Pöörasin ära veganiks?

Vegan hommikusöök #viljandi #wimka #loomadenimel

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Loomade Nimel korraldas eile Wimka ruumes vegan hommikusöögi, kus sain lõpuks teada, mille poolest veganid erinevad vegetaarlastest.

Veganid on täistaimetoitlased, kes ei söö ka piima- ja munatooteid ega isegi mett. Ja kui sageli eelistavad inimesed taimetoitu tervislikel põhjustel, siis veganid teevad seda eetilistel. Nad ei tarbi üldse loomset päritolu saadusi, sealhulgas villa jms.

“Veganlus on sageli ajendatud empaatiast teiste elusolendite vastu, kes on võimelised tundma valu ja emotsioone, ning soovist käia nendega ümber eetilisel viisil,” nagu kirjutatakse vegan.ee veebilehel või pikemalt eelmisel aastal ilmunud raamatus “Vegan. Hooliv ja maitsev elu”, millega seal eile tutvusin.

Põhimõtteliselt täiesti mõistetav lähenemine, kuid ma näen sellega seoses kahte keerulist probleemi.

Esiteks, kui loobuda täielikult loomset päritolu saadustest, siis mõistetakse sellega ju sisuliselt väljasuremisele rida liike, kelle inimene on juba ammu kodustanud, aretanud endale sobivaks ja endast sõltuvaks. Pigem võiks ikkagi keskenduda nende, sealhulgas sigade ja lihaveiste, elutingimuste parandamisele.

Teiseks, empaatiat tuntakse küll loomade suhtes, aga taimedele see justkui ei laiene.

Ma saan aru, et siinkohal võis jutt minna paljude jaoks juba liiga kummaliseks. Ja see on argument, mida kasutatakse, nagu kiire veebiotsing näitas, sageli veganluse naeruvääristamiseks (“aga ka taimed tunnevad valu, hah-hah-haa!”), kuid ei ole siin minu poolt mõeldud üldse sedasi.

Taimed ongi ju samuti elusorganismid, mis reageerivadki ka välistele ärritajatele. Kas nad seejuures midagi tunnevad, see ei ole veel päris selge, aga mina loomadel ja taimedel nii selget vahet ei teeks, kõiki tuleks kohelda võimalikult eetiliselt.

Nii. Juba kujutan ette, kuidas mõni mõtles selle eelmise lõigu peale, et olen täiesti segi läinud ja lõpetan varsti nagu Pythagoras, kes jäi ühe legendi kohaselt vaenlaste kätte, sest ei tahtnud põgeneda läbi oapõllu, ja hukati – teise versiooni kohaselt näljutas ta ennast ise surnuks.

Rahu, kodanikud seltsimehed! Pythagoras uskus, et inimesed võivad sündida uuesti taimede ja loomadena ning oad ja inimesed kasvavad samast nö. allikast, mistõttu ongi oad praktiliselt nagu inimesed, aga mina midagi sellist ei usu.

Küll aga usun seda, et kuidas suhtutakse loomadesse ja taimedesse, nii võidakse suhtuda ka inimestesse, et see kõik on lõpuks nagu üks tervik. Ma ei arva, et see oleks mingi absoluutne reegel, aga vahest lihtsalt on jäänud selline mulje.

Niisiis, otsustasin proovida sel nädalal seda veganluse värki (teatud mööndustega, sest villaste riiete ja meeta ma praegu ilmselt elada ei suuda). Lihtsalt selleks, et vaadata millist mõju see mu toidusedelile ja enesetundele avaldab. Eks hiljem paistab, mida edasi teen.

Jaga seda lugu ka teistega!