Autor: Andres Laiapea

Välkloeng Ugalas 2/2

Lugu läheb edasi sealt, kust eilne postitus pidanuks algama. Välkloengu moderaatorid olid arhitektid Ülle Maiste ja Diana Taalfeld, keda sidus antud teemaga (“Väikelinn – kuidas liigud, kuhu liigud?”) käimasolev Viljandi ja Elva keskväljakute projektide koostamine. Kohal oli ka Viljandi linnapea Ando Kiviberg, kes üritas juttu rohkem just sellele juhtida, kuid see hästi ei õnnestunud.

Ugala eesriide taga #ugala #sneakpeek #teater #viljandi #eesti

A post shared by Andres Laiapea (@minginimi) on

Gea Melin, kogukonnaliikumise eestvedaja, mitmesuguste ürituste korraldaja, ütles, et “Viljandi tegelikult ei vaja päästmist, vaid on päästetud.” Ta rääkis enda erinevatest algatustest ning märkis, et linn ja linnavalitsus on olnud väga toetavad, julgustavad ja innustavad. Tintera küsis, kas ta on tundnud ka mingit konflikti vanade ja uute viljandlaste vahel. Melin ütles, et pigem mitte, pigem on kõigil hea meel, et midagi toimub.

Samuti tõstis ta esile kultuuriakadeemia rolli teatava vaimsuse loomisel. Räägiti ka erinevates linnaosades toimuvatest linnaosapäevadest, millega seoses Kiviberg rõhutas kohalike kogukondade silmnähtavat aktiviseerumist.

Ugala laval (ekskursioon) #ugala #sneakpeek #teater #viljandi #eesti

A post shared by Andres Laiapea (@minginimi) on

Paul Firnhaber, juba aastaid Viljandis vanaduspõlve veetev USA antropoloog ja kunstikoguja, rääkis sellest, kuidas tema siia jõudis, enda varasemast tööst ja sellest USA väikelinnast, kus ta aastakümneid baseerus. Linnakesest nimega Estes Park. Näitas fotosid, rääkis selle ajaloost, linnas ringi jalutavatest metsloomadest, seda tabanud üleujutustest jne.

Firnhaber pidas ka kõva kiidukõne eestlastele, kes on tema sõnul tugevad ja enesekindlad inimesed, jätkuvalt seotud loodusega, endiselt paganad ja meeldivalt rahulikud. Viljandi olevat üks eriti unikaalne paik ja Eesti inimeste vaim äärmiselt tugev.

Ugala publik pääseb peagi lavale ka “Gogoli disko” vaatamiseks #ugala #sneakpeek #teater #viljandi #eesti

A post shared by Andres Laiapea (@minginimi) on

Kokkuvõttes küll huvitav üritus, mis laiendas ilmselt osalejate silmaringi ja sisendas veendumust, et Viljandi on üks tore linn, aga keskväljaku planeeringust seal eriti juttu ei olnudki. Nähtavasti oleks vaja pühendada sellele kunagi veel mõni sarnane avalik koosolek. Rahvast oli tulnud igatahes kokku juba kõvasti rohkem kui sügisel Oja Koolis toimunud arutelule. See justkui näitab, et huvilisi leidub.

Mis puudutab veel välkloengule eelnenud ekskursiooni, siis seal räägiti muu hulgas, et juunis lavale tuleva “Gogoli disko” ajal asetatakse publik keset lava ja tegevus toimubki seal asuvate vaatajate ümber. Publik istub seega umbes nagu mingi keerleva plaadi peal, otse plaadimängijas.

Välkloeng Ugalas 1/2

Käisin eile ekskursioonil Ugala teatrimajas, mille viisid läbi selle renoveerimisega seotud inimesed (gruppidel on sarnaseid ekskursioone võimalik ka tellida, kuigi tavaliselt ei juhata neid muidugi arhitektid), ja kuulasin hiljem välkloengut teemal “Väikelinn – kuidas liigud, kuhu liigud?”. Täna teen lühikese kokkuvõtte kolme esineja poolt räägitust, ülejäänust homme. Jutt on pandud kirja mälu järgi ega pruugi seega täpselt kattuda sellega, mida tegelikult räägiti, kuid mõte on jäänud loodetavasti samaks.

Ugala puutöökoda #ugala #sneakpeek #teater #viljandi #eesti

A post shared by Andres Laiapea (@minginimi) on

Erik Alalooga, helikunstigalerii Supersonicum kuraator, kes asus Viljandi elama umbes aasta tagasi Tallinnast, rääkis sellest, kuidas see linn tema ees lahti on rullunud. Alalooga märkis, et kui ta mõtles, milline võiks olla Viljandi akustiline postkaart, iseloomulik helipilt, siis ei suutnud ta tuvastada mingit ühtset dominanti ning sellise häiriva dominandi puudumine näitab, et linnapilt on siin helilises plaanis suhteliselt terve – kõige suuremat mürglit tekitabki võib-olla Supersonicum.

