1943. aasta novembris teatas Eesti Sõna, et Karl August Hindreyl (1875–1947) valmis uus romaan “Aovalged aknad”, mille kirjutamist ta alustas sama aasta suvel. Tegemist oli esimese osaga kavandatud pikemast teosest. Lehes ilmunud teate kohaselt oli see siis juba trükivalmis ning Hindrey kavatses asuda pärast väikest puhkust kohe ka teise osa kirjutamisele. Eestlaste rahvuslikust ärkamisajast rääkiv romaan jäi toona siiski ilmumata, selle käsikirja saatus oli laiemale üldsusele kaua teadmata.
“Edgar Kant, tookordne Tartu ülikooli rektor, oli talle muretsenud üliõpilaste hulgast stenografisti, kellele kirjanik võis dikteerida (mõnedki ajakirjandusliku koolitusega kirjanikud on kasutanud seda meetodit, samal ajal kui see teistele on olnud võõras ja võimatu). Kuhu jäi see Hindrey viimase suurema töö käsikiri? See on küsimus, mis peaks vaevama iga kirjandussõpra nii välismaailmas kui kodumaal,” kirjutas 1975. aastal Välis-Eesti kirjandustegelane Valev Uibopuu, kes pöördus selle küsimuse juurde tagasi veel hiljemgi.
1995. aastal teatas kirjastus Virgela, et annab välja Hindrey kogutud teosed, kokku 21 köidet. Esimese osana sellest (lõpetamata jäänud) sarjast ilmus “Aovalged aknad”, mille saamisloost kirjutas järelsõnas kirjandusteadlane Rutt Hinrikus. Tema sõnul anti Tartu Eesti Kirjastuse käsikirjad, ka ilmumata jäänud teoste käsikirjad kirjandusmuuseumile üle tõenäoliselt pärast sõda, kuid Hindrey kuulus seal kaua (piiratud juurdepääsuga) erifondi – 1960-ndatest alates oli see käsikiri küll juba üldkasutatavas fondis, kuid suurt huvi selle vastu nõukogude ajal ei tuntud. 1973. aastal loovutas Hindrey peretuttav Olli Olesk kirjandusmuuseumile endagi käes olnud käsikirjad (tingimusel, et kogu üleantud materjal jääb suletuks aastani 2000), sealhulgas pealkirja “Viimane peatükk” kandva teksti, mis on kirjastusele antud osa järg. Hindrey kirjutas selle pärast sõda valenime all Iru hooldekodus elades. See peatükk, mis võis olla ka hoopis kavandatud romaanitriloogia järgmise osa materjal, lisas esialgsele versioonile umbes neljandiku.
Esimene väljaanne loeti üldiselt ebaõnnestunuks
1995. aasta väljaandes avaldati Hindrey esialgne käsikiri ja “Viimane peatükk” (koos kolme erineva lõpuga) suuresti muutmata kujul. “Tegemist on viimistlemata materjaliga, mida kirjanik sellisel kujul tõenäoliselt avaldada soovinud poleks. Sellele vaatamata olen püüdnud algteksti säilitada võimalikult esialgsel kujul ning teinud vaid hädavajalikke parandusi ja täiendusi kohtades, mis muidu täiesti arusaamatuks jääksid,” kirjutas siis oma järelsõnas köite toimetaja Kaarel Tarand. “Igal juhul peaks “Aovalged aknad” lugemiselamuse pakkuma ka sellisel, viimistlemata ja sõnaseletusteta kujul ja tahaksin väga loota, et Hindrey oleks tehtud parandustega suurema pahanduseta nõustunud.”
Selline lähenemine oli (kultuuriloo seisukohalt) mõistetav, kuid pälvis (õigekeelsuse vaatepunktist) teravat kriitikat. “On üks asi, millest tõesti lähemalt rääkida ei taha. Jutt on raamatu õigekeelest. Nii vigases eesti keeles trükitud romaani ei ole ma kunagi varem lugenud. On see nüüd piir või saab teha veel hullemini?” ahastas kirjandusteadlane Ülo Tonts. “Kuna redigeerimisest nagunii ei pääsenud (mõnel tegelasel oli käsikirjas koguni mitu nimekuju), siis võinuks toimetaja küll rohkem siluda ja ühtlustada,” leidis ka Oskar Kruus, kelle hinnangul ei tõusnud Hindrey viimane romaan enam tema tippteoste tasemeni, kuid pakkus 1990-ndatel lugejale siiski “huvitavat vaheldust eesti iroonilise proosa ja välismaiste kriminullide rosoljes.”
Kõige põhjalikum arvustus ilmus siis Ülo Tedre sulest ajakirjas Keel ja Kirjandus. “Kahtlemata on “Aovalged aknad” Hindrey tippteoseid. Kindlasti on selle ilmumine kirjanduslik suursündmus,” leidis tema, kritiseerides aga samuti toimetajat: “Kahjuks rikub romaani lugemisest saadud ülevaid tundeid tema väline vorm. Nii halvasti toimetatud või õigemini vist hoopis toimetamata teksti pole juhtunud ammu käes hoidma – kui üldse! /—/ Tõesti, härra Kaarel Tarand võiks piirduda poliitiliste artiklitega ja toimetamise jätta nendele, kes seda oskavad. Kokkuvõttes rõhutan veel: kirjastuse üritus on üllas ja toetust vääriv, romaan on paremaid, mida Hindrey on kirjutanud (ja see ütleb palju). Kahjuks on teos – toimetaja tõttu – väga halvas korras.”
