Autor: Andres Laiapea

Kolm lühikest arvustust

Eile sai vaadatud kaks filmi ja üks etendus, millest siin täna siis hästi lühidalt juttu tuleb: “Bølgen”, “Brooklyn” ja “Erakordselt heatahtlik mees”.

“Laine” (“Bølgen”) oli nüüd Norra kandidaadiks võõrkeelse filmi Oscarile, kuid nominentide hulka ei jõudnud. Korralik katastroofifilm. Kõvasti realistlikum kui “San Andreas”, kuigi sisaldab samuti ebausutavat. Kaunid maastikud, head näitlejatööd, aga loos endas ei olnud midagi silmapaistvalt uut, erilist. Mulle see raputavalt ei mõjunud. Võib-olla olen vaadanud selliseid filme lihtsalt juba liiga palju.

“Brooklyn” sai BAFTA auhindade jagamisel pärjatud kategoorias silmapaistev Briti film ja on nomineeritud ka Oscarile kolmes kategoorias, sealhulgas parima filmi omas. Lugu tagasihoidlikust iiri tüdrukust, kes suundub sünnimaa perspektiivitutest oludest New Yorki, leiab seal oma õnne, tuleb korraks tagasi vanale kodumaale, aga otsustab lõpuks ikkagi Ameerika kasuks – valik käib ühtlasi kahe mehe vahel. Vana teema, aga kohati päris huvitavate kildude ja pööretega. Samas äärmiselt stiilipuhas, hästi tehtud film.

“Erakordselt heatahtlik mees” on eelmisel nädalal Ugalas esietendunud Sirkku Peltola näidend Tanel Ingi lavastuses, peaosas Egon Nuter. See on traditsioonilisemat laadi koomiline draama, mis toob vaatajate ette rea pilte, kus läbivateks teemadeks on inimeste üksildus ja suhtlemishäired, sisaldab nii naljakaid kui ka tõsiseid kohti. Publik paistis olevat valdavalt 40+ või isegi 50+, kuid leidus siiski ka minust nooremaid. Mõne koha peal jäi näitlejate hääl nii vaikseks, et vanematel inimestel oli raskusi selle kuulmisega, aga muidu okei.

Äritsen helikassettidega

90’s coming back 😉 Kuna uute eurolaulude kuulamisest ei saanud läinud nädalal asja, siis hakkasin kuulama läbi hoopis vanu kassette, millest enamik on seisnud juba üle kümne aasta nii, et ma ei ole neid kordagi kuulanud.

Kui hiljuti ühte kassetti kuulama hakkasin, siis lendas kõigepealt makist välja see nublakas, mis linti kerib – proovisin teises augus, juhtus sama. Nähtavasti oli riistvara pikalt tööta seistes rivist välja läinud. Tuli võtta teine makk.

Aga hakkasin siis mõtlema, miks ma veel üldse kassette alles hoian, kui neid enam tegelikult ei kuula ega tõenäoliselt hakkagi enamikke kuulama – võtavad lihtsalt ruumi ja koguvad tolmu.

Tänapäeval on pea kogu see vanem muusika, mida nende pealt aeg-ajalt võib-olla kuulata tahaksin, kättesaadav ju veebi kaudu. Ja otse loomulikult otsin mõne sellise vanema loo, kui tahtmine tuleb, välja pigem YT-st ega vaata kassettide poolegi.

Lõpuks jõudsin sedasi otsusele need nüüd järjest viimast korda läbi kuulata ja osta.ee kaudu müüki panna, alghinnaga 10 senti tükk.

Ma loodan, et nii võivad need jõuda nendeni, kes veel tõesti kassette kuulavad. Mina isiklikult ühtegi sellist inimest vist ei tunne.

Või siis kollektsionääride kätte, kes tunnevad rõõmu vähemalt nende omamisest – minu jaoks on need muutunud ju lihtsalt üleliigseteks asjadeks, mida lihtsalt mälestuste pärast hoida pole mõtet.

Praegu paistab, et need hakkavadki minema, kui üldse, alghinnaga ehk 10 senti tükk, millele lisandub muidugi postikulu, mis võib olla kümneid kordi suurem.

Kätte võib saada ka otse minu käest: Viljandis suht kiiresti, Tallinna vist enne märtsi ei satu, reedel võin tuua mõne, mille oksjon selleks ajaks läbi saab, ära Pärnu.

Kuulan läbi umbes 3-4 kassetti päevas ning vastavalt sellele lähevad need järjest ka sinna osta.ee oksjonitele.

Iseenesest muidugi äärmiselt paljastav selle kohta, mida ma 1990-ndatel kuulasin, kuigi paljud kassetid on aja jooksul ka kuhugi kaduma läinud ja lisanduvad veel plaadid.

