Autor: Andres Laiapea

Luuletaja “Minu laul”

Nagu takust paelad on mu laulud.
Neid on meisterdanud lihtne mees
väikses, kehvalises talumajas
leegitseva koldetule ees.

Kui lugeda värsse, millega algab Karl Eduard Sööti “Minu laul” (ilmus 1891 ajalehes Olevik), siis kangastub silme ette pilt, millega nende autori portree (aastast 1890) eriti ei sarnane.

Karl Eduard Sööti portree, maalinud Tõnis Grenzstein #kondasekeskus #eesti #kunst

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Sellel pildil, mille maalis Tõnis Grenzstein, kohtame uhkete vuntside, õlgkübara ja lumivalge särgikraega, mustas kuues luuletajat, kes näeb välja peaaegu nagu mingi keigar.

Kas see siis ongi see lihtne mees, kes väikses, kehvalises talumajas leegitseva koldetule ees laule meisterdab?

Tegelikult töötas Sööt sel ajal Tartus, Oleviku toimetuses. Kui 1894. aastal ilmus tema kolmas luulekogu “Rõõm ja mure”, siis “Minu laul” sinna sisse ei läinud.

“Rõõm ja mure” trükiti Oleviku asutaja Ado Grenzsteini trükikojas. Pildid joonistas sinna tema vend Tõnis. See oligi väidetavalt “esimene eesti kunstniku terviklikult kujundatud ning spetsiaalselt sellele raamatule loodud piltidega illustreeritud eesti autori teos.”

Mainitud luulekogus on täpselt 60 luuletust. Miks “Minu laul” nende hulgast välja jäi, seda ei tea tänapäeval tõenäoliselt enam mitte keegi, aga lõpeb see laul järgmiste ridadega.

Ja meid kahte lihtne lauluside
lahkuda ei lase kunagi.
Laul on tema, tema laulu oma
juba siis, kui polnud kumbagi.

Kogu ülaltoodud jutt on muide vihje ühele sel neljapäeval toimuva Viljandi muusikaviktoriini lisaküsimusele: nimetan neli laulu ja küsin nende autorit. Aga neid laule siin muidugi ei nimeta.

Advendiaeg Viljandis

Advendiaeg algas Viljandis eile õhtul piduliku tseremooniaga Vabaduse platsil, kuhu oli kogunenud umbes tuhatkond kaaslinlast, et jälgida esimese advendiküünla süütamist.

Esimese advendiküünla süütamine Viljandis #viljandi #advent #jõuluaeg

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Sissejuhatuseks (ja hiljem ka väljajuhatuseks) esines vokaalansambel Maneo, seejärel võttis juhtimise üle Jaani koguduse õpetaja ja Viljandi praost Marko Tiitus, kelle järel esinesid lühikeste sõnavõttudega ka teiste Viljandi koguduste esindajad (va. Jehoova tunnistajad, sest nemad jõule ei tähista) ning viimasena linnapea Ando Kiviberg.

Pärast sõnavõtte süütasid linnapea ja praost üheskoos esimese advendiküünla, kust soovijad oma kaasavõetud küünaldele tuld said võtta. Maneo laulis ja meie suundusime Jaani kirikusse, kus algas peagi advendikontsert.

Kirikus esitasid kõigepealt ühe loo ühendkoorid, siis esinesid ühekaupa veidi pikemalt Viljandimaa Slaavi Kultuuri Ühingu ansambel Vesna, ansambel In Unison (mille juhendaja Tuuliki Jürjo esitas orelil veel ka eraldi jõulupopurii), Viljandi Pensionäride Liidu ansambel Elukaar, Jaani koguduse naisansambel Iris ja Mulgi segakoor. Punkti pani nelja looga Maneo.

Kogu kontsert kestis kirikus veidi üle tunni. Ja kirik oli rahvast paksult täis.