Ta tõstis esile ka Viljandi kompaktsust, mainides, et ei ole saanud juba tükil ajal niivõrd keskenduda loomingulisele tegevusele, näiteks kulus tal Tallinnas tunde ainuüksi ateljee ja kodu vahet käimise peale, aga siin elab ta sisuliselt kõrvalmajas. Tema sõnul oleks ideaalne, kui linnaruumi jõuaks ka helilisi parameetreid sisaldavaid kunstiteoseid, nagu neid mõnel pool mujal Eestis juba leidub.

Andres Rõigas, geograaf, TÜVKA ettevõtluspraktikate koordinaator ja Halliste vallavolikogu esimees (endine vallavanem), tõstatas küsimuse, mis päästab väikelinna ja kas väikelinn üldse vajabki päästmist. Ta märkis, et Eesti on täis huvitava arhitektuuriga väikelinnasid ja kõige suurema löögi all on praegu sellised vahepealsed linnad, mis ei ole päris maakonnalinnad. Need lihtsalt hääbuvad.

Viljandis on tema sõnul oluline roll kultuuriakadeemial, regionaalsel spetsialiseerumisel, koostööl tagamaaga. Rõigas arvas, et riik võiks anda maavalitsuste kadumisel osa ülesandeid (loomulikult koos vastava rahastusega) üle just regionaalsetele ülikoolidele. Hajaasustuse päästab tema arvates suvekodude laiem levik, kuid väiksemate (kortermajadega) keskuste tulevik kuigi helge ei paista. Tähtis on loovmajanduse arendamine.

Ugala dekoratsiooniladu #ugala #sneakpeek #teater #viljandi #eesti

A post shared by Andres Laiapea (@minginimi) on

Jiri Tintera, Valga linnaarhitekt, rääkis, et väikelinn on edukas, kui leiab oma niši, konkurentsis teiste väikelinnadega silma paistab. Valga puhul on eriline see, et see on kaksiklinn, kuid samas on see ka selgelt kahanev linn. Kui linnasüda on täis tühje, lagunevaid hooneid, siis mõjutab see ka kohalike elanike meelsust. Vaja on anda neile tagasi usk linna tulevikku, siis innustab see neid ka rohkem selle arengusse panustama.

Välisinvesteeringuid ei ole mõtet ootama jääda, võti on just kohalike elanike aktiivsus, arvas Tintera. Selleks, et inimesed julgeksid oma ettevõtetega alustada, vajavad nad aga ka usku, et koht areneb. Seetõttu kavandatakse Valgas teadlikult linna kokkutõmbamist, investeeringute koondamist eelkõige kesklinna, et see muutuks atraktiivsemaks. Tehakse ühtlasi tihedat koostööd lätlastega, et taastada Valga ja Valka ühe koos toimiva linnana.

Mis puudutab inimeste omavahelist läbikäimist, siis statistiliselt ei ole Valga elanike arv viimastel aastatel tema sõnul langenud, sest osad lätlased käivad Eestis tööl ning on registreerinud ennast Eesti elanikeks (sest siin on madalamad maksud jne.), kuigi ei ole tegelikult kuhugi kolinud. Teiselt poolt vaadates on Eesti poolt kõige suurem regionaalne meede olnud alkoholiaktsiisi tõstmine, mille tulemusel “Eesti investorid avastasid Läti Valka”, nagu ütles Tintera. Seevastu kultuuriüritustel suurt segunemist ei toimu, sest keeleruumid on ikkagi erinevad.

Kulle Raig “Vikerkaare värvid”

Maalehe uue raamatusarja avaraamatu, mis ilmus soome keeles juba 2001. aastal (eesti keeles esmakordselt 2003. aastal), kui Lennart Meri lõpetas oma teist ametiaega Eesti Vabariigi presidendina, alapealkiri ütleb, et selles on kujutatud “Lennart Meri elu sõprade pilgu läbi”. Ja nii see tõesti on. See on soe, nostalgiline pilk, millega tema elukäiku siin vaadeldakse. Kaugel sellisest hoiakust, millega kohtlevad antud subjekti Virkko Lepassalu “Süümepiinadeta” (2005) või Henn Põlluaasa “Lennart Meri. Vabaduse valus valgus” (2011), kuigi samas siiski mitte täiesti kriitikavaba pilk.

“Vastuoluline, kohati arrogantne, lapsemeelselt süüdimatu, enesekindel, korraga niihästi koomiline kui ka lummav ja väga teadlik oma karismast – kõik need omadused olid Lennart Meris nähtavalt olemas,” kirjutab Raig. “Minule on kõige selgemini mällu sööbinud tema julgus – mis ajuti lähenes ülbusele –, tavatu uudishimu ja pidev valmisolek kohe tegutseda.”