Tegelikult peaks tegema ka oma plaatide hulgas väikese harvenduse, aga ma veel mõtlen, kas hakkan seda tegema.

Esialgu piirdun kassettidega.

PS. Uut muusikat kuulan ma põhiliselt YT kaudu, näiteks just praegu kuulan sealt taustaks Radiation City värsket albumit “Synesthetica”, mis on toodud ära ka käesoleva postituse alguses.

Veelkord teatripäevadest

Tudengite Teatripäevad on selleks korraks läbi, aga teen siin nüüd veel lühidalt juttu ka nädalavahetusel nähtust. Reedestel etendustel sai juba veidi peatutud.

Polygoni Teatrikooli “Olevused” oli ühtlaselt tugev, kõige terviklikum lavastus, mis kuulis ohtralt kiidusõnu teatritarkadelt ja osutus ka publiku suurimaks lemmikuks. Tutvustuses kirjutati nende kohta muu hulgas: “harrastajad, kes ei tegele harrastusteatriga, vaid kes ihkavad rohkemat.” Asjal oligi tõesti juures mingi professional touch, kuigi ei saa öelda, et poleks üldse aru saanud, et tegemist ei ole elukutseliste näitlejatega. Selles mõttes nad siiski päris ära ei petnud.

Zona “Help!” kannatas selle all, et algselt lätikeelne tükk oli seda osaliselt ka nüüd, mistõttu publik ei saanud vahepeal lihtsalt aru, mida laval räägitakse ja mis üldse toimub. See tekitas selgelt segadust, ei lasknud vaatajatel hästi keskenduda. Lugu tundus muidu olevat päris huvitav ja meie temperamentseid lõunanaabreid oli hea vaadata. Aga, jah, kui pool tekstist kohale ei jõua, siis jääbki asi ju vaatajate jaoks veidi poolikuks.

Tallinna Ülikooli Üliõpilasteater TYYT tõi publiku ette Maeterlincki “Pimedad”, mille valis nende jaoks välja lavastaja Linnar Priimägi, kes jagas ka rollid. Oli tunda, et osatäitjad olid väga erineva tasemega. Ühes kandvaimas rollis üles astunud Maarja Korstnik tundus mulle nüüd samas aga ühe nende teatripäevade tugevaima naisosatäitjana. Teda tahaks kindlasti veel kunagi laval näha.

Vahepeal taas üks lugemissoovitus: Maurice Maeterlincki “Tarkus ja saatus”, mille võtab lühidalt kokku esimene lause: “Ses raamatus on palju kõnet tarkusest, saatusest, õiglusest ja armastusest.” Mida ta seal selle kõige kohta kirjutab, seda tuleks muidugi igaühel endal lugeda.

Helsingi Üliõpilasteater tegi oma lavastusega “Kukin” kestvusrekordi, poolteist tundi, aga see saavutati nii, et aeg pandi vahepeal venima. See tähendab, et istuti laval ja imetleti lilli. Praktiliselt liikumatult, sõnatult. Ma aega ei võtnud, aga selle peale läks kindlasti rohkem kui kümme minutit, vahepeal panin silmad kinni. Kui kogu uimerdamine välja jätta, siis olnuks tegemist üpriski hoogsa jandiga.

Ruutu 10 impro oli päris hea. Ma olin kah üks neist, kes mõtles vaatamise ajal, kui palju on seal tegelikult improvisatsiooni ja kui palju varem harjutatud naljasid, aga hiljem järgnenud arutelul kinnitasid nad, et tegemist oligi ikka päris improga. Hämmastavalt sujuv kokkumäng, kuigi neil on ilmselt juba seljataga ka suht kõva trenn ning oli näha, et tüübid on hingega asja kallal. Viljandis saab neid taas näha 24. märtsil Koidu seltsimajas, aga kavas on neil ka rida üritusi Tallinnas ja Tartus. Soovitan kõigil ise vaatamas käia. Huvitavad tegijad.

Teatripäevad lõpetas T-Teater ehk Tallinna Tehnikaülikooli tudengiteater, mille poolt toodi lavale Becketti “Sõnadeta mäng”. Stiilselt tehtud, aga vaadates meenus mulle legendaarne nukufilm “Nõiutud saar”, mis tundus lapsepõlves ühest küljest kohutavalt igav, aga mida sellegi poolest korduvalt huviga vaadatud sai. Samavõrd vastakaid tundeid tekitas ka see tükk. Teist korda siiski ei vaataks. Ühest piisab.

Kokkuvõttes tundub, et üritus andis selles vallas toimuvast kena läbilõike. Aitäh korraldajatele!