttu, et natsid suutsid vastaseid edukamalt demoniseerida ja loomupärast inimlikkust võitlejates tugevamalt alla suruda, mistõttu neil oligi psühholoogiliselt lihtsalt nö. kergem tappa. Selles mõttes on mõistetav, miks paljud Saksa kirjastused selle teose avaldamisest keeldusid. Bregman on Hollandi, mitte Saksa ajaloolane, aga tema ajalookäsitluse alatoon on üsna läbivalt saksa militarismi pehmendav. Näiteks 1914. aastal rindel paljudes kohtades puhkenud spontaansete relvarahude ja vastaspoolte vennastumisega seoses rõhutab ta, et algatus selleks tuli enamasti sakslaste poolt, kuid karmilt keelasid selle ära Antanti väejuhid (justkui ei oleks Saksa omad teinud täpselt sama).

Üks märkimisväärne asi, millest Bregman ei kirjuta, kuid mida on maininud Peter Englund oma ka eesti keeles avaldatud raamatus Esimesest maailmasõjast, on see, et okastraadist tõkkeid, mis vaenupoolte vennastumist oluliselt raskendasid, hakati rajama alles 1914. aasta lõpus. Põhjus, miks algatusi vennastumiseks ja relvarahudeks tuli rohkem sakslaste poolt, võis peituda aga selles, et nende ridades leidus rohkem katoliiklasi. Uus paavst Benedictus XV, kes nimetas seda sõda hiljem Euroopa enesetapuks, kutsus 1914. aasta sügisel ametisse astudes üles sõlmima jõuludeks relvarahu. Kuna riigijuhid ja kõrgemad sõjaväelased seda üleskutset ei järginud, haarasid initsiatiivi ohvitserid rindel.

Bregmani teos on väga ambitsioonikas. Ta üritab teha kokkuvõtet kogu inimkonna ajaloost, et tõestada teesi, mille kohaselt tekkis homo sapiens ennast ise järjekindlalt nö. kodustades sõbraliku ja leebe liigina, kes muutus agressiivseks alles pärast paikse eluviisi ja eraomanduse tekkimist. Kõige huvitavama osa sellest moodustavad peatükid, milles ta kummutab Stanley Milgrami, Philip Zimbardo ja teiste selliste tegelaste eksperimentide tulemusi. Bregman näitab, et need ei olnud rangelt võttes kaugeltki teaduslikud – tulemused olid tugevalt manipuleeritud, et saavutada teatud ühiskondlikke muutusi. Paraku näib ta ise langevat kohati samasse lõksu.

Bregman rõhutab, et inimeste ettekujutus inimloomusest on oluline, sest see mõjutab ka nende endi käitumist. William Golding maalis sellest oma romaanis tema hinnangul väära pildi, mis on teinud palju kahju, sest ta oli lihtsalt ise halb inimene, kes peksis oma lapsi. Seda viimast rõhutab Bregman oma teoses korduvalt. Kui lugesin aga nüüd uuesti üle Guardianis ilmunud jutu, leidsin selle lõpust väikese paranduse, mille kohaselt eemaldati artiklist viide sellele, et Golding peksis oma lapsi. Bregman oli tuginenud Goldingi enda kirjeldusele padjasõjast oma 4-aastase pojaga, mille ta lõpetas alles siis, kui poiss oli juba nutma puhkemas. Goldingi tütar kirjutas ajalehele, et isa ei peksnud ega löönud oma lapsi kordagi. Seega oli Bregman jätnud temast lugejatele sisuliselt väära mulje, et toetada sellega omaenda argumenti.

Selle päriselt aset leidnud juhtumi puhul, kus poisid jäid pikaks ajaks omapäi asustamata saarele, on kõige huvitavam küsimus, mida Bregman kahjuks ei esita, minu arvates hoopis see, kas nad olid lugenud eelnevalt Goldingi romaani või näinud selle ainetel tehtud filmi. Ja kui olid, kas ei võinud siis just see mõjutada neid sõlmima kokkulepet, millega üritati vältida sarnase stsenaariumi kordumist reaalsuses? Mulle tundub küll tõenäoline, et just nii see võiski olla – Bregmani käsitlusega tsivilisatsiooni kahjulikust mõjust inimesele see aga hästi kokku ei sobiks, mistõttu ei ole ka põhjust imestada, et ta sellel küsimusel ei peatu.