“Viimane peatükk” tundus Tedrele pigem järgmise, kirjutamata jäänud romaani esimese peatükina, mida võiks kasutada ehk vaid epiloogina. Samas märkis ta, et “Aovalged aknad” ei ole “romaanipärasem kui teised Hindrey romaanid, seegi koosneb tugevasti keskendatud ja loogiliselt järjestatud üksikpiltidest, pööramata suuremat tähelepanu sündmustiku arendamisele. Hõlmatav ajavahemik on lühike ja seda ei korva ka tegelaste arvukus. Peategelast õigupoolest polegi. Kesksem on ehk Peeter Viira, Peeda, ülekohtuselt karistatud poiss, kelle pagemine senisest kodust linna hõlmab romaanist poole.”
Laar jättis lõpu muutmata, aga kirjutas kõvasti juurde
Hindrey romaani tegevus leiab aset 1869. aastal, mil toimus eestlaste esimene üldlaulupidu – pealkiri “Aovalged aknad” viitab selle rahvast innustavale mõjule. Nii romaani algse käsikirja kui ka Mart Laari poolt ümbertöötatud versiooni lõpetab lõik, milles kooliõpetaja Jaan Alliksaar esineb üsna paatosliku sõnavõtuga: “Aost valged aknad,” ütles ta nii, nagu ei tahaks ta ise segada hommikueelset vaikust. Ja jätkas: “Nende akende taga magatakse nüüd juba teist und kui senini. Teist und Peipsist Pärnuni ja Tallinnast Ruhja piirini. Virust Võruni kõnnib Viru lauliku mõte läbi aoeelse uinaku: kaugel näen kodumaad kasvamas. Need aknad seal kõik on ju lauliku mõtte valendavad vastukajad, kui nii piltlikult võib ütelda. Laulupeost saadik on kõik aknad üle eestlaste maa Soome lahest kuni saarteni aost valged.”
Laar märgib oma eessõnas, et ajatelje jälgimine, mida Hindrey üldiselt tegi, paigutab “Viimase peatüki” 1995. aasta väljaandega võrreldes igal juhul teise kohta. Tema on pannud selle eelviimaseks. Lisaks olemasolevate peatükkide laiendamisele kirjutas ta juurde kaks uut. “Üldiselt on üritatud säilitada Hindrey enda teksti nii palju kui vähegi võimalik, isegi kui mõnes kohas kirjutatu parandamiseks kange kihk tekkis. Romaani maht on seega kasvanud juurdekirjutamise arvel, mille juures on võimaluste piires kasutatud Hindrey teisi kirjutisi,” selgitab ta lugejatele. Kuigi ka Laari versioonist jäi silma üksikuid näpukaid, on see keeleliselt kahtlemata palju korrektsem kui 1995. aasta väljaanne. Kahte raamatut kõrvuti sirvides tekkis mul mõnel juhul pigem küsimus, kas lausete sõnastuse parandamine oli ikka tingimata vajalik, sest kohati läks nii hoopis kaduma Hindrey isikupärane keelekasutus, aga see selleks.
Tegemist on sisuliselt olustikuromaaniga, milles kujutatakse eesti ühiskonda (maarahvas ja saksad nii maal kui linnas, nii jõukamad kui vaesemad) tegelikult mitte enam päris rahvusliku ärkamisaja koidikul, vaid siis, kui rahvuslik liikumine juba hoo sisse saab – selle perioodi algust, mille mõttelise lõpu leiab Kruusi romaanist “Aeg atra seada” või Ernst Peterson-Särgava jutustusest “C. R. Jakobsoni matusel”. Nagu nimetatud jutustus, nii on Hindrey romaan samas ühtlasi ühe poisi kasvamise ja teeloleku lugu. Peterson-Särgava mahukas “Lähme linna kirjutama, oma elu kergendama!”, kus tegevus jõuab välja 1859. aastasse, kujutab eelnenud perioodi. Laar kuulutab küll, et sedavõrd laiahaardelist pilti, mis vaatab vastu Hindrey (ja tema enda) romaanist, ei ole rahvuslikust ärkamisajast Eesti kirjanduses rohkem antud, aga mina küll ei ütleks, et Kruusi ning Peterson-Särgava romaanid oleksid selles osas kuidagi tagasihoidlikumad. Pigem mõjub “Aovalged aknad” nendega võrreldes kergemalt, ja seda mitte üksnes väiksema mahu tõttu.
Hindrey kirjutas oma teostesse talle endale elust tuntud karaktereid ja kohti, kuid muutis enamasti ära nende nimed, aga Laar on lisanud ka pildikesi väiksematest paikadest, nagu näiteks Pikassilla kõrts (lk 273-274, mille kirjeldamisel ta on tuginenud selgelt hoopis August Kitzbergi memuaaridele ja muudele allikatele, kuigi seda kusagil mainitud ei ole). Tekst mõjub lugedes üsna usutavalt, aga tuleb pidada muidugi meeles, et tegelikult oli juba Hindrey sündinud pärast kujutatud aega ega olnud toona valitsenud olusid päris oma silmaga näinud, isiklikult kogenud. Nii et kokkuvõttes on see ikkagi vaid ilukirjanduslik nägemus minevikust, mitte mineviku jäädvustus. 1869. aasta üldlaulupidu on selles nimetatud korduvalt esimeseks korraks, mil sedasi kokku laulma mindi, aga üldse ei ole mainitud näiteks seda, et suuri laulupäevi, kuhu inimesed mitmelt poolt kokku sõitsid, korraldati juba varem, nagu ka baltisaksa laulupidusid, kus osales ka eesti koore eestikeelsete lauludega – meie esimene üldlaulupidu oli ju siiski selle protsessi loomulik jätk, mitte mingi välk selgest taevast.
Lühendatud ja keeleliselt toimetatud versioon järgnevast artiklist ilmus 5. augustil 2022 ajalehes Sirp. Kärbitud sai peamiselt etnolaagrite ning festivali ajalugu ja seoseid käsitlenud osa, sest selgus, et nendele teemadele pühendatud vestlusringist ilmub Sirbi järgmises numbris eraldi artikkel. Toon allpool lisaks ära viis lõiku, mis ma ise artiklit kokku pannes kõrvale jätsin, ning mainin mõningaid teemasid, millest töö käigus mõtlesin, kuid millest kirjutamiseni ma ei jõudnudki. Lõpetuseks mõtisklen sellegi üle, millist kajastust vääriks Viljandi folk järgmisel aastal, kui festival toimub 30. korda.
I
Viljandi folk – missioon täidetud?
Festivali algatajate poolt kunagi seatud eesmärgid on saavutatud, kuid Viljandi folk mängib eesti pärimuskultuuri edendamisel siiski jätkuvalt olulist rolli.
XXIX Viljandi pärimusmuusika festival 28. – 31. VII.
Viljandi pärimusmuusika festival kutsuti ellu selleks, et viia folk massidesse. Festivali pealik Ando Kiviberg ütles nüüd muusikalaagrile Eesti ETNO pühendatud vestlusringis, et põhimõtteliselt võiksid festival ning seda korraldav Eesti Pärimusmuusika Keskus pillid kotti pakkida, sest tegelikult on need oma ülesande täitnud – liikumine läheks üle kogu Eesti võimsalt edasi juba ilma selletagi. Kivibergi hinnanguga praegusele olukorrale võib nõustuda, kuid Viljandi folgifestival jätaks ajalukku kadudes endast maha siiski suure augu, mida teistel täitma tuleks hakata. Õnneks ei ole näha mingeid märke sellest, et nii tõesti päriselt juhtuda võiks.
Korraldajad ise nimetavad seda Eesti suurimaks muusikafestivaliks. Võib vaielda, kas seda tiitlit ei peaks kandma hoopis Jazzkaar, Tallinn Music Week või Eesti Muusika Päevad (sõltub ilmselt maitsest ehk sellest, mis valida suuruse mõõdupuuks), aga ühte ritta nimetatud kolmega sobib Viljandi folk oma kaalukuselt kindlasti: neli päeva, üheksa lava, ligi 120 suuremat või väiksemat kontserti, varahommikuni kestvad etnodiskod, kümned õpitoad ja peale selle veel lisaprogramm. Kõige selle kajastamiseks läheks tarvis vähemalt 4–5 reporterit, kellel lastakse kirjutada täis pool Sirpi. Seega ei saa käesolev kirjutis olla isegi parimal juhul enamat kui vaid pinnapealne kiibitsemine. Vabandan juba ette kõigi ees, kes siin teenimatult mainimata jäävad.
Festival kui rahvamuusikute kasvataja
Esimene folgifestival toimus Viljandis 1993. aasta 15. mail. Kiviberg meenutas, et samal päeval asutati Noorte Moosekantide Selts, mis seadis oma tegevusele algusest peale kaks selget suunda: 1) rahvamuusika propaganda läbi kontsertide ja festivalide korraldamise, et äratada selle vastu huvi; 2) koolituste pakkumine neile, kelles see huvi tärkab. Juba samal aastal asutigi korraldama muusikalaagreid lastele ja noortele. Eeskujuks oli Faluni folgifestival Rootsis, kuhu meie noored rahvamuusikud olid jõudnud juba 1991. aastal, sellele eelnenud rahvusvahelise noorte rahvamuusikute laagri ETHNO ’91 kaudu. Rootslastelt võeti üle mudel, millele tuginedes korraldati 1997. aastal Krista Sildoja ja Tuulikki Bartosiki juhtimisel esimene Eesti ETNO laager (esimestel toimumisaastatel Noorte Moosekantide Pillimängupäevad), mis oli mõeldud neile, kes ei vajanud algõpetust, vaid ihkasid midagi enamat.
Esialgu olid Eesti ETNO laagrid ainult kohalikele noortele, kuid alates 2009. aastast on needki rahvusvahelised. Kiviberg selgitas, et varem oli Eestis üldisemalt tunda suurt soovi sarnaneda teistele ehk olla välismaa moodi, mistõttu leiti siis, et kõigepealt tuleb ehitada ja kasvatada oma rahvamuusikute kogukonda, et välismõjud seda enda alla ei mataks, et kujuneks omanäolisus, mis on huvitav teistelegi. 1990-ndate alguses oldi tema sõnul olukorras, kus suurem osa eesti rahvamuusika elavast traditsioonist oli katkenud, ning eesmärgiks seati selle taaselustamine, milleni on jõutud paljuski läbi etnolaagrite liikumise. Laagrite praeguse pealiku Margit Kuhi hinnangul on käes selle liikumise kuldaeg.
Eesti ETNO 25. aastapäeva puhul valmis südamlik reklaamfilm „Eesti ETNO armastab“, mida näitas nüüd vahetult enne festivali ka ETV2 (praegu veebis järelvaadatav). Kuulsin festivalil, et tõuke Viljandisse saabumiseks andis mõnele noorele just selle vaatamine. Juba mainitud vestlusringis meenutati, et Eesti iseseisvuse taastamise ajaks oli kujunenud olukord, kus rahvamuusikat õpetati ehk õpiti enamasti noodist. Toona võeti suund sellele, et hakata tegema seda taas kuulmise järgi. Krista Sildoja, kelle eestvedamisel tegutseb Mooste rahvamuusikakool, märkis, et Eesti ETNO tulekuga kaasnes järgmine oluline metoodiline üleminek: hakati õppima gruppides. Samas rõhutas ta siiski, et talle endale on varasem klassikaline kool ja teooriaõpingud hilisemas rahvamuusiku elus tohutult kasuks tulnud, sest „ei ole praktilisemat asja kui hästi omandatud teooria.“
Viljandi folk on koht, kus etnokad annavad oma lõppkontserdid. Nad on terve nädala koos harjutanud, üksteiselt lugusid õppinud, ning astuvad siis koos suurele lavale, et neid laiemalegi publikule tutvustada. Need on olnud alati festivali ühed huvitavamad osad. Sageli on kavas ka midagi kohapealset päritolu. Näiteks tänavu Kärstna mõisas toimunud Laste ETNO laagris (12–16-aastastele, Eesti ETNO on mõeldud vanematele) õpiti selgeks ka kuulus „Kärstna polka“, kusjuures enne folgifestivali anti seal kontsert kohalikule külarahvale (omamoodi peaproov). Pärast suurt finaali Viljandi folgil lendavad etnokad laiali. Jätkuna laagritele on hakatud korraldama sügiseti seal osalenute hulgast valitud väiksemate gruppide ringreise.
Tänavu eelnes festivalile aga esimest korda mentorprogramm, mille raames Eesti Pärimusmuusika Keskus toetas viie noore ansambli arengut. Neist kolm (ÖÖT, Tammele ja Kuula Hetke) on kultuuriakadeemia taustaga, kuid kaks (EHALE ja Triuka) pandi kokku muusikalaagrites osalenud noortest ja alustasid tegevust alles käesoleva aasta alguses. Mõlemad on andnud välja esimesed singlid ning said võimaluse teha folgivestivalil suur lavadebüüt, mis läks neil ka päris hästi korda. Ühes sellele eelnenud õpitoas kinnitasid mõlemad koosseisud, et kavatsevad jätkata nüüd koos musitseerimist ka pärast mentorprogrammi lõppu. Nii ongi ring täis saanud: festival propageerib pärimusmuusikat, et äratada huvi laagrite vastu, kus osalenutest pannakse kokku bände, mis saavad sellel festivalil esineda, et propageerida pärimusmuusikat. Tundub, et leiutatud on igiliikur.
Juured ja ladvad, vanad ja noored
Viljandi folgi tänavuse teemaga „Juured ja ladvad“ rõhutati keskendumist pärimuslike juurte edasikandjate loomingule. Puhtalt reklaami tegemiseks tõstan siinkohal esile Kuusalu vallast Uuri külast pärit Uurikad, kes valiti kevadel konkursil Noor Pärimusbänd 2022 žürii poolt noorema vanusegrupi võitjaks ning esinevad 12. augustil Käsmus Viru folgil. Neid tasub kuulata kuni veel võimalik, sest liikmete vanuse kasvades lendab see kollektiiv lõpuks ilmselt paratamatult laiali. Praegu on nad aga väga ehe ja hea näide sellest, milline üks folkansambel just olema peakski – tõesti hea eeskuju kõigile Eesti küladele, kus elab veel veidi lapsi ja noori. Või mine tea, võib-olla jäävadki koos musitseerima, tegutsevad kogukonnabändina veel ka kolmekümne aasta pärast. Mujalt maailmast ju selliseid näiteid leiab.
Tugevaid kogukonnabände oli festivalil aga teisigi. Kihnu pillilaste ridades astusid lavale ka suured, täiskasvanud mehed ja naised – juba 16 aastat tegutsenud kollektiivi tuumiku moodustavad küll Kihnu Kooli õpilased, kuid sinna kuulub ka vilistlasi ja teisi toetajaid. Sõrve naiste regilaulurühm Ammuker, mis käib koos Anseküla seltsimajas, pidas publiku ees maha tõelise laululahingu, millega võrreldes on räpparite sarnased üritused üsna kahvatud.
Ammukeri juhendaja Tammeougu Mari, Kati Soon ja Meelika Hainsoo andsid koos oma tütardega festivali teemakontserdi „Juured ja ladvad, emad ja tütred“ – sellised just Viljandi folgi jaoks kokku pandud kavad, mida mujal ei esitata, väärivad alati kuulamist.
Esimest korda oli festivalil Jaak Johansoni nim. lava (Pauluse kirikus). Publikul oli seda kohati raske üles leida, sest see asus festivalialast eemal ning seal toimunud autorilaulu kontsertidele tuli osta pilet ka passiomanikel. Tunnistan, et jõudsin isegi sinna vaid ühele kontserdile kuuest. Kärt Johansoni ja Elina Reinoldi põimik lauludest ja luulest oli aga minu jaoks üks liigutavamaid peatusi sellel festivalil. Loodetavasti jääb eraldi autorilaulude programm edaspidigi osaks Viljandi folgist, sest see suund väärib Eestis kindlasti arendamist. Festivali korralduslikku külge puudutavad uuendused võib lugeda üldiselt kordaläinuks – inimeste liikumine kontserdipaikade vahel oli varasemast sujuvam, suuri ummikuid enam ei tekkinud. Hästi tehtud!
Toimusid mõned olulised esitlused
Kandlevirtuoos Eva Väljaots andis kaks väga head kontserti. Esimesel esitles koos Robbie Sherrattiga muusikat nende peagi ilmuvalt ühisalbumilt, teisel enda kevadel ilmunud debüütalbumilt „Hundinuiaõis * Bulrush Bloom“. Publiku huvi jäi tagasihoidlikuks, kuid muusikagurmaanide jaoks laiemalt on see kindlasti üks tähelepanuväärsemaid käesoleval aastal avaldatud folgialbumeid. Näiliselt lihtsad, ent peene koega helimaastikud, huvitavad kõlamängud, mida sobib kuulata nii õhtul unne suikudes (ainuke kontsert, kus kaotasin valvsuse ja jäin hetkeks magama, sest see muusika viis mind lihtsalt ära täiesti teise maailma) kui ka hommikuseks äratuseks (helinana telefonist), nii mõttevaba mediteerimise kui ka suurt keskendumist nõudva mõttetöö taustaks.
Ingrid Rüütel esitles videosilla vahendusel mahukat kogumikku „Viljandimaa laule ja lugusid“, kuhu ta koondas valiku (sõnad, noodikirja pandud viisid, laulude juurde käivad lood) peamiselt 1960.–1970. aastate kogumisretkede saagist. Viljandimaa oli eesti vahetantsuga ringmängude tuumala (tugevate läti mõjudega), kust on pärit paljud mujalegi levinud ringmängulaulud. See piirkond eristus teistest veel traagilise sisuga külalaulude rohkuse poolest, mida mujal Eestis nii palju ette ei tulnud – kindlasti leiavad raamatust midagi inspireerivat tänapäevagi noored rahvamuusikud, kui nad seda lugema juhtuvad.
Tavapärastest esinejatest puudus tänavu kavast Trad.Attack!, aga vahetult enne festivali avaldasid nad oma tuleval aastal ilmuvalt albumilt esimese singli „Ella“, mis kõlas sisuliselt nagu kutse folgile (ellatus oli vanasti karjuste omavaheline kutsehüüd), andes sellega märku, et praegu oli neil lihtsalt väike puhkus, mitte tuul on vaibunud ja pakime pillid kotti hetk. Pealegi on nad tegelikult jätnud Viljandi folgi paaril korral vahele varemgi. Kuigi festivalil ringi jalutades õnnestus kuulda korduvalt kõnelusi, milles imestati nende puudumise üle, ei tohiks fännidel muretsemiseks suurt põhjust olla: Trad.Attack! ilmselt veel laiali minemas ei ole.
II
Järgnevalt on toodud siin ära viis lõiku, mis ma jõudsin küll juba valmis kirjutada, kuid ülaltoodud artiklit kokku pannes sellest (eelkõige mahuliste piirangute tõttu) välja jätsin.
Kuigi kohalik ajaleht Sakala, mis kirjutab Viljandi folgist enamasti ülivõrdes, kritiseeris seda, et festivali põhialal toimunud kontsertidele ei müüdud enam eraldi pileteid, võib seda uuendust pidada üldiselt kordaläinuks. Tänu sellele oli inimeste liikumine kontserdipaikade vahel sujuvam, ei tekkinud enam ummikuid ja troppe. Võib küll nõustuda, et kohalike elanike osakaal põhialal tõenäoliselt vähenes, sest kõrvale jäid need, kes oleksid muidu läinud ainult mõnele üksikule kontserdile, aga see muudatus aitas publikut lavade vahel paremini hajutada ja tegelikult toimus põhialaga piirnenud pärimeetris (rohelisel laval ja Vabaduse platsil), kuhu pääses 6/3 eurose piletiga või päris tasuta, kokku üle viiekümne suurema või väiksema kontserdi. Seda oli tavaliste viljandlaste jaoks enam kui küll. Visuaalne vaatlus kinnitas, et need viljandlased, kes ihkasid enamat, jõudsid sageli siiski ka festivali põhialale. See tähendab, et ei pidanud paljuks osta festivali pass, noortepass, seeniorpass, päevapass või õhtupass.
On mõistetav, et kirikutes toimunud kontsertidele ei lubatud hilinejaid, sest inimeste sisenemine võib häirida, aga need kontserdid võiksid alata väljakuulutatud ajast 10-15 minutit hiljem, et hilinejad selle aja jooksul tegelikult ikkagi saali pääseksid. Jäin ise korra Jaani kiriku ukse taha ning nägin samas, kuidas uksehoidja pidi selgitama veidi hiljaks jäänud välismaalastele, et ei saa neid enam sisse lasta. Ega nad sellest väga hästi aru ei saanud.
Enne festivali tekitas selle korraldajates veidi pahameelt see, et pidudesari “Hype The Funk”, mis sai Viljandis alguse juba aastal 2000, ja mõned teised sättisid oma üritused sellega samale ajale. On tegelikult üsna vaieldav, kes nüüd kellelt publikut üle lõi, aga kui folgifestival juba nagunii öösiti tümakapanemiseks muutub, võiksid korraldajad ju omavahel koostööd teha, et järgmisel aastal toimuks selle ajal “Hype The Folk”.
Vanasti juhtus sageli, et Viljandist pärit noored kohtasid suvel folgil oma endisi klassikaaslasi, kes selle ajaks tagasi kodulinna sõitsid. Selleks ei pidanud tegema midagi erilist. Piisas lihtsalt folgile minekust ning varem või hiljem jalutasid kõik seal kusagil vastu. Nüüd ei saa enam selle peale lootma jääda. Festival on kasvanud nii suureks, et võidakse üksteisest täiesti mööda minna. Üritus oli juba selleks korraks läbi, kui lugesin sotsiaalmeediast ühe oma kunagise klassivenna postitust, milles ta andis teada, et veetis üle pika aja neli päeva folgimelus ja on saadud elamustega igati rahul. Mina teda seal ei näinud. Lähemalt uurides selgus, et olime mõlemad käinud mitmekümnel kontserdil, kuid ükski neist ei kattunud.
Üks võimalus Viljandi folgile läheneda on käsitleda seda suure rahvusvahelise festivalina, kus saab avastada enda jaoks välismaiseid artiste lähemalt ja kaugemalt. Leidub neid, kes nopivad selle kavast välja just esinejaid laiast ilmast, jättes kodumaised tegijad tähelepanuta. Tänavuse festivali rahvusvaheline haare oli lai, nagu tavaliselt, esindatud olid kõik maailmajaod peale Antarktika, Austraalia ja Okeaania. Kõige tugevamalt muidugi Euroopa. Leidus ka mitmeid rahvusvahelisi koostööprojekte, milles osalesid eestlased. Mitmed välismaised artistid jagasid oma teadmisi ka festivali raames toimunud õpitubades.
III
Nüüd toon välja mõned teemad, millest kirjutamise peale ma festivali ajal mõtlesin, kuid millest kirjutamiseni ma lõpuks ei jõudnudki. Selliseid teemasid oli tegelikult muidugi rohkem, aga kõik need mulle enam ei meenu ja osad on tagantjärele vaadates nii kõrvalised, et neid ei ole mõtet ka siia kirja panna.
Mainimata jäi kurioosne fakt, et Viljandi laululava oli võetud kasutusele esinejate parkla, mitte kontserdipaigana.
Kirjutamata jäi sellest, et festival on võtnud Viljandi linnaruumis küll optimaalsed mõõtmed (mulle meeldib, et see toimub nii kompaktsel alal, mitte mööda linna laiali), kuid kohalikele äridele see ilmselt kasuks ei tule, sest festivalikülastajad enam nii palju mööda linna ringi ei konda. Raamatukoi hoidis uksed festivali ajal kauem lahti, aga sealt õhtupoolikul läbi astudes ei olnud poes ühtegi klienti. Selgus, et hooti folgilisi seal küll käis, aga läbimüük sellest palju ei kasvanud.
Kirjutamata jäi sellest, et minu arvates on käes aeg, et keegi kirjutaks Viljandi folgi ajaloost korraliku ülevaate, midagi sellist nagu Maret Tomsoni “50 aastat vanamuusikat Viljandis”, mis võiks ilmuda raamatu kujul kui mitte juba järgmise, siis vähemalt ülejärgmise aasta festivaliks.
Kirjutamata jäi õpitoast, kus Kadri Voorand tutvustas meetodit häälele emotsionaalsuse lisamiseks, et see ei kõlaks laval võltsilt. Ta soovitas kasutada emotsioonikaarte, mis meenutavad kunagi kogetud tundeid, et panna neid oma häälde, kuigi ütles ka seda, et mõrtsuka kehastamiseks ei pea inimene olema kavandanud kellegi tapmist. Asjale on muidugi võimalik läheneda ka hoopis seda pidi, et lavas nähakse võimalust põgeneda reaalsusest ning elada läbi tundeid, mida päris elus ei kogeta – selline laulu sisse minek võib anda minu arvates samuti häid tulemusi, ei pruugi kõlada võltsilt. Aga ma sel teemal siin praegu rohkem filosofeerima ei hakka. Vooranda on alati huvitav kuulata.
Kajastamata jäi ka alternatiivne vaade praegusele olukorrale folgirindel. Rääkisin ühe folgiveteraniga, kes ütles, et tegelikult on eesti folgil praegu mõõnaperiood: vanade tegijate areng on seiskunud, aga uutelt midagi tõeliselt head ja huvitavat eriti ei tule. Ma ei oska seda hinnata, sest ei ole toimuvaga nii hästi kursis ega ole kuulnud, mida selle ringkonna inimesed päris omavahel olles räägivad. Avalikult kõlavad küll täpselt vastupidised hinnangud. Võib-olla oli asi vaid selles, et aastate kogunedes kipub inimestele ikka tunduma, et kõik on juba kunagi olnud ning kõige ägedam aeg oli siis, kui ise bändi sai tehtud. Sellistel kaalutlustel jätsin selle teema kõrvale, kuigi selline teemapüstitus olnuks ju iseenesest päris intrigeeriv: kas käes on kuldaeg või hoopis stagnatsioon?
IV
Lõpetuseks kirjutan nüüd siis veidi ka sellest, millist kajastust vääriks Viljandi folk minu arvates järgmisel aastal, kui see toimub 30. korda – ikkagi ju väike juubel!
Üks muusikakriitik võiks võtta vaatluse alla autorilaulude laval toimuva. Teine keskenduda noortele bändidele (kelle esinemised tuleks muidugi paigutada festivali programmi nii, et need omavahel ei kattuks). Kolmas võtma ette igasugused juubelikontserdid (tänavu Jaan Palu 140, Lüü-Türr 10, Untsakad 30). Neljas ja viies võiksid anda korraliku ülevaate välisartistide esinemistest. Kuues peaks tegema kokkuvõtte rohelisel laval toimunust. Seitsmes võtma enda peale plaadiesitlused. Kaheksas festivali tarbeks valminud erikavad, selle teemaga seotud kontserdid. Üheksas tuleks saata aftekatele ja kümnes peaks kirjutama kõigest muust.
Lisaks kümnele muusikakriitikule läheb vaja veel tervet hulka ajakirjanikke. Üks tuleb saata muidugi osaluseksperimendi korras Eesti ETNO laagrisse. Vähemalt paari läheb ka vaja selleks, et nad käiksid läbi kõik festivali raames toimuvad õpitoad – õpiksid seal laule, tantse ja pillilugusid. Üks peaks tegema läbi kepikõnni, öömatka jms. liikumiskavad. Mõni tuleks panna neljaks päevaks toitumisalale sööke degusteerima. Ühe kuulata jääksid igasugused jutuvestjad ja vestlusringid. Jne.
Loomulikult on see kõik vaid soovmõtlemine, sest reaalsuses on toimetajatel ilmselt raske leida inimesi, kes viitsiks sellest festivalist kirjutada, kuid ei oleks ise otseselt seotud selle korraldamise või korraldajatega ega hakkaks tegema lihtsalt sisuturundust. Mingi korraliku kajastuse võiks saada ainult siis, kui meediaväljaanded teemad omavahel ära jagaksid, sest ükski neist ei oma piisavat võimekust selleks, et kajastada korralikult kõike, aga mõte sellisest koostööst on ilmselt üsna utoopiline.
Üks asi, mis mulle tänavusel festivalil silma jäi, oli veel see, et publiku hulgas leidus üsna huvitavaid ja omapäraseid tüüpe. Võitlesin ka korduvalt kiusatusega tõmmata endale telefoni uuesti Instagrami äpp, sest ette juhtus vaateid, millest oleks saanud teha sinna suurepäraseid klõpse. Viljandi folk on selline koht, kus saaks võtta vabalt üles midagi sama head nagu Söödi “511 paremat fotot Marsist”, aga kes võiks seda teha – äkki sobiks see järgmisel aastal BFM-i tudengitele mingiks rühmatööks?
Guugeldades pärast lugemist teose pealkirja, et vaadata mida teised on sellest arvanud, selgus, et tegemist on lausa kultusteosega, millest on väidetavalt kuulnud pea iga naine. Inimesed teevad selle kohta lehekülgede kaupa märkmeid, arvukalt tsitaate leiab nii vikist kui ka Facebookist, kus sellele on pühendatud eraldi eestikeelne lehekülg. Raamatu sisse vaadates selgus, et sellest ilmus eesti keeles tänavu juba 9. trükk (ingliskeelne väljaanne avaldati 1992. aastal, esmatrükk eesti keeles 1997. aastal).
Enne lugemist kõlas selle raamatu pealkiri mulle küll kuidagi tuttavalt, aga ma ei mäletanud, et oleksin sellest varem midagi kuulnud. Selle üle ei ole põhjust väga imestada, sest esindan ju teist sugupoolt, kes selle sihtgruppi ilmselt ei kuulu: kui autor pöördub raamatus oma lugejate poole, siis nimetab ta neid ikka naisteks (“meie, naised” jms. õelikud õlalepatsutused on selles üsna sagedased). Lugemagi juhtusin ma seda nüüd tegelikult selle tõttu, et kolme tütre isana pean koduse raamatukogu veidi ümber komplekteerima, koondama sinna rohkem nö. naiskirjandust, mida saaks lastele kunagi soovitada: “Naised, kes jooksevad huntidega. Müüte ja pajatusi ürgnaise arhetüübist” kõlbab neile lugemiseks küll, aga seda umbes vanuses 20+, sest nooremate jaoks on tekst kohati liiga keeruline.
Dr. Clarissa Pinkola Estés on psühhoanalüütik (tema iidoliks on Jung, aga mitte Freud), kes kaitses 1981. aastal doktoriväitekirja etnokliinilise psühholoogia alal, rõhuasetusega rühmapsühholoogiale ja suguharupsühholoogiale. Selle raamatu kirjutamise ajaks oli ta töötanud juba mitukümmend aastat naistenõuandlas inimhingede tervendajana, keskendudes oma töös kliinilisele ja arendavale psühholoogiale, mille puhul kasutas ravivahendina pajatusi:
“Pajatus on arstirohi. Sellest ajast peale, mil ma esimest tõelist lugu kuulsin, olen pajatuste lummuses. On nendel vast vägi sees! Nad ei sunni meile peale mitte mingit toimingut, tegu – ei midagi seesugust. Meie ei pea midagi muud tegema, kui kuulama. Neis lugudes sisalduvad tervistusvahendid, mis taastavad iga kaotsiläinud hingetungi, hakkavad toimima iseenesest. Lood erutavad, toovad arhetüübi – antud juhul Ürgnaise arhetüübi – spontaanselt tagasi pealispinnale.”
See raamat koosnebki valitud lugudest, muinasjuttudest ehk õpetusjuttudest ja nende analüüsist, mis toovad autori sõnul “Ürgnaise arhetüübi helde külluse kõige paremini esile.” Tegemist on sisuliselt eneseabiraamatuga, mis peaks sisendama naistesse eneseusku ja enesekindlust. Lood ja autori tõlgendused nende tähendusest on huvitavad, kuigi ma päris kõigega tema poolt pakutud seletustes loomulikult ei nõustu. Tekst haarab lugeja kaasa, kuid häirivalt mõjus selliste üldistuste nagu “iga naine”, “kõik naised”, “normaalne naine” jne. kasutamine. Kohati kumab läbi ka täiesti kohutav ohvrimentaliteet, näiteks:
“Teise maailmasõja järgne põlvkond, kuhu ma kuulun, kasvas üles ajal, mil naisi ei peetud täisväärtuslikeks ja neisse suhtuti kui omandisse. /—/ Kuigi sellest, mida naised kokku kirjutasid, lugu ei peetud, tulistasid nad oma sulepeadest ägedalt edasi. Kuigi see, mida naised kokku maalisid, tunnustust ei leidnud, oli see ometi hingekosutav. Oma kunstiharrastuse jaoks pidid naised välja manguma tööriistad ja tööruumid, aga kui see korda ei läinud, siis töötasid nad mõnes puuõõnes, koopas, metsa vahel või katusekambris. Hädavaevu tohtisid naised tantsida. Ainsad kohad, kus nad seda vabalt teha said, oli mets, sest seal ei näinud neid keegi, või keldrikorrus või pime hoov, kuhu nad läksid solgiämbrit tühjaks kallama.”
Võib muidugi olla, et see kirjeldus vastas 1945. aastal sündinud autori enda ning tema ravialuste isiklikele kogemustele, aga kindlasti ei saa nende põhjal teha kogu ajajärku ja sugupõlve hõlmavat üldistust, mis kehtiks nii Ameerika Ühendriikide kui ka ülejäänud maailma, näiteks Eesti ja kõigi siis siin elanud naiste kohta. Nii et huvitav raamat, mis sisaldab kohati päris õpetlikke lugusid, kuid mitte just tõsiteaduslik ajalooallikas. Pilt, mille see lugejatele minevikust maalib, on ikkagi üsna mütologiseeritud.