Tõnis Grenzstein “Prohvet Maltsveti portree” #kondasekeskus #kunst #eesti

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Enne seda käisin päeval korraks Kondase Keskuses, kus Mari Vallikivi pidas väikese loengu Tõnis Grenzsteinist (1863-1916), Ado Grenzsteini nooremast vennast, kes oli esimene Düsseldorfi Kunstide Akadeemias õppinud eestlane, kuid tegutseski siis põhiliselt Saksa- ja Prantsusmaal ega ole Eestis ka tänapäeval eriti tuntud.

Grenzsteini on üsna vähe uuritud ja teada ei ole isegi tema täpne surmaaeg. Samas tegeles ta mitte üksnes maalimisega, vaid avas toona Saksamaale kuulunud Lotringis ka kooli naissoost maalijatele, mis Esimese maailmasõja puhkemisel suleti, kavandas värvitehase rajamist jms.

Kuna ta jättis paljud oma pildid signeerimata, siis võib neid olla säilinud rohkem kui teada, kuid Eestisse on jõudnud tema teostest suhteliselt väike osa ja neist paljudega on võimalik tutvuda praegu Kondase Keskuses.

Muu hulgas saab seal näha prohvet Maltsveti portreed. Tuleb tunnistada, et ta oligi päris prohveti nägu.

Lühidalt viiest filmist

Lühidalt juttu viiest sel aastal kinodesse jõudnud filmist, mida ma tõenäoliselt teist korda vaatama ei hakka. Nähtud said need väikeselt ekraanilt ja toodud on need siin vaatamise järjekorras.

10-cloverfield-lane“10 Cloverfield Lane”. Dan Trachtenbergi esimene täispikk mängufilm. Päris hoogne psühholoogiline thriller, mille lõpp valmistas pettumuse ja seda mitte üksnes mulle. Kuigi ma juba vaadates vahepeal kartsin, et see nii lõpeb, võinuks film jääda minu arvates ikkagi reaalsuse piiridesse ja mitte jõuda nii lootusetu lahenduseni.

equals“Equals”. IMDb reiting on küll suhteliselt madal, kriitikud ja publik seda filmi kõrgelt ei hinnanud, aga minu meelest on see väga stiilipuhas ja esteetiliselt nauditav, kuigi päris nö. tulevikunägemusena sisuliselt ebausutav. Rohkem “Fahrenheit 451” kui “Æon Flux”. Ja iseenesest ilus lugu. Seda vaataks tegelikult isegi teist korda.

captain-fantastic“Captain Fantastic”. Kriitikute poolt üldiselt kõrgemalt hinnatud, aga mulle veidi häirivalt mõjunud film. Sirbis kirjutati, et peategelane on vastukultuuri kehastus, aga minu meelest üritati seda hoopis karikeerida, pöörata kõik absurdiks (a la Noam Chomsky sünnipäeva tähistamine lastele nugade kinkimisega). Lihtsalt liiga palju irvitamist.

nine-lives“Nine Lives”. See komöödia meeldis mulle rohkem, sobilik ka väiksematele lastele, kuigi samas jälle mitte kõige parem selles mõttes, mis puudutab loomade ekspluateerimist inimestele meelelahutuse pakkumiseks. Ühest küljest aitab ehk arendada empaatiavõimet, näha kassides peaaegu inimesi, aga teisest küljest väga tordiga-näkku-stiil.

bridget-joness-baby“Bridget Jones’s Baby”. Bridget Jones saab lapse ja abiellub, aga film räägib rohkem sellele eelnenust. Nimelt pole ta rasedaks jäädes kindel, kes on lapse isa ning asi pole selles, et ta oleks jäänud käima peale pühast vaimust. Lugu lõpeb aga samas kirikliku laulatusega, propageerib laste saamist ka vanemas eas jne. – traditsioonilised pereväärtused moodsas kastmes.

Kuna need sel kuul kinodesse jõudnud suured kassafilmid, mille ma oma vaatamisnimekirja panin, ei ole veel internetis vabalevisse pääsenud, siis peaks vaatama nüüd vahepeal ilmselt mingeid väärtfilme. Neist tuleb siin juttu igast eraldi ehk pikemalt.