Autor: Andres Laiapea

“Endgame” / “Magnus” / “Queen of Katwe”

Kolm malefilmi, mis sobivad juba 10-11-aastastele lastele, ei räägi küll palju sellest mängust endast, kuid peaksid kannustama noori seda mängima, tekitama male vastu huvi ja mõjuma tiivustavalt.

“Endgame”

Lugu on väljamõeldis, kuid saanud inspiratsiooni tõsielust. Tegevus leiab aset väikeses Texase piirilinnas nimega Brownsville (selles piirkonnas elab tegelikult pea sama palju inimesi nagu Tallinnas), kus elab koos ema ja vanema vennaga paskaak nimega Jose, kellele kõrvalmajas elav vanaema on õpetanud väikesest peale maletamist. Jose värvatakse kooli malevõistkonda, mis jõuab lõpuks välja Texase osariigi finaalturniirile. Vahepeale mahub muidugi ka mitmesuguseid muid teemasid. Tegelasteks põhiliselt latiinod.

“Magnus”

Päris dokumentaalfilm, kus jälgitakse Norra maletaja Magnus Carlseni teekonda imelapsest maailmameistriks, tema suhteid oma perekonnaga jms. Film sisaldab arvukalt meenutusi ja on tehtud pärast mainitud tiitli saamist, kuid ilmselt huvitavam vaadata lõpplahendust teadmata. Juttu on siin küll mitmetest partiidest, aga male enda kohta saavad vaatajad teada tegelikult isegi vähem kui lastefilmist “Endgame”.

“Queen of Katwe”

Tõestisündinud lool põhinev küllaltki korralik mängufilm, mis räägib Uganda pealinna Kampala suurimast slummist pärit Phiona Mutesi tõusmisest riigi esimaletajate hulka. Filmi nime võib mõista tähenduses Katwe tugevaim nupp, kes kaitseb värvi ja hoiab kõrgel oma kodupaiga lippu, kuigi lõpplahenduseks on siin siiski pääsemine vaesusest ning kolimine teise kohta, mis tänu malele võimalikuks saab. USA naissoost filmikriitikute ühendus valis selle eelmise aasta parimaks perefilmiks.

“Endgame” ja “Queen of Katwe” kannavad endas mõlemad sõnumit, et male abil võib tõusta kõrgemale kehvadest sotsiaalsetest oludest, saada tunnustust, stipendiume jms. “Queen of Katwe” rõhutab seda materiaalset poolt rohkem, “Endgame” veidi vähem. “Magnus” räägib lihtsalt ühest imelapsest, kes käib oma rada.

Neile, kes tahavad vaadata lihtsalt mõnda head filmi, sobib neist kolmest kõige paremini “Queen of Katwe”, mis peaks olema loona huvitav isegi siis, kui male kui mäng üldse ei huvita (selle heliriba on samas minu meelest täiesti kohutav, aga ilmselt elutruu, st. sellist muusikat seal slummides kuulataksegi). “Magnus” on mõeldud ikkagi rohkem fännidele ning “Endgame” on selline ameerikalik lastekas, mis ei pruugi paljudele meeldida.

Ajalugu nr. 3, 2017

Ajakirja Ajalugu kaanepoisiks on sel kuul Adolf Hitler, kelle tõusmisest Saksamaa füüreriks pikalt kirjutatakse. Eriti päevakohane lugemine just täna, mil möödub 83 aastat 1934. aasta märtsis Eestis toimunud riigipöördest, mis oli ilmselt inspireeritud aasta varem Saksamaal aset leidnud sündmustest (Riigipäevahoone põlengu järel, süüdistades kommuniste riigipöördekatses, kehtestasid natsid eriolukorra ja haarasid kogu võimu riigis enda kätte – Eesti poliitiline ladvik kartis nähtavasti, et vapsid plaanivad midagi sarnast, mistõttu otsustati järgida hoopis ise Hitleri eeskuju, et seda ennetada).

Pikemalt on juttu veel sõjameditsiini ajaloost, samuraide võitlustest, NASA unustatud geeniustest (tegelastest, keda näeb ka filmis “Hidden Figures”, millel olen siin juba lühidalt peatunud), Edisoni ja Tesla nn. voolude sõjast (võitlus selle pärast, kas laiemalt võetakse kasutusele alalisvool või vahelduvvool), aga veidi ka Nostradamusest, Colenso lahingust (Buuri sõjas) ja 1968. aasta mais Pariisis puhkenud meeleavaldustest, kosmeetika ajaloost jms. noppeid.

Eesti autoritelt on kõnealuses numbris kolm pikemat lugu.

Andres Adamson mõtiskleb Eesti ajaloost enne lugu ehk ajal, mille kohta puuduvad kirjalikud andmed. Tegelikult on artiklis rohkem juttu hoopis kaugemates paikades juhtunud asjadest, mis mõjutasid küll kindlasti ka siinseid arenguid, aga kohati läheb fookus siiski veidi uduseks, jutt valgub väga laiali, kuigi sisaldab huvitavaid infokilde, näiteks mainib autor, et Gotlandi läänerannikul püsis vähemalt 16. sajandini algupooleni eesti asundus ja eraldi kohturingkond oma talupojaaristokraatia juhtimisel.

Tartu Ülikooli kunstimuuseumi juhataja Jaanika Anderson kirjutab nimetatud muuseumis eksponeeritud muumiatest ja üldisemalt iidsete egiptlaste uskumustest, mis puudutasid elu pärast surma ning selleks valmistumist. “Muumiakambris on vaikne ja hämar. Kõige selle koha laiub sügavsinine tähistaevas, mis tutvustab külastajale vanade egiptlaste maailmapilti,” kirjeldab ta veebruaris avatud muumiakambrit.

Hanno Ojalo kirjutab nn. Raua tänava lahingust, 1940. aasta 21. juunil sidepataljonis puhkenud tulevahetusest ja relvastatud vastasseisust, mis oli nähtavasti siiski rohkem lihtsalt õnnetu vahejuhtum kui mingi teadlik vastuhakk punavõimule, kuigi nüüd tagantjärele selles osalemise eest teenetemärke jagatakse.

Arvustatud on kolme raamatut. Mirkka Lappalaineni “Põhjala lõvi” kohta kirjutatakse, et siinse turu jaoks on küll peetud paremaks maha vaikida originaali alapealkiri, mis tõlkes kõlaks “Gustav II Adolf ja Soome 1610-32”, kuid “tegelikult ütleb selline rõhuasetus meile Maarjamaa kohta märksa enam kui tavapärane vaatevinkel, mis keskendub kuninga suurtele tegudele Lääne-Euroopas.”

Kogumik “Koolipoisid Vabadussõjas” võiks kanda arvustaja sõnul alapealkirja “Nende enda pilgu läbi”, sest koosneb koolipoisina Vabadussõjas osalenute päevikumärkmetest ja hilisematest mälestustest (teiste seas Eduard Viiralt ja Albert Kivikas).

Lisaks on juttu Hardo Aasmäe artiklite kogust “Tähelepaneliku loodusvaatleja märkmed”, mis sisaldab kirjutisi aastaist 1987-2014, mida “tasub lugeda igal lähiajaloohuvilisel.” Igal artiklil on seal saateks vastava teema asjatundja või mõne Aasmäed tundnud inimese kommentaar.

Mihkel Mutt “Mõtted”

Mihkel Mutt kuulub teatavasti nende valitud kirjanike hulka, kes hakkasid saama eelmise aasta alguses riigilt iga kuu enam kui tuhat eurot palka, et saaksid pühenduda täielikult kirjutamisele. Seda arvestades on päris intrigeeriv, et oma hiljuti avaldatud mõttekogus tõmbab ta ise kirjanikupalga ideele vee peale.

“Küsigem nüüd endalt ausalt: kas tõesti on meie kultuuriruumis jäänud paljud šedöövrid loomata mingite näruste tuhandete eurode tõttu? Jätame praegu kõrvale selle, et autor tahab inimväärselt elada, ja vaatame üksnes tulemuste järgi. Sest kui ka möönda, et paralleel-lüke, mis lisaraha mõjul suurt hulka teoseid aste ülespoole nihutaks, teatud ulatuses ehk kehtibki, siis tervikuna pole ju mitte see tähtis! Küsimus on ikkagi üksnes kujuteldava kirjanduspüramiidi tipus. Sest mis mõte on sellel, kui halbade teoste autor toodaks edaspidi keskpäraseid ja keskpäraste autor lihtsalt häid teoseid? Niisuguseid raamatuid on niigi piisavalt ja vaevalt on neid kellelegi suuremas koguses juurde tarvis,” kirjutab Mutt. “Välja arvatud muidugi autoritele enestele.”

“Kordan, tähtsad on tipud. Raske uskuda, et siin midagi muuta saaks. Tõelised meistrid kirjutavad oma šedöövrid ära nii või teisiti. Mõned kergemini, teised raskemini. Võib-olla pikendataks rahaga nende bioloogilist eksistentsi, aga sellega ei pruugi kaasneda loomingu kvaliteedi tõus,” sedastab kirjanik. “Kas tõesti oleks Juhan Liiv olnud parem luuletaja, kui talle “Ela ja sära” oleks määratud? Rahale imettegevat väge omistades peaksime uskuma, et “Tõe ja õiguse” esimene osa oleks saanud parem, kui Tammsaare oleks olnud miljonär. Ei, loomeprotsess lihtsalt ei allu säärasele mehaanikale.”

“See ei tähenda kaugeltki, et kultuurile tervikuna poleks raha juurde vaja,” lisab Mutt samas. “Kirjanduse akadeemilise uurimise, õpetamise, tutvustamise, kirjanike muuseumide, ajakirjade ja mitmesuguste muude toetavate struktuuride toimimiseks on raha absoluutselt esmatähtis. Aga suurteosed sünnivad omasoodu, neid, nagu imesid, ei saa planeerida.”

Avaldatud kogumiku lõppu on kirjutatud küll aastanumber 2016, aga detsembris ütles autor ühes intervjuus sellest rääkides, et kirjutas need killud, millest see moodustub, “juba eelmiseks jaanipäevaks”. Loomingu Raamatukogu pika avaldamistsükli tõttu see lihtsalt ilmus alles nüüd. Seega võis ülaltoodud suhtumine olla talle omane siis, kui ta ei olnud veel esitanud avaldust kirjanikupalgale kandideerimiseks. Ei tea, kas selle saamine on tema hoiakuid muutnud…

Muti mõttekogus on üle poolesaja väikese killu. Mõned päris lühikesed, osad mitmeid lehekülgi pikad. Teemade ring ulatub kirjandusest religiooni, ajaloost tulevikuni. Kõige enam mainitud tegelane on ilmselt Robert Musil, aga leidub ka huvitav arutlus, kus juttu spioonifilmidest. Üldiselt tundub, et mõtted on pandud kirja tõesti ausalt ja avameelselt. Nii näiteks tunnistab Mutt, et Eesti kirjanikud ei loe enam eriti üksteise teoseid.

“Vanasti oli tavatõde, et näitlejad ise käisid kõige vähem teatris ega olnud seetõttu kursis kolleegide loominguga. See oli vähemalt osaliselt paratamatu, sest enamik õhtuid tuli endal laval olla. Nüüd on kirjanikega samamoodi. Neil tuleb aina rohkem ja kiiremini kirjutada, et konveieril püsida. Seetõttu pole nad enamasti teiste kirjanike töid lugenud,” märgib ta pikema keerutamiseta. “Kui kohtutakse, aetakse juttu maast ja ilmast, küsitakse, mis plaanis jne. Konkreetsemalt kutsetöö finessidest – enamasti ei.”

“Üks kirjanik ei küsi teiselt, millest ja kuidas sa kirjutad või mis sind painab, vaid kes sind välja annab, palju eksemplare müüd ja muud säärast,” kirjutab Mutt. “Kolleegile, kellega sa ei taha enam tegemist teha, tuleb pihku pista oma paks käsikiri ja öelda, et kahe nädala pärast küsid talt selle kohta arvamust. Suure tõenäosusega väldib kolleeg sind pärast seda kaua. Keegi ei viitsi enam midagi lugeda.”

Selliste tõsiasjade valguses tundub kirjanikupalk isegi hea mõte, sest see peaks ju jätma ka kutselistele kirjanikele rohkem aega lugemiseks, et nad ei peaks mõtlema kogu aeg vaid selle peale, et kirjutada kiiresti midagi müüvat, mis raha sisse toob, kuigi paneb neile samas peale surve teha lõpuks valmis just midagi sellist, mis võimalikult paljusid kuidagi kõnetab.