Eile õhtul, kui Kadri Kõusaare uus mängufilm “Ema” esilinastus Jõhvi kontserdimajas, vaatasin seda Männimäe Külalistemaja salongkinos.
Saal oli rahvast täis, aga ekraan siiski väike, mistõttu kavatsen vaadata filmi tuleva kolmapäeva ennelõunal ikkagi ka Sakala Keskuses, kus see on vaid veidi suurem. Loogiline, eks?!
Kuna plaan hakata korrapäraselt magama on viinud selleni, et magan praegu umbes viis tundi ööpäevas, siis ei ole kindel, et filmi tajumist ei mõjutanud eile liiga palju õhtuks minu pähe saabunud “higher state of consciousness”.
Ma ei suuda veel otsustada, mida sellest filmist kokkuvõttes arvata.
Alguses tundus, et lugu ei saa hästi vedama, aga siis läks käima ja lõpus sai päris järsult pidama. Puänt ei olnud täiesti ootamatu, sest vihjeid sellele anti juba ette, aga see oli loole hea punkt õigel hetkel, et see pikemalt venima ei jääks.
Tegijad on määratlenud “Ema” thrilleriks, kuid mulle tundus, et teha üritati hoopis mingit omapärast komöödiat. Kahjuks need naljad alati hästi ei toiminud, jätsid kuidagi osavõtmatuks. Ei tekkinud sellist tunnet, et elan filmi sisse, vaid jäingi nagu kõrvaltvaatajaks.
Samas oli see stiilselt tehtud ning läbi käidi terve rida olulisi ja ka valusaid teemasid. Kui võtta kokku ainult kahe sõnaga, siis oleks minu määratlus: groteskne sotsrealism. Selles mõttes, et üle vindi keeratud sotsiaalne realism, mitte sotsialistlik realism vms.
Võimalik, et hommikul puhanud peaga vaadates jääb teistsugune mulje. Eks järgmisel nädalal paistab.
Teemavahetus: instagrameerusin.
Põhiliselt selleks, et teiste pilte vahtida, aga ka selleks, et panna aeg-ajalt üles fotosid, mida toppida seejärel siia postitustesse, nagu see kolmekordne Koolijazz-Jazzikooli lõpetamiselt. Võtke luup kätte ja vaadake lähemalt, sest paljusid neist võib näha muusikalavadel kindlasti ka edaspidi. Publikule meeldis see kontsert hästi 🙂