Djuna Barnes “Öömets”

Djuna BarnesRomaan, millele kirjutatud eessõna alustas T. S. Eliot lausega: “Kui tõstatub küsimus loomingulisele kirjatööle sissejuhatuse kirjutamisest, siis tunnen ma alati, et need vähesed raamatud, mis eessõna väärivad, on just need, mida oleks kohatu tutvustada.”

Ja ometigi ta seda tegi, märkides muu hulgas: “Kui ma ütlesin, et “Öömets” meeldib esmajoones luule lugejatele, siis ei tahtnud ma väita, et see ei ole romaan, vaid et see on nii hea romaan, et seda saavad tõeliselt hinnata ainult arenenud luuletundlikkusega lugejad.”

Kardetavasti on tal õigus. Jeanette Winterson oma sissejuhatuses kirjutas, et “inimesi, kes on sellest kuulnud, on palju enam kui neid, kes on seda lugenud. Raamatu lugemine on jäänud enamjaolt ülikooli õppejõudude ja üliõpilaste pärusmaaks.”

Krista Mits, tõlkija, tõi saateks välja, et 1960-ndatel märkis Barnes ühes kirjas enda kohta, et paradoksaalselt võib teda pidada “selle sajandi kõige kuulsamaks tundmatuks”. Jah, siis võis see veel nii tunduda, aga tänapäeval teda enam vaevalt kuigi palju teatakse.

“Öömets” (“Nightwood”) ilmus ingliskeelsena juba 1936. aastal ja on läinud kirjanduslukku eelkõige sellega, et käsitleb naistevahelise (aga mitte ainult) armastuse teemat (kuid mitte ainult seda), mis oli toona kaasaja kirjanduses suht uudne, kuigi tuntud juba antiikmütoloogiast, aga ei mõju 21. sajandil üldiselt enam šokeerivalt.

Lugu ise on kokkuvõttes kurb, aga see on antud edasi humoorikalt ja teravmeelselt. Raamat on loetav nii ühe hooga (koos kaastekstidega on juttu kokku 140 lehekülge) kui ka nädalase järjejutuna (jagatud kaheksaks peatükiks, neist viimane õige lühike).

Peaks minema eriti hästi peale neile, kellele meeldivad pikad kirjeldused ja omapärased võrdlused, väike stiilinäide: “Kui Hedvig tantsis, kergelt veinist svipsis, sai tantsupõrandast taktikaliste manöövrite tanner; nagu treenitult kõpsusid tema kontsad staccato vastu põrandat, õlanukid olid eneseteadlikult kõrgele tõstetud, otsekui kannaks ta seal tresside ja narmastega epolette; peapööretes oli jäist valvsust nagu vahikorras ohte trotsival tunnimehel.”

Alguses tundus selline stiil mulle endalegi veidi tüütu, kui ta vahepeal pidevalt samas taktis edasi pani, aga esimese peatüki lõpuks harjusin sellega ära. Tekst sisaldab samas ka vähemtuntud võõrsõnu, näiteks gümnosofist, ning ohtralt viiteid maailma kultuurilukku, mistõttu ei ole see ilmselt tõesti seeditav päris igaühele. Aga need, kes sellest aru saavad, peaksid oskama seda hinnata.

Loomingu Raamatukogu on vahendanud eesti keelde taas ühe väärt teose, kusjuures märkasin, et selle toimetajaks oli Kai Aareleid, kelle enda romaanist “Linnade põletamine” siin nö. kirjandusrubriigis just eelmisena juttu sai tehtud.

Jaga seda lugu ka teistega!