Tuleval aastal möödub 100 aastat päevast, mil naised said Eestis valimisõiguse. Kui mõned samasooliste kooseluseaduse toetajad, näiteks sotside esimees Jevgeni Ossinovski, on nüüd Eestis väitnud, et 100 aastat tagasi ei pooldanud rahvas ka naistele valimisõiguse andmist, siis tegelikult ei toimunud siin sel teemal mingeid debatte.
Küsimus otsustati Peterburis veebruarirevolutsiooni tagajärjel võimule tulnud Ajutise Valitsuse poolt. Kui see avaldas oma tegevuskava, siis ei olnud selles naistele valimisõiguse andmisest juttu, aga selle eest seisnud naisõiguslased korraldasid suure meeleavalduse, millest võttis osa umbes 40 tuhat naist, ja saavutasid oma tahtmise.
Nädal hiljem toimus Peterburis ka eestlaste suur meeleavaldus, millest võttis samuti osa umbes 40 tuhat inimest, millega avaldati toetust eestlaste asuala ühendamisele üheks kubermanguks. Ka see soov täideti.
Nii juhtuski, et naistel oli siin valimisõigus juba 1917. aastal Eestimaa Kubermangu Ajutise Maanõukogu (Maapäeva), Vene Impeeriumi Riigiduuma ja Ülevenemaalise Asutava Kogu, aga ka esimestel Eesti Asutava Kogu valimistel, mis 1918. aastal enamlaste poolt osaliselt läbi viidi, enne kui need sakslaste pealetungi tõttu katkestati.
Seega oli naistel võimalik siin juba enne Eesti Vabariigi väljakuulutamist neljal korral valimas käia, kui mitte arvestada oma esindajate valimist nõukogudesse. Loomulikult ei hakanud siis keegi, kui mitte arvestada Balti Hertsogiriigi loomise katset, nende valimisõigust siin enam hiljem kahtluse alla seadma.
Läinud aastal kinodesse jõudnud “Suffragette” räägib võitlusest naiste valimisõiguse eest Suurbritannias. Tänapäeval, kui angloameerika kultuuriväljas kasvanud Eesti noored tunnevad USA ja Briti ajalugu juba paremini kui omaenda kodumaa oma, on minu meelest täiesti kohane teha sellega seoses siin hoopis rohkem juttu meid lähemalt puudutanud asjadest, mis omasid pealegi ka laiemat rahvusvahelist mõju.
Film on hästi tehtud, päris hea, aga mitmed kommentaatorid on juhtinud tähelepanu sellele, et see ei räägi tegelikult kogu lugu sellest, kuidas naised Suurbritannias valimisõiguse said. Nimelt keskendub see äärmuslikule ja suhteliselt väikesele osale naisliikumisest, mille aktsioonid mõjusid pigem kontraproduktiivselt.
Teisalt leidub ka ajaloolasi, kelle hinnangul on seda osa naisliikumisest ajaloolaste poolt alahinnatud, pisendatud. Ja mind hämmastab, et kogu poleemikas ei ole pööratud mingit tähelepanu muutunud rahvusvahelisele kontekstile, justkui poleks Venemaal toimunud revolutsioonilised pöörded mõjutanud üldse teiste riikide käitumist.
Minu meelest on küll päris selge, et mitmete 20. sajandil paljudes riikides toimunud progressiivsete reformide (mitte üksnes naistele valimisõiguse andmise, vaid ka näiteks 8-tunnilisele tööpäevale ülemineku jms.) taga oli muu hulgas ka valitsevate kihtide hirm revolutsioonilise vägivalla ees, mida nähti lahvatamas Venemaal – üritati vältida sarnase olukorrani jõudmist.
Ja ka Venemaal endal ei viinud naiste valimisõiguseni vaid üks rahumeelne meeleavaldus, kus viibis muide aukohal Vera Figner, tuntud terrorist, üks tsaar Aleksander II tapmise kavandajaid. Kui jätta kõrvale veebruarirevolutsioonile eelnenud terroristlikud kampaaniad, siis avaldasid Ajutisele Valitsusele survet ka paralleelselt tegutsenud nõukogud enamlaste juhtimisel.
Eks olnud ju siis ka Peterburis toimunud eestlaste suure meeleavalduse üks peamisi korraldajaid ja juhte enamlane, Artur Vallner, kellest sai hiljem koguni Eesti Maapäeva esimees. Ainuke Maapäeva liikmeks valitud naine, Anna Leetsmann, oli samuti enamlane, kes hiljem püss seljas ringi käis.
Päris huvitav, milline film tuleks välja siis, kui need kaks 1917. aasta märtsis Peterburis toimunud suurt meeleavaldust ja neile siin järgnenud arengud üheks looks kokku siduda.