“Ta oli nagu jooksja stardipakkudel, kes ootas stardipüstoli pauku, et minema söösta. Mis puudutab tema tohutut teadmistepagasit, siis kahtlemata kasutas ta seda ka võimuvahendina. Tantsuterminoloogia juurde jäädes ütleksin, et Meri imelistes piruettides oli suur annus teadlikku esinemist, mingit sihilikku šamanismi, millega ta kas lõbustas või šokeeris oma publikut,” lisab ta samas.

Läbi on käidud Meri elu alates lapsepõlvest kuni presidendiks saamiseni, teksti kokku umbes 170 lehekülge. Selge see, et nii väga detailseks minna ei saa, kuid sellele vaatamata on tegemist küllaltki põhjaliku ülevaatega. Peamiseks puuduseks minu arvates see, et ei ole lahatud täpsemalt Meri suhtumist nõukogude võimu, mis näib olevat aja jooksul mõnevõrra muutunud.

Näiteks: kui lugeda tema jutustust “Laevapoisid rohelisel ookeanil” (1961), siis võiks arvata, et selle autor on lausa paberitega kommunist, ning isegi veel “Hõbevalge” (1976) järelsõnas teatab Meri muu hulgas: “Usun, et kultuurikontaktid ja tänapäeva sotsialistlik internatsionalism ei ole uued nähtused, vaid uued kvaliteedid. Nad on alati toiminud, nii kaugele kui silm ulatab seletama. Jaotagu nad ajas hõredalt nagu kosmiline tolm, ajavool annab neile massiivsuse ja kaalu. Ühtse kultuuriloo taustal peaksime niinimetatud rahvuslikes tunnustes nägema ajalisi ja ajutisi nähtusi, mida ei saa absolutiseerida ega konservipurki sulgeda, veel vähem kõrvalmõjudest puhtaks filtreerida, et niiviisi jõuda mingi eheda algkultuurini. See nostalgilise hõnguga igatsus osutub steriilseks mõttekujutluse viljaks, mida tegelikkuses pole olnudki. Arengu ja avastuste paatos peitub kultuurikontaktide jälgimises ja teadlikus arendamises eriti nüüd, kus sotsialistlik internatsionalism on muutunud nõukogude rahvaste ühenduse tähtsaks ideeliseks aluseks ja enesestmõistetavaks elupraktikaks. Selle eelduseks on sotsialistliku majanduse ja tehnika areng, mis kõige otsesemalt vormib enam kui saja rahva elulaadi, tugevdades nende ühiseid jooni, täies kooskõlas rahvusliku eripära tunnustamise ja arvestamise leninliku põhimõttega.”

Oli see vaid kummardus ajavaimule, domineeriva kultuurikoodi järgimine või ka tema enda toonaste sisemiste veendumuste väljendus? Oleks ju huvitav teada, kuidas need asjad siis tegelikult olid. Meri raskustest nõukogude süsteemis toimetamisel on juttu küll suht palju, aga tema kohanemist selle süsteemiga peetakse justkui tabuteemaks, millest ei maksa rääkida. Ometigi on ju ka see lõpuks lahutamatu osa tema loost.

Kuigi eks asju võib muidugi alati näha erinevate nurkade alt, tõlgendada isemoodi, näiteks Toomas Karjahärm ja Väino Sirk kirjutavad raamatus “Kohanemine ja vastupanu. Eesti haritlaskond 1940-1987” (2007) siin juba viidatud “Hõbevalge” kohta, et “Meri tegi lugejatele selgelt tajutavaks kaua mahavaikitud tõsiasja, et muinas- ja keskajal olid kontaktid meritsi efektiivsemad kui läbikäimine maitsi, mis murendas venepärast kujutlust Eestist kui Venemaa ripatsist ning ülendas eesti ajaloo suveräänset tähendust.” Okei, olgu nii, aga kuhu asetuks “kohanemise ja vastupanu” skaalal “Laevapoisid rohelisel ookeanil”? Seda ei anna küll kuidagi “õigeks rääkida”.

* * *

“Läände orienteerumisest hoolimata ei unustanud Meri kunagi geograafilist tegelikkust. Ta on öelnud, et Eesti naabriks jääb alati Venemaa, tahavad eestlased seda või mitte. Seetõttu on eestlastele ikka kasulik, et Venemaa hoiak oma naabri suhtes oleks heasoovlik. Meri visiooni kohaselt peab Eesti suutma leida suurriikidevahelisel jõuväljal sellise rolli, mis tagab talle rahu ja turvalisuse. Ta rõhutas, et eestlastel tuleb õppida selliste väikeriikide diplomaatiast, kes on suutnud oma sõltumatuse säilitada,” kirjutab Raig